Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

Kas oleks pidanud vastu hakkama?

tekst: vaino kallas

Läbi sajandite on eestlastel tulnud kaitsta oma maad suure idanaabri sissetungide eest. Professor Jüri Uluotsa koostatud sõdade kronoloogia järgi on venelased alates 1030. aastast kuni käesoleva sajandini tunginud Eesti aladele sajal korral. Viimased sissetungid toimusid 1940. ja 1944. aastal.

Nüüd, kus Venemaal on taas pead tõstmas suurvene šovinism, võib see ohustada ka Eesti julgeolekut. Kuid erinevalt möödunud sajandi neljakümnendatel toimunust, võime täna – olles Euroliidu liikmena NATO kaitsva „vihmavarju” all – tunda end kindlalt kaitstuna.
Miks võttis president Pätsi valitsus vastu Nõukogude Liidule baaside lubamise otsuse ja loobus sõjalisest vastuhakust, seda on hiljem mõnigi poliitik ja ajaloolane teravalt kritiseerinud. Miks siis loobuti varem korduvalt antud lubadusest?
1936. aasta suvel normaliseerus vahekord Eesti Sõjavägede peastaabi ja Saksa kindralstaabi vahel. 16. novembril sai kindral Nikolai Reek kutse külastada koos kolonel R. Maasinguga Berliini. Kolonel Maasing on selle külaskäigu kohta kirjutanud: „Meile jäi mulje, et Saksa kindralstaap oli tol ajal sõjavastane ning tundis muret, et rahvussotsialistlik partei ja selle juht Hitler tõukavad Saksamaa sõtta. Saksa tolleaegses kõrgemas väejuhatuses tundus isegi vaenulikkust partei välispoliitika suhtes. Meile ei tehtud külaskäigu kestel mitte ühtegi sellist ebameeldivat ettepanekut nagu seda tehti Moskvas.”
Sellele külaskäigule järgnes terve rida staabiülema kindral Reeki ja tema abide külaskäike Soome, Lätti, Leetu ja Poolasse, kus nad käsitlesid ühisrinde loomise teemat.
1939. aasta jaanuaris külastas kindral Johan Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate Soome väejuhtidega. Sama aasta aprillis külastas Laidoner Poolat, kus ta kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega. Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks. Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Nii Soome kui ka Poola olid kategooriliselt selle vastu. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide blokki ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venemaaga. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub „tõmbetuules”, Soome aga „tuulevarjus”.
Poola luges oma suurimaks vaenlaseks Saksamaad ja tal puudus tahe otsida teid vahekorra normaliseerimiseks. Poola juhtkond uskus vankumatult Prantsuse ja Inglismaa sõjalisse jõusse ja lubadustesse. Poola sõjavägede juhtkonnale ei meeldinud isegi see, et olime loonud hea vahekorra Saksa kindralstaabiga.

Mittekallaletungi leping Saksamaaga

1939. aasta maikuu lõpul teatas Eesti saadik Tofer Berliinist, et Saksa välisminister Ribbentrop oli teda enda juurde palunud ja teinud ettepaneku, sõlmida Eesti ja Saksamaa vahel mittekallaletungi leping. Selle põhjuseks oli Ameerika presidendi Roosevelti kõne, milles viimane oli süüdistanud Saksamaad agressiivsetes kavatsustes. Selle peale reageeris Saksamaa ja teatas, et soovib sõlmida kõigi riikidega, kaasa arvatud Eesti, mittekallaletungi lepingud.
Eesti Välisministeeriumi arvates oli sellise lepingu sõlmimine Saksamaaga teretulnud, kuna see aidanuks pareerida Nõukogude Liidu süüdistusi Eesti vastu. Samal ajal, jättes 1939. aastal Euroopas valitsenud poliitilises õhkkonnas kõrvale hinnangu lepingu reaalse väärtuse kohta, ei saanud Saksa valitsuse pakutud lepinguga antud lubadus – Eestile mitte kallale tungida, meile kuidagi kahjulik olla. Lepingu sõlmimise poolt olid nii president, valitsus kui ka parlamendi rõhuv enamus.
Samal ajal soovis president Konstantin Päts soovi teha kõik selleks, et opositsioon oleks selles välispoliitilises küsimuses parlamendis enamusega ühes paadis. Eriti kannatlik ja ettevaatlik oli president opositsiooni juhi ja oma alalise rivaali Jaan Tõnissoni suhtes, paludes välisminister Selterit hankida Tõnissonilt lepingu sõlmimiseks eelnevalt tema nõusolek.
Kuid juba esimesel väliskomisjoni koosolekul ilmnes, et opositsiooni liikmed olid otsustanud lepingu sõlmimise, kui mitte nurja ajada, mida nad ei suutnud, siis vähemalt selle ümber oma vaateid Eesti välispoliitilistest huvidest täie jõuga esile tuua. Opositsiooni arvates oli Saksamaaga sõlmitav leping Eestile kahjulik.
Arutelu opositsiooniga kestis viis nädalat. Kuid kogu vaev oli asjatu. Opositsioon oli lepingu sõlmimise vastu. Tõnissoni viimane nõuanne valitsusele oli: „Kui te surve all olles ei leia võimalusi ettepaneku tagasilükkamiseks, siis venitage, venitage nii palju kui saate! Selle lepingu sõlmimine võib saada Eestile saatuslikuks...”
Eriti tugevaks muutus opositsiooni vastuseis juulikuu lõpul, kui välis­minister Selter allakirjutatud lepinguga Berliinist tagasi tuli ja see parlamendi mõlemasse kotta kinnitamisele läks. Tõnissoni üheks toetajaks oli majanduskoja esimees Joakim Puhk, kes kuulus riiginõukogu koosseisu. Viimane ei olnud Tõnissoni parteikaaslane, vaid sotsiaaldemokraat. Lepingu ratifitseerimisel pidasid Tõnisson ja Puhk ühe- ja samasisulise kõne – esimene riigivolikogus, teine riiginõukogus. Mõlemad väitsid, et Eesti on otseselt ohustatud Saksamaa agressiivsete kavatsuste tõttu. Ja et ainus võimalus selle ohu pareerimiseks oleks pöördumine Nõukogude Liidu poole palvega saata Eestisse Punaarmee väeosad, mis alluksid siin kindral Laidonerile... See ettepanek ei leidnud kummaski kojas toetust
Augusti alul sõitis Tõnisson Soome. Sealt naastes külastas ta president Pätsi Kadrioru lossis, kus teatas, et kohtus Soomes Hella Vuolijoe korteris Nõukogude Liidu Helsingi saatkonna töötajatega, kellele ta tegi teatavaks, et eesti rahva sooviks on, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral, ja et seda soovib eesti rahva rõhuv enamus.
Kohe pärast Tõnissoni lahkumist kutsus president Päts enda juurde peaminister Kaarel Eenpalu ja välisminister Karl Selteri ning palus Eenpalul kõik see, mida Tõnisson oli talle rääkinud, protokollida. Kuid Pätsi soov oli, et see avalikkuse eest saladuses hoitaks.
Nüüd, tagantjärele, võib aga kindlalt väita, et tegelikult ei olnud Eesti-Saksa mittekallaletungilepingul Eesti edasise saatuse puhul mingit mõjujõudu. Ei heas ega halvas mõttes.
26. augustil 1939 sai Eesti sõja­vägede peastaap teada, et Molotov-Ribbentropi läbirääkimistel on Balti riigid jäetud Nõukogude Liidu huvisfääri.
Samal päeval kutsus sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner kokku kindralstaabi kõrgemad ohvitserid ja andis korralduse, et meie idapiiri alad võetakse tugevdatud järelvalve alla.
30. augustil sai kindralstaap teada, et Leningradi sõjaväeringkonnas on toimunud mobilisatsioon ja Kingiseppa saabuvad rongid vägede ja sõjavarustusega. Sama toimub ka Pihkva rajoonis.
1. septembril tungis Saksamaa sõda kuulutamata kallale Poolale. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja.

Eesti-Saksa mittekallaletungilepingu allakirjutamine 7. juunil 1939 Berliinis. Foto: Wikipedia

Nõukogude Liit nõuab sõjalisi baase

24. septembril 1939 sõitis välisminister Selter Moskvasse, et alla kirjutada Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavale kaubanduslepingule. Saabunud Moskvasse, kutsuti Selter otsekohe Kremlisse. Seal võtsid teda ja temaga kaasas olnud saadik A. Reid vastu keskkomitee liige Mikojan ja välisasjade komissar Molotov. Viimane keeldus aga kaubanduslepingut arutama, esitades Eesti delegatsioonile hoopis ultimatiivse nõudmise: kuna Eesti ei suutvat garanteerida oma vetes erapooletust (vihje Poola allveelaeva Orzel põgenemisele Tallinna sadamast), siis olevat Nõukogude Liidu valitsus otsustanud võtta Eesti akvatooriumi oma kaitse alla. Selleks nõudis Nõukogude pool sõjaväebaaside rajamist Tallinna ja mujale Eestis ning sõjalise liidulepingu sõlmimist.
Saadik Aleksander Varma mainib oma mälestustes, et kui välisminister Selter saabus Moskva kategoorilise nõudmisega tagasi Tallinna, olevat ta olnud väga pessimistlikus meeleolus. Välisministeeriumis toimunud nõupidamisel olevat ta väitnud, et tema arvates võivat Punaarmee ka ilma baaside rajamise nõusolekuta Eestisse sisse marssida. Molotov olevat korduvalt rõhutanud: „ärge sundige meid kasutama jõudu”.
Eesti kaitseväe kindralstaabile ei tulnud Moskva nõudmine ootamatult. Juba 1936. aastal oli marssal Vorošilov, esinedes ühel kohtumisel Eesti, Läti ja Leedu sõjaväeesindajatega, öelnud: „Pilved on tõusmas Euroopa riikide kohale ja Nõukogude Venemaa on mures Balti riikide saatuse pärast. Ainuke tee Balti riikidel oma julgeoleku kindlustamiseks on sõjaline liit Nõukogude Venemaaga.”
Juba siis aimas Eesti Kaitseväe ülemjuhataja kindral Laidoner Moskva käitumist ette. Kogu tema mõte ja tegevus oli suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoner uskus, et Eesti julgeolek oleneb sellest, kas läheb korda luua Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel asuvatel riikide ühisrinnet. Sinna oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga. Samal ajal eelistas Laidoner sõprust lääneriikidega.
Eesti Vabariigi president ja sõjavägede ülemjuhataja polnud Nõukogude Liidu baaside kohta teinud veel lõplikku otsust. 24. septembril andis kindral Laidoner sõjavägede staabiülemale kindral Nikolai Reekile ülesande kontakteeruda Saksa relvajõudude ülemjuhataja staabiga, et saada vastus järgmistele küsimusele:
Kas Eesti võib loota Saksamaa abile, kui oleme sunnitud relvajõul Nõukogude Liidu vastu oma iseseisvust kaitsma?
Kas Saksamaa, kes tegelikult kontrollib kõiki meie ühendusteid lääneriikidega, lubab meil sõja­varustuse toomist lääneriikidelt mööda mereteed?
Sakslaste vastus oli, et neil on Nõukogude Liiduga sõlmitud leping, mis ei luba neil Eestit abistada. Ka ei saavat Saksamaa lubada meile sõjavarustuse saatmist mööda nende kontrolli all olevaid mereteid. Sõja­tegevuse tõttu olevat see isegi võimatu. Meie delegatsiooni kolmandale küsimusele vastas Saksa esindaja: „Oleme sõjas lääneriikidega. Praeguses olukorras ei tohi me sattuda konflikti Nõukogude Venemaaga. See tooks meile sõja kahel rindel. Esimese maailmasõja kaotas Saksamaa just sel põhjusel. Meil on Nõukogude Venemaaga sõprusleping ja me oleme kohustatud seda täitma.”
Kolonel Maasingu hinnangul olid Saksa kindralstaabi ohvitseridel raske seda kõike talle teatada, kuid ta sai aru, et ohvitseri jaoks on käsk kõrgem tema isiklikust arvamusest. Samas oli selgesti tajutav saksa ohvitseride tauniv hoiak Saksa-Vene “vendlust&quo
26. septembril 1939 andis NSV Liidu kaitse rahvakomissari K. Vorošilovi käskkiri käsu koondada maavägi rünnakuks Balti riikide vastu.
Otsekohe tegi kindral Laidoner kõik vajalikud korraldused üldmobilisatsiooni läbiviimiseks, kui selleks tuleb vastav käsk presidendilt, kuna sõjavägede ülemjuhatajal ei olnud õigust mobilisatsiooni välja kuulutada.
Nagu eelnevalt oli kokku lepitud, pidi sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner kohtuma 20. septembril Valgas Läti sõjaväe juhtidega, et arutada koostöökava Läti armeega. Kuid see kohtumine jäi ära, kuna lätlased teatasid, et ajapuudusel polevat neil võimalik kohtumisele tulla...
Lätlaste käitumine mõjus ülemjuhataja staabis rusuvalt ja pani meenutama meie ajaloolist minevikku: kui Eesti Vabadussõja ajal lätlased meie abi vajasid, läks eesti rahvavägi neile otsekohe appi ja tõrjus Landeswehri väed Düna jõe taha. Nüüd ei tahtnud nad meiega isegi kohtuda. Samas polnud lätlaste kohtumisest keeldumise põhjuseks mitte ajapuudus, sest vajaduse korral oli Eesti rahvaväe ülemjuhataja nõus sõitma ka Riiga. Ajapuudus oli vaid ettekääne. Lätlasi kohutas Poola allveelaeva Orzeli põgenemisega seoses alanud Moskva ägedad propagandarünnakud Eesti vastu.
Ka oldi Eesti valitsusringkondades huvitatud sellest, kuidas suhtub Eesti muredesse meie hõimurahvas soomlased. Eesti ei oodanud tol ajal Soomelt mingit materiaalset abi. Soomlaste orientatsioon oli meile juba varem teada, kuid ka moraalne abi olnuks meile nüüd suureks toeks. Kui selles küsimuses püüti võtta kontakti Soome välisministeeriumiga, saime teise ebameeldiva üllatuse osaliseks – Soome välisminister ei võtnud meie saadikut isegi mitte vastu.

Poola allveelaeva Orzel ­põgenemine Tallinna sadamast oli ettekäändeks Moskva ägedatele propagandarünnakutele Eesti vastu. Foto: Wikipedia

Eesti oli jäänud üksi

Meie naabrid lõunas ja põhjas olid meie suure naabri aktsioonidest Eesti vastu ära hirmutatud ja hoidusid eemale. Kuid see ei aidanud neid. Nõukogude Liidul oli Läti ja Soomega sama plaan. Juba 2. oktoobril nõudis Nõukogude Liit sõjalisi baase Lätilt ja 5. oktoobril kirjutati Moskvas baaside lepingule alla. Läti alistus, ehkki oli oma riigikaitset tublisti tugevdanud, kutsudes septembris sõjaväkke 3000 reservväelast. Nende mobiliseeritud ja rahuaegse armee suuruseks oli umbes 80 000 meest.
Moskva ultimatiivsel survel oli Eesti sunnitud Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise lepingu alla kirjutama. 27. septembril 1939 saabus Eesti delegatsioon koosseisus: Riigikogu esimees J. Uluots, välisminister K. Selter, saadik A. Rei ja Riigikogu liige A. Piip Moskvasse. Kremlis teatas Molotov, et Nõukogude Liidu valitsusele on teatavaks saanud halb uudis – nimelt olevat Narva lahe piirkonnas lasknud tundmatu allveelaev, milleks oletatavasti olevat Tallinnast põgenenud Poola allveelaev Orzel, põhja nende auriku Metallist (tegelikult nähti aurikut ka veel peale sõda). Samuti olla Luuga lahes nähtud kahe allveelaeva periskoope. Need faktid olevat nii oluliselt muutnud üldpilti, et Nõukogude Liit ei saavat enam piirduda ettepanekutega, mis nad olid Eesti valitsusele esitanud. Ja et täiendava ettepanekuna nõuavad nad, et Eesti annaks Nõukogude Liidule nõusoleku pidada Euroopas käiva sõja kestel Eesti mitmes paigas kuni 35 000 meest jala-, ratsa- ja lennuväge selleks, et tõkestada Eesti ja Nõukogude Liidu kiskumist sõtta ning kaitsta Eesti sisemist korda.
Selle peale teatas Eesti delegatsioon, et selline Nõukogude Liidu ettepanek on vastuvõetamatu ja selles osutatud vahend tähendab nii vormilt kui ka sisult Nõukogude Liidu sõjalist okupatsiooni Eestis, millega Eesti valitsus ega rahvas ei saa mingil juhul nõustuda. Kuid järgnenud läbirääkimistel oli eesti delegatsioon sunnitud Stalini ja Molotovi ähvardustest tingituna nõustuma Kremli pakutud lepingu tekstiga ja 28. septembril kirjutasid pooled lepingule alla. Juriidiliselt tugines leping nii kirjas kui ka vaimus küll Tartu rahulepingule, kuid tegelikkuses oli see halvasti maskeeritud kate Eesti okupeerimiseks. Ja juba üsna pea asus Nõukogude Liit MRP salaprotokollidega kavandatut realiseerima.
Lepingu järgi võis Nõukogude Liit pidada Eestisse loodavates baasides kuni 25 000 meest. Sisuliselt ei piiranud leping Eesti suveräänsust ja riiklikke ning majanduslikke õigusi. See ei andnud Nõukogude Liidule ka mingeid õigusi Eesti riigi siseellu sekkumiseks.

Punaarmee tohutu ülekaal

24. septembril, kui Nõukogude Liit esitas Eestile sõjaliste baaside nõudmise, oli meie idapiiri taha koondunud mitmekordselt ülekaalus olev Punaarmee juba pealetungiks valmis. 26. septembril saatis NL-i kaitseala rahvakomissar K. Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale kindral Meretškovile käskkirja, milles nõuti vägede koondamist lähtepositsioonidele Eesti ja Läti piiril. Selle korralduse kohaselt paigutati Kingissepa alla kaks jalaväediviisi, üks motoriseeritud diviis, kolm tankibrigaadi, kaks motoriseeritud õhukaitserügementi ja üks suurtükiväe rügement.
Pihkva-Ostrovi piirkonda paigutati 8. armee kolm jalaväediviisi, kaks tankidiviisi, üks tankibrigaad ja kaks suurtükiväerügementi. Meie piiritagustel lennuväljadel asusid kolm lennuväebrigaadi ning kuus lennuväe rügementi. Poolasse, Vilno rajooni oli koondatud suurearvuline soomusarmee, mis ähvardas Balti riike lõunast.
Septembri teisel poolel oli Nõukogude Liit koondanud Eesti idapiiri taha umbes 136 000 meest, 1318 tanki, 1535 suurtükki ja 600 lennukit. Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud umbes 300 000 meest. Kindral Meretškovi väite põhjal oldi võimelised neid arve kahe nädala jooksul kahekordistama. Rünnakuvalmis oli Soome lahel ja Läänemerel olnud punalaevastik.
Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses oli samal ajal umbes 16 000 meest, 100 maaväe suurtükki, 8 õhutõrje suurtükki, 22 kergetanki, 15 tankitõrjepüssi ja 42 õppe- ja vananenud tüüpi lahinglennukit. Sõjavägede staap asus seisukohale, et üldmobilisatsiooni korraldamine pole enam võimalik, kuna Punaarmee tehniline ja arvuline ülekaal piiri taga on kohutavalt suur. Vastavalt kehtinud Eesti kaitseplaanile oleks ülalmainitud 16 000 mehest koosnevad katteväeosad pidanud vaenlast taganemislahingutega vähemalt neli päeva teisel pool Narva jõge hoidma, et mobiliseeritud väeosad saaksid selle aja jooksul positsioonidele asuda. Mobilisatsiooni väljakuulutamise korral asunuks meie idapiiri taga ootevalmis ning 12–15-kordses ülekaalus olev hambuni raskerelvastatud punaarmee otsekohe oma „revolutsioonilist kohustust” täitma, ning rullinud üle me maa veel enne mobilisatsiooni toimumist. Punakotkaste armaada oleks meie tagalas olnud kaitsetud linnad ja tööstusasulad juba mõne päevaga varemeiks muutnud. Meie lähinaaber Läti oli sõjalisest koostööst keeldunud. Soome ja Rootsi olid aga oma hoiakuga näidanud, et sealt pole meil mingisugust abi loota.
Vastavalt Punaarmee sõjalise operatsiooni plaanile pidi kõigepealt antama sõjaline löök Eestile. Lahingukäsu saamisel pidi Kingisepa piirkonnas asuv väegrupp alustama pealetungi Rakvere, Tapa ja Tallinna suunas. 8. armee üksused pidid liikuma Tartu peale, kusjuures üks osa neist pidi edasi liikuma Tallinna, teine Valga suunas. Juhuks, kui Eesti kaitsmisel osalenuks Läti relvajõud, nähti ette anda löök Riia suunas.
Samal ajal pidi Punalipuline Balti mere laevastik hävitama Eesti laevastiku ja andma löögi meie mereväebaasidele, toetades ühtlasi maavägede edasiliikumist. Lennuväe ülesandeks oli raudtee sõlmjaamade ja sõjaliste objektide purustamine ning edasiliikuvate maavägede toetamine.

Tabel: Eesti ja NSV Liidu sõjalise elavjõu ja relvastuse ligikaudne võrdlus 1939. aastal.

Valitsuse koosolek president Konstantin Pätsi eesistumisel toimus 26. septembril. Sellest võtsid osa peaminister Karl Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, välisminister Karl Selter, saadik August Rei, majandusminister L. Sepp, sotsiaalminister O. Kask ja põllutööminister A. Tupits. Kuulanud ära Selteri aruande Moskvas toimunu kohta ning Rei, Eenpalu, Laidoneri ja teiste valitsusliikmete arvamused, jõuti ühiselt järeldusele: 
1. Sõja puhkemise korral Nõukogude Liiduga on Eesti jäetud täiesti üksi;
2. Poola langemise tõttu on Eesti lääneriikidest maa poolt täielikult isoleeritud;
3. Nõukogude Liidu sõjaline ülekaal Eesti ida- ja lõunapiiril on kohutavalt suur;
4. Lääneriikide ja Saksamaa vahel puhkenud sõja tõttu on kogu Läänemeri Saksamaa ja Nõukogude Liidu kontrolli all, mistõttu sõjavarustuse saamine läänest meritsi on võimatu;
5. Norra, Rootsi, Taani ja Soome hoiduvad koostööst Eestiga. Ka Läti väldib kontakte ega luba isegi oma sõjavägede ülemjuhatajal tulla kindral Laidoneri kutsel Valka nõupidamisele;
6. Kogu Eesti õhuruum on Nõukogude Liidu kontrolli all;
7. Saksamaast on saanud Hitleri ja Ribbentropi poliitika tulemusel Nõukogude Liidu liitlane;
8. Eestil puudub oma sõjatööstus ja strateegiline tagala, kuhu oleks võimalik taanduda Punaarmee ülekaalus olevate jõudude surve eest.

President Päts võttis need mõtte­avaldused kokku ja teatas: „Meie suurim ülesanne on viia Eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast. Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on osanud õigel ajal leida iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on end õnnelikult eemaldanud sõjalisest konfliktist. Et Nõukogude Liit varem või hiljem hakkab taotlema väljapääsu üle Balti riikide, seda oli karta. Nüüd, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on omavahel sõjas ja tasakaal Poola hävimisega, Saksamaa käte kinnisidumisega läänes ning Inglismaa väljalülimisega Balti merest kadunud, on Moskval paras aeg teostada oma ekspansioonipüüdeid. Poola allveelaeva põgenemine andis hea juhuse meile nõudmiste esitamiseks, kuid need nõudmised oleks mõnel teisel juhul meile ikkagi esitatud. Lükata säärases olustikus Nõukogude Venemaa ettepanek tagasi, tähendaks see panna rahva olemasolu ilmsesse ohtu. Me peame teatama oma põhimõttelisest nõusolekust pakti sõlmimiseks ja püüdma viia läbi pakti kavas meie poolt soovitavad parandused. Viivitamine ei tooks paremusi, vastupidi – võiks halvendada olukorda sisemaal, kus väline surve, mida teatakse ning nähakse Nõukogude Venemaa sõjalaevastiku ning lennukite demonstratsioonide ja meie territoriaalsete õiguste demonstratiivse rikkumise näol, kõigutab aja jooksul riigivõimu autoriteeti.”
26. septembril 1939 otsustasid Eesti vabariigi president, sõjavägede ülemjuhataja, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu komisjonide liikmed loobuda sõjast, kuna antud olukorras olnuks sõjaline vastuhakk mõttetu ning oleks toonud Punaarmee tohutu ülekaalu tõttu korvamatuid inimohvreid ja purustusi.
Samal päeval korraldas Nõukogude Liidu lennuvägi näitliku terrorikallaletungi Eestile. Tallinna kohal lendas umbes sajast Nõukogude hävitajast koosnev eskadrill. 27. septembril sai Vene Balti mere laevastik käsu olla lahinguvalmis.
Nõukogude Liidu ja Eesti vaheliste läbirääkimiste ajal kasvas pinge päev-päevalt ja lähenes haripunktile 27. septembril. Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis käsu alarmeerida kõik staabid ja nende juhtiv personal kogu vabariigis. Kõik väeosade juhid ja staabipersonalid pidid olema alaliselt kohal ja valmis kattekava ülesannete, mobilisatsiooni ja muude korralduste koheseks täitmiseks. 27. septembril oli meie riigikaitse täielikult tegutsemisvalmis, ning ootel, mis tuleb – kas sõda või alistumine.
27. septembril 1939 avaldas Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja Vabariigi sõjavägedele Operatiivkäsu Nr 1, milles oli öeldud järgmist:

„Vabariigi sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid!
Praegu peab Vabariigi Valitsus Nõukogude Liiduga läbirääkimisi baaside ja vastastikuse abistamise pakti sõlmimise asjus. Meie oleme nõus Nõukogude Liidu nõudmistele vastu tulema niivõrd, kuivõrd need ei puuduta Eesti Vabariigi iseseisvust ega sekku meie siseasjadesse. Kui nüüd kokkulepet ei saavutata, siis teadke, et meie oleme teinud kõik, mis võimalik, et vältida relvastatud konflikti.
Kui nüüd puhkeb sõda, siis meie haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust. Meie võitleme siis samas vaimus, nagu tegime seda Vabadussõja päevil. See sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlase jõududega. Kuid ega ka Vabadussõjas olnud kerge. Ka seal võitlesime mitmekordselt ülekaalus oleva vaenlasega ja võitsime.
Selles sõjas saab vaenlane püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada. Aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber. Üksmeel teeb meid tugevaks. Kui katkeb side, siis on kõik kohustatud tegutsema iseseisvalt üldülesande kohaselt.”

Nõukogude Liidule sõjaväebaaside lubamisega Eestisse otsustati sisuliselt Eesti Vabariigi edasine saatus. Raske otsuse võtsid Eesti Vabariigi sünni ja iseseisvuse eest võidelnud president Päts, sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner ja valitsuse liikmed ning kõrgemad sõjaväelased vastu teadmises ja usus, et relvastatud vastupanu toonuks meie rahvale kaasa veelgi suurema õnnetuse.
Eesti Vabariigi edasine saatus oli sellega otsustatud. 13. juunil 1940 sai Punaarmee 8. armee lahingukäsu Eesti vallutamiseks.