|
|
Ingrid hunti ei karda!
tekst: Leho Männiksoo
fotod: erakogu
Pioneerilaagrites lauldi ikka,
et pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti, aga karu kartma
peab, seda igaüks ju teab – kuigi paljukest need pioneerid
huntide ja karudega kohtusid. Eestimaal on huntide populatsioon
olnud juba sajandeid reguleeritud jahinduse aruka juhtimisega,
oli ka nõukogude ajal. Muidugi saavad noortelaagrites paljud
noored tänapäevalgi hundikartusest priiks, kui neile
seal metsaelust teadmisi antakse.
|
Õnnelik perekond, veel pole Eestimaa kohale kerkinud
murepilved.
|
Ingrid Junisov sai need
teadmised mingil määral gaidieas, hellakesena ja hiljem
juba praktikas Siberi avarustes, kus hunte oli päris palju.
Kui küsisin, kas ta hunti kardab, vastas ta kõhklemata,
et ei karda.
Väga paljud Eesti Vabariigis enne II maailmasõda õnnelikult
elanud perekonnad pidid võõrale maale pagema või
sõjaõuduste kõrval okupatsioone kannatama.
Nõukogude võim aga tappis või viis need,
kes võimule ei meeldinud, küüdi korras asumisele.
Tee Siberi avarustesse tegi läbi ka Ingrid. Ta oli alles
tütarlaps. kui ta koos emaga loomavagunisse paigutati ja
teadmatusse sõidutati. Põhjuseks oli tõik,
et ema, kelle neiupõlvenimi oli Ekaterina Gessel, oli rahvuselt
sakslane. Nende ešelonis olevat olnud nelisada inimest. Kaitseliitlasest
eesti soost isa ei saanud enam ärasaatmise põhjuseks
olla, sest ta oli kaitseliidu manöövritel juba õnnetult
hukkunud. Tema nimi, Oskar Gutmann, ei kõlanud küll
ka lausa eestipäraselt.
Prantsuse keel ja prussakad
Ema koos Ingridiga maabus lõpuks
pärast paljusid vintsutusi Permi oblasti Foki rajooni metsatööstuskeskuses.
Kuna ema valdas eesti, saksa ja vene keelt ning oli olnud raamatupidaja,
sai temast metsatööstuskeskuse tõlk-palgaarvestaja.
See andis talle võimaluse paigutada oma tütar erandkorras
rajoonikeskusesse Saigatka külla mittetäielikku keskkooli
õppima. Teistel väljasaadetutel sellist võimalust
ei olnud, nad suunati metsatöödele. Ingrid rääkis
vabalt saksa keelt, vene keel tuli aga alles selgeks õppida.
Ingrid sai elukoha ühe, juba hulga varem, 1920. aastatel
Petrogradist küüditatud perekonna juurde, kelle vanaema
oli olnud vist mõisapreili. Nüüd oli neil üks
tuba, kus kõik koos magasid, ka kitsed, lambad ja siga.
Aga nad rääkisid saksa ja prantsuse keelt ning kuna
olid ise väljasaadetud, võtsid tüdruku endi juurde.
Ingridil oli seal üks nurk, kus sai magada. Saksa keele õpetajast
pereisa õpetas talle ka vene keelt.
Samas oli nad vene vanausulised ning Ingrid oli nende silmis pagan,
kes pidi alluma reeglitele. Ta ei tohtinud võtta nende
kaevust vett ega nendega ühel ajal toitu ahju panna.
Siis tegi ta ühe saatusliku vea, mis ta sealt elupaigast
välja tõukas. Majas oli palju prussakaid. Korteriperemehed
sõitsid ühel päeval naaberasulasse oma õde
külastama. Ingrid tegi aknad-uksed lahti, et külm sisse
tuleks ja prussakad ära külmuksid ning saigi nad üles
korjata ja ära põletada. Kui pererahvas sai teada,
et prussakad on surnud ja nende pühade loomade tapjaks oli
nende toanurgas konutav eesti tüdruk, läksid nad naabrite
juurde, tõid uued prussakad asemele ja Ingridit ei lubatud
enam ei kaevu ega ahju ligi.
Talle halastas kohaliku kolhoosi esimees, kellel oli natukene
suurem maja, aga samuti ühetoaline korter. Seal sai ta ahju
serva siiski ühe päris oma nurga, kus olid mingid kastid,
mille peale ta sai voodi teha ega pidanud enam põrandal
magama. Ruumis ei olnud enam ka kitsi, lambaid ega siga. Nii juhtus,
et tänu prussakatele sattus Ingrid hoopis inimlikumatesse
tingimustesse.
Karu tegi korvi tühjaks
Vahemaa Saigatka ja metsatööstuskeskuse
vahel oli 50 kilomeetrit. Emaga võis Ingrid kohtuda vaid
kord kuus. Hiigelsuurt rõõmu pakkus hetk, kui esimese
asumiseaasta lõpul anti emale luba Eestisse kirjutada.
Raskusi tekitas aga kirjapaberi hankimine. Veel on meie seas inimesi,
kes mäletavad kolmnurgaks volditud kirju, mis Venemaalt kodumaale
jõudsid. Kiri tuli kirjutada vene keeles, et vastavad ametid
saaksid kirja sisu kontrollida. Esimeses kirjas teatas ema kodumaale
oma Siberi aadressi. Ta palus omastel saata ajalehti, leiba ja
seepi. Meile on tänapäeval imelik kuulda, et tol ajal
Siberis seep puudus ja pesti nii ennast kui pesu puutuha keevavee
tõmmisega.
Ajalehed kodumaalt pakkusid nii lugemist kui ka võimaluse
turult piima saada, sest kolme ajalehe eest sai pool liitrit piima.
Ajalehti võis saata panderolliga kuni pool kilo kuus ja
pakke samal ajavahemikul kaaluga kuni 8 kilo.
Ingrid meenutab: „Nii saime enne jõule paki ajalehti
ja 8 kilogrammi kuivatatud leiba! Ma ei unusta kunagi tunnet,
mida tundsin, kui võisin seda süüa nii palju
kui tahtsin!”
Toitu said virgad eestlased ka metsadest, mis ümbritsesid
paljusid külasid, kuhu väljasaadetud olid paigutatud
oma saatust kandma. Siberi metsast võis hankida palju talvevarusid.
Ingrid korjas maasikaid, mustikaid, vaarikaid. Kuivatas neid.
Rikkalikult oli metsades puravikke, mitut sorti riisikaid. Nende
soolamisel aga oli probleemiks anumate puudus. Puravikud kõlbasid
ka toorelt süüa ja metsaservalt võis korjata
metsikuid porgandeid, küüslauku, karulauku ja mitmesuguseid
tee keetmiseks ja ravimiseks kõlbavaid taimi. Pidid vaid
teadma, mida korjata. Neid teadmisi anti ja antakse nüüdki
gaididele ja skautidele. Ingrid, nagu juba teate, oli olnud hellake.
Metsas peitusid ka ohud, sest peale taimede oli seal veel hunte,
karusid, ilveseid ja madusid. Siberi looduses saabuski Ingridil
esimene kohtumine karuga. Ta leidis metsast koha, mis punetas
marjadest. Peagi oli korv täis korjatud ja ta asutas metsast
välja minema. Äkki kostis okste praksumist ja kerget
müdinat. Pilku tõstes nägi ta mõne sammu
kaugusel karu, kes teda kurjal ilmel jõllitas. Mida teha?
Õnneks oli teda õpetatud, et karuga kohtudes tuleb
heita kõhuli ja teeselda surnut. Ta vajus kiiresti kõhuli,
surus pea vastu rohtu... ja minestas. Kui teadvus tagasi tuli,
avas ta silmad ja nägi, et karu oli läinud ja tema marjakorv
tühi. Igaks juhuks ootas ta ümbrust uurides mõne
aja, tõusis siis ja asus tühja korviga koduteele.
Õpetus oli osutunud õigeks!
Teades karu füüsilisi võimeid, oleks inimene
talle sama kerge saak kui hiir kassile. Kui karu ründab,
teeb ta seda oma poegade, enese või saagi kaitseks, ning
inimese igasugune äkiline tegevus võib teda selleks
provotseerida. Ole hunt või ole karu, pea ikka oma aru!
Nii ütleb eesti rahvatarkus.
|
Saigatka koolist sai Ingrid (esireas pildil meesõpetajast
paremal) oma koolitunnistuse lihtsale valgele paberilehele
kirjutatult, mida hiljem Eestimaa haridusasutused ka tunnistasid.
|
Päästerõngaks
ajalehed
Emaga sai tüdruk kohtuda vaid siis,
kui külast hobustega metsatööstuskeskuses käidi.
Siis sai kaasa sõita ema juurde. Mõnikord pidi ema
tööülesannete tõttu ka külas käima
ja siis sõideti koos tagasi. Need koosoldud hetked olid
kogu asumise aja õnnelikemad.
Ühel talvisel päeval oli tütar jälle ema juurde
sõitnud. Hakkas juba hämarduma, kui asuti tagasiteele
küla poole. Küüdimees küll kõhkles,
aga ema palus teda väga, sest nii oleks ta saanud lapsega
kauem koos olla. Viimaks mees nõustus ja sõit läks
lahti.
Hobune kiirustas, umbes poolel teel hakkas korskama ja väga
kiiresti jooksma, haistis hundikarja lähenemist. Varsti ilmusidki
nad nähtvale. Ema võttis lapse ümbert kõvasti
kinni ja palvetas. Hundikari oli juba üpris lähedal.
Küüdimees andis emale tikud, käskis heinatuuste
süüdata ja neid huntide sekka pilduda. Algul see mõjus,
kuid mitte kauaks. Juba jooksid hundid otse ree taga ja püüdsid
rees olijaid napsata. Päästjaks osutus Eestist saadetud
ajalehtede pakk, mis oli emal kaasas. Ta käskis tüdrukul
lehed pikuti pooleks käristada ja torru keerata ning süütas
neid ükshaaval, hoidis põlevatena käes ja viskas
huntide hulka. Üks põlev torbik kukkus otse hundile
selga. Kõrbeva karva haisust kohkusid hundid tagasi, kuid
mitte kauaks. Mets hakkas hõrenema, majad paistma. Ema
viskas veel viimase põleva ajalehe huntide sekka ja juba
olid nad külavahel. Küüdimees avaldas kahetsust,
et ajalehed otsa said, sest suitsumehed, kes emalt plärupaberit
ostsid, jäid sellest ilma. Ka piim jäi turult saamata.
Ingridi kirjeldatud hundiepisood Siberi metsadest viib mõtted
eestlaste hundipärimusele. Näiteks Torma kihelkonna
rahvapärimuse järgi olevat hunt „ühe soolikaga”,
ablas ja täitumatu, sest „kui ta sööb, jooksvat
tal kõik ilma seedimata tagast välja”. Mis tegelikkuses
ei ole muidugi sajaprotsendiline tõde. Kui tal kõht
on täis, võib ta kohatud saaklooma ka rahule jätta.
Kõnekäänud huntidest on ju rahva tähelepanekutega
pikka aega kogutud tarkus. Väljendisse „hundiseadus"
on esivanemad talletanud ka arusaama, et kus maksab jõud,
seal on julmus selle maksmapanemiseks ülim vahend. Eestimaa
ajalugu on sellele andnud kõva aluse. Vene vanasõna
aga teeb tähelepaneku, et söönud hunt on taltsam
täitmatust inimesest.
Kõigest hoolimata peegeldus kõnekäändudes
ka austus selle looma tarkuse ja kavaluse suhtes. Näiteks
väljendab kas või ütlemine „hunt lambanahas”
mingeid pettemanöövreid, mida hunt eesmärkide saavutamiseks
kasutab. Meie esivanematele polnud hunt ainult kiskja vaid ka
ende- ja kultuseloom.
|
Täna veab Narva jõgi piiri Eesti ja Venemaa
vahele ja minevikule on Ingrid kergendatult selja pööranud.
|
Seeniorskaut ja seltsidaam
Ingridi elu Siberi-etapp lõppes sealt
põgenemisega. Ikka ja jälle meenuvad talle kodumaalt
ärasaatmisega seostunud nägemused. Ta ei olnud tol saatuslikul
päeval linnas, vaid maal võõraste juures talus
tööl ja nägi öösel und, et välku
lõi, müristas ja maja läks põlema. Ta
ehmus, ärkas ja unesegusena pakkis oma asjad kohvrisse, et
need tulekahjust päästa, ehkki nägi, et maja tegelikult
ei põlenud. Siis vaatas ta aknast välja, kusagilt
kostis põrin. Ta arvas, et väljas ongi äikseilm.
Maja ette sõitis hoopiski veoauto, mille kastis kahe püssimehe
vahel oli tema ema. Ingridile anti aega viis minutit, sest küüditajad
torisesid, et nemad on pidanud aega raiskama ja Tallinnast Ellamaale
tema järele sõitma. Seepärast pole enam aega
mingiks pakkimiseks, tulgu ta nii nagu on! Unenägu oli aga
andnud talle võimaluse pakkimistöö juba ära
teha.
Paljudel eestlastel polnudki võimalust midagi läbimõeldult
kaasa võtta ja nii läksid nad sellele teekonnale suveriietes.
Ka lapsed viidi metsatöödele, kus nad higistasid, külmetusid.
Asjade kuivatamiseks võimalused puudusid ja lastelt viis
kopsupõletik tervise, paljudelt ka elu.
Muidugi võiks Ingridist kirjutada pika elulooraamatu, mida
ka tulevased põlved, kui neil ikka lugemisoskus säilib,
põnevusega loeksid. Juba tema Siberist kodumaale tulek
annaks ainest ka mõne põnevusfilmi stsenaariumiks,
rääkimata televisioonisarjast. Igasugused „röövlifilmid”
on ju tänapäeval eriti moes. Kunagi vanal ajal läinud
üks väike poiss kinno ja kassa juures küsinud:
„Kas see on löövlifilm või almastus? Kui
on almastus, siis andke laha tagasi!” Tõsielusarju
muidugi tehakse ja need korjavad ka vaatajaid, aga paistab, et
tunduvalt vähem kui „löövlifilmid”.
Küsisin Ingridilt, et kas ta pärast Siberis huntide
eest põgenemist nüüd Eesti metsades marjul-seenil
käies hunte kardab? Ta vastas, et ei karda ega ole ka kunagi
kartnud. Ja siis tuleb talle äkki meelde, et huntidega esimest
korda elus kohtus ta silmast silma hoopiski varem kui reel Saigatkasse
kihutades.
Mõnda aeg töötas ta öösiti telefonivalves.
Tema ülesandeks oli võtta telefon ja küsida,
kes helistas, et hommikul ülemusele info ette kanda. Telefon
oli kahekorruselise maja teisel korrusel, mida vaevu valgustas
väikene „tattnina”. Kord tekkis vajadus minna kuivkäimlasse,
mis asus esimesel pimedusse mähitud korrusel. Seal välkusid
talle vastu mingid hõõguvad tulukesed ja kostis
kolin, kui need tema poole tulema hakkasid. Äkki sai ta aru,
et need olid ruumi tunginud hundid! Ruttu jooksis ta tagasi ja
keeras ukse tugevasti lukku.
Ega hundid tavaliselt inimeste ligi ei tikkunud, kui aga oli mõni
ruum, kus sai külma tuule eest varju, kasutasid nad võimalust
sisse minna. Tol ööl oli keegi alumise korruse ukse
lahti unustanud.
Siberis ja hiljemgi on teda aidanud ennesõjaaegses eesti
gaidiorganisatsioonis saadud teadmised ja oskused ning aina kõrvus
kõlanud kümnenda skaudikäsu nõue: „Kasva
üles kui tugev tamm ja ära rooma maas kui vilets paju!”
Pärast Siberist naasmist oli ta Tallinna Mererajooni Tööstuskombinaadi
raamatupidaja. Kuna aga oli raske raamatupidajana töötada
ja samal ajal õppida TPI-s, viidi ta vastavalt avaldusele
üle teisele tööle. Tööd on ta teinud
mitmes vastutusrikkas ametis ning tööaastaid on selja
taga palju.
Eesti seeniorskaudiks hakkas Ingrid tänu oma mehele, kes
teadis, et ta oli olnud hellake ja kutsus kaasa taas selles liinis
tegutsema. Nüüd on Ingrid Junisov valitud juba seitse
aastat järjest seeniorskautide gildi peavanemaks. Peale selle
on ta 1999. aastast Põhja-Tallinna Pensionäride Ühenduse
aseesimees ning tegutseb juba seitse aastat seltsidaamina. Seltsidaam
on inimene, kes on nõus tegelema üksikute suhtlusvaeguses
vanainimestega, kellel on küll korralikud elamistingimused,
aga kes ei ole võimelised käima väljas teiste
inimeste hulgas. Üksindus on suur masendus inimesele, kes
tunnetab, et lastel pole tema jaoks aega ja sõbrad kustuvad
üksteise järel ära. Seltsidaam on inimene, kes
ei ole otseselt abistaja ega sotsiaaltöötaja, vaid kes
nendega vestleb, jalutamas käib, saadab neid poeskäikudel,
apteegis jne. Põhja-Tallinna seltsidaamide rühm on
14-liikmeline: 13 daami ja üks seltsihärra. Peale selle
käib ta lauluklubis laulmas ja „Arsise” kinoklubis
väärikate kinohommikutel väärtfilme vaatamas.
Kolm aastat oli ta ka vabatahtlikuna ühenduses Vaata hindu!.
Tema elu põhimõte on püüda teha teistele
ikka midagi head!
Ingrid, kes on olnud terve elu hingelt skaut, ei saa ea tõttu
enam looduses viibida enam nii ohtralt kui varem, kuid kasutab
jätkuvalt taimi tervislikuks toiduks. Kevadel, näiteks,
sööb ta naate ja võilill on talle abimees liigestevaevuse
korral. Võtkem eeskuju sitkest seeniorskaudist-isamaalasest
ja ärgem kartkem igasuguseid hunte – neid tasub alati
tõrjuda tulega!
Ingridi naadisalat
- 6 naadilehti
- 2 osa
- 6 võilillelehti
- 1 osa
- 6 tilli
- 6 küüslaugupealseid,
- 6 tomat, 1
- 6 paprika, 1
Salati peale oliivi- või rafineerimata päevalilleõli.
Salati maitsestab hästi tomatimahl.
|
|
|
