|
|
|
Vaade laagri esimesele korpusele Victoria bastionilt praegu.
I. Kurovi foto
|
Vangilaagri-elust Kreenholmi
puuvillaaitades
tekst: Jüri
tõnisson
Et Narvas Kreenholmi puuvillaaitades
paiknes Teise maailmasõja ajal vangilaager, kus suri 127
meest, teavad vähesed. Sellest on Eestis säilinud vähe
materjale ning on kummaline, et seda ei uurita.
Aidad ehitati 19. sajandi lõpul
ajaloolisse Soolasadamasse allpool Victoria bastioni. Tollal oli
Narva manufaktuurile toorainet toodud meritsi isegi Lõuna-Ameerikast.
Varem, 1807, kui üheks oluliseks kaubaartikliks Venemaale
oli veel sool, olid sinna ehitatud soolaaidad, millest ka
sadama ajalooline nimetus, kirjutab mereajaloolane Bruno Pao.
Enne Teist maailmasõda – Kreenholmi mõõnaajal
olid aidad ilmselt pooltühjad ning 1941. aasta sõjaga
saabunud Saksa okupatsioonivõim võttis need enda
valdusse sõjavangilaagri rajamiseks. Selleks ehitati
korpustele vahelaed, millega saadi 2598 m² „elamispinda”,
mida loeti 3000 vangi majutamiseks piisavaks.
Mõnda selle laagri kohta saime teada alles 2013. aastal
ühest Venemaa Punase Risti otsimiskirjast, milles paluti
andmeid ülalnimetatud laagris hukkunud punaväelase matmispaiga
kohta. Kirjale lisatud sõjavangi registreerimislehe koopiast
selgus, et sõjavangilaagris nr 254 on 16. augustil 1942
maokatarri surnud ohvitser V. J. Jakubitski, kes on maetud laagri
linnamüüriäärsele kalmistule (Narva Stadtmauerfriedhof,
EPR kiri 20.05.2013). Siit järeldub, et Wehrmachti sõjavangilaagri
nr 254 arhiiv on hoiul nõukogude armee keskarhiivis Podolskis!
Narva linnaarhiivis mistahes andmed selle laagri või kalmistu
kohta puuduvad.
Sõjavangilaagris nr 254 hukkunute arv pole teada, kuigi
NKGB oli 1944. aastal laagri kasekaigastest ristidega tähistatud
haudadega kalmistut põhjalikult inspekteerinud. Andmed
salastati, kõik jäljed kalmistust kaotati ning avalikkusele
kuulutati hukkunute arvuks „üle 22 000”. See arv
on kujunenud legendiks ning aastate jooksul on seda veelgi kasvatatud,
nii et tänaseks on see tõusnud üle 30 000. Tegelik
hukkunute arv võis olla 250–300. (vt Narvskaja
Gazeta 8.05.2008 A. Mauzer: Bratskaja mogilo nr 1).
Pärast seda, kui punaarmee linna 1944. aasta suvel hõivas,
oli laagri hoonetesse paigutatud Eesti Laskurkorpuse (ELk)
tagavarapataljon filterlaagri rollis. Seal sorteeriti mobiliseeritud
kutsealused usaldusväärsuse astme järgi nelja eri
roodu, millest sõltus nende edaspidine saatus. Tööd
ja teenistust selles tööpataljonis on värvikalt
kirjeldanud pagulaskirjanik Ilmar Jaks (Saaremaalt Leningradi.
Stockholm, 1948).
|
Saksa sõjavangide ehitatud purskkaev ja plekklehtdedega
palm.
Ajalehest Narvskaja Nedelja
nr 8/1999.
|
Pärast laskurkorpuse tagavarapataljoni
alt vabanemist paigutati hoonetesse 15. märtsil 1945 Saksa
sõjavangide laager nr 206. Sellest ajast olid laagrile
jäänud „kustumatud mälestused”, mis tänaseks
on kahjuks kustutatud. Kuna tuhandet saksa sõjavangi ei
saadud konvoisoldatite puudumise tõttu linna taastamistöödel
kasutada, rakendati neid laagri sees „kultuuritööle”:
nad ehitasid nn Odessa trepi, mis viis jõe kaldal paiknevate
korpuste juurest üles klindi servale, lõid Muhhina
kuulsa skulptuuri „Kolhoositar ja tööline”
koopia, ehitasid basseiniga purskkaevu ja „istutasid”
selle kaldale plekklehtedega palmi. Rääkimata kalligraafilises
kirjas maalitud üleskutsuvatest loosungitest korpuste seintel
alates obligatoorsest „Arbeit macht frei!” peahoone
fassaadil. Kuigi sõjavangilaager paiknes Narvas vaid ca
pool aastat, suri selle aja jooksul 127 meest. (M. Hudjajevi
artikkel, TUNA 3/2013).
Tõenäoliselt novembris 1945 paigutati hoonetesse juba
üle aasta ulualust oodanud ITL-1 – Narvas paiknev ENSV
NKVD parandusliku töö laager nr 1. Asutus tegutses aastast
1944 ja oli seni asunud „juhuslikes hoonetes” nagu Victoria
bastioni galeriid (olid enne sõda õhukaitsevarjendiks
kohaldatud) ning Soome-Rootsi Mihkli kiriku varemed Lese tänaval
Elutingimusi viimases on kirjeldanud laskurkorpusest konvoisõduriks
värvatud A. Mölter 26. jaanuari 1946 kirjas oma naistuttavale
Salmele tolle laagrivangist venna surma puhul: „Töö
oli neil raske ja laagris valitsesid kohutavad tingimused: magati
kütmata kiriku põrandal kuuseoksad külje all
... ” (Ville Drewingi leid Meleskist).
Seoses pingeliste ettevalmistustega Narva-Sillamäe Uraanikombinaadi
ehitamiseks oli loomisel tüüpstruktuuriga ehitusvalitsus
„ITLi Stroitelstvo kombinata nr 7”, mille tööjõu
baaslaagri limiidiks oli määratud 3500 kinnipeetavat.
21. aprillil 1946 on ENSV MGB ette kandnud, et momendil on määratud
anonüümses laagris (mis sai olla vaid Narva ITL-1!)
1748 kinnipeetavat, neist 570 naist. I ja II kategooria täistöövõimelisi
olnud neist ainult 252 ehk 14%! (P. Kaasiku artikkel Narva muuseumi
toimetistes nr 14/2013). Mis tõendab, et tegemist oli surmalaagriga.
Narva laager ITL-1 anti Uraanikombinaadi Ehitusvalitsusele üle
15. augustil 1946. Ehitusvalitsuse poolt laagrile määratud
uus peaarst dr B.J. Tsitlis on hiljem vangide seisundit laagri
ülevõtmisel kirjeldanud kui katastroofilist: „3000
kinnipeetava hulgas oli 840 düstroofikut.” (Narvskaja
Nedelja 8/1999). Baaslaagri tööjõu-potentsiaali
tõstmiseks olid 1946. aasta teisel poolel saabunud ešelonid
poliit-vangidega Harkovist, Dnepropetrovskist ja Kiievist (leitud
vangikartoteegi pistelisel lehitsemisel)...
1949. aastast sai laager tublit täiendust ENSV kolhoseerimise
ja 1950. aastast kurikuulsa EK(b)P 8. pleenumi „kodanlikest
natsionalistidest” ohvrite näol. Viimaste hulgas olid
nt luuletaja Artur Alliksaar, heliloojad-professorid Riho Päts
ja Tuudur Vettik, pianist Eugen Kelder, kuulus kirurg Georg-Bernhard
Järvekülg VRI/3, Tallinna Tehnikumi direktor Hermann
Reier, kolonel Verner Trossi VRI/3 VRII/3 ja palju teisi Eesti
avaliku elu ja kultuuritegelasi. Loetelu kolm viimast hukkusid
laagris ja maeti laagri matmispaiga jäljetutesse haudadesse.
Matmispaiga asukoha Siivertsis tähistas ja laagri hoonele
mälestustahvli püstitas Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS)
2008. aastal.
Sadamalaager suleti 1955. aastal. Olenevalt alluvuse muutustest
oli asutus kandnud nimetusi ITL-1, OLP-4, Lagernoje objedinenije
(Uraanikombinaadile allumise perioodil kuulusid sellesse ka erilaager
Härmamäe mõisas ning OLP-3 Jaanilinnas), Lager
jumin p/ja 422 ning Lager p/ja 422/4. Laagrist jäi Siivertsisse
maha matmispaik teadmata maetute arvuga, sest kohalik nõukogude
võim ja aeg kustutasid peagi vaiadega tähistatud haudade
jäljed.
Selle laagri näol võis olla tegemist ENSV suurima
läbikäigu, pikima tegevusaja ja kõige suurema
hukkunute arvuga (suurusjärk 1000) kinnipidamisasutusega.
Laagri arhiiv on tallel Eesti Riigiarhiivis.
Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste registrisse 19.
mail 2003 tehtud sisse-kandes kirjeldati ladusid nii: „Hooned
moodustavad ühe omalaadsema ning huvitavama tööstuse
juurde kuuluva elamu- ja administratiivkompleksi ning peegeldavad
ilmekalt möödunud aegade tööliselamu-rajooni.”
Taolist formuleeringut muudeti registris alles pärast EMS-i
sekkumist 2008. aastal.
On arusaamatu, miks pole laagri ajalugu uurinud ei Inimsusevastaste
Kuritegude Uurimise Eesti Komisjon (IKUEK, nn Jakobsoni komisjon)
ega selle järglane Eesti Mälu Instituut (EMI). See kallutab
vägisi vandenõuteooriat otsima. Tegelikult võivad
selle laagri ajaloo ja tähenduse mahavaikimise põhjused
olla hoopis proosalised, näiteks:
Uurimistööks on vaja taotleda granti, kuid selleks puudub
huvitatud teadusasutus;
"Tülikalt suur” (üle 16 000!) säilikute
arv Riigiarhiivis; EMI-s oli juba töös paralleelset
teemat käsitlev P. Kaasiku uurimus Kombinaat nr 7 rajamine
ja selle juures tegutsenud tööüksused. See uurimus
pühendas ka (anonüümsele) vangilaagrile tervelt
... 6 rida. Laager asus Narvas, st mitte „päris Eestis”.
|
Laagri plaan. Kopeeris M. Kuldkepp.
|
|
|
|
