|
|
Mälestuskilde minu
isa vanematest ja nende kolmest pojast
tekst: Ild Ratas
fotod: erakogu
|
Vanaema Irina Kuressaares.
|
Ild Ratas jätkab oma perekonnaloo
kirjutamist, meenutades seekord isapoolseid vanavanemaid ning
nende laste saatust.
Viimasel ajal muud ei kuulegi kui hädaldamist teemal: Eesti
jookseb rahvast tühjaks, noored lähevad välismaale
õnne otsima ja karta on, et tagasi nad enam ei tule. Ometi
on Eestist ennegi mindud, iga riigikorra ajal: küll Venemaa
avarustesse kuni Vaikse ookeani kallasteni välja, küll
USA-sse, Kanadasse, Brasiiliasse... Ikka sinna, kus arvati õnnelindu
oma tiibu lehvitavat. On mindud ja jäädud, aga ka tagasi
tuldud, kui loodetud õnn leidmata jäi. On mindud olude
sunnil ja ka vägivaldselt viiduna. Nii minnakse ka praegu.
Minnakse ja tullakse, saadetakse ja oodatakse. Haned-luiged, tulge
koju!
Nii läksid ülemöödunud sajandi keskel suurde
Peterburi linna noored Saare- ja Muhumaalt, sest saarte paesed
põllud ei suutnud oma lapsi toita. Olid ju saarlased enamuses
vene apostlikku õigeusku ristitud ja isake Tsaar pakkus
neile võõrsil paremat elu ning pehmemat leiba. Suurde
Venemaa linna läksid ka kena Saaremaa neiu Irina Mets ja
Muhumaa noormees Matvei Rattas, kes oli kohalikus sepikojas rauatööga
tutvust teinud ja leidis Peterburis tööd Putilovi tehastes
neetijana. Neiu Irina, kellel selles suures linnas oli juba mõni
tuttav ees, sai seal rikkasse perekonda toatüdruku koha.
Vene keel oli mõlemal noorel juba ennegi selge. Kuigi tööd
oli palju, leidus siiski ka aega parkides jalutamiseks ja tutvuste
sobitamiseks, sest linnas oli juba suur eestlaste kogukond, kuigi
usk oli erinev – kellel luteri, kellel vene-õigeusk
– ja kirikudki erinevad. Nii need noored tutvusid, kokku
said ja kokku jäid. Millises kirikus nad paari pandi, pole
teada, vene kirikuid oli linnas rohkesti. Nii pidi neiu Irina
leivavanematega hüvasti jätma ja hakkama oma pesa punuma.
|
Vanaisa Matvei Kuressaares
1924. aastal.
|
Peterburist
Kuressaarde
Pere ülalpidajaks
jäi rauatööline Matvei ja tema palk pidi olema
piisav, sest perre sündisid peagi ka lapsed. Esimene poeg
sündis 1895. aastal, järgmine poeg – Aleksander,
minu isa –1879. aastal. Vanaisa Matvei töötas samas
tehases 22 aastat ja oleks töötanud võib-olla
kauemgi, aga lubatud pensionist jäi kolm aastat puudu teda
tabanud ränga neerutõve tõttu. Hirmu ajas peale
ka 1905. aasta revolutsioon ning pere otsustas naasta Saaremaale.
Vanaisa oli sel ajal juba peaaegu kurt ja neeruhaiguse tõttu
töövõimetu – tegi vaid juhutöid ja
parandas linnarahva jalanõusid. Vanaema Irina pidi pere
toitmisega üksi hakkama saama, teenides ülalpidamist
ja kooliraha poegadele, kes käisid Arensburgi (Kuressaare)
linna poeglaste gümnaasiumis rikastele pesu pesemisega. Peterburis
oli suudetud siiski nii palju raha koguda, et Kohtu tänavas
väike maja osta. Seal sündis neile ka kolmas poeg, kirstunael
Gabriel, kelle võlgu minu isa aastaid hiljem tasus. Mis
aastal täpselt Gabriel sündis, seda ma ei tea, aga tema
koolitamiseks raha enam ei jätkunud, algharidusega ta jäigi.
Vanaema elu selles väikelinnas oli raske. Ta oli suurlinna
eluga harjunud, aga parata polnud midagi, pidi siingi toime tulema.
Kui ta sai tööle linna mudaravilasse, nn patimajja,
läks elu veidi kergemaks, ta tegi seal ravil käivatele
„patisakstele” mudavanne.
Kohtu tänava maja taga asuvas tillukeses aias kasvatati aedvilja,
kuuris oli põrsas ja ka mõni kana. Poisid, muidugi,
tegid koerustükke nagu poisid ikka. Minu isa rääkis,
kuidas nad koos vanema vennaga lähedal asuvas mõisapargis
luigejahil käisid ja pargivahilt soolapüssist laengu
pehmesse kohta said. Vanaema urgitses pärast sukavardaga
soolateri nende tagumikkudest välja ja poisid karjusid.
Millal vanaisa suri, ma ei tea, olin siis veel sündimata.
Pildile, mis mul ainsana vanaisast olemas, on märgitud aasta
1924. Vanaema nägin ka harva. Mõnikord käis ta
Tallinnas meil külas ja tõi alati oma kopsuhaige poja
Aleksandri jaoks suurtes plekkpurkides mett kaasa. Ema rääkis,
et kui nad olid isaga värskelt abiellunud, käis vanaema
sagedamini neil külas ja praadis oma pojale alati pannkooke
võiga, endale ja noorikule aga searasvaga. Koogid pani
ta küll ühte kaussi, aga lauas pööras võiga
praetud koogid poja poole. Isa aga keeras kausi kohe oma noore
naise poole. Vanaema oli kord maininud, et tema pojal polnud naisega
kohe sugugi vedanud, sest sai endale haige naise. Minu ema polnud
suupeale kukkunud ja vastas, et tema emal on rohkem põhjust
kurta, et tütar sai haige mehe, sest teda tunnistati pärast
ravi Taagepera sanatooriumis terveks, aga isa pidi ravi pidevalt
jätkama.
|
Isa vend ja vennanaine, Nikolai ja Linda Kuresaares 1922.
|
Isa vanem vend Nikolai
abiellus 1922. aastal neiu Linda Kajakuga, aga neid nägin
lapsepõlves küll vast ainult paar korda, millest ainult
üks kord mul meeles on. Minu ema ei tahtnud miskipärast
isa sugulastega läbi käia. Onu Kolla, nagu meie teda
kutsusime, elas muidu oma naisega hästi, ainult lastega ei
olnud neil õnne. Kaks nende poega surid üsna varases
lapseeas ja 1927. aastal sündinud tütar Silvia jäi
8-aastaselt põetud gripi tüsistuse tagajärjel
jalutuks – see oli seljaajupõletik, mis jalad halvas.
Minu isa noorem vend Gabriel, onu Gabi, elas endast vanema naise
Minniga Härjapea tänavas, kus nad toiduainete kauplust
pidasid. Eks sinna need isa rahad kõik läksidki. Minnil
oli kaks suurt poega, kes minu ema sõnul selle poe pankrotti
sõid. Mäletan vaid ühte külaskäiku
sinna Härjapea tänavasse, kus nad poe taga korteris
elasid. Poisid jooksid ühtevalu poe vahet ja tõid
sealt pihutäite kaupa maiustusi, mida siis kogu aja mugisid.
Tädi Minni söötis mind magusate kreemivahvlitega,
kuni mu süda pahaks läks. Ma ei söönud ega
söö selliseid vahvleid enam kunagi!
Pärast pankrotti jättis onu Gabi Minni maha, kolis tagasi
oma ema juurde Kuressaarde ja töötas sealses trükikojas
tinaladujana. Lõpuks leidis endale uue naise, kelle tõi
meile näha, just meie perekonna küüditamise eelõhtul.
Pärast meie äraviimist olid nad naise Aliidega kärmed
isa kabineti kogu sisustust Saaremaale toimetama, mis koos isa
raamatute ja põrandavaibaga sinna jäigi. Kui algas
varanduse tagastamine, sõitsime koos õepojaga Kuressaarde,
tol ajal Kingisseppa, uurima, kas meil on sealt midagi pärida.
Kuulus ju vanavanemate maja ka meie isa ja tema vendade järeltulijatele.
Seal selgus, et onu Gabriel on surnud, samuti tema kallis naine,
kes oli kinkinud maja metodistide kirikule! Ja veel koos kogu
sisustusega, mille hulka kuulus ka minu isa kabineti mööbel
ja raamatud. Vanaema Irina ei jõudnudki oma poegade Nikolai
ja Aleksandri saatuse kohta teateid ära oodata, ta suri 1943.
aastal.
Silvia lugu
Kui meie isa jäi
ohvitserikutsele truuks, siis vend Nikolai läks politseikooli,
töötas Tartus ja Pärnus abikomissarina. Aastast
1933 kuni Eesti Vabariigi annekteerimiseni oli ta politseikomissar
algul Irboskas, siis Petseris ja tegutses ka Kaitseliidus. Tema
naine Linda, minu ema sõnade kohaselt nii peen daam, et
vist magadeski kübarat peast ei võtnud, rändas
oma mehe ja halvatud lapsega igale poole, kogu ta elu oli üks
suur kolimine. Onul oli ka mõni auraha nagu KL IV klassi
Kotkarist ja Vabadussõja mälestusmärk.
Nende tütar Silvia oli halvatud jalgadega, aga terane tüdruk.
Koolis ta käia ei saanud, ema õpetas teda kodus, ta
oli üsna erudeeritud ja tegi oma ema eeskujul palju käsitööd,
millega ka hiljem endale leiba teenis. Petseris oli neil ilus
korter. 1939. aastal osteti Silviale piano, et laps saaks muusikat
õppida. Seda rõõmu aga oli väga lühikest
aega, sest juba sama aasta mais põles Petseri suures tulekahjus
osaliselt maatasa, hävis ka nende korter koos sisustusega.
Sügisel said nad endale uue ilusa kodu, kus ei saanud ka
kaua elada, sest juba 1940. aastal pidid sealt välja kolima
ja oma korteri vene ohvitserile loovutama. Tuli jälle kolida,
seekord üsna väikesesse majakesse, kus onu 1941. aasta
29. aprilli öösel arreteeriti. Poolteist kuud hiljem
tulid neile ka öised külalised – küüditajad.
Onunaine hakkas valjusti nutma ja küsis, et kuhu ta peab
nüüd oma jalutu lapsega minema? Ja siis juhtus ime!
Küüditajad pidasid omavahel nõu, lõid
käega ja lahkusid! Ilmselt leidus ka nende seas mõni
südametunnistusega inimene. 1944. aastal hakkas rinne Petserile
lähenema ja sakslased soovitasid elanikel ohtlikust linnast
lahkuda. Linn lõõmas ja leegitses jälle. Onunaisel
õnnestus leida tuttav, kes nad koos vallasvaraga Põlva
lähedale Mammastesse viis, sealt liikusid nad edasi Põlva
alevisse, kus leidsid elamiseks korraliku korteri. See osutus
paraku liiga korralikuks, sest kui 1950. aastal algas rajoonide
moodustamine, leiti nende korter alevivalitsusele sobiv olevat.
Ema oma invaliidist tütrega pidi jälle kolima. Esiti
mindi Vastse-Kuustesse, sealt edasi Kiidjärvele, kuhu jäädi
paigale. Seal käis tollal üsna vilgas ja tegus elu.
Kiidjärvel asus suur kombinaat, kus olid puidutöötlemise,
kudumise, õmblemise ja käsitöö-osakond.
Korteri said nad Ahja jõe kaldal asuvasse pikka barakki,
kahjuks baraki põhjapoolsele küljele, kuhu kunagi
päikest ei paistnud. Silvia tahtis väga teiste noorte
inimestega seltsida, aga range ema ei lubanud, sandil polevat
tervete hulgas midagi teha! Muidugi oli Kiidjärvel imeilus
loodus, mida vaene Silvia väga vähe nautida sai. Neil
olid seal ka lehm ja siga, sest laut asus otse maja küljes.
Ei oska ette kujutada, kuidas minu „peen” onunaine läheb,
seasöögipang käes ja kübar peas, loomi talitama!
Silvia sai invaliidsuspensioni ja hiljem töötas ka Põlva
Tööstuskombinaadis kindaid ja muud nipet-näpet
kududes. Ta oli väga hea käsitöömeister. Onutütar
Silviast saime õega kuulda alles pärast oma ema surma,
kui mu töökoht EKE Projekt mulle ajalehes ema surma
puhul kaastunnet avaldas ja Silvia seda lehest lugema juhtus.
Ta saatis mu töökoha aadressile kirja ja me läksime
talle Kiidjärvele külla.
Oleksime võinud juba varemgi Silvia ja tema emaga kohtuda,
aga saatus tahtis teisiti. 1970. aastate alguses, kui töötasin
tuberkuloositõrje dispanseris ja ühel kevadel Põlvamaal
fluorograafiabussiga ringi sõitsime ning kopsuproove võtsime,
et tuberkuloosihaigeid avastada, peatusime ühe päeva
ka Kiidjärvel. Hiljem Silvia käest sain teada, et tema
ema oli arvanud, et nemad ei pea sinna minema ja nad ei ilmunud
kohale. Ei tea, kas oleksin neid ära tundnudki. Kahju, sest
oma onunaist ma ei kohanudki, tema suri paar kuud enne minu ema,
jaanuaris 1977. aastal.
Silvial oli kaks suurt unistust: jalule tõusta ja
saada osa ka inimlikust mehe-naise vahelisest armastusest. Pärast
sõda, juba Nõukogude-ajal, tehti talle Tartus operatsioon
ja ta hakkas kepi ja kargu toel kõndima. Esimene hetk kui
ta jalule tõsteti, oli talle suur šokk. Tema sõnul
hakkas tal pea ringi käima, maa tundus nii kaugel olevat
ja ta ise nii tohutult pikk! Kuigi nad emaga elasid üsna
tagasihoidlikult, oli siiski raha kogutud. Silvia ostis endale
invaliidi-Zaporožetsi ja sai ringi sõita ning elust
rõõmu tunda. Paar korda käis ta Haapsalus rehabilitatsioonikeskuses
ravil, mis lisas elule värvi. Seal kohtus ta ka meesterahvaga,
kes käis tihti Kiidjärvel külas ja Silvia teinegi
unistus täitus. Veidi aega uskus ta, et mees teda isegi armastab
ja temaga abielluda tahab. Kahjuks pidi ta üsna pea pettuma,
sest mees osutus aferistiks, kes teda lihtsalt ära kasutas,
küsides pidevalt raha küll korteri remondiks, küll
auto ostmiseks, kinnitades, et kõik ikka Silvia huvides,
nad ju hakkavad koos elama. Leidus inimesi, kes lõpuks
ta silmad avasid ja Silvia lõpetas selle suhte, aga üürikeseks
ajaks ta unistus siiski täitus, hea seegi!
Nüüd on temagi maetud Põlva kalmistule oma ema
kõrvale, rahu tema põrmule.
„Humaansus"
vangilaagris
Vanim kolmest vennast,
Nikolai, suri või hukati juba 1941. aasta sügisel
Molotovi (praegu Permi) oblasti Solikamski vangilaagris. Keskmine
vend, minu isa Aleksander, lasti maha Sverdlovski (praegu Jekaterinburgi)
oblastis Šarõgino vangilaagris 4. augustil 1942. aastal.
Mõlemal süüdistuseks kodumaa reetmine, §
58. Aleksandrit ilmselt ei saanud varem maha lasta, sest vangilaagris
ägenes tal tuberkuloos ja teda raviti laagri statsionaaris,
et ta suudaks oma jalgel mahalaskmisele minna. Milline humaansus!
Lõppkokkuvõttes võitis elus kõige
rohkem noorim vendadest, Gabriel, kes korralikust haridusest ilma
jäi. Leidis õige naise, kes oskas elada ja varandust
koguda. Lapsi neil küll polnud, aga ükski küüditamine
ega repressioonid neid ei puudutanud, sest onunaise õde
oli kõrgel ametipostil Kuressaare linna täitevkomitees,
mis tähendas ka kompartei liikmeks olemist. Kolmest vennast
oli Gabriel ainus, kes elas elu lõpuni oma isamajas ja
on maetud Kudjape kalmistule oma vanemate kõrvale. Hiljem
maeti ka armas abikaasa tema kõrvale. Kui viimati Kuressaares
käisin, leidsin, et haud oli kenasti korras – ju metodistid
kannavad selle eest hoolt.
|
|
|
