|
|
Kui mõtleks pisut?
Hendrik Arro,
Ph.D (TTÜ soojustehnika),
II maailmasõja aegne 11. (Eesti) Öölahingulennugrupi
lendur,
Kotkaristi- ja Raudristikavaler
|
Hendrik Arro
|
24. detsembril 2014
ilmus Delfis eesti vabadusvõitlejate hulgas eestlasi mustavate
holokaustiteemaliste artiklitega tuntuks saanud Eesti Keele Instituudi
direktorilt Urmas Sutropilt järjekordne artikkel "Ühe
ajakirja natsilembusest: ootan elusolevatelt nõukogude
ja saksa mundrikandjatelt debatti, mida nad ikka Teises maailmasõjas
tegid?" (epl.delfi.ee,
24.12.2014), milles ta süüdistab ajakirja "Kultuur
ja Elu" natsilembelisuses. Artikli lõpus tuleb professor
välja aga ettepanekutega, et kunagised nõukogude ja
saksa mundrikandjad asuksid vastastikku selle üle diskuteerima,
mida nad Teises maailmasõjas ikka tegid, miks nad mundri
selga tõmbasid ja sõtta läksid jne.
Ühe sõnaga
- professor ootab kunagistelt sõduritelt, et need professori
rõõmuks eesti lähiajaloo selgeks vaidleksid
ja ilmselt professorile sobiva tõe (kui seda üldse
teha saab) paika paneksid. Nii siis - U. Sutrop ootab keskmiselt
rohkem kui 90 aastastelt meestelt intensiivset teadustegevust
sõjaajaloo alal. Omalt poolt teatab ta, et tema on alati
olemasoleva kolmanda võimaluse, st. sõja ajal eksisteerinud
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse pooldaja.
Esimesel pilgul ei teagi,
kuidas sellise soovi peale reageerida - see tundub nii tobe olevat.
Paistab, et humanitaarteadlane ei saa arvudega sisuliselt seonduvast
nähtavasti ikka päris täiesti aru ja ei mõista,
mida selline vanus (90 ja enam) tegelikult ikka tähendab.
Võib päris kindlasti öelda, et need mehed, kes
asja põhjalikult tundsid ja võinuksid (nii nõukogude
kui saksa poolel võidelnutest) väitluses osaleda on
tõenäoliselt juba ammu manalameesteks saanud. Lisaks
sellele on eesti lähiajalugu, eriti just sõjaajalugu
juba küllaltki palju ka uuritud, nii et loota, et sellel
alal oleks võimalik veel suuri avastusi teha, liiatigi
siis veel üheksakümneaastaste ja vanemate ättide
poolt, on enam kui kahtlane. Kuid olgu - ettepanek on tehtud ja
seda tuleb siis kaaluda. Kui diskussioon, siis diskussioon, ainult
et seda tuleks teha siis rangelt faktilisi materjale kasutades,
mitte aga huupi lahmides, nagu U. Sutrop seda tema artiklite järgi
otsustades siiani on armastanud teha. Allakirjutajale tekitab
suuremat huvi aga U. Sutropi teade, et ta on Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
pooldaja ja arvab, et kolmas tee (ilmselt siis sõdimise
asemel) oleks eesti rahvale kõige õigem olnud. Tahaks
kangesti teada, millist kolmandat teed professorihärra silmas
peab.
Nagu teada, oli 1944.a.
veebruaris organisatsioonina loodud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
liitlastesõbralik, eitades nii vene kui ka saksa okupatsiooni
Eestis. Sellele vastavalt tegid komiteemeelsed isikud algul ka
eestlaste teenimisele Saksa sõjaväes igati vastupropagandat
ning saatsid isegi lääneriikidele saksavastaseid luureandmeid.
Naiivselt loodeti, (lähtudes nähtavasti ka Atlandi hartast),
et liitlased aitavad pärast sõja lõppu Eesti
iseseisvuse taastada, teadmata et Eesti ja teiste Balti riikide
saatus oli 1943.a. novembris Teherani konverentsil juba otsustatud.
Eesti läänemeelne intelligents ärkas alles siis
ja oli sunnitud tõele näkku vaatama, kui vaenlane
oli juba Eesti piiridel ja mingist kolmandast võimalusest
ei saanud reaalselt enam juttugi olla. Otsustasid relvad. Siis
sai saksa sõjaväes võitlev eesti sõdur
äkki ka Eesti Vabariigi Rahvuskomiteele vägagi armsaks.
Kõige paremini rääkisid sellest meelemuutusest
1944.a. 1. augustil Eesti Vabariigi Rahvuskomitee poolt välja
antud üleskutse ning korraldus nr. 1 ja 24. augustil korraldus
nr. 2, millistest korralduse nr. 1 esimeses punktis on öeldud:
1. Kommunistlikud jõugud on tunginud meie kodumaale,
ohustades tõsiselt niihästi rahvast kogu tervikus
kui ka igat rahvaliiget üksikult. Suveräänne rahvas
kaitseb ennast, olgu see võitlus nii raske kui tahes. Eesti
saatus otsustatakse lõplikult rahukonverentsil, kuid meiega
ei arvestata küllaldaselt, kui meie ise relv käes ei
ole oma saatuse eest võidelnud.
Eesti sõdur rindel (st. Saksa sõjaväes- autori
märkus) on õigel teel. Meie jälgime tema võitlust
uhkustundega. Ta on väärikaks järeltulijaks eestluse
eest võitlejaile kõikidel aegadel. Võitlevat
sõdurit rindel ei saa meie jätta üksi. Tema võitlust
tuleb jätkata. Siit tuleneb kategooriline käsk: kõik
keda kutsutakse relvade juurde, astugu kõhklemata oma ülesannete
täitmisele teiste võitlejate kõrval, sest nüüd
on alanud võitlus Eesti olemasolu ja iseseisvuse eest.
Väejooksikuid meie seas ärgu olgu. Ka metsavennad, kes
senini on hoidunud kõrvale võitlusest, kuna selguseta
oli võitluse poliitiline siht, ka nemad peavad asuma võitlejate
ridadesse niipea, kui okupatsioonivõimud kindlustavad nendele
karistamatuse senise kõrvalehoidmise eest.
Lihtne ja selge! Ja
ei sõnagi mingist kolmandast teest. Seetõttu oleks
vägagi huvitav teada, milline küll oleks olnud U. Sutropi
ausaks jäämise tee olukorras, kus sõttakutsujaks
on omaenda põhiseaduslikud, ehkki küll põrandaalused
valitsusorganid. Kas oleks tulnud minna, või teatada, et
munder on vale ja saba jalge vahel liduda metsa või Rootsi.
Ja veel, ei maksa unustada sedagi, et sõjaaegsete eestlaste
teadmised kõikide erinevate poolte plaanidest ja sõjakuritegudest,
millest eesti mehed oleksid pidanud oma otsuste langetamisel lähtuma,
said suurel määral teatavaks alles aastakümneid
pärast sõda (isegi Katõni mõrv aeti
Nürnbergis sakslaste kaela). Tagantjärele tarkus on
muidugi täppisteadus, aga selle kasutamine eesti meeste arvustamiseks
käesoleval ajal on vägagi küsitava väärtusega
ettevõtmine.
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee dokumentidest võiks U. Sutrop,
kui ta neid lugeda ja analüüsida viitsiks, ilma vanaätte
tülitamata saada vastused paljudele oma küsimustele.
Näiteks - mida tegi eesti sõdur II maailmasõjas
ja miks nad sõtta läksid. Vastus oleks lihtne - täitsid
oma mehekohust, vastavalt eesti põhiseaduslike valitsusorganite
üleskutsetele, millistest esimene "Eesti mehed ja eesti
naised" avaldati juba 13. septembril 1941 prof. Jüri
Uluotsa ja paljude teiste ühiskonnategelaste allkirjadega.
Eesti sõdur täitis oma mehekohust, sest nn. kolmas
võimalus osutus praktikas, kui asi tõsiseks läks
ainult naiivsete unistajate tühiseks "seebimulliks".
See selgitab ka selle, miks eestlased saksa mundris võitlesid.
Eesti sõjaväge ja eesti mundrit lihtsalt polnud. Aga
võib-olla oskab U. Sutrop nüüd tagant järele
tarkusega selgitada, kuidas ja milliste tagajärgedega oleks
kolmandat teed tulnud rakendada? Kas põgeneda Rootsi, sest
muud abinõu oma naha päästmiseks Rahvuskomitee
härrasmehed ju ilmselt ei teadnud? Kuid selline põgenemine
ei oleks suuremale osale eesti rahvast ju võimalik olnud.
Mida ülejäänud oleksid pidanud tegema? Selles küsimuses
oleks U.Sutropi seisukohta tõesti huvitav kuulda.
Kui asjade üle
vähegi järele mõelda, siis peaks nende dokumentide
põhjal selgeks saama ka selle asjaolu, miks veel tänapäevalgi
leidub, eriti vanemate inimeste hulgas, kes sõda ja tolleaegseid
olusid hästi teavad neid, kes Saksa sõjaväes
teeninud mehi kui Eesti iseseisvuse eest võitlejaid austavad.
Ja mis puutub mundrisse, siis ei sõdi mitte munder vaid
mees selle sees. Eesti Vabariigi Rahvuskomiteel ja Otto Tiefi
valitsusel eestlastele Eesti sõjaväe mundreid teatavasti
anda ei olnud, nii et saksa mundri taunimine eestlaste seljas
(et miks sõjaaegsed fotod eesti sõduritest on saksa
mundris) on nüüd tagantjärele igati üle pakutud.
Särgiväel ja paljajalu sõda ei peeta. Kuid kui
ollakse mundris, siis on selge, et mundri juurde kuuluvad obligatoorselt
ka auastmetunnused, aumärgid ja muu ettenähtud atribuutika.
Mis aga puutub ajakirja Kultuur ja Elu väidetavasse kallutatusse,
siis võiks meenutada ehk sedagi, et umbes 70% relvakandevõimelistest
eestlastest osales sõjas sakslaste poolel. Ja 1944.a. veebruaris
toimunud mobilisatsioon tõi kokku ligi kolm korda rohkem
mehi, kui oli oodatud. Ja Eesti Vaabariigi Rahvuskomitee korraldus
nr. 1. See näitab, keda peeti sel ajal Eesti eest võitlejateks
ja keda vaenlaseks nr.1. U. Sutropi püüe nüüd
aga Punaarmees ja Saksa sõjaväes teeninud mehi võrdsustada,
et teenida Eesti ajalugu mittetundvate Euroopa riikide tunnustust,
selleks vajadusel oma riiki ja rahvast mustates on küllaltki
armetu, ara tallalakkuja ettevõtmine.
Professorihärra võiks sedagi teada, et Nõukogude
Eesti ajal olid Saksa (ja ka Soome) sõjaväes teeninud
eestlased enamasti represseeritud ja väga paljudel tuli aastaid
Siberis veeta. Au sees olid Punaarmee mundris sõdinud mehed.
Et neid tol ajal igati kiideti, selle puhul U. Sutrop sõna
pole võtnud. Pärast Eesti taasiseseisvumist lootsid
paljud represseeritud, et tollane ülekohus saab nüüd
ehk mingil viisil, kas või tunnustamisega korvatud, kuid
võta näpust. Liiga palju komparteilise minevikuga
mehi oli tolleks ajaks valitsusorganitesse jõudnud, kes
kartes, mida välismaalased neile küll eestlaste Saksa
sõjaväes teenimise pärast ütelda võivad,
püüdsid ennast Saksa sõjaväes teeninud meestest
nii kaugele hoida, kui vähegi võimalik. Ja nüüdki,
kui Saksa sõjaväes teeninud eestlasi, keda käesolevaks
ajaks on juba vähe järele jäänud on hakatud
nii moka otsast veidi tunnustama, leidub neid (ja paraku mitte
ainult Venemaal), kes püüavad kisa tõsta fašismi
taassünni pärast Eestis (ilma et nad ise nähtavasti
isegi teaksid, mida see fašism endast tõeliselt ikka
kujutab).
Omaette küsimuseks
U. Sutropi artiklites on olnud juudiküsimus. Selles küsimuses
on ta ilmselt olnud ja ka on Simon Wiesenthali keskuse ustavaks
liitlaseks Eestis, kes kõik juutidega Eestis toimunu hea
meelega eestlaste kaela veeretaks. Ehkki U. Sutropi eelmine selleteemaline
artikkel "Holokaust, kurjus ja meie" (Postimees 28.01.2013)
sai õigusteaduste doktor Herbert Lindmäelt väga
asjatundliku vastuse (Holokaust eesti rahva süükoormaks?
Kultuur ja Elu nr. 1/2013) ei anna professori süda nähtavasti
siiski rahu. Kuidas siis nii? Ei saa ju olla, et eestlased juutide
massimõrvu ei sooritanud.
Kõike ülatoodut arvestades
tundub allakirjutanule, et kallutatud artikleid ei avalda mitte
Kultuur ja Elu vaid U. Sutrop ise, kes millegi pärast püüab
iga hinna eest tõestada, et eesti sõdur ja eestlased
ei võidelnud II maailmasõja ajal mitte Eesti vabaduse
eest, vaid sooritasid raskeid sõjakuritegusid, mille eest
nüüd kogu eesti rahvas sügavasti kahetsema peab.
Paistab, et ajalooline tõde U. Sutropit selle tegevuse
juures eriti ei huvita, sest tõsiseltvõetavat, ümberlükkamatut
tõestust U. Sutrop oma artiklites eestlaste kuritegude
sooritamise kohta vähemalt tänini esitanud ei ole. Mis
puutub aga ajakirja Kultuur ja Elu tegevusse, siis kunagiste,
oma kodumaad kaitsnud sõdurite arvates on see käesoleval
ajal ainus Eestis ilmuv ajakiri, mis püüab II maailmasõja
ajal Eestis toimunud sündmusi objektiivselt kajastada ja
ajakirja natsismis süüdistamine ainult mõningate
fotode põhjal on alusetu.
|
|
|
