|
|
Vello Salo sõjatee
Tallinna all 1944
tekst: Aarne Ruben
|
Vello Salo. Foto: commons.wikimedia.org
|
Aeg
läheb kiiresti ning teoloog ja vabadusvõitleja Vello
Salo on saanud juba 88-aastaseks.
Kohtun temaga Pirita kloostri külalistemajas, et kuulata
möödunud aegade ärevaid rütme ja uurida tema
sõjatee vähem tuntud aspekte. Minu kaasvestlejal on
kaks magistrikraadi ja doktorikraad Rooma erinevatest katoliiklikest
ülikoolidest ning pärast sõduriaja ja teise maailmasõja
lõppu on ta kokku õppinud seitsmes ülikoolis.
Professorinagi on ta toimetanud mitmes kõrgkoolis –
Iraagis, Kanadas ja Eestis.
Soomepoiste
lugu juhtus keerulisel ajal, ühel neist ajaloolistest hetkedest,
mil rahvaste ellujäämine balansseeris noateral. Tähtsaim
oli siis sõjamehevaprus ja noored mehed ohverdasid end
selleks, et tulevased põlved saaksid elada.
Saabumine
kodumaale
Vello Salo sõdis
soomepoisina 200. jalaväerügemendi teises pataljonis.
Kui Soome Jätkusõda lõppes, mahtus kogu JR
200 üheainsa laeva pardale, mis viis Paldiski sadamasse.
Paldiskis laeti 1800 sõdurpoissi kaubavagunitesse
ja algas sõit Tallinna poole. Nõmme raudteejaamas
oli vaimustav vastuvõtt ja hõiskamine sini-must-valgete
lippude ja loosungite all, neiud tõid lilli. Teiste hulgas
sai Vello Salo ka ühe tüdruku käest musi. Ta püüdis
veel järele vaadata, kes see oli, aga ei – tütarlaps
oli juba rahvahulka kadunud.
Õhtuks jõuti Männikule, vanadesse Eesti sõjaväe
kasarmutesse, mis vahepeal olid rüvetatud vaenlase kohalolekuga.
Heino Susi on seda oma raamatus „Kojutulek” (1989) kirjeldanud
nii: „Valkjaist naridest, põrandast, katusetaladest
õhkus vaiguhõngu. Aknad olid lahti. Säält
kandis tuul tuppa sügisese nõmme õhtusi lõhnu
ja õige kaugelt öösorri häälitsusi.
/---/ Toavanemaks oli kapral, rohekashallis mundris leegionär,
hõbevinkliga varrukal.”
Sõdurpoisid magasid paberist põhukottidel. Meie
kangelane oli omale Soomest bajaani ostnud ja Paldiskist Männikule
läks, see õlal. „Enne aga, kui meid Männiku
barakkidesse magama saadeti, jätsime oma asjad vaksalisse
hoiule,” meenutab Salo. „Seal panin ka oma bajaani hoiuruumi,
aga järgmisel hommikul seda enam polnud.”
Tallinnast pärit soomepoisid kibelesid koduseid külastama.
Kuna Vello Salo oli maalt pärit poiss ja tal pealinnas tutvusi
ei olnud, jäigi tal seekord linna peal käimata. See
õnnestus tal alles 1977. aastal, 51-aastasena.
Männikul peeti paraade ja lasti füürerile truudusvanne
anda. Suur osa Saksa väest juba plagas, aga Rebane oli saadetud
Tartu alla rinnet hoidma, ühes temaga välismaalaste
pataljonid ja Saksa eriväeosad. Isekeskis arutasid soomepoisid
Männikul, et ehk saab Rebane Tartu all korra majja.
„Teadsime, et sakslased on sõja kaotanud, ja et sellest
ei muutu midagi, kui ka meie Saksa mundri selga paneme. Aga sakslaste
raskekuulipildujat MG-d polnud me siis veel näinudki, sellega
tuli alles tutvuda, nagu kämbude muudegi relvadega. Me tundsime
Soome kaitseväe raske- ja püstolkuulipildujat –
maksimka’t ja kone’t – ja saagikssaadud „vene
viisnurki”, kust sai hästi liiva välja koputada.
Nüüd siis tutvustati meile „maailma parimat kuulipildujat
MG, mis ragistavat tuhat pauku minutis.”
Torisedes aeti selga Saksa sõdurikuub – et uued relvavennad
äratuntavad oleksid –, aga Soome püksid ja säärikud
üritasid poisid siiski jalga jätta. Nii 1. kui ka 2.
pataljon oli juba saanud täieliku väljaõppe,
aga sakslased tahtsid neid veelgi õppustele kamandada.
Salo oli küll Soomeski olnud rindel-tulejoonel, aga mitte
tulevahetuses, s.t polnud veel vaenlast näha ega kirbule
saanud, olgugi et tahtnuks kätte maksta oma isa eest, kes
langes punaste parašütistide vastu korraldatud haarangul.
Ent sakslased teda Eestis rindele ei lasknudki.
Rinde asemel
vangi
Õppused toimusid
Kehras: tehti saksakeelset rividrilli ja harjutati tule all liikumist.
Kõik ülemused ei olnud küll sakslased, oli ka
leegionäridest eestlasi. Kehras oli mehi kerge majutada –
seal olid mingid kartulikoopa sarnased ulualused, kaetud mättakatustega,
uks ees ja narid sees. Sisemust valgustati küünaldega.
Just niisuguses barakis saigi Vello Salo teada, et admiral Pitka
on tagasi Eestis ja kuulutanud välja II vabadussõja.
Ta on nüüd uus Eesti kaitseväe ülemjuhataja,
väe, mis on valmis sõdima kõikidega, kes ründavad
Eesti Vabariiki. Pitka sõnutsi võidab elu see, kes
ei ürita seda iga hinna eest säilitada, kaotab aga see,
kes taandub. Kuid sakslased ei tahtnud Pitka-poistele relvi kätte
anda – tulid igasuguste ettekäänetega. Ei usaldatud.
Nii juhtus, et 20.–21. septembril oli üks 2. pataljoni
rühm Maardu silla ja fosforiiditööstuse juures
positsioonil (Vello Salo leiab nüüd, et nende kaevik
võis seal silla juures olla juba varemgi) ning konfiskeeris
taganevatelt sakslastelt relvi. „Olime kõik oma kaeviku
juures, mis aga tankide vastu ei oleks saanud. Rühma peale
oli meil – kui õigesti mäletan – ainult
üks raskekuulipilduja, „Maksimka”. Äkki saabusid
linna poolt, meie selja tagant, sakslased ja piirasid meid sisse.
Ilmselt oli linna peal jutt lahti, et Maardus toimub mingi vastuhakk.
Relvastatud ümberpiirajatele vastu hakata ei jõudnud
ja nii olimegi ühtäkki vangid,” kõneleb
Vello Salo. Alles pärast sõda sai ta kuulda, et vangivõtmise
põhjuseks oli olnud pärislahing ühe teise pitkapoiste
salgakese ja Saksa SD-üksuse vahel.
„Sakslased andsid meile labidad pihku ja käskisid teeäärsesse
kruusaauku haua kaevata. Minule oli relvade ärakorjamisel
püksitaskusse jäänud üks sigarist veidi suurem
püssigranaat ja korraks käis mõte peast läbi,
et mis oleks, kui tõmbaks selle lahti. Siis oleks aga meile
kindlasti kohe tuli peale tõmmatud. Juba toodigi aga sakslaste
veokilt langenud sõdur, keda tuli meie kaevatud hauda matta.
Kuna natuke aega tagasi olin näinud, kuidas koolivend Aleksander
Aru veoauto kastis püsti ida poole sõitis, välgatas
nüüd peas seegi mõte, et äkki tuli tema
kokkupõrkelt sakslastega. Ent juba oligi sõdur maetud,
meid kamandati veoautole ja viidi sadamasse,” meenutab Salo.
„Ainult nii palju, veoauto kastist, sain ma pealinna vilksamisi
näha, sest kohe olime sadamas ja meile peeti lühike
loeng: kas näitate oma meelsust ja tulete meiega Saksamaale
või jääte siia – surnult, lisati. No me
siis näitasime oma meelsust.”
Sadamas pandi värsked vangid, püstolkuulipildujaga valvur
juures, pappkaste laeva laadima. „Õhtul tulid aga
pommilennukid ja valvur kadus kuskile ära. Tegime siis ühe
pappkarbi lahti – sees olid väga maitsvad ploomikonservid.
Vaenlase valgustusrakettide, pommiplahvatuste ja õhutõrje
saatel nautisime lõbusasti ploomikonserve ja muigasime
valvesõdurile vastu, kui ta lõpuks välja
ilmus, kuuliprits õieli ees,” mäletab Salo. „Nägi
aga, et me kenasti koos istusime, langetas relva ja rahunes maha.
Ja viis meid ühte väiksesse tuppa, kuhu paarikümne
mehega põrandale heitsime, väsinud töömehe
und magama.”
22. september
1944
„Hommikul kamandati
meid laevale,” lisab Salo veel. „Päike paistis,
sadamas kerkisid õhkimiste suitsusambad. Kahjuks ei märganud
vaadata, kas Pika Hermanni tipus lehvis mõni lipp. Siis
sõitis laev välja.”
Mujal lõid aga pitkapoisid venelastega veel selgi päevalgi
lahingut. Soomepoisist kirjanik Heino Susi kirjutab oma romaani
„Sarviku sulased” alguses nii:
„Oli reedene päev, 22. september 1944. Vantsisime
vaikides Tallinna suunas. Viimne lahing oli löödud,
viimsed padrunid kulutatud. Päike oli juba jupikese maad
üle silmapiiri, aga hommikune rõskus ja jahedus polnud
veel lahkunud. Rohi sõdurisaabaste all oli kastest märg
ja lõhnas meeldivalt. Eest, vasemalt kostis laskmist. Üksikud
püssipaugud ja sekka lühikesed valangud kuulipildujast.
Kes tulistas keda? Ei me teadnud ega osanud arvatagi. Sakslased
tulevahetuses venelastega? Eestlased venelastega?
Kadrioru kohal jõudsime välja Narva maanteele. Seegi
oli vaikne ja tühi, nagu välja surnud. Ei ühtegi
sõidukit, ei inimhinge. Laskusime paekaldalt alla Kadriorgu
ja jätkasime vaikselt teed linna poole.”
Heino Susi kirjutas veel, et kogu linnas konfiskeeriti sakslastelt
relvi ja seda tegid „Admiral Pitka” võitlejad.
Seda hoolimata isegi kolonel Riipalu sõnadest Männiku
kogunemislaagris, et soomepoisid Eestis pole üldse võitlusvõimelised
ja tuleb üksusena kohe laiali saata. Ometi võitlesid
22. septembril Vaskjala silla juures venelastega paarkümmend
Eesti Vabariigi sõdurit-pitkapoissi, kellest vähemalt
12 olid soomepoisid. Jüri kiriku lähedal hoiti tankirusikate
ja käsirelvadega küll ainult väikest kaldajupikest,
aga ikkagi. Ilma ohvitseride ja väljaehitatud positsioonideta
– heideti pikali ja tulevahetus algas. Tankidele ei saadud
pihta, aga kolme soomepoissi tabasid kuulid. Vastaspoolelt on
teada ainult üks langenu.(1
Eestlaste ja sakslaste vahel tekkis ütlemisi ja löömisi
mitmes kohas Tallinnas ja selle ümber. Wehrmachti tahteks
oli eesti sõdureid nende maad kaitsma saada, sest viimased
püüdsid peatada Nõukogude armeed. Heino Susi
mainib oma „Kojutulekus” juhtumit Männiku uue kasarmu
juures, kus sakslased ei lasknud eestlasi Tallinna viiva rongi
peale ja soovisid, et need taganeksid koos nendega. Kohapeal läks
kähmluseks, aga mitte tulevahetuseks.
Pitka löögiüksus
Admiral Pitkast teati,
et ta on juba vana, aga võitlusindu täis. Ta on kuulutanud
välja teise Eesti Vabadussõja, mille eesmärgiks
on küüditajad maalt välja lüüa. Sellepärast
pandi Pitka poistele väga suuri lootusi. „Mitte mingi
natsimundris Führer der Esten, vaid Eesti vabariik
ja selle valitsus,” on Heino Susi sõnastanud toonase
unistuse.
Suurem osa löögiüksusse kuulujatest olid noored,
kes tundsid vana admirali ka kui kirjanikku. Tema mereraamatud
olid laialt tuntud kui tüüpiline noorte lektüür.
Väga paljud Vello Salo toonased võitluskaaslased on
juba ammu maamullas, mõni langes õige noore poisina.
Nende elu jäi lühikeseks. Meil tuleb mineviku sündmustest
väga palju õppida, sest me ei tea, milline on meie
endi saatus. Ja on meie õnn, et saame küsida seesugustelt
ausatelt ja leebetelt vanahärradelt nagu Vello Salo.
1) Vello Salo, „Vaskjala silla lahing”. Löögiüksus
Admiral Pitka. Eesti Sõja-
muuseumi aastaraamat 2006, lk 113–120.
|
|
|
