|
|
Uued maalid Paju lahingust
tekst: Olev Teder
JKSelts, olev@kuperjanov.ee
|
Aleksander Raukase „J. Kuperjanov”
|
Eesti Vabadussõda kajastavad
kümned maalid hävitati marxistide poolt 1940-ndate lõpus.
Nende hulgas läksid põletamisele ka lõuendid
verisest Paju lahingust ja Vabadussõja kangelasest Julius
Kuperjanovist.
Üldse maaliti eelnimetatuid kolmel korral: Maximiljan Maxolly
töödes: „Paju lahing” ja „Ltn. J. Kuperjanov”
ning Aleksander Raukase töös: „J. Kuperjanov”.
Viimane kasutas leitnant Kuperjanovi I maailmasõja järgset
originaalfotot, millelt kandis maalile peategelase näo, kõik
muu lisas juurde. Pildi kohta liikus 1920-ndatel palju kriitikat,
kuid täna saaksid vaid professionaalsed ajaloolased aru,
missuguste puudujääkidega on pildil tegemist. Maalil
on tõenäoliselt kujutatud enne Paju lahingut toimunud
ohvriterohke Kikka lahing, milles kapteni aukraadi tõstetud
(tegelikult oli leitnant) partisanide juht näitas üles
oma erakordset mehisust ning peadpööritavaid oskusi.
Lisatud olid veel kangelase surmajärgselt kasutusele võetud
auastme tunnusmärgid ja mõõk, mida Kuperjanov
Vabadussõjas kindlasti ei kasutanud.Tegelikkuses rõhutas
noor Aleksander, kes ise teenis 1922/1923. aastal Kuperjanovi
pataljonis (tollal 2. polgu koosseisus), oma pildiga endise pataljoni
asutajat, kui suursugust ohvitseri ja kangelast, kes oli vajadusel
valmis astuma vaenlasega käsivõitlusse.
Kikka lahing toimus mõni
päev enne Paju lahingut ning on asjatundmatutelt pälvinud
veelgi enam ebaõiglast kriitikat kui Raukase maal, kuna
väidetavalt olevat leitnant Kuperjanov oma väega liikunud
liiga kaugele rindejoonest ette, mistõttu tema ümberpiiramise
käigus hukkus 13 sõjameest. Kiputakse unustama, et
taganevat vastast ajasid taga veelgi kaugemal ees Kuperjanovi
ratsanikud ning paljud regedel sõitjad, kes lahingu toimumise
ajal tegid aega parajaks ja sõid vaenlase mahajäetud
lõkkel küpsenud siga. Samuti viibisid soomusrongid
ning nendega kaasaliikuv Kuperjanovi esimene rügement põhijõudude
liikumisjoonest samuti eespool. Et ligi kolm korda suurema vastasega
kokku juhtuti, oli rumal juhus, sest vaenlane taganes raudtee
äärest diagonaalis Kuperjanovi suunas ning lasi maha
sidemehe, kes ei saanudki Kuperjanovile edasi anda ärevat
informatsiooni.
Tollal oli ka meie sõjaväe riietus üsna sarnane
vaenlasega – mõlemal vene sinelid. Vaatamata verisusele
oli Kikka lahingu toimumine pigem vajalik sündmus, sest kes
teab, mis võinuks pataljoni hilisemas ööbimiskohas
juhtuda. Muide meilt Kikkas peksa saanud punaste riismed taganesid
Pihkva suunas ega osalenud Paju lahingus.
Ka Paju lahingu sündmusi
on pahatahtlikult võltsitud, eiratud sündmuste kronoloogiat
ning eksitud loogikas. Jälle leitnant Kuperjanovi kahjuks.
Professionaalsed ajaloolased ei tohiks uskuda labast valet, mida
propageeris Viljandi maakonnast pärit sõjapealik ja
kirjanik Hans Kalm. On piisavalt tõendeid, et ta avas oma
valedelaeka juba 3. veebruaril ehk samal päeval, mil Kuperjanov
suri. Kalm kutsus enesega vestlema Valgasse sõitnud ajalehe
Vaba Maa ajakirjaniku ja luuletaja Henrik Visnapuu. Õnnetuseks
ei teadnud Kalm, et ajakirjanik oli Kuperjanovi klassivend.
„Olin täpselt kell kaks kohal. Kalm ootas mind ja
teatas, mulle, et ta on valmis minu kui kirjanikuga vestlema,
kuid ma ei tohi sellest "Postimehele" ega ühelegi
teisele lehele midagi kirjutada. Kõik jäägu mu
enese teada. Meil arenes ligi paaritunnine vestlus, mille jooksul
kolonel Kalm kirjeldas soome abivägede saabumise lugu ning
Valga operatsiooni kava.
Ta kinnitas, et Valga vallutamise kava, mille hulka käis
ka Paju eelposti vallutamine, oli tema ettevalmistatud, ja tema
pidas end selle operatsiooni juhiks. Paju verist lahingut, nagu
see nüüd Kuperjanovi kiirustamise tõttu oli toimunud,
poleks üldse sellisel kujul tarvis. Kuperjanov alustas oma
partisanidega operatsiooni enneaegselt, mis põhjustas asjatult
suuri kaotusi eestlaste ja soomlaste keskel, samuti ka Kuperjanovi
enese surma..."
H. Visnapuu („Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt”,
lk 252)
Kalm kordas oma valesid juba paari aasta pärast raamatus
„Põhja Poegade retk” (lk 34–35).
Siit ka
põhjus, miks J. Kuperjanovi Selts palus sõjakunstnik
Ülo Telgmaal maalida kuus maali ajaloolisest 31. jaanuaril
1919. aastal toimunud Paju lahingust, et need räägiksid
kogu kurva loo tegelikest sündmustest.
1. maal
„Halb enne”
Paju lahingu eel, 30. jaanuari pärastlõunal, kui partisanid
olid kell 14 esimest korda vallutanud Paju mõisa, külastas
ltn Kuperjanov kaaskonnaga Väike-Emajõe Tartu-Valga
silla kõrval olevat Tamme kõrtsi, kus perenaisest
omanik proua Uibopuu pakkus seltskonnale piima-juurvilja suppi.
Kuperjanovile suppi tõstes potsatas kulp aga vastu taldriku
põhja, nii et see purunes ning supp voolas ülemusele
sülle. Tollal laialt levinud ebausu tõttu määras
leitnant Kuperjanov omale kaks asetäitjat. Nagu järgmisel
päeval selgus oli vahejuhtum talle tõesti saatuslik.
Maali eest on tasunud Eesti
Kultuurkapital ja J. Kuperjanovi Selts andnud selle üle Valga
Isamaalisele Muuseumile.
|
|
2. maal „Kalmi
nõupidamine”
Pärast lõunatamist Tamme kõrtsis osales ltn
Kuperjanov äsja Tsirguliina saabunud oberst Kalmi nõupidamisel
soomusrongil. Pildil vaatab Kuperjanov silmanurgast kahtlevalt
uue rindejuhi poole, sest viimane esitab valeinfot vastase asukohast,
paigutades selle Laatresse. Meie väeosade luureandmete kohaselt
ei viibinud Laatres mitte ühtegi vastase sõdurit,
kuid Kalmi sõnade kohaselt pidavat see isegi ründama
sealt meie väeosasid!!?? Oberst Kalm vajas valeajendit, et
saata üks oma pataljon Valga-Võru raudteesilda õhkima,
et kätte saada taganeva vaenlase Eestist röövitud
vara.
Maali eest on kahjuks veel
tasumata, mistõttu on see ka isamaalisele muuseumile üle
andmata.
|
|
3. maal
„Laane talus”
Ltn Kuperjanov lahkus pärast nõupidamist Laane tallu,
kus tema abikaasa Alice’i sugulased võõrustasid
pataljoni staabiliikmeid. Talu asus umbes 2 km kaugusel Paju mõisast
põhjas. Et oberst Kalm Sangaste vaksalisse saabunud soomlaste
abiväge Kuperjanovile appi ei andnud, algas kell 22 ülekaaluka
vaenlase poolt Paju mõisa tagasivallutamine. Pildil jäädvustatud
hetk on veel üsna lootusrikas, sest parajasti (31.01.19.
kella 2–3 paiku) astub uksest sisse soomlaste kahurväe
ülem major Snellmann, kelle alluvusse anti ka kuperjanovlaste
kahurid. Lepiti kokku, et varahommikul avatakse mõisa pihta
võimas kahurituli ning ltn Kuperjanov heitis südamerahuga
kell 3 magama – „Mauser” padja all. Kuperjanov
ärkas koos abikaasa ja kaaskonnaga kell 5, et olla valmis
lahingu alguseks, kuid major Snellmann saabus Laane tallu alles
10 ajal. Oberst Kalm piiras tõsiselt kahurväe tegevust,
samuti keelas meie soomusrongide ja -dessandi kasutamise rünnakul.
Maali eest on kahjuks veel
tasumata, mistõttu on see ka isamaalisele muuseumile üle
andmata.
|
|
4. maal „Ltn
Saare hukkumine”
Kella 9 ja 10 ajal tõrjusid partisanide rügemendid
mõisast pealetungivaid punaseid, mida Kalm nimetaski hiljem
ajakirjanik Visnapuule Kuperjanovi loata rünnakuks. Tegelikult
kirjutas Kuperjanov kella 10 ajal Kalmile kirja, milles ta palus
abi ja luba alustada rünnakut. Kiri oli Soome arhiivis kuni
1970-ndateni, mil selle koopia trükiti ära ühes
Soome pildiraamatus. Luba rünnakuks saadi, kuid alles veidi
enne keskpäeva. Kalm ei soovinud alustada rünnakut enne,
kui tema väeosad ei olnud veel õhkinud Valga-Võru
raudteesilda, sest vaenlase pihta marulise kahuritule andmise
korral jõudnuks viimane taganeda veel üle terve silla.
Viimaks lootuse kaotanud Kalm lubas siiski alustada rünnakut,
kuid esialgu ilma soomlasest abijõududeta. Need saabusid
tund pärast lahingu algust.
Leitnant.Saare 2. rügement asus rindejoonel Kuperjanovi keskmistest
jõududest 700–800 meetrit raudtee pool ning jäi
vaenlase soomusrongi marulise kuulipilduja tule alla. Rügement
sattus vaenlase pettuse ohvriks, mil punased teesklesid mõisast
taganemist, kuid tulid seejärel ringiga tagasi ning mõisa
territooriumile jõudnud leitnant Saare rügement sattus
käsivõitlusse. Kangelane, leitnant Saar, tapeti jõhkrate
täägilöökidega ning on maetud Äksi surnuaiale.
Muide, soomusrongide ajutine ülem kapten Irv vaatas Paju
lahingut oma dessantidega pealt 1,5 km kaugusel seisvast soomusrongist
ega teinud (arvatavalt Kalmi keelu tõttu) midagi ei kuperjanovlaste
abistamiseks ega vaenlase soomusrongi hävitamiseks.
Maali eest on tasunud Julius
Kuperjanovi Seltsi liikmed ning see antakse tänavu võidupühal
üle Valga Isamaalisele Muuseumile.
|
|
5. maal „Soomlastest
vennad Oskar ja Sven”
Pärast kuulipilduri surma haarasid põhjapoegadest
vennad Oskar ja Sven toru oma kätesse ning alustasid marulist
tuld vaenlase suunas. Varsti Oskar langes ja vend asus üksinda
tulistama – vihapisarad silmis.
Maali eest on tasumata,
mistõttu ka Valga Isamaalisele Muuseumile üle andmata.
|
|
6. maal „Ltn
Kuperjanovi kannatused”
Leitnant Kuperjanov sai haavata umbes kell 13.25, mil ta haavad
seoti ning toimetati Sangaste vaksalisse haavatute vagunisse.
Vedur haakis mõne vaguni taha alles õhtul kell 20,
sest oberst Kalm ei andnud varem vedurit ning lootis, et kui Valga
saab vallutatud, saab ta kiirkorras linna sõita. Asjaolu,
et Valga meditsiiniasutused olid nähtavasti paljaks röövitud,
evakueeritud ja haavatute ravi polnudki võimalik, ei morjendanud
teda. Kaotatud aja tõttu ei julgenud noor Tartu haigla
arst Julius Kuperjanovit enam opereerida, mistõttu Vabadussõja
kangelane suri 2. veebruari varahommikul. Haavatud Kuperjanovi
teekond Paju mõisast Tartusse oli kestnud kokku 16 tundi.
Maali eest on tasutud osaliselt
Valga kultuurkapitali ja osaliselt Julius Kuperjanovi Seltsi rahaga
ning üle antud Valga Isamaalisele Muuseumile.
|
Kes
soovib toetada kolme veel tasumata maali finantseerimist,
siis MTÜ J. Kuperjanovi Seltsi arvelduskonto number Swedbank’is
on 221049626428. Annetajate nimed kinnitatakse muuseumis valitud
maali juurde. |
|
|
|
