Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 


Gerilja geopoliitika ja gerassimovi doktriin

Tekst: Georg Kirsberg

Krimmi annekteerimine ning invasioon Ukrainasse 2014. aastal tegid maailmale selgeks, et geopoliitiline jõutasakaal on jälle muutunud. Tegelikult sai see selgeks juba 2008. aastal Georgia invasiooniga, kuid seda märki eirati naiivses lootuses, et ehk asi ikka ei ole nii hull ning proovime positiivse hõivamise poliitikaga edasi.

Selles kontekstis koostas Euroopa Liit (kelle eesistuja riik tol korral oli Prantsusmaa) Venemaale sõbraliku raporti, mille kohaselt oli sõja alustaja hoopis Georgia ning Venemaa lihtsalt reageeris natuke üle. Jabur seisukoht, mis kahjuks sai Euroopa Liidu templiga kinnitatud. See, et niivõrd labane etendus – viia Georgia piiri äärde oma kahur, tulistada sealt mitu päeva järjest Georgia külade pihta, ja kui Šaakašvili lõpuks oma sõjaväe kohale saadab, siis öelda, et näe Georgia ründab meid ning me peame vastu ründama – läbi läks, mängib kindlasti ka suurt rolli Venemaa invasioonis Ukrainasse. Kremli absurdne jutt, et Venemaa vägesid ei ole Ukrainas on Lääne suunal mõnitamine – aga mis siin imestada, kui Lääs ise eelmise sõja puhul analoogse valega silmad maas kaasa läks. Sellist magusat järeleandmist ei jäta Kremli šovinistid ära kasutamata. Seega on esimene õppetund uues geopoliitilises korras see, et positiivse hõivamise taktika terroristide puhul ei toimi.

Parim sõjavägi on tsiviilelanikkond

Teine õppetund, mis ei ole samuti uus, kuid mida mingitel põhjustel läänemaailmas tunnistada ei taheta, on see, et parim sõjavägi on tsiviilelanikkond. Just nimelt. Tuleb hakata aru saama sellest, et venelased ongi kultuurses mõttes ... venelased. Seda kõike nägi tuntud USA politoloog ning Harvardi ülikooli professor Samuel P. Huntington ette juba 1993. aastal: „ ... kultuurilised omadused ja erinevused on vähem muutustele alluvad ning seega raskemini ületatavad ja lahendatavad kui poliitilised ja majanduslikud. Endises Nõukogude Liidus võivad kommunistidest saada demokraadid, rikastest vaesed ja vaestest rikkad, kuid venelastest ei saa iial eestlasi ...”. Lähivälismaal elavad venelased ei ole loobunud oma vene identiteedist, seda ka siis, kui nende elu majanduslikus mõttes tunduvalt parem on, kui ta seda Venemaal oleks. Krimm annekteeriti just kohaliku tsiviilelanikkonna, mitte vene tankide poolt. Jah, on tõsi, et sealne rahvahääletus viidi läbi okupatsiooni tingimustes ning seda ei ole võimalik ühegi seaduse järgi tunnustada, kuid siiski esindas ta selgelt kohaliku rahva tahet: me oleme venelased ja tahame koju. Ning sõda Kiievi vastu Ida-Ukrainas ei oleks iial puhkenud, kui suur hulk sealseid elanikke ei vihkaks Maidanil nõutud läänemeelsust. Seda kasutas Kreml koheselt enda huvides ära ning asus kohalikke separatiste toetama.

Ametlik terrorism

Kuid kolmas, ja täiesti uus asi, on Venemaa taktika: Gerassimovi doktriin. Valeri Gerassimov on Venemaa kindral, kes 2012. aastal hakkas juhtima Venemaa relvajõudude peastaapi. Veel 1994. aastal oli sama mees, muide, Tallinnas Tondil asuva Venemaa motoriseeritud jalaväediviisi komandör. See mees kannabki vastutust riikliku terrorismi doktriini välja töötamise eest. Ju siis Laaneots, kes on temaga isiklikult kohtunud, ei nentinud ilmaasjata, et „rumal inimene ta ei ole”.
Lühidalt öeldes näeb Gerassimovi doktriin ette, et sõditakse omale lojaalse tsiviilelanikkonna ning sõjaväega, mis on maskeerunud tsiviilelanikkonnaks / ära eksinud sõjaväelasteks / puhkusel olevateks sõjaväelasteks / humanitaarkonvoiks jne. Eesmärk on selles, et vastaspool ei saaks juriidilises mõttes välja kuulutada sõda ega süüdistada kedagi oma maale tungimises. Seda võib teisiti nimetada mitte-lineaarseks sõjaks, hübriidsõjaks, asümmeetriliseks sõjaks ja gerilja geopoliitikaks. Kuna sellel tegevusel on ka poliitiline tagamaa, on tegemist terrorismiga. Kui me senimaani oleme terroristidena käsitlenud ainult mitteametlikke isehakanud grupeeringuid, siis nüüd on meil tegemist uue kontseptsiooniga, kus terroristide rollis on riigi ametlik valitsus: Kreml.
Ukraina sündmused on Eesti kaitsepoliitika kujundajatel küll pea tööle pannud, kuid kas on ka aru saadud peamisest: viies kolonn Eesti sees ning sõdimine mitte-sõja seisukorras? Statistiline meenutus ajaloost, „vennalike vabariikide liit” jättis meile peale suure loodusreostuse ja koledate betoonblokkide pärandina maha üle poole miljoni kolonisti. Statistikaameti 2000. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel elab Eestis venelasi 403 900, ukrainlasi 36 500, valgevenelasi 21 100, teisi rahvusi 38 400 ning eestlasi 939 300. Tegelik venelaste arv on aga suurem ning eestlaste arv on väiksem. Seda võime kindlalt väita, vaadates valimisõiguslike inimeste arvu kasvu. Neid oli 1992. aastal 680 000, 2003. aastal 859 714, 2007. aastal 897 243 ning 2011. aastal 912 565. Samal ajal on eestlaste iive olnud kogu aeg negatiivne. Seega kasvab valimisõiguslike inimeste arv selle arvelt, et venelastele on jagatud Eesti passe. Paljud ennast rahvaloendusel eestlastena registreerinud inimesed on tegelikult venelased.

Suurim oht on viies kolonn

Ärgem solvakem kõiki Kurjuse Impeeriumi poolt sunniviisiliselt ümber asustatud inimesi tagurlikeks kolonistideks, kuid samas ärgem unustagem äsja mainitud Huntingtoni sõnu. Ühesõnaga: suurim oht Eesti julgeolekule ei ole mitte piiri taga olevad tankid, vaid meie piiride sees asuv viies kolonn, keda Karaganovi doktriini alusel hoitakse vene korrumpeerunud meedia mõjusfääris ning tarbitakse Kremli šovinismi instrumendina. See on kui viitsütikuga pomm, mille väikest plahvatust pronksiööl nägime ning suurt pauku just Ukrainast kuulsime.
Ja teiseks tuleb küsida, kas Eesti kaitsevägi on valmis sõdima tsiviilelanikega, ära eksinud punaväelastega ja puhkusel olevate punaväelastega? Ilma sõjaseisukorda välja kuulutamata ei ole meie kaitseväel võimalust praktiliselt midagi teha, sest relvakasutamist reguleerivad tsiviilseadused. Värskelt ilmunud ajakirjas Kaitse Kodu (7/2014) andis Kaitseliidu Põhja üksikkompanii ülem Tanel Järvet, kes on Tartu Ülikooli õigusteaduse doktorant ning pikaaegne Sisekaitseakadeemia õigusteaduse alane lektor, hea ülevaate jõu kasutamise reeglitest rahu ajal. See on väga keeruline protsess, mis on reguleeritud paljude seadusaktidega. Kuid peamine – väga raske on leida seaduslikku alust relva kasutamiseks – sai juba mainitud. See annab vaenlasele väga suure eelise. Sõjaseisukorras oleks asi lihtsam, kuid sõjaseisukorra väljakuulutamine nõuab sõjalise vastase määratlemist, mis omakorda nõuab selle vastase identifitseerimist militaarsete eraldusmärkide abil. Kuid viies kolonn ning puhkusel olevad ja ära eksinud sõjaväelased selliseid asju ei kanna. Ukrainasse sisseviidud tankidelt ja muudelt sõjamasinatelt olid samuti Vene armee tunnusmärgid eemaldatud.

Sõjategevus võib olla ka vaimne

Nii Eesti kui kogu Lääne koalitsiooni riigikaitse juhtidel tuleb välja tulla senisest kitsast sõjapidamise raamistikust, mille kohaselt on sõjavägi ja tsiviilelanikkond kaks eraldatud maailma, ning kohanduda kiiresti ümber uueks reaalsuseks, mis ei määratle vaenlast mitte varrukal oleva embleemi järgi, vaid tema tegude alusel.
Lisaks tuleb aru saada, et sõjapidamine ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne tegevus. Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov andis sellest hiljuti hea ülevaate, milles nentis, et infosõja eesmärk ei ole mitte territooriumite, vaid inimeste allutamine. Kuid nende inimeste abil on hiljem seda territooriumit palju lihtsam vallutada. Venemaal on selle tarbeks loodud uus eriüksus – info Speznas. Illarionov nentis, et infosõda pole nali ega mäng, vaid ikkagi reaalne sõda: „Kahjuks osalevad selles ka need, kes ei taha. Te olete nüüd sõjaväes.”
Omaette teemaks oleks veel vene õigeusu kirik kui poliitiline/militaarne instrument. Kuid sellest kirjutamine läheks liiga pikaks. Sellest on asjast huvitatul võimalik lugeda minu suvel ilmunud raamatust „Poliitika psühholoogilised alused”.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv