Kultuur ja Elu 2/2014


Kultuur ja Elu 1/2014

 

 

 

 


Ingrid hunti ei karda!

tekst: Leho Männiksoo
fotod: erakogu

Pioneerilaagrites lauldi ikka, et pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti, aga karu kartma peab, seda igaüks ju teab – kuigi paljukest need pioneerid huntide ja karudega kohtusid. Eestimaal on huntide populatsioon olnud juba sajandeid reguleeritud jahinduse aruka juhtimisega, oli ka nõukogude ajal. Muidugi saavad noortelaagrites paljud noored tänapäevalgi hundikartusest priiks, kui neile seal metsaelust teadmisi antakse.


Õnnelik perekond, veel pole Eestimaa kohale kerkinud murepilved.

Ingrid Junisov sai need teadmised mingil määral gaidieas, hellakesena ja hiljem juba praktikas Siberi avarustes, kus hunte oli päris palju. Kui küsisin, kas ta hunti kardab, vastas ta kõhklemata, et ei karda.
Väga paljud Eesti Vabariigis enne II maailmasõda õnnelikult elanud perekonnad pidid võõrale maale pagema või sõjaõuduste kõrval okupatsioone kannatama. Nõukogude võim aga tappis või viis need, kes võimule ei meeldinud, küüdi korras asumisele. Tee Siberi avarustesse tegi läbi ka Ingrid. Ta oli alles tütarlaps. kui ta koos emaga loomavagunisse paigutati ja teadmatusse sõidutati. Põhjuseks oli tõik, et ema, kelle neiupõlvenimi oli Ekaterina Gessel, oli rahvuselt sakslane. Nende ešelonis olevat olnud nelisada inimest. Kaitseliitlasest eesti soost isa ei saanud enam ärasaatmise põhjuseks olla, sest ta oli kaitseliidu manöövritel juba õnnetult hukkunud. Tema nimi, Oskar Gutmann, ei kõlanud küll ka lausa eestipäraselt.

Prantsuse keel ja prussakad

Ema koos Ingridiga maabus lõpuks pärast paljusid vintsutusi Permi oblasti Foki rajooni metsatööstuskeskuses. Kuna ema valdas eesti, saksa ja vene keelt ning oli olnud raamatupidaja, sai temast metsatööstuskeskuse tõlk-palgaarvestaja. See andis talle võimaluse paigutada oma tütar erandkorras rajoonikeskusesse Saigatka külla mittetäielikku keskkooli õppima. Teistel väljasaadetutel sellist võimalust ei olnud, nad suunati metsatöödele. Ingrid rääkis vabalt saksa keelt, vene keel tuli aga alles selgeks õppida.
Ingrid sai elukoha ühe, juba hulga varem, 1920. aastatel Petrogradist küüditatud perekonna juurde, kelle vanaema oli olnud vist mõisapreili. Nüüd oli neil üks tuba, kus kõik koos magasid, ka kitsed, lambad ja siga. Aga nad rääkisid saksa ja prantsuse keelt ning kuna olid ise väljasaadetud, võtsid tüdruku endi juurde. Ingridil oli seal üks nurk, kus sai magada. Saksa keele õpetajast pereisa õpetas talle ka vene keelt.
Samas oli nad vene vanausulised ning Ingrid oli nende silmis pagan, kes pidi alluma reeglitele. Ta ei tohtinud võtta nende kaevust vett ega nendega ühel ajal toitu ahju panna.
Siis tegi ta ühe saatusliku vea, mis ta sealt elupaigast välja tõukas. Majas oli palju prussakaid. Korteriperemehed sõitsid ühel päeval naaberasulasse oma õde külastama. Ingrid tegi aknad-uksed lahti, et külm sisse tuleks ja prussakad ära külmuksid ning saigi nad üles korjata ja ära põletada. Kui pererahvas sai teada, et prussakad on surnud ja nende pühade loomade tapjaks oli nende toanurgas konutav eesti tüdruk, läksid nad naabrite juurde, tõid uued prussakad asemele ja Ingridit ei lubatud enam ei kaevu ega ahju ligi.
Talle halastas kohaliku kolhoosi esimees, kellel oli natukene suurem maja, aga samuti ühetoaline korter. Seal sai ta ahju serva siiski ühe päris oma nurga, kus olid mingid kastid, mille peale ta sai voodi teha ega pidanud enam põrandal magama. Ruumis ei olnud enam ka kitsi, lambaid ega siga. Nii juhtus, et tänu prussakatele sattus Ingrid hoopis inimlikumatesse tingimustesse.

Karu tegi korvi tühjaks

Vahemaa Saigatka ja metsatööstuskeskuse vahel oli 50 kilomeetrit. Emaga võis Ingrid kohtuda vaid kord kuus. Hiigelsuurt rõõmu pakkus hetk, kui esimese asumiseaasta lõpul anti emale luba Eestisse kirjutada. Raskusi tekitas aga kirjapaberi hankimine. Veel on meie seas inimesi, kes mäletavad kolmnurgaks volditud kirju, mis Venemaalt kodumaale jõudsid. Kiri tuli kirjutada vene keeles, et vastavad ametid saaksid kirja sisu kontrollida. Esimeses kirjas teatas ema kodumaale oma Siberi aadressi. Ta palus omastel saata ajalehti, leiba ja seepi. Meile on tänapäeval imelik kuulda, et tol ajal Siberis seep puudus ja pesti nii ennast kui pesu puutuha keevavee tõmmisega.
Ajalehed kodumaalt pakkusid nii lugemist kui ka võimaluse turult piima saada, sest kolme ajalehe eest sai pool liitrit piima. Ajalehti võis saata panderolliga kuni pool kilo kuus ja pakke samal ajavahemikul kaaluga kuni 8 kilo.
Ingrid meenutab: „Nii saime enne jõule paki ajalehti ja 8 kilogrammi kuivatatud leiba! Ma ei unusta kunagi tunnet, mida tundsin, kui võisin seda süüa nii palju kui tahtsin!”
Toitu said virgad eestlased ka metsadest, mis ümbritsesid paljusid külasid, kuhu väljasaadetud olid paigutatud oma saatust kandma. Siberi metsast võis hankida palju talvevarusid. Ingrid korjas maasikaid, mustikaid, vaarikaid. Kuivatas neid. Rikkalikult oli metsades puravikke, mitut sorti riisikaid. Nende soolamisel aga oli probleemiks anumate puudus. Puravikud kõlbasid ka toorelt süüa ja metsaservalt võis korjata metsikuid porgandeid, küüslauku, karulauku ja mitmesuguseid tee keetmiseks ja ravimiseks kõlbavaid taimi. Pidid vaid teadma, mida korjata. Neid teadmisi anti ja antakse nüüdki gaididele ja skautidele. Ingrid, nagu juba teate, oli olnud hellake.
Metsas peitusid ka ohud, sest peale taimede oli seal veel hunte, karusid, ilveseid ja madusid. Siberi looduses saabuski Ingridil esimene kohtumine karuga. Ta leidis metsast koha, mis punetas marjadest. Peagi oli korv täis korjatud ja ta asutas metsast välja minema. Äkki kostis okste praksumist ja kerget müdinat. Pilku tõstes nägi ta mõne sammu kaugusel karu, kes teda kurjal ilmel jõllitas. Mida teha? Õnneks oli teda õpetatud, et karuga kohtudes tuleb heita kõhuli ja teeselda surnut. Ta vajus kiiresti kõhuli, surus pea vastu rohtu... ja minestas. Kui teadvus tagasi tuli, avas ta silmad ja nägi, et karu oli läinud ja tema marjakorv tühi. Igaks juhuks ootas ta ümbrust uurides mõne aja, tõusis siis ja asus tühja korviga koduteele. Õpetus oli osutunud õigeks!
Teades karu füüsilisi võimeid, oleks inimene talle sama kerge saak kui hiir kassile. Kui karu ründab, teeb ta seda oma poegade, enese või saagi kaitseks, ning inimese igasugune äkiline tegevus võib teda selleks provotseerida. Ole hunt või ole karu, pea ikka oma aru! Nii ütleb eesti rahvatarkus.


Saigatka koolist sai Ingrid (esireas pildil meesõpetajast paremal) oma koolitunnistuse lihtsale valgele paberilehele kirjutatult, mida hiljem Eestimaa haridusasutused ka tunnistasid.

Päästerõngaks ajalehed

Emaga sai tüdruk kohtuda vaid siis, kui külast hobustega metsatööstuskeskuses käidi. Siis sai kaasa sõita ema juurde. Mõnikord pidi ema tööülesannete tõttu ka külas käima ja siis sõideti koos tagasi. Need koosoldud hetked olid kogu asumise aja õnnelikemad.
Ühel talvisel päeval oli tütar jälle ema juurde sõitnud. Hakkas juba hämarduma, kui asuti tagasiteele küla poole. Küüdimees küll kõhkles, aga ema palus teda väga, sest nii oleks ta saanud lapsega kauem koos olla. Viimaks mees nõustus ja sõit läks lahti.
Hobune kiirustas, umbes poolel teel hakkas korskama ja väga kiiresti jooksma, haistis hundikarja lähenemist. Varsti ilmusidki nad nähtvale. Ema võttis lapse ümbert kõvasti kinni ja palvetas. Hundikari oli juba üpris lähedal. Küüdimees andis emale tikud, käskis heinatuuste süüdata ja neid huntide sekka pilduda. Algul see mõjus, kuid mitte kauaks. Juba jooksid hundid otse ree taga ja püüdsid rees olijaid napsata. Päästjaks osutus Eestist saadetud ajalehtede pakk, mis oli emal kaasas. Ta käskis tüdrukul lehed pikuti pooleks käristada ja torru keerata ning süütas neid ükshaaval, hoidis põlevatena käes ja viskas huntide hulka. Üks põlev torbik kukkus otse hundile selga. Kõrbeva karva haisust kohkusid hundid tagasi, kuid mitte kauaks. Mets hakkas hõrenema, majad paistma. Ema viskas veel viimase põleva ajalehe huntide sekka ja juba olid nad külavahel. Küüdimees avaldas kahetsust, et ajalehed otsa said, sest suitsumehed, kes emalt plärupaberit ostsid, jäid sellest ilma. Ka piim jäi turult saamata.
Ingridi kirjeldatud hundiepisood Siberi metsadest viib mõtted eestlaste hundipärimusele. Näiteks Torma kihelkonna rahvapärimuse järgi olevat hunt „ühe soolikaga”, ablas ja täitumatu, sest „kui ta sööb, jooksvat tal kõik ilma seedimata tagast välja”. Mis tegelikkuses ei ole muidugi sajaprotsendiline tõde. Kui tal kõht on täis, võib ta kohatud saaklooma ka rahule jätta.
Kõnekäänud huntidest on ju rahva tähelepanekutega pikka aega kogutud tarkus. Väljendisse „hundiseadus" on esivanemad talletanud ka arusaama, et kus maksab jõud, seal on julmus selle maksmapanemiseks ülim vahend. Eestimaa ajalugu on sellele andnud kõva aluse. Vene vanasõna aga teeb tähelepaneku, et söönud hunt on taltsam täitmatust inimesest.
Kõigest hoolimata peegeldus kõnekäändudes ka austus selle looma tarkuse ja kavaluse suhtes. Näiteks väljendab kas või ütlemine „hunt lambanahas” mingeid pettemanöövreid, mida hunt eesmärkide saavutamiseks kasutab. Meie esivanematele polnud hunt ainult kiskja vaid ka ende- ja kultuseloom.


Täna veab Narva jõgi piiri Eesti ja Venemaa vahele ja minevikule on Ingrid kergendatult selja pööranud.

Seeniorskaut ja seltsidaam

Ingridi elu Siberi-etapp lõppes sealt põgenemisega. Ikka ja jälle meenuvad talle kodumaalt ärasaatmisega seostunud nägemused. Ta ei olnud tol saatuslikul päeval linnas, vaid maal võõraste juures talus tööl ja nägi öösel und, et välku lõi, müristas ja maja läks põlema. Ta ehmus, ärkas ja unesegusena pakkis oma asjad kohvrisse, et need tulekahjust päästa, ehkki nägi, et maja tegelikult ei põlenud. Siis vaatas ta aknast välja, kusagilt kostis põrin. Ta arvas, et väljas ongi äikseilm. Maja ette sõitis hoopiski veoauto, mille kastis kahe püssimehe vahel oli tema ema. Ingridile anti aega viis minutit, sest küüditajad torisesid, et nemad on pidanud aega raiskama ja Tallinnast Ellamaale tema järele sõitma. Seepärast pole enam aega mingiks pakkimiseks, tulgu ta nii nagu on! Unenägu oli aga andnud talle võimaluse pakkimistöö juba ära teha.
Paljudel eestlastel polnudki võimalust midagi läbimõeldult kaasa võtta ja nii läksid nad sellele teekonnale suveriietes. Ka lapsed viidi metsatöödele, kus nad higistasid, külmetusid. Asjade kuivatamiseks võimalused puudusid ja lastelt viis kopsupõletik tervise, paljudelt ka elu.
Muidugi võiks Ingridist kirjutada pika elulooraamatu, mida ka tulevased põlved, kui neil ikka lugemisoskus säilib, põnevusega loeksid. Juba tema Siberist kodumaale tulek annaks ainest ka mõne põnevusfilmi stsenaariumiks, rääkimata televisioonisarjast. Igasugused „röövlifilmid” on ju tänapäeval eriti moes. Kunagi vanal ajal läinud üks väike poiss kinno ja kassa juures küsinud: „Kas see on löövlifilm või almastus? Kui on almastus, siis andke laha tagasi!” Tõsielusarju muidugi tehakse ja need korjavad ka vaatajaid, aga paistab, et tunduvalt vähem kui „löövlifilmid”.
Küsisin Ingridilt, et kas ta pärast Siberis huntide eest põgenemist nüüd Eesti metsades marjul-seenil käies hunte kardab? Ta vastas, et ei karda ega ole ka kunagi kartnud. Ja siis tuleb talle äkki meelde, et huntidega esimest korda elus kohtus ta silmast silma hoopiski varem kui reel Saigatkasse kihutades.
Mõnda aeg töötas ta öösiti telefonivalves. Tema ülesandeks oli võtta telefon ja küsida, kes helistas, et hommikul ülemusele info ette kanda. Telefon oli kahekorruselise maja teisel korrusel, mida vaevu valgustas väikene „tattnina”. Kord tekkis vajadus minna kuivkäimlasse, mis asus esimesel pimedusse mähitud korrusel. Seal välkusid talle vastu mingid hõõguvad tulukesed ja kostis kolin, kui need tema poole tulema hakkasid. Äkki sai ta aru, et need olid ruumi tunginud hundid! Ruttu jooksis ta tagasi ja keeras ukse tugevasti lukku.
Ega hundid tavaliselt inimeste ligi ei tikkunud, kui aga oli mõni ruum, kus sai külma tuule eest varju, kasutasid nad võimalust sisse minna. Tol ööl oli keegi alumise korruse ukse lahti unustanud.
Siberis ja hiljemgi on teda aidanud ennesõjaaegses eesti gaidiorganisatsioonis saadud teadmised ja oskused ning aina kõrvus kõlanud kümnenda skaudikäsu nõue: „Kasva üles kui tugev tamm ja ära rooma maas kui vilets paju!”
Pärast Siberist naasmist oli ta Tallinna Mererajooni Tööstuskombinaadi raamatupidaja. Kuna aga oli raske raamatupidajana töötada ja samal ajal õppida TPI-s, viidi ta vastavalt avaldusele üle teisele tööle. Tööd on ta teinud mitmes vastutusrikkas ametis ning tööaastaid on selja taga palju.
Eesti seeniorskaudiks hakkas Ingrid tänu oma mehele, kes teadis, et ta oli olnud hellake ja kutsus kaasa taas selles liinis tegutsema. Nüüd on Ingrid Junisov valitud juba seitse aastat järjest seeniorskautide gildi peavanemaks. Peale selle on ta 1999. aastast Põhja-Tallinna Pensionäride Ühenduse aseesimees ning tegutseb juba seitse aastat seltsidaamina. Seltsidaam on inimene, kes on nõus tegelema üksikute suhtlusvaeguses vanainimestega, kellel on küll korralikud elamistingimused, aga kes ei ole võimelised käima väljas teiste inimeste hulgas. Üksindus on suur masendus inimesele, kes tunnetab, et lastel pole tema jaoks aega ja sõbrad kustuvad üksteise järel ära. Seltsidaam on inimene, kes ei ole otseselt abistaja ega sotsiaaltöötaja, vaid kes nendega vestleb, jalutamas käib, saadab neid poeskäikudel, apteegis jne. Põhja-Tallinna seltsidaamide rühm on 14-liikmeline: 13 daami ja üks seltsihärra. Peale selle käib ta lauluklubis laulmas ja „Arsise” kino­klubis väärikate kinohommikutel väärtfilme vaatamas. Kolm aastat oli ta ka vabatahtlikuna ühenduses Vaata hindu!. Tema elu põhimõte on püüda teha teistele ikka midagi head!
Ingrid, kes on olnud terve elu hingelt skaut, ei saa ea tõttu enam looduses viibida enam nii ohtralt kui varem, kuid kasutab jätkuvalt taimi tervislikuks toiduks. Kevadel, näiteks, sööb ta naate ja võilill on talle abimees liigestevaevuse korral. Võtkem eeskuju sitkest seeniorskaudist-isamaalasest ja ärgem kartkem igasuguseid hunte – neid tasub alati tõrjuda tulega!

Ingridi naadisalat
- 6 naadilehti
- 2 osa
- 6 võilillelehti
- 1 osa
- 6 tilli
- 6 küüslaugupealseid,
- 6 tomat, 1
- 6 paprika, 1

Salati peale oliivi- või rafineerimata päevalilleõli. Salati maitsestab hästi tomatimahl.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv