Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

Eesti maailma reaalpoliitika pihtide vahel

Tekst: vello helk

14. märtsil meie hulgast lahkunud ajaloolane ja arhivaar Vello Helk oli ka tuntud aktiivse publitsistina, avaldades mitmeid rahvuspoliitilisi ja ajalooteemalisi artikleid. Järgnevas, esmaavaldamist leidvas artiklis, teeb autor kokkuvõtte sündmustest, milles Eesti saatus oli olla etturiks suurvõimude poliitilisel mängulaual.

Eesti taasiseseisvumise aegu sain tihti sõna tausta tutvustamiseks ja arengu kommenteerimiseks elukohamaa Taani suuremates päevalehtedes. Vahetevahel ka eesti lehtedes välismaal ja Eestis. Tekkis hea koostöö Rahvusliku Kontaktiga, alates 1999 ilmus artikkel igas numbris. Järgmisest aastast alates kirjutasin iga nädal juhtkirja USA eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna, ühtekokku üle 600. Mu hääl on kõlanud mujalgi, eriti Kanada Eesti Elus ja Rootsi Eesti Päevalehes. Sain järjekindlalt sõna nii siin- kui ka sealpool Suurt Lompi. Eestis avanesid mulle ajalehtede „sõnavabaduse” paberikorvidki, trükki pääses ainult mõni üksik sõnavõtt.
Pearõhk lasus artiklitel Vaba Eesti Sõnas, neid ilmus aastas üle 50. Enamikus päevapoliitilised kajastused ja analüüsikatsed, milles olen lähtunud vabas maailmas omandatud ajaloolase haridusest. Nii pole minu arvamus alati ühtinud Eesti kommentaatoritega, kellel tuli alles harjuda vaba mõtlemisega.
Aastatega on tervis halvenenud. Olen kaotanud kuulmise. Miski pole mõjunud mu treenitud ajule, kuid nägemisprobleemid koos kasvavate kõrvahädadega sunnivad mind panema punkti.
Järgneva ülevaate, mis kujuneb mu luigelauluks, kirjutasin umbes üheksa aasta eest, kui tervis oli kriitilises seisus. Mulle anti veel armuaega. Olen teksti vahepeal ajakohastanud, aga peamine sisu on jäänud samaks – see kehtib põhiliselt ka Eesti kohta.
Punkti pannes tahaksin tänada eriti Vaba Eesti Sõna, Eesti Elu ja Rahvuslikku Kontakti, aga ka kõiki teisi, kes on mulle sõna andnud ning võimaldanud väljendada rõõmu ja muret Eesti arenguga seoses. Tänu sõbralikele Eesti sidepidajatele, kellega olen probleeme arutanud ja kes on vahel mu mõttemõlgutusi enne avaldamist lugenud, aidates vältida eksitusi ja lisades inspiratsiooni.
Olen põhiliselt vana Eesti produkt ja tegelikult välisvaatleja. Samuti tänan lugejaid, kes on mind julgustanud ja jätkama ajendanud. Elu läheb edasi, vahetab mõnikord teerada. Tulevad uued näod ja mõtted, aga kõik rajaneb ajalool, mille ehitamist – vaheldumisi lõhkumisega – jätkavad uued põlvkonnad. Ajakirjanduspõllult lahkudes jääb ainult soovida neile õnnerikast teekonda tuleviku keerulistel radadel!

Eesti Vabariigi sünd ja hukk

Esimese maailmasõja järellained pole veel vaibunud. Vene tsaariimpeeriumi varinguga kaasus läänepoolsete vallutatud maade iseseisvumine. Nende hulka kuulub ka Eesti. Algul tagasihoidlikult autonoomiat taotledes jõuti pärast bolševike võimuhaaramist oktoobris 1917 Eesti iseseisvuse välja­kuulutamiseni 24. veebruaril 1918. Üheksa kuud pärast Saksamaa kaotust ja okupatsiooni lõppu algas Vabadussõda, kuulsusrikkamaid peatükke Eesti ajaloos. See lõppes Tartu rahuga 2. veebruaril 1920, milles Nõukogude Venemaa lubas igavesti tunnustada Eesti iseseisvust. Nagu paljud teised lubadused, oli seegi antud murdmiseks, ajutiseks peatuseks taasvallutamise teel. Pärast ebaõnnestunud katset 1. detsembril 1924 viidi see läbi 1940. aastal Molotov-Ribbentropi pakti ja II maailmasõja katte all.
Milline oli lääneriikide hoiak Eesti Vabariigi sünni puhul? Prantsusmaa ja Inglismaa olid Vene sugulusimpeeriumid ja oleksid eelistanud tsaaririigi taastamist, ent toetasid kõiki, kes võitlesid bolševismi vastu. Toetasid ka Loodearmeed ja Judenitšit, kes ei tahtnud kuuldagi, Eesti iseseisvumisest, vaid soovis, et eestlased aitaksid Petrogradi ära võtta ja kingiksid Tallinna lisaks. On mõistetav Eesti vastumeelsus osaleda sellel operatsioonil, kuigi prantslased seda nõudsid. Eestile tuli kasuks nii vene valgete kui ka bolševike nõrkus. Kui polnud võimalik endist Venemaad taastada, leppisid lääneriigid ka Eesti rahu sõlmimisega. Lenin sai rahuga kergendust mitme rinde võitlustes.
Eestlased võitlesid vapralt oma vabaduse eest. Rindel oli algul parimaks abiks soomlased, hiljem tuli võidelda peaaegu üksi. Ei tohi alahinnata Antandi, eriti inglaste abi, kuigi eesmärgiks polnud Eesti iseseisvus, vaid Vene bolševistliku valitsuse likvideerimine. Kui see ei õnnestunud, vaadeldi Ida- ja Kesk-Euroopa uusriike kui kaitsevööndit bolševismi vastu – cordon sanitare.
Eesti sai sellega armuaega, aga lääneriigid ei uskunud Balti riikide iseseisvusesse, tugev oli kujutis endisest Venemaast, pikapeale aktsepteeriti ka Nõukogude Liitu. Nii oli Eesti „Inglise orientatsioon” ühepoolne. Läänes võeti tekkinud olukorda kui modus vivendi’t (elamisviis ajutiselt vastuvõetavatel tingimustel).
Lääneriikide ja kaitsevööndi vahel oli sõja kaotaja Saksamaa, kes ihaldas revanši. Seda hakati ette valmistama pärast Hitleri võimuletulekut. Prantsusmaa ja Inglismaa ei suutnud Hitleri taltsutamises kokku leppida, eelistasid järelandmise (appeasement) poliitikat. See viis 1938. aastal Müncheni kokkuleppele (Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa), mis tähendas Tšehhoslovakkia loovutamist Hitlerile. Murelikult anti Poolale tagatised. Selle taustal püüdis Nõukogude Liit saavutada lääneriikide heakskiitu mõjule Balti riikide üle. Kui seda ei saadud, oli varus jalustrabav üllatus, mida tuntakse Molotov-Ribbentropi pakti nime all. See avas Hitlerile tee 1. septembril 1939 tee Poolat ründamiseks, kaitseriikide vöönd murdus. Poolale antud tagatis viis sõja kuulutamiseni Saksamaale, aga mitte Nõukogude Liidule, kui Hitler ja Stalin Poola vennalikult omavahel jagasid. Järgnes MRP salaprotokollide elluviimine. Nõukogude Liit alistas Balti riigid, algul baaside lepingu pealesurumisega, millele järgnes riigipöörde lavastus 1940. aastal, samal ajal kui Hitleri väed purustasid vastupanu Prantsusmaal ja sundisid kaotajate vägesid evakueeruma Briti saartele.
Eestil polnud kuskilt abi oodata. Kõik oli programmeeritud, küsimus seisnes selles, kas osutada vastupanu või alistuda, lootes tuleviku imele. Ükskõik mida Eesti poliitikud oleksid teinud või kellele nad oleksid lootnud, oli see tookord asjatu. Paistab, et Päts lootis Saksamaa abile, kuna see oli olnud Nõukogude Liidu vaenlane ja kehtivas olukorras ainuke võim, kellel võis olla mõju. Nagu lääneliitlastel, polnud temalgi usku Stalini ja Hitleri liidu püsivusse. Tõnisson eelistas nähtavasti Nõukogude Liitu, võib-olla lootes, et Inglismaa suudab mõjutada seda ja nii ka Eesti tulevikku. Siin ei saa rääkida Saksa ega Nõukogude Liidu orientatsioonist, pigem lootuse õlekõrrest, millest Eesti vabaduse eest võitlejad püüdsid meeleheitlikult kinni haarata.

Suurvõimud väikeriikide vabaduse matjatena

Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja algus 1941. aasta juunis pööras MRP pea peale: üks liitlane ründas teist. Seda oli loodetud ja oodatud, kuna too liit oli rajatud kahe diktaatori võimuhuvidele, mis varem või hiljem pidi viima kokkupõrkeni.
Kaasnes ebaloomulik allianss ühise vaenlase vastu demokraatliku Lääne ja diktaatorliku Nõukogude Liidu vahel. Samal ajal andis see lootust riikidele, kes olid sattunud sirbi ja haakristi vahele, kaotanud iseseisvuse. See kehtis Balti riikide, aga näiteks ka Poola kohta. Poolat ei saa lugeda väikeriigiks, kuid teda oli asendi tõttu tabanud sama saatus. Suurriigina tükeldati ta juba 18. sajandil Preisimaa, Austria-Ungari ja Venemaa vahel. Iseseisvuse taastas Poola pärast Esimest maailmasõda, ühel ajal Balti riikidega. Teise maailmasõja algus tõi kaasa Poola uue jagamise Saksamaa ja Venemaa vahel.
Julgust andis 1941. aasta 14. augustil Roosevelti ja Churchilli alla kirjutatud Atlandi Harta, milles muu hulgas kõneldakse sõja-eelsete piiride taastamisest ja rahvaste enesemääramisõigusest, mis näis pakkuvat teatud garantiid Eestilegi. Sellel puudus Stalini allkiri, mis tuli hiljem, aga tugevate reservatsioonidega.
See sai uueks õlekõrreks, millest Balti riikides kohe kinni haarati. Nagunii oli sakslasi tervitatud vabastajatena nagu ükskõik keda, kes oleks tulnud pärast aastast kommunistlikku hirmuvalitsust ja kihutanud välja selle esindajad. Tollases olukorras oli loomulik neid aidata, vältimaks kommunistide tagasitulekut. Suureks pettumuseks oli fakt, et Saksamaa ei soovinud taastada Eesti iseseisvust, vaid vaatles meie ala kui osa okupeeritud Nõukogude Liidust, kuigi lubati paljusid haldusorganeid. Nii oli ainukeseks lootuseks abi Läänelt, pärast seda kui Saksamaa ja Nõukogude Liit olid teineteist piisavalt nõrgestanud. Nagu ei usutud varem Nõukogude Liidu ja Saksamaa alliansi püsivust, nii polnud usku Lääne demokraatia ja Nõukogude Liidu ühisrindesse, kuna osalised olid tegelikult vastandlikud nagu tuli ja vesi. See veene tugevnes pärast USA sekkumist.
Nii olid eestlased üha enam kahevahel. Sakslaste ametisse seatud Omavalitsus polnud populaarne. Põhihoiak oli kahepaikne: tervitati Saksamaa kaotusi läänerindel ja oodati kärsitult sealset otsustavat paeletungi, aga samal ajal vaadeldi murelikult kaotusi, mis ju tähendas 1940/41. aasta hirmuvalitsuse taas­tulekut. Kui 1944. aasta algul murti läbi sakslaste Leningradi rinne, polnud kahtlust: venelasi tuli iga hinna eest tõrjuda. Kui varem oli kõrvale hoitud mobilisatsioonidest, siis seekord toetas seda Eesti viimane peaminister Jüri Uluots, tagades edu.
Teisalt: kodumaale toodud kogemustega eesti sõdurid osalesid otsustavalt tõrjelahingutes Narva all, millega õnnestus peatada Punaarmee pealetung. Märtsis (veebruaris) loodi opositsioonikeskus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR), mis tegi otsese panuse lääneriikidele. Kuigi Saksa julgeolekupolitsei arreteeris aprillis ligi 400 komitee tegelast, taastus tegevus peagi, kopteeriti Jüri Uluotsa esindajad. Stockholmi kaudu loodi ka ühendus Briti saatkonnaga.
Pärast Punaarmee löögiüksuste verest tühjaks jooksmist Sinimägedes viidi rünnaku siht Lõuna-Eestisse, kus õnnestus läbimurre, mis viis üldtaandumiseni septembris. Oma viimasel koosolekul 20. septembril otsustas EVR anda võim üle Otto Tiefi valitsusele, mida see aga ei saanud enam teostada. Lootus mingile abile oli sama asjatu nagu 1939. ja 1940. aastal.

Sõjajärgne maailmakorraldus

Juba Teherani konverentsil 1943. aasta novembri lõpus leppisid Churchill, Roosevelt ja Stalin kokku Saksamaa jaotamises. Viimane sai kinnituse, et Poola 1939. aasta jagamisel Nõukogude Liidu hõivatud osa jääb talle, hüvituseks määrati Poolale Saksamaa idapiirkond kuni Oder-Neisse liinini. See oli esimene Poola reetmine. Jalta konverentsil veebruaris 1945 anti sellele lisakinnitus, kusjuures tunnustati ka Poola kommunistlikku valitsust. See oli teine reetmine, mis hõlmas lisaks kogu Ida-Euroopat, milles mööndi Nõukogude Liidu mõjuvõimu. Sellega oli Atlandi Harta kehtivuse kaotanud. Lõplik reetmine toimus pärast sõja lõppu Potsdami konverentsil 1945. aasta juulis, kui lääneriike esindasid USA president Truman ja Inglismaa peaminister Attlee. Umbes 150 aastat varem viidi läbi kolm Poola jagamist, nüüd piirdus see amputeerimise ja pealesunnitud valitsusega.
Eestis ja ka pagulaste hulgas jätkus unistus liitlaste sekkumisest. Nood ise aga lähtusid reaalpoliitilistest kaalutlustest. Rahvas oli pikast sõjast väsinud, arvestati, et oleks raske motiveerida sõja jätkamist endise liitlase vastu. Pealegi oli Läänes palju illusioone Nõukogude Liidu suhtes. Pärast Saksa koonduslaagrite süsteemi, eriti holokausti jubeda tegelikkuse paljastamist ei tahetud uskuda, et midagi sellist võiks eksisteerida Nõukogude Liidus. Isegi Katõni tapatalgud, kus 1940. aastal mõrvati tuhandeid poola ohvitsere, taheti ajada sakslaste kaela. Kulus 50 aastat. Alles siis möönis Nõukogude Liit oma süüd ja seda kinnitati ametlikult ka Läänes.
Lääneriikide reaalpoliitika ohverdas Nõukogude Liidule kõik kaitsevööndi riigid. Kõige rängemalt tabas see Poolat. Poolal oli Londonis eksiilvalitsus, poola väeosad võitlesid liitlaste rindel, valades palju verd Itaalias ja Normandias, ka ebaõnnestunud Arnheimi õhudessandil, aga neid ei lubatud Londoni võiduparaadile. Juulist 1945 ei tunnustanud liitlasvõimud enam eksiilvalitsust ja eksiilarmee saadeti laiali. Alles nüüd, kui Poola on NATO liige ja liitunud Euroopa Liiduga, kahetseb seda Suurbritannia valitsus. Poola saatuse määramisel ei lugenud eksiilvalitsus ega poola relvavendade ohvrid, vaid ainult suurvõimude päevahuvid.
Balti riigid olid tähtsusetud, kuna neid vaadeldi Euroopas ikka veel kui Venemaa endisi provintse, millel oli õnnestunud pärast Esimest maailma­sõda lahku lüüa. Nii ei taunitud Nõukogude Liitu, kui see taastas Peeter Suure akna Euroopasse. Ei nõutud isegi valimisi, kus oleks nimeliselt lubatud ka teised parteid peale kommunistide nagu Kesk-Euroopa vasallriikides, kuigi need peatselt nivelleeriti või likvideeriti. Lepiti lihtsalt Stalini väitega, et Baltimaad olid liitunud vabatahtlikult ja on nüüd õnnelikud fašismist vabanemise üle.
Kuna 1944. aastal õnnestus ära hoida kiire taasokupeerimine, pääses umbes 70 000 eestlast Läände, põgenedes Moskva haardest. Nende suhtes oli lääneliitlaste hoiak kõikuv. Siiski anti välja suhteliselt vähesed, see tabas Saksamaal eriti põgenikke Prantsuse tsoonis. Inglased olid konsekventsemad ja eelistasid vabatahtlikku tagasipöördumist, mille kasuks agiteerisid Nõukogude Liidu esindajad põgenikelaagreis, aga kesiste tulemustega. Ameeriklased võtsid isegi eesti sõdurid oma teenistusse, moodustades neist Nürnbergis vahikompanii sõjakurjategijate valvamiseks.

Illusioonid, tegelikkus ja taasvabanemise probleemid

Ungari 1956. aasta ülestõus. Foto: Wikipedia

Läänemaailma naiivne usk Moskva aususesse sai aegajalt tugevaid hoope, mille tulemuseks oli kasvav umbusaldus. 1948. aasta riigipööre Tšehhoslovakkias viis NATO asutamiseni, aatomispionaaži avastamine ja Korea sõda panid aluse külmale sõjale, kommunismi nähti kui ohtlikku vaenlast. Nii leidsid ka idapõgenike seletused üha rohkem uskumist. Raadiopropagandat üle raudse eesriide võis koguni võtta vastupanuüleskutsena. Kui see aga 1956. aastal, pärast Stalini surma, Ungaris teostus, ei tulnud välisabi, USA eelistas hukka mõista samal ajal Briti-Prantsuse aktsiooni Egiptuse vastu, kes oli natsionaliseerinud Suessi kanali.
Paljudelt rööviti illusioonid, ka Eestis, kus ikka veel loodeti lääneriikide abile. Tuli leppida karmi tegelikkusega ja kohaneda, võtta olukorrast parim.
Poliitikas on tihti nii, et mõeldakse ühte, räägitakse teist, aga tehakse hoopis kolmandat. Sama kehtib ka lääneriikide ja Moskva suhete kohta järgmistel aastakümnetel. Mõttes mõlkus küll Nõukogude Liidu kuri­tegelik süsteem, räägiti selle vastu võitlemisest, aga teisalt nõudis reaalpoliitika enam-vähem normaalseid suhteid.
Siiski hakkas kommunistliku partei poolehoid demokraatlikes riikides vähenema. Pärast Ungari ülestõusu ja Praha püüdlust viia sisse inimnäoga sotsialism, mille Moskva julmalt maha surus, toimus mitmes riigis lõhenemine fraktsioonideks, mis küll hoidsid kinni põhiideedest, aga taunisid Moskva käitumist.
Läänes tervitati Gorbatšovi perestroikat kui sammu Nõukogude Liidu demokratiseerimise suunas. Sovetoloogid ei näinud ette impeeriumi lagunemist. Seda koguni kardeti, sest nii külmas sõjas kui ka pärast Berliini müüri langemist 1989 oli võtmesõnaks stabiilsus. Saksamaa ühinemist ja Kesk-Euroopa vasallriikidele vaba valiku võimaluse andmist peeti piisavaks rahutagatiseks. Nii võis Gorbatšov Nobeli 1990. aasta rahuauhinna vastuvõtmisel Oslos väita, et Balti riigid või provintsid (Pribaltika) on põline vene ala, mis kuulub lahutamatult Nõukogude Liidu külge.
Balti riikides oli aga käivitunud vabanemisprotsess. Seda püüti algul tüürida perestroika toetamiseks asutatud Rahvarinnete kaudu, mille poliitiliseks eesmärgiks oli soodsam liiduleping. Läänes suhtuti neisse püüdlustesse positiivselt, räägiti küll Balti rahvaste kannatustest Stalini ajal, aga manitseti neid läbirääkimistel liidulepingu üle mitte esitama liiga kaugele ulatuvaid nõudmisi, mitte lahti lööma Nõukogude Liidust.
Püüdsin Taani ajakirjanduses aastal 1989–1991 valgustada vabaduspüüete tausta ja õiguspärasust. Minule vaidlesid vastu paljud poliitikud, politoloogid ja ajaloolased, püüdes põhjendada, miks Eesti ei vääri iseseisvust, vaid selle loomulik koht on Nõukogude Liidu (ehk Venemaa, nagu Taanis seda tihti nimetati) osana püsida. Korrati väiteid, mida olin kuulnud kogu pagulusaja. Olen ka varem maininud (Looming 2/1996, lk 238) põhjendusi, miks Eesti Vabariik ei saanud püsida. Ta oli 1) liiga väike; 2) esimest korda riiklikult iseseisev; 3) ilma poliitiliste kogemusteta; 4) fašistlik diktatuur; 5) kaua olnud Nõukogude Liidu (Venemaa) loomulik osa.
Läänest poleks peale ilusate sõnade midagi loota olnud. Just nagu vahepeal, kui mõisteti küll hukka ülestõusude mahasurumist, aga püha stabiilsuse nimel unustati see mõne aja jooksul. Gorbatšovi jätkates oleks võidud pidada läbirääkimisi viimsepäevani. Tal ei õnnestunud luua juhitavat demokraatiat. Tema poliitika viis 1991. aastal augustiputšini, mis tuli Läänes suure üllatusena, aga stabiilsuse nimel kaalus juba nii mõnigi Euroopas riigipöörde tunnustamist. Tänu Jeltsinile jäi neil see häbi ära. Jeltsin viis ka läbi Nõukogude Liidu lagundamise, misjärel kõik liiduvabariigid said iseseisvuse, kas nad seda tahtsid või mitte. Nii pole see vabadusvõitluse, vaid järjekordse ajaloolise kapriisi tulemus, mis saadi Gorbatšovi ja Jeltsini rivaalitsemise kaudu. Võimu säilitasid suurelt osalt endised tegelased, kellel olid vajalikud kogemused ja suhted. Nüüd on nende parteipiletid küll teised, aga meetodid kohati samad. Ajalookäsitlus keskendub nende panusele Eesti vabanemisel, mitte enne seda tehtule. Tendents on vaadelda Eesti vabanemist isoleeritult, endakeskselt, omistades kollaborantidele vabadusvõitleja aupaiste. Väites, et nad koostööd tehes tegelikult mõtlesid Eesti vabastamisele.
Tõsi, suurvõimud on eelkõige huvitatud positsiooni säilitamisest ja tugevdamisest. Väikerahvad võivad sel puhul olla tülikad. Nende saatus oleneb ajaloo suurematest muutustest. Esimene maailmasõda ja Tsaari-Venemaa asendumine Nõukogude Venemaaga rajasid Eestile tee iseseisvusele, mis tookord võideldi kätte liitlaste abiga. Teine maailmasõda viis iseseisvuse hävingule. Loodeti jälle liitlaste abile, aga konstellatsioonid olid seekord ebasoodsad. Võim, mida Antant pärast Esimest maailmasõda püüdis kukutada, oli nüüd läänevõimude liitlane. Lepiti Lääne-Euroopa vabastamisega ning jäeti Kesk-ja Ida-Euroopa riigid Nõukogude Liidu mõjupiirkonda. Atlandi Harta kuulub ilusate deklaratsioonide hulka, mis ei leidnud rakendamist. Selle eest pole vist oodata mingit vabandust? Oleks võinud loota natuke mõistmist, miks eesti mehed 1944. aastal sellele lootes püüdsid tõrjuda taasvallutamist idast. Nad võitlesid mitte ainult Eesti vabaduse taastamise, vaid ka Atlandi Harta põhiideede eest. Selle selgitamiseks pole aga Eesti valitsustel olnud julgust ega selgroogu.
Poliitika on pragmaatiline. Tänane sõber ei pruugi seda olla homme. Suurvõimud panevad pahaks, kui väikerahvad nende reaalpoliitika taga­järjel on sunnitud kasutama sama taktikat, suured õigustavad enda käitumist, kui ohverdavad väikeriigid nn stabiilsuse altarile.
Nii läks ka Balti riikidega. Just suurvõimude reaalpoliitika tulemusena jäeti need Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu meelevalla alla. Pääsemiseks püüti, lääneriikide varasemat toetust meenutades, tõrjuda uut Nõukogude Liidu annektsiooni, mida sai teha ainult koos sakslastega, kes ju ka olid olnud vaenlased. Seda peetakse lubamatuks. Lääneriikidele ei tohi aga ette heita, et nad Poolale antud tagatistest hoolimata nõustusid Poola jagamisega Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel. Ja et nad olid liitlased endise vaenlasega, kelle vastu võitlejaid nad olid toetanud pärast Esimest maailmasõda, vaenlasega, kes oli Hitleri-Stalini paktiga 1939–1941 Saksamaa liitlane ja aitas kaudselt kaasa liitlaste kaotusele Prantsusmaal. Kas ei tohigi lääne suurvõime kritiseerida, et nad loovutasid endisele, aga ka jätkuvale vaenlasele riigid, millega moodustada endale kaitsevöönd? Kas see on reaalpoliitika või pigem ääretu poliitiline naiivsus, kui mitte öelda reeturlikkus? Või usutakse, nagu mõni Eestis 1940. aastal ja teised praegugi, et Nõukogude Liit / Venemaa olevat muutunud? Kuigi paljud faktid selle vastu räägivad, leidus ja leidub veelgi uskujaid.
Lääne suurvõime ei tohi ühte patta lüüa, sest neil on mõnikord vastandlikud huvid, nagu näiteks USA-l ja Prantsusmaal. Tagasivaates võib öelda, et viimane, kes ei kuulunud Euroopat jaganud triumviraadi hulka, leppis kõige kergemini Teise maailmasõja ebaõiglusega Ida-Euroopas. USA poliitika oli kahepaikne, külma sõja ajal verbaalselt vabadusetaotlusi toetav, samal ajal stabiilsuse säilitamiseks Teise maailmasõja järgset rahva arvamust eiravaid süsteeme de facto tunnustav. Inglismaa võttis vahepealse hoiaku, minnes kaugemale, andes välja deponeeritud kullavarud.
Niisugune poliitika on tekitanud palju kibestumust. Ei tulnud Läänest päästmist, mida oodati eriti esimestel aastakümnetel. Kaudselt Lääne, eriti aga USA võiduga külmas sõjas, saabus siiski kauaihaldatud vabadus. Kahjuks alles pärast poolsada aastat kestnud kommunistlikku annektsiooni, mis oli üles kasvatanud uue sellega harjunud inimpõlve, siiski mitte veel täieliku nõukogude inimese tunnusmärkidega. „Võitlev ateism” ja USA vastasus on aga üsna tugevalt juurdunud.
Üldmulje on, et Eesti käitub nagu Juhan Liivi mehed Peipsi jääl. Pärast „Jaak, kurat, jalad põhjas!” on unustatud teised ikestatud rahvad. Käitutakse ise umbes nagu lääneriigid Eesti okupeerimise ajal, ei taheta toetada saatusekaaslasi, kellel polnud sama õnne, välditakse ka suhtlemist. Näiteks ei soovitud vastu võtta Tiibeti esindajat Dalai Laamat, eelistatakse häid suhteid kommunistliku Hiinaga. Samal ajal ollakse väga kriitiline USA toetamise suhtes, kuigi sealt on loota rohkem vastukaalu Moskva survele kui Hiinast. Loomulikult on väikeriigil raske, tuleb pendeldada Moskva, Brüsseli ja Washingtoni vahel, püüda vältida konflikte, mis ju ka on reaalpoliitika. Seejuures tuleb aga arvestada, et liitlased, kelle abile loodetakse, nõuavad mingit panust. Meenub ühe siinse kommentaatori ütlus, kui Taani läks NATO hõlma alla, aga tahtis minimeerida oma panust: taanlased on valmis kaitsma enda maad viimase ameeriklaseni! Eesti on siiski väikese, aga põhimõtteliselt tähtsa panusega Iraagis ja Afganistanis näidanud head tahet. Loodetavasti hinnatakse seda vääriliselt.

Relvastuse võidujooks, surus Nõukogude Liidu majanduslikult põlvili. Foto: Wikipedia

Külma sõja reaalpoliitika teljeks oli aatomipomm

Kahekiiruselist Euroopat veavad Prantsusmaa ja Saksamaa. Esimesel on vana alaväärsuskompleks, mida kaetakse suuruse ja kuulsuse rõhutamisega. Kaotati ju kolooniad Indo-Hiinas ja Põhja-Aafrikas, võlgnetakse tänu USA-le päästmise eest kahes maailmasõjas. Võlgnikud vihkavad või kadestavad tavaliselt võlausaldajaid. Kui palju prantslasi langes Prantsusmaa vabastamisel 1944. aastal? Võrreldes ameeriklaste ja teiste liitlaste kaotusega – vähe.
Kõigist tülipunktidest ja vastuoludest hoolimata seob palju Euroopat ja USA-d. Viimase lähtekoht on Euroopas, mis meenutab perekonnatüli. Põhiliselt ühendab neid demokraatia. Praeguse esindusliku demokraatia alged pärinevad USA-st, esimest korda sõnastas need selgelt Thomas Paine („Rights of Man”, 1972). Eurooplaste erimeelsus on tihti olnud takistuseks pakiliste probleemide lahendamisel. Näiteks polnud Jugoslaavias Euroopa (ega ka ÜRO) suuteline peatama tapatalguid, alles NATO ja USA sekkumine pani neile piiri.
Külma sõja reaalpoliitika teljeks oli aatomipomm, respekt ja hirm selle kasutamise ees. Militaarstrateegid lähtuvad tihti viimase sõja kogemustest, ei oska arengut ette näha. Teise maailmasõja ajal kardeti gaasirelva, mida hakati kasutama eelmise lõpul. Järgmise lõpu otsustas aatomipomm, mis sai peamiseks faktoriks USA ja Nõukogude Liidu tasakaalu hoidmisel, aga ka vastase ületamisel relvastuse võidujooksus, mis lõpuks surus Nõukogude Liidu majanduslikult põlvili. Ei aidanud fakt, et Nõukogude Liidul oli poolehoidjaid ja mõttekaaslasi Läänes, kes said Moskva kasuks kaikaid kodaratesse visata. See polnud võimalik Nõukogude Liidus, kus vähimatki kriitikat rangelt karistati.
Pärast NL-i lagunemist on jõudude vahekord muutunud aga segaseks. Üha rohkem riike on jõudnud aatomi­pommini, teised on teel. Nende hulgas on riike, mis esindavad islami fundamentalismi, näiteks Iraan, või kommunismi jubedamat vormi nagu Põhja-Korea. Riigid ise ei esinda otsest hädaohtu, kuna peavad arvestama, et aatomisõja alustaja pühitakse kohe maa pealt. Suurim hädaoht on nende relvade sattumises terroristide kätte, kes ei kohku tagasi kasutamisest, kuna nad pole seotud ühe riigiga, vaid võivad peita end mitmel pool.
Euroopas on kujunemas kindlamad piirjooned, need peaksid välistama sõjalisi konflikte, mis on aeg-ajalt seda ala kurnanud ja laastanud. Hoolimata väiksusest on Eestil oma roll. Võime meenutada reaalpoliitika ülekohut, mis on tabanud meie ala muistsest vabadusvõitlusest saadik. Ei saa jääda kibestunult seisma, vaid tuleb minna edasi, valides liitlasi, kes oleksid kasulikud partnerid. Need ei tohiks aga Eestile pahaks panna seda, mille põhjustas nende reaalpoliitika, eriti Teise maailmasõja ajal.
Ei saa mööda faktist, et möödunud sajandil viis suurvõimude reaalpoliitika siiski kaks korda Eesti vabanemisele. Vahele mahub periood, mida ohvrid võivad tõlgendada reetmisena. Analüüs kuulub ajaloo-uurimise juurde. Tegelikult ei saa reaalpoliitikat pahaks panna. Selle taga seisab soov lahendada oleviku probleeme võimalikult väheste ohvritega. Et see alati nii ei lähe, näitab Teise maailmasõja eelmäng. Suurvõimuna oleks Eesti ise aga vaevalt teisiti käitunud.

In Memoriam Vello Helk 23.09.1923 – 14.04.2014 Dr. phil. et h. c. Vello Helk, eesti päritolu Taani ajaloolane, endine Taani Riigiarhiivi ülemarhivaar, lahkus manalateele 14. märtsil 2014. Ta sündis 23. septembril 1923 Varstus Lepistu vallas. Alghariduse sai Lepistu algkoolis, seejärel õppis Võru Gümnaasiumis. Kooliõpilasena nägi Helk Eesti okupeerimist 1940. aastal ja kommunistliku ideoloogia jõhkrat pealesurumist koolis, kus valitses demokraatlikule riigile omane isamaaline kasvatus. Algas punane terror, juuniküüditamine 1941. aastal ja endelsõgellike juunikommunistide ning hävituspataljonimeeste hävitustöö Võrumaal. Vello Helk lõpetas gümnaasiumi Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal. Esimese Nõukogude okupatsiooni julmad kuriteod olid põhjuseks, mispärast ta ei kõhelnud minemast rindele 1944. aasta Eesti kaitselahingute ajal. Ta võitles Narva rindel, oli sügisel 1944 lahinguis Riia all ning tema sõjatee lõppes Taanis. See kindlustaski pääsemise Läände. Elas pagulaste laagris ja töötas mitmes Jüütimaa talus. Unistus kõrgharidusest ei jätnud teda ja paljude raskuste kiuste õnnestus tal säilinud gümnaasiumi lõputunnistuse koopia abil 1947. aastal astuda Aarhusi Ülikooli. Vello Helk õppis ajalugu ja saksa keelt ning lõpetas ülikooli magistrikraadiga 1955. aastal. Õpiaastatel sai ta relvavenna ja teoloogi Vello Salo abiga stipendiumi õppepraktikaks Vatikani arhiivides Roomas. Sealt algas uurimistöö jesuiitide tegevusest Põhjala maades. 1966. aastal kaitses ta sellel teemal doktori­dissertatsiooni, aastal 1977 aga avaldas Eesti ajaloo seisukohast üliväärtusliku monograafia „Die Jesuiten in Dorpat 1583–1625” (e k 2003, „Jesuiidid Tartus”). Noore ajaloolasena sai ta tööd mitme arhiivi juures, kuid aastast 1959 töötas pidevalt Riigiarhiivis Kopenhaagenis, kus temast sai ülemarhivaar ja eraarhiivide osakonna juhataja. Tema uurimistööde valdkond oli väga ulatuslik: Põhja-Euroopa jesuiitidest, ning Taani ja Norra aadlike reisidest, Eesti ajaloo, Taani ja Eesti omavaheliste suhete´ning baltisakslaste suguvõsade ajalooni. 1980. aastal sai ta töö eest Taani Riigiarhiivis Dannebrogi rüütliristi teenetemärgi. 1996. aastal valiti Vello Helk Tartu Ülikooli audoktoriks. 1990. aastal oli ta sunnitud lahkuma töölt riigiarhiivis seoses üha süveneva haiguse, kurtusega, millega oli aastaid võidelnud. Vello Helk tegeles energiliselt pagulas­organisatsioonides. 1976. aastal valiti ta Taani Eesti ühingu Eesti Kodu esimeheks. Sellel kohal oli ta ametis kuni 1991. aastani. Vello Helk tegutses aktiivselt Eesti iseseisvuse kindlustamisega mitmel viisil: otsetoetustega Taanist, toetades noori eesti ajaloolasi, kes vajasid abi Taanis õppi­misel ja toetades mitmeid uurimistöid. Viimane toetus oli määratud 2013. aastal ilmunud raamatule 1941. aastal Venemaale deporteeritud eesti laste saatusest. Pärast Eesti taasiseseisvumist avaldas Vello Helk regulaarselt Taani suuremates päevalehtedes ja paljudes pagulaste ajalehtedes ning ajakirjades päevapoliitilisi ülevaateid ning analüüse Eestist, kasutades ajaloolasena Läänes omandatud teadmisi ja rikkalikke kogemusi. Ta ise nimetas end välisvaatlejaks, kes vaatab sündmusi Eesti riigi arengus Euroopa mätta otsast. Vabas maailmas kasvanud teadlasena oli ta vaba Eestis levinud eelarvamustest. On lahkunud teenekas Eesti patrioot, kes 70 aastat tagasi astus relvaga võitlusse mitte ainult Eesti vabaduse, vaid ka Atlandi Harta põhiideede eest! Ta jäi meie vabaduse eest võitlejaks elu lõpuni, andes ajaloolasena 60 aasta vältel pidevalt teada eestlaste vastupanust võõrvõimudele. Peep Varju, Memento Tallinna Ühendus .