Kultuur ja Elu 4/2014

Kultuur ja Elu 3/2014

Ainsat GULAG-i muuseumi ähvardab likvideerimine

Tekst: kalju mätik,
endine poliitvang, GULAG-i range režiimiga koloonias 1974–1980

Kalju Mätik ainsa säilinud GULAG-i laagermuuseumi Perm-36 ees.

Samal ajal, kui Saksamaa on avanud endise salapolitsei arhiivid ja paljudest endistest koonduslaagritest on tehtud muuseumid, on Venemaal KGB arhiivid veel ikka suletud ja ainsat GULAG-i muuseumi ähvardab likvideerimine.

Poliitiliste repressioonide ajaloo muuseumi Perm-36 (tuntud ka kui GULAG-i muuseum) tegevust juhtis MTÜ Poliitiliste Repressioonide Mälestuskeskus Perm-36. See laager on ainus säilinud GULAG-i laager, kõik teised hävitas valitsus pärast NSVL-i lagunemist. Laager nr 36 rajati aastal 1943. Kuni Stalini surmani tegutses see tavalise GULAG-i laagrina. Pärast Stalini surma paigutati sinna repressiivorganite töötajaid, keda süüdistati Staliniaegsetes põhjendamatutes repressioonides. 1972. aastal muudeti see laager poliitvangide laagriks. Tegelikult oli sel ajal seal kaks laagrit sama numbri all üksteise lähedal, üks neist range režiimiga, teine ja ainus omataoline Nõukogude Liidus oli erirežiimiga. Laagreid oli nelja erineva režiimiga:
• Üldrežiim. Sinna saadeti vähe­ohtlikud kurjategijad, näiteks varga­poisid.
• Tugevdatud režiim. Sinna saadeti ohtlikud kurjategijad, näiteks röövlid ja mõrvarid.
• Range režiim. Sinna saadeti eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad. Eriti ohtlike riiklike kuritegude hulka loeti diversioon, sabotaaž ning nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda.
• Erirežiim. Sinna saadeti need, kes olid nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest juba mitmendat korda istuma pandud. See laager oli sisuliselt vangla. Eestlastest on seal olnud Mart Niklus ja Enn Tarto.
„Selle [erirežiimiga] baraki seitsme tegutsemisaasta jooksul käis sealt läbi 56 inimest, 34 neist olid ukrainlased. Seitse vangi hukkus sel või teisel põhjusel,” rääkis hiljem oma intervjuus Ukraina dissident Vassil Ovsijenko, kes on erirežiimiga barakis olnud seitse aastat (kogu karistusaeg 13 aastat).

Muuseumis käis aastas keskmiselt 35 000 külastajat

2004. aastal lülitas Maailma Monumentide Fond Perm-36 maailma 100 kaitstud kultuurimälestise nimekirja.
Muuseumi andmete kohaselt oli 1940. aastate lõpul Permi krais üle 150 sunnitöölaagri 150 000 vangiga, mis moodustas ühe kolmandiku kohalikust tööjõust.
2013. aasta sügisel sai iseseisev MTÜ Poliitiliste Repressioonide Ajaloo Muuseum Perm-36 föderaalse MTÜ staatuse ja pandi Vene Rahvuslike Mälestiste nimekirja. Muuseum tegeles rahvavalgustustööga mitte ainult omal maal, vaid 2006. aastal korraldas USA-s rändnäituse koostöös USA Rahvusparkide Teenistusega.
Alates aastast 2007 leidis igal suvel Perm-36 territooriumil aset rahvusvaheline kodanikufoorum Saekaater, kus toimusid nii kontserdid kui ka diskussioonid, millest võtsid peale Venemaa elanike osa ka paljud välismaalased. 2014. aastal vähendas Permi krai administratsioon kaks nädalat enne Saekaatri toimumist finantseerimist poole võrra, mille tõttu üritust ettenähtud ajal ei toimunud, küll aga lubasid korraldajad selle läbi viia hiljem.
2013. aasta juulis toimus Permis rahvusvaheline seminar, milles osales ka Oswiencimi muuseumi direktor Pjotr Cywinski, kes ütles: „Ma käin Saekaatril igal aastal, tänavu juba seitsmendat korda. Ma pean väga lugu sellest, mis toimub muuseumis Perm-36. Seitse aastat tagasi ma sõitsin siia esimest korda ja arvasin, et see on tavaline Euroopa memoriaal. Kuid tutvudes lähemalt ma sain aru, et see pole nii. Midagi taolist pole terves Euroopas – ei ole sellist muuseumi, võimsat, mitmeplaanilist, sügavat, professionaalset tööd vajaliku dialoogi organiseerimisel. See on unikaalne kogemus! Olles tutvunud Perm-36 kogemusega, kinnitasid ka mu kolleegid Guernicast, Dachaust, Ravensbrückist, Buchenwaldist ja Bergen-Belsenist minu hinnangut. Maailma kõige külastatavam muuseum on Oswiencim. Kuid Venemaalt ei käi seal eriti palju külastajaid. Ehkki 60 000 Vene sõjavangi hukkus just nimelt selles surmalaagris. Praegu on laager-muuseumis vene ekspositsioon, mis on avatud 13. jaanuaril 2013 pärast kaheksat aastat kestnud kooskõlastusi. Muuseum Oswiencim on valmis looma spetsiaalse mobiilse näituseprogrammi „Poola aasta Venemaal”, kinkima selle väljapaneku muuseumile Perm-36 ja vedama seda mööda Permi krai õppeasutusi ja kultuurikeskusi.”

Muuseumi Perm-36 laagrikompleksi välisvärav.

Aktsioonid muuseumi sulgemiseks

Viimastel aastatel on kohalikud võimuorganid peatanud muuseumi finantseerimise, mille tagajärjel oli muuseum sunnitud 2014. aasta aprillis tegevuse peatama. 23. augustil teatas „Russia Behind the Headlines”, et muuseumi direktorid Tatjana Kursina ja Viktor Šmõrov on vallandatud ja nende asemele on määratud Permi kultuuriministeeriumi ametnik Natalja Semakova, kellel varem ei olnud mingeid suhteid muuseumiga. Pärast edutuid katseid status quo taastamiseks teatas ühiskondlik organisatsioon Perm-36 oma koostöö katkestamisest muuseumiga. Organisatsioon valmistub oma omandi, praktiliselt kogu muuseumi kollektsiooni äraviimiseks. Mis nende asemel muuseumis näitama hakatakse, ei ole teada. Kommunistidele oli nii muuseum Perm-36 kui ka seal toimuv foorum Saekaater pinnuks silmas. Saekaatrit kritiseerisid ja ründasid endised Perm-36 vangivalvurite (ametlikus keelepruugis „kontrolöride”) ja kohalike stalinistlike rühmitused. .RU. korrespondent teatas Permist, et seal toimus Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei organiseeritud miiting loosungite „Ei fašismile!” ja „Perm-36 on meie veteranide peale sülitamine!” all. Miiting toimus kesklinnas ja sellest võttis osa umbes 50 inimest. Miitingul osalesid linna rajoonide kommunistid, komnoored, siseasjade organite veteranid, ühiskondlike organisatsioonide esindajad ja linna elanikud.
VFKP Permi kraikomitee ideoloogiasekretär Gennadi Storožev märkis, et aktsioon on suunatud sellele, et saavutada poliitiliste repressioonide pseudomuuseumi „Perm-36” sulgemine. Miitingul võeti vastu resolutsioon, milles nõuti muuseumi sulgemist. „Antud organisatsiooni, mida kureerivad ookeanitagused ringkonnad, tegevus väljub isegi nõukogude ajalooperioodi tavalise poriga loopimise raamidest, ta peseb puhtaks bandeeralasi ja fašistide käsilasi, keda kunagi selles laagris kinni peeti, esitades reetureid ja natse „vabadusvõitlejatena”. „Muuseumi niinimetatud haridustegevus seisnes noorte ajudesse äärmiselt negatiivse suhtumise sisendamises nõukogude võimu, antisovetismi propagandas, kurjategijate, keda esitati meelsusvangidena ja „vabadusvõitlejatena”, puhtakspesemises. Tegelikkuses peeti seal kinni Kodumaa reetureid, diversante, spioone, vlassovlasi ja bandeeralasi. Selle kohta on olemas elavad tunnistajad – ohvitserid, kes teenisid töö-kasvatus koloonias”. Nii arvasid siis asjast kommunistid.
Vene riiklik telekompanii NTV tegi filmi „Viies kolonn”, mis püüab kujutada muuseumi profašistliku ja ameeriklaste rahastatuna. Diktor räägib: „Perm-36 eesmärk on õpetada lastele, et Ukraina fašistid pole sugugi nii halvad, nagu neid õpikutes kujutatakse, samal ajal kui nende lapselapsed teostavad genotsiidi Ida-Ukrainas.” Selle asemel, et intervjueerida endisi poliitvange, intervjueeriti endisi vangivalvureid. „Ma olin seal, kui need niinimetatud dissidendid vabastati,” ütles üks põdur kunagine valvur. „Nad kõik olid spioonid ja nad kõik läksid Läände.” Seda filmi vaadates tekib küll tunne, et Stalin on ellu ärganud. Permi kraisse Saksa väed ei jõudnud, kuid ilma fašistide osaluseta jõuti ka seal tappa tuhandeid.
Oktoobri lõpus toimus mitmes Vene­maa linnas üritus nimega „Nimede tagasitoomine”, kus meenutati punase terrori ohvreid. Sel aastal toimus see ka Permis. Permi elanikke, kes langesid punase terrori ohvritena, on kirjas 7474. Tolleaegne muuseumi Perm-36 direktor Viktor Šmõrov ütles: „Tarvis on aru saada, et aastatel 1937–1938 mõne kuu jooksul maha lastud meie kaasmaalased on kõik rehabiliteeritud. Nende seitsme tuhande uurimistoimikud olid NKVD-FSB arhiivis. Uurimisorganid vaatasid need toimikud uuesti läbi ja prokuratuuri taotlusel tunnistati süüdistused inkrimineeritud kuritegudes seadusevastasteks. Need tuhanded pole kaugeltki kõik ohvrid. Need on ainult need, kes olid seadusevastaselt ja kuritegelikult süüdi mõistetud kohtute, tribunalide ja troikade poolt. Aga on ka veel need, kes on surnud Permi oblasti territooriumil 1930.–1950. aastateni tegutsenud rohkem kui 150 laagris, surnud külma ja nälja tõttu eriümberasustatute [spetspereselentsõ] asulates, on meie kaasmaalased, kes on surnud pagenduses, teistes kraides ja külades. Ja kindlasti tuleb aeg, kus ka nende nimed ette loetakse.”

Permi televisioon Mart Niklust intervjueerimas, aastal 2010.

Mingeid poliitvange seal ei olnud!?

Sisevägede erupolkovnik Anatoli Terentjev, kes aastatel 1972–1975 oli Perm-36 kuraatoriks siseministeeriumi liinis, väidab, et mingeid poliitvange seal ei olnud, kuna 1961. aasta Kriminaalkoodeksis polnud üldse sellist terminit nagu poliitilised kuriteod. Mis aga puutub terminitesse, siis ega Perm-36 polnud ametliku terminoloogia järgi üldse vangilaager, vaid oli Asutus VS 389/36. Vangivalvureid ka ei olnud, vaid olid kontrolörid. Tsensorit ei olnud, vaid oli kirjade kontrollimise inspektor. Sama loogika alusel võiks ka väita, et ega Hitleri ajal ju Saksamaal juute ei tapetud, vaid nende suhtes rakendati „erikohtlemist” (sks. k Sonderbehandlung).
Vene inimõiguslane Sergei Kovaljov, kes on istunud laagris seitse aastat ja pärast seda olnud asumisel kolm aastat, ütles: „Kõige suurem kontingent olid Leedu, Läti ja Eesti metsavennad ja Lääne-Ukraina vastupanuliikumisest osavõtjad, niinimetatud bandeeralased. Ja mis inimesed need olid? Neid pandi istuma kodumaa reetmise eest. Vabandage, millist kodumaad nad reetsid? Kodumaaks nimetas end võim, kes neid okupeeris. Nemad aga võitlesid oma kodumaa eest, neil oli see oma, mitte pealesurutud. Ja siis ka sellised, nagu mina, ja ongi teile kogu kontingent. „Tingimuste kohta laagris Perm-36 niipalju, et talvel oli ühes barakis neli, teises kuus kraadi sooja. Leiva sees oli parasjagu liiva, nii et hambaid ei saanud kokku lasta. Kala, mida õhtul anti, haises nii, et esmalt sai seda nuusutatud ja siis vastavalt sellele, kui kõvasti haises, kas söödud või söömata jäetud.
Avalikustamise Kaitse Fondi president, Moskva Helsingi Grupi liige Aleksei Simonov ütles: „Mis puutub meie naabritesse, siis kuni 1945. aastani OUN (Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon) sõdis fašistide vastu, pärast aga hakkas sõdima Punaarmeega.”

Veel ei ole hilja anda vastulöök stalinismi taassünnile Venemaal!

Vladimir Putini Venemaal on ilmne soov jätkata Nõukogude võimu poolt rahva vastu toime pandud kuritegude õigustamist. Seni, kuni veel on elus paljud inimesed, kes neid aegu mäletavad, ei saa kõike maha vaikida. Seepärast seotakse Venemaal repressioonid sageli, ja mõnikord ainult Stalini ajaga. Kuid paljud Nõukogude vangilaagrid jätkasid tegevust ka Gorbatšovi ajal. Venemaa muuseumid, nagu Riiklik GULAG-i Muuseum Moskvas ja NKVD Muuseum Tomskis meenutavad üksnes Stalini ajastu terrorit. Venemaal pole olnud ainsatki protsessi kommunistliku terrori teostajate üle. Nii et kuriteod olid, aga kurjategijaid polnudki.
Kui Putin asus tagasi presidendikohale, algasid Moskvas postsovetliku ajaloo suurimad protestid ja Kreml alustas teisitimõtlemise mahasurumist, mis käib tänaseni. Ka Perm ei jäänud sellest puutumata. Kohalik kuberner Tširkunov asendati Putini truu liitlasega. Perm-36 direktor Šmõrov vallandati samuti. Ühingut Memorial rünnati kui „Venemaale vaenulikku”. Juunis 2012 alustas valitsus üleriiklikku kampaaniat MTÜ-de vastu. Inimõiguslaste ja opositsiooniliste rühmituste diskrediteerimiseks kohustati kõiki välismaalt toetust saavaid organisatsioone ennast registreerima kui „välismaa agendid”. Ilmselt ei tunne Venemaa valitsev ladvik ennast kuigi kindlalt. Statistika järgi pidavat rõhuv enamus Venemaa elanikke Putinit toetama, aga kes see ikka julgeb öelda, et ta KGB-last ei poolda. Nii nagu Ameerikas oli kunagi hea indiaanlane ainult surnud indiaanlane, nii on ka Venemaal halb türann ainult surnud türann. Tuletame meelde Stalini aega, kuidas ka „vapper surnupeksja” Hruštšov peale Stalini surma teda tõrvas ja kuidas ta Stalinit tema eluajal truult teenis. Kui suur osa Venemaa elanikest Putinit tegelikult toetab, seda näeme siis, kui ta ükskord on surnud või paleepöörde tulemusel troonilt tõugatud. Praegu aga käib stalinismi hiiliv taastamine Venemaal edasi ja millega see ükskord lõpeb, seda näeme mõne aasta pärast.
Meil on palju räägitud poliitilistest repressioonidest ja sellest, kui paha on mingi konkreetne riigijuht. Aga kas repressioonide täideviijad ja käsuandjad on ainsad süüdlased? Paljud minevikus toimunud (ja ilmselt ka tulevikus toimuvad) oleks olemata, kui rahva oluline osa ei laseks sellel kõigel juhtuda ilma vähimatki vastupanu osutamata. Narvast pärit Sergei Soldatov (1933–2003), üks põrandaaluse rühmituse Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine asutajatest, kirjutas poliitilise terrori kohta NSV Liidus järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige tapab turuplatsil mitukümmend inimest, siis ei tule süüdistada mitte teda, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ega võtnud midagi ette, et teda takistada”. Kui ligi viiskümmend inimest nõuab muuseumi Perm-36 likvideerimist, siis tänase kuupäeva seisuga oli muuseumi säilitamist nõudvale petitsioonile internetis alla kirjutanud 73 697 inimest. Minu allkiri on järjekorranumbriga 73 698. Veel ei ole hilja anda vastulöök stalinismi taassünnile Venemaal!