|
|
Gerilja geopoliitika ja gerassimovi
doktriin
Tekst: Georg Kirsberg
Krimmi
annekteerimine ning invasioon Ukrainasse 2014. aastal tegid maailmale
selgeks, et geopoliitiline jõutasakaal on jälle muutunud.
Tegelikult sai see selgeks juba 2008. aastal Georgia invasiooniga,
kuid seda märki eirati naiivses lootuses, et ehk asi ikka
ei ole nii hull ning proovime positiivse hõivamise poliitikaga
edasi.
Selles kontekstis koostas
Euroopa Liit (kelle eesistuja riik tol korral oli Prantsusmaa)
Venemaale sõbraliku raporti, mille kohaselt oli sõja
alustaja hoopis Georgia ning Venemaa lihtsalt reageeris natuke
üle. Jabur seisukoht, mis kahjuks sai Euroopa Liidu templiga
kinnitatud. See, et niivõrd labane etendus – viia
Georgia piiri äärde oma kahur, tulistada sealt mitu
päeva järjest Georgia külade pihta, ja kui Šaakašvili
lõpuks oma sõjaväe kohale saadab, siis öelda,
et näe Georgia ründab meid ning me peame vastu ründama
– läbi läks, mängib kindlasti ka suurt rolli
Venemaa invasioonis Ukrainasse. Kremli absurdne jutt, et Venemaa
vägesid ei ole Ukrainas on Lääne suunal mõnitamine
– aga mis siin imestada, kui Lääs ise eelmise sõja
puhul analoogse valega silmad maas kaasa läks. Sellist magusat
järeleandmist ei jäta Kremli šovinistid ära
kasutamata. Seega on esimene õppetund uues geopoliitilises
korras see, et positiivse hõivamise taktika terroristide
puhul ei toimi.
Parim sõjavägi
on tsiviilelanikkond
Teine õppetund,
mis ei ole samuti uus, kuid mida mingitel põhjustel läänemaailmas
tunnistada ei taheta, on see, et parim sõjavägi on
tsiviilelanikkond. Just nimelt. Tuleb hakata aru saama sellest,
et venelased ongi kultuurses mõttes ... venelased. Seda
kõike nägi tuntud USA politoloog ning Harvardi ülikooli
professor Samuel P. Huntington ette juba 1993. aastal: „
... kultuurilised omadused ja erinevused on vähem muutustele
alluvad ning seega raskemini ületatavad ja lahendatavad kui
poliitilised ja majanduslikud. Endises Nõukogude Liidus
võivad kommunistidest saada demokraadid, rikastest vaesed
ja vaestest rikkad, kuid venelastest ei saa iial eestlasi ...”.
Lähivälismaal elavad venelased ei ole loobunud oma vene
identiteedist, seda ka siis, kui nende elu majanduslikus mõttes
tunduvalt parem on, kui ta seda Venemaal oleks. Krimm annekteeriti
just kohaliku tsiviilelanikkonna, mitte vene tankide poolt. Jah,
on tõsi, et sealne rahvahääletus viidi läbi
okupatsiooni tingimustes ning seda ei ole võimalik ühegi
seaduse järgi tunnustada, kuid siiski esindas ta selgelt
kohaliku rahva tahet: me oleme venelased ja tahame koju. Ning
sõda Kiievi vastu Ida-Ukrainas ei oleks iial puhkenud,
kui suur hulk sealseid elanikke ei vihkaks Maidanil nõutud
läänemeelsust. Seda kasutas Kreml koheselt enda huvides
ära ning asus kohalikke separatiste toetama.
Ametlik terrorism
Kuid kolmas, ja täiesti
uus asi, on Venemaa taktika: Gerassimovi doktriin. Valeri Gerassimov
on Venemaa kindral, kes 2012. aastal hakkas juhtima Venemaa relvajõudude
peastaapi. Veel 1994. aastal oli sama mees, muide, Tallinnas Tondil
asuva Venemaa motoriseeritud jalaväediviisi komandör.
See mees kannabki vastutust riikliku terrorismi doktriini välja
töötamise eest. Ju siis Laaneots, kes on temaga isiklikult
kohtunud, ei nentinud ilmaasjata, et „rumal inimene ta ei
ole”.
Lühidalt öeldes näeb Gerassimovi doktriin ette,
et sõditakse omale lojaalse tsiviilelanikkonna ning sõjaväega,
mis on maskeerunud tsiviilelanikkonnaks / ära eksinud sõjaväelasteks
/ puhkusel olevateks sõjaväelasteks / humanitaarkonvoiks
jne. Eesmärk on selles, et vastaspool ei saaks juriidilises
mõttes välja kuulutada sõda ega süüdistada
kedagi oma maale tungimises. Seda võib teisiti nimetada
mitte-lineaarseks sõjaks, hübriidsõjaks, asümmeetriliseks
sõjaks ja gerilja geopoliitikaks. Kuna sellel tegevusel
on ka poliitiline tagamaa, on tegemist terrorismiga. Kui me senimaani
oleme terroristidena käsitlenud ainult mitteametlikke isehakanud
grupeeringuid, siis nüüd on meil tegemist uue kontseptsiooniga,
kus terroristide rollis on riigi ametlik valitsus: Kreml.
Ukraina sündmused on Eesti kaitsepoliitika kujundajatel küll
pea tööle pannud, kuid kas on ka aru saadud peamisest:
viies kolonn Eesti sees ning sõdimine mitte-sõja
seisukorras? Statistiline meenutus ajaloost, „vennalike vabariikide
liit” jättis meile peale suure loodusreostuse ja koledate
betoonblokkide pärandina maha üle poole miljoni kolonisti.
Statistikaameti 2000. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel
elab Eestis venelasi 403 900, ukrainlasi 36 500, valgevenelasi
21 100, teisi rahvusi 38 400 ning eestlasi 939 300. Tegelik venelaste
arv on aga suurem ning eestlaste arv on väiksem. Seda võime
kindlalt väita, vaadates valimisõiguslike inimeste
arvu kasvu. Neid oli 1992. aastal 680 000, 2003. aastal 859 714,
2007. aastal 897 243 ning 2011. aastal 912 565. Samal ajal on
eestlaste iive olnud kogu aeg negatiivne. Seega kasvab valimisõiguslike
inimeste arv selle arvelt, et venelastele on jagatud Eesti passe.
Paljud ennast rahvaloendusel eestlastena registreerinud inimesed
on tegelikult venelased.
Suurim oht
on viies kolonn
Ärgem solvakem
kõiki Kurjuse Impeeriumi poolt sunniviisiliselt ümber
asustatud inimesi tagurlikeks kolonistideks, kuid samas ärgem
unustagem äsja mainitud Huntingtoni sõnu. Ühesõnaga:
suurim oht Eesti julgeolekule ei ole mitte piiri taga olevad tankid,
vaid meie piiride sees asuv viies kolonn, keda Karaganovi doktriini
alusel hoitakse vene korrumpeerunud meedia mõjusfääris
ning tarbitakse Kremli šovinismi instrumendina. See on kui
viitsütikuga pomm, mille väikest plahvatust pronksiööl
nägime ning suurt pauku just Ukrainast kuulsime.
Ja teiseks tuleb küsida, kas Eesti kaitsevägi on valmis
sõdima tsiviilelanikega, ära eksinud punaväelastega
ja puhkusel olevate punaväelastega? Ilma sõjaseisukorda
välja kuulutamata ei ole meie kaitseväel võimalust
praktiliselt midagi teha, sest relvakasutamist reguleerivad tsiviilseadused.
Värskelt ilmunud ajakirjas Kaitse Kodu (7/2014) andis Kaitseliidu
Põhja üksikkompanii ülem Tanel Järvet, kes
on Tartu Ülikooli õigusteaduse doktorant ning pikaaegne
Sisekaitseakadeemia õigusteaduse alane lektor, hea ülevaate
jõu kasutamise reeglitest rahu ajal. See on väga keeruline
protsess, mis on reguleeritud paljude seadusaktidega. Kuid peamine
– väga raske on leida seaduslikku alust relva kasutamiseks
– sai juba mainitud. See annab vaenlasele väga suure
eelise. Sõjaseisukorras oleks asi lihtsam, kuid sõjaseisukorra
väljakuulutamine nõuab sõjalise vastase määratlemist,
mis omakorda nõuab selle vastase identifitseerimist militaarsete
eraldusmärkide abil. Kuid viies kolonn ning puhkusel olevad
ja ära eksinud sõjaväelased selliseid asju ei
kanna. Ukrainasse sisseviidud tankidelt ja muudelt sõjamasinatelt
olid samuti Vene armee tunnusmärgid eemaldatud.
Sõjategevus
võib olla ka vaimne
Nii Eesti kui kogu Lääne
koalitsiooni riigikaitse juhtidel tuleb välja tulla senisest
kitsast sõjapidamise raamistikust, mille kohaselt on sõjavägi
ja tsiviilelanikkond kaks eraldatud maailma, ning kohanduda kiiresti
ümber uueks reaalsuseks, mis ei määratle vaenlast
mitte varrukal oleva embleemi järgi, vaid tema tegude alusel.
Lisaks tuleb aru saada, et sõjapidamine ei ole mitte ainult
füüsiline, vaid ka vaimne tegevus. Putini endine majandusnõunik
Andrei Illarionov andis sellest hiljuti hea ülevaate, milles
nentis, et infosõja eesmärk ei ole mitte territooriumite,
vaid inimeste allutamine. Kuid nende inimeste abil on hiljem seda
territooriumit palju lihtsam vallutada. Venemaal on selle tarbeks
loodud uus eriüksus – info Speznas. Illarionov nentis,
et infosõda pole nali ega mäng, vaid ikkagi reaalne
sõda: „Kahjuks osalevad selles ka need, kes ei
taha. Te olete nüüd sõjaväes.”
Omaette teemaks oleks veel vene õigeusu kirik kui poliitiline/militaarne
instrument. Kuid sellest kirjutamine läheks liiga pikaks.
Sellest on asjast huvitatul võimalik lugeda minu suvel
ilmunud raamatust „Poliitika psühholoogilised alused”.
|
|
|
