|
|
Kunstiõpetaja
Evi Sepp:
kõige tähtsam on kuulata oma südame häält
tekst ja fotod:
Ly Lestberg
Evi
Sepp (75) on olnud väga pikalt väga paljudele lastele,
sealhulgas ka minule, esimeseks kunstiõpetajaks. Tema juures
Nõmme pioneeride maja kunstiringis ei hakanud kunagi igav,
kuigi kõiki töid tuli harjuda tegema väga põhjalikult.
Tänu sellele võisin end Tallinna kunstikooli minnes
pidada lausa portreespetsialistiks. Seoses kunstiringiga on meeles
veel palju huvitavat – näiteks särkidele piltide
trükkimine, ühiselt mosaiigi valmistamine, visandamispraktikad
erinevates paikades, kaltsunukuvõistlused, mälumänguõhtud.
Amblas
Eviga üle neljakümne aasta hiljem taas kohtudes tundus,
nagu vahepeal polekski suurt midagi muutunud. Esimesena küsisingi
kohe, kas ta ikka veel õpetab lapsi?
Läheb vist juba kolmas aasta, kus mul enam ringi pole, aga
enne seda oli ikka kõva tegemine. Mul oli siin üks
hästi vahva kamp – ühe perekonna õde ja
kaks venda olid mul pikalt kunstiringi raudvaraks.
Mul pole energiat lõpmatult palju, teen asju tähtsuse
järjekorras: kõigepealt kirikutöö ja loomad
– neid ei saa edasi lükata. Järgmiseks on taimed
ja puude varumine, siis tulevad vaimne töö, lugemine
ja kirjutamine, maalimine. Kõige alamad tööd
on söögitegemine, pesemine ja koristamine. Mis kunstnik
mina olen – rohkem ikka kiriku teenija.
Miks oled läbi
elu just lastega tegelenud?
Mulle väga meeldib laste seltskond – tunnen ennast selles
elemendis hästi. Proovin lastega rääkida igasugustest
eluküsimustest, mis maailmas juhtub. Jutustada neile mõistulugusid.
Lapsed võtavad asju nii, nagu need on. Nad ei kujuta ette,
et üks või teine inimene peaks teistsugune olema.
Selles mõttes on suured inimesed natuke nürid –
neil pole asjadele sedalaadi värsket vaatamist. Vaid mõni
üksik geenius suudab eneses lapse säilitada. Üks
selline oli Dovlatov, kelle kohta sõbrad ütlesid,
et ta suhtus inimestesse niisama mõistvalt nagu floorasse
ja faunasse.
Mida pead lastele
kunsti õpetades kõige olulisemaks?
Vaatan kõigepealt, mis inimest huvitab – et tal oleks
julgust ja oskust vaadata ümbrust lahtiste silmadega. Kui
hakata pilti tegema, peavad olema ju mingid muljed. Ei saa võtta
lihtsalt mehaaniliselt sinist ja võõbata taevast
siniseks, enne tuleb vaadata, kas taevas on altpoolt või
ülevalt tumedam. Cezanne vist ütles, et natüürmordi
maalimine on kõige tõsisem dialoog maailmaga. Praeguse
aja lapsed ei oska eriti pilti vaadata, nad on harjunud teleka
liikuvate piltide jadaga, mida näed ainult murdosa sekundist
ja siis unustad selle. Kui tahad elust midagi teada saada, pead
oskama ikkagi süveneda.
Kas sul on ka mingi
oma kindel metoodika, mida järgid?
Ma olen spontaanselt õpetanud lapsi sarnaselt hiina süsteemile,
kus alustatakse liivaterade joonistamisest, siis uuritakse rohukõrsi.
Niiviisi pikkamööda minnakse edasi juba väikese
mätta joonistamiseni. Kõigepealt õpitakse üksikasjad
selgeks. Ei tasu hakata kohe mingeid panoraame tegema. Olen proovinud
koolis korraldada lastele ka teiste alade võistlusi, et
need, kes kunstis silma ei paista, saaksid mingil teisel alal
tunnustust. Igaühel on mingi tugev külg. Ühe neljanda
klassi poisi võtsin preemiareisile kaasa selle eest, et
ta koristas klassi nii, et polnud vaja ühtki kohta näpuga
ette näidata. See oli minu arust erakordne intelligents,
et ta oskas seda oma mõistusega teha.
Kuidas sa ise üldse
kunsti õppima sattusid?
Olen kogu elu raamatuid lugenud. Raamatuillustratsioon oli üks
asi, mis mind huvitas. Keskkooli ajal vaimustasid juturaamatuid,
kuhu Ilmar Linnat oli pilte teinud. Minu arust olid need nii südamlikud
ja ilusad – lihtsa üldistava joonega, mõjuvad.
Aga ma tegelesin ka kergejõustikuga. Olin isegi koondises
mingi aja. Tartu kunstikoolis käisin kaks aastat, kuna Natalie
Mei soovitas enne kunstiinstituuti seal kätt harjutada. Meil
oli seal tore kamp. Õppides istusin kogu aeg raamatukogus.
Keda pead kunstiinstituudi
päevilt, kui graafikat tudeerisid, enese jaoks kõige
määravamaks õppejõuks?
Ilmar Linnat oli kunstiinstituudis mu juhendaja ja tohutu hingesugulane.
Ta võttis õpetamist tõsiselt. Olime temaga
mõlemad spordihuvilised. Tegin diplomitööd Tokio
olümpiamängude ajal. Kui Linnatiga kokku saime, siis
kõigepealt arutasime kõik seisud võistlustel
läbi. Tema käest õppisin, et igat pilti saab
alati edasi teha – see ei ole kunagi nässus. Teed lihtsalt
nii kaua ja ükskõik mis segatehnikas, kuni pilt tuleb
välja. Seda ma olen lastele ka õpetanud. Õpetaja
ja õpilase vahekord on ikka pigem nagu lapse ja vanema
vahekord, mitte nagu ülemuse ja alluva. Niisugused õpetajad
on koledad, kes peavad ennast tähtsaks, arvavad, et nad on
igas faasis õpilasest üle.
|
|
Kas varasest lapsepõlvest
ka mõni eriline eeskuju meenub?
Põhikoolis õpetas meid üks aristokraatlik vene
krahvinna Beljavskaja, valgekaartlaste järeltulija. See tuli
alles palju hiljem välja, et ta krahvinna oli. Ta käis
ringi puuvillase kleidiga, mitte krinoliinis. Kõik vaatasid
talle alt üles, kellelgi ei tulnud pähegi tunnis vastu
hakata – nii suur meelevald oli tal õpilaste üle.
Ja suur sisemine intelligents. Lisaks oli ta veel nunn, kes hooldas
oma vigast õde. Ta on maetud Vändra kalmistule. Mul
on üldse elus olnud väga eredaid õpetajaid, võib-olla
sellepärast on mul välja kujunenud hea suhe õpilastega.
Mida veel oled midagi enda
jaoks olulist teistelt õppinud?
Tead, olen vahel mõelnud, et kirjutaks kohe üles,
mida kõike ma olen inimestelt õppinud. Neid inimesi
on väga palju. Näiteks mu äi oli omal ajal õppinud
puutöökoolis ja tegi mulle puust spetsiaalse seadeldise,
et ma õpiks 45-kraadist nurka saagima. Ühe hea inimese
käest sain teada, et kui puud raiuda, siis tuleb see panna
paku peale nii, et ladvapoolne ots jääb ülespoole.
Isa jälle õpetas, et kui suitsetad, siis ära
tee tööd, vaid pea vahet. Ma võin siia vanad
mõtteteadlased ka jutti panna.
Mis on sulle kui
kunstnikule olnud innustavaks ja mis häirivaks küljeks?
Ma suhtun kunstisse väga vanaaegselt ega ole kunagi mõelnud,
et kunst peab maailmavaadet väljendama. Arvasin vene ajal,
et kunst on apoliitiline asi. Ajalugu ja ajakirjandus oleksid
ka huvitanud, aga need tundusid läbinisti poliitilised. Kui
hakkasin kunstiga tegelema, siis elasin alguses nagu silmaklapid
peas – nagu kunst olekski kõik. Sukeldusin kunstiellu
samasuguse bravuuriga nagu kõik teisedki, aga sain üsna
kiiresti aru, et seal on niisugune trügimine, mis on mulle
täiesti vastuvõtmatu. Mingi hiina vana tarkpea on
ütelnud, et võistlemine on nagu vihkamine. Arvan,
et see oli hea, et ma kunstikarusselli peale ei sattunud. Ma ei
ole üldse mingi rühmituse inimene. Kui kunsti tulin,
siis polnud ma peale peredvižnikute suurt midagi näinud
ja mulle need metsapildid ikka väga meeldisid. Kui kunsti
õppisin, sain aru, et see on igati tagurlik ja nõme.
Läks mööda 30 aastat, kui külastasime Mariga
(tütar Mari Kartau – L.L.) taas Tretjakovi galeriid
– siis vaatasin, et need on ikka väga ilusad pildid.
Ise olen ka pilte alati tahtnud teha nii, et need oleksid ilusad,
et seal ei oleks midagi jälki – muidu oleks see negatiivsuse
paljundamine. Kui miski asi vaimustab, siis selle valingi.
|
|
Aga elu ei koosne
ju vaid heast ja ilusast – mida teed siis, kui midagi väga
haiget teeb?
Kui elus midagi häirib, siis kirjutan, aga mitte kuskile
pildi serva peale, vaid ikka päriselt. Ajalehte Eesti Kirik
kirjutan vahel vaimuliku mõtte sähvatusi. See on üks
mu külg, millel olen väga pika tee läbi käinud.
Kolmandas-neljandas klassis käisime kooli kooriga üldlaulupeol.
Meie juurde tuli seal üks ajalehe Säde reporter, kes
tegi meist pilti ja õhutas, et me ikka kirjutaksime Sädemele
ka. Mina võtsingi vedu. Olen sellest saati vahelduva eduga
kirjutanud siia ja sinna. Algul kirjutasin nagu vene ajal pidi
kirjutama – olin propaganda mõju all. Mingil ajal
olin koolikorra vastane ja tegin selle kohta paskville. Mari ikka
ütles, et anna mulle seda paskvillide kirjutamise masinat.
Lehte on aega mõelda. Kui mingi asi hakkab kummitama, siis
kirjutan mõne vana ümbriku peale mõtted ükshaaval
üles. Hiljem sätin neid järjekorda. Ma teen kõiki
töid hirmus aeglaselt ja mulle kohe meeldib nii. Engels ütles
ühe naiskirjaniku kohta, et ta teeks köögi pliidi
ees inimkonnale veel rohkem kahju kui kirjutuslaua taga. Mina
olen ka selline. Sellepärast teengi võrdlemisi vähe
süüa. Näiteks mu emal olid hoopis teistmoodi hoovad,
mis teda liigutasid. Talle ei meeldinud üldse, et ma lehte
kirjutan. Ega ma tegelikult talle ei näidanud ka, et seda
tegin. Kusjuures rahvamuuseumile tegi ta ise ka kaastööd.
Ma ei saanudki ema põhimõtetest aru. Pean lihtsalt
andeks paluma, et olin teisel lainel. Mu ema oli väga praktiline
inimene, aga ise teen sageli valikuid, mis mulle just kahjulikud
on. Meie peres kipub kõigil vaesus olema nagu iseloomujoon.
Aga tuleb teha seda, mis kõige rohkem huvitab. Inimesed
kurdavad tihti, et palk on väike. Valida tuleb niisugune
elukutse, mida teeksid ka ilma rahata. Kui töö ei köida,
siis hakatakse rahast rääkima.
Kuidas sa suhtud
kunsti tegemisse ja kus kunst sinu jaoks ühiskonnas paikneb?
Elu muutub praegu nii kiiresti. Kunsti osa kogu aeg väheneb,
eks see arvutiasjandus on seda palju mõjutanud. Maalimine
on täitsa keskaegne tegevus – peaaegu nagu juba nagu
need liedertafellikud (baltisaksa lauluseltside kaudu leviv
uus ilmalik laulustiil 19. Sajandil – L.L.) laulud laulupeol.
Samas ei tohiks keegi pahaks ka panna, kui mulle ikka Rembrandt
meeldib. Minu arust see päriselt tegelik kunst jääb
ikkagi kuskile minevikku. Vanasti olid ju kõik inimesed
kunstnikud, kui kodus tehti igasuguseid puutööriistu,
tarbeesemeid ja riideid. Igaüks pani sinna oma tunnetust,
oskust ja maitset sisse. Ajaloos on just see huvitav, kuidas rahvas
elas, mida ta mõtles ja mida teha oskas. Osa inimesi tegi
ka pilte. Siiski vähesed. Kunst on muutunud järjest
rohkem kommertsiks. Picasso oli piir, kus äri kunstist võitu
sai. Modigliani oli veel see nälgiv geenius. Mul on üks
foto, kus nad kõrvuti seisavad. Picasso oli uut tüüpi
tegelinski juba. Sellest ajast peale on kunstnikud nagu popstaarid,
keda reklaamiga hinda aetakse. Omal ajal kunstnikke väga
kaunistas, et nad oma isikut nii kangesti ei tähtsustanud
asja juures. Keskajal tehtigi pilte kollektiivselt – õpilased
ja meister koos. See paistab piltide peal ka välja, kui inimene
lihtsalt armastab ja oskab oma tööd. Praegu kipub olema
vastupidi, sellepärast polegi seda kunsti vaja nii ülemäära
tõsiselt võtta.
Milleks siis üldse
on vaja kunsti õppimise või õpetamisega tegeleda?
Haritud inimene võiks osata muu seas ka joonistada. Nagu
vanasti teadlased, kes läksid pärismaalaste saarele
ja joonistasid sealset elu ja loodust. See on siiski natuke teine
asi, kui pildistamine. Näiteks ühest poisist, keda kunagi
õpetasin, sai küll ohvitser, aga ta võttis
Bosniasse missioonile kaasa ka akvarellid, et maalida.
Oled alati suure
vaimustusega suhtunud kassidesse. Kust see kirg pärineb?
Mu oma Mari on õpetanud mind kasse armastama. Kui Tallinnas
elasime, oli kassidel meie akna all pulmaplats. Seal oli üks
hallikarvaline vana kaklejast kõuts Tuhk, kes hakkas meil
toas käima – lükkas peaga ukse lahti ja sõi
vahel esikust korraga kilo maksa ära. Meie võtsime
seda kui komplimenti. Kõik rääkisid, et ta on
kole kass. Tige ja vastik. Meie olime aga väga uhked, et
ta just meid välja valis. Nii on neid ikka tulnud. Kassid
on sõltumatud, täpselt nagu kunstnikud või
kirjanikud. Kassile peab kogu aeg tõestama, et sa teda
ikka armastad. Need, kes tahavad käsutada, armastavad koeri.
Praegu on mul kaks kassi, pluss veel üks külakass. Ah
jaa, ja üks merenaise kass, keda iga kahe nädala tagant
käin hooldamas.
|
|
Maalapsena tundub
sinu suhe olevat nii floorasse kui ka faunasse väga vahetu
ja hooliv
Looduse suhtes oli mulle väga armas see aeg, kui Kloogal
elasin. Kloogale anti niisama aitähi eest endiste sõjaväelaste
jubedaid maju. Sain korteri, mis oli väga külm. Elu
oli seal üldiselt väga ropp. Korterini oli jaamast paar
kilomeetrit. Nii nägin iga päev sealset loodust nagu
aegluubis – kuidas kevad tuleb, kuidas metsa all hakkab kõik
kasvama. Paari sammu kauguselt metsast sai kotitäie marju
või seeni. Seal sai elada nagu korilane. See oli palju
huvitavam, kui näha turismibussis möödalipsavaid
piltpostkaardilikke vaateid. Kloogal hulkusid kõik kassid
ja koerad, kelle ohvitseride perekonnad olid lahkudes maha jätnud.
Hakkasin neid riburada loomade varjupaika viima. Neid oli nii
palju, et lõpetasin lugemise ära. See oli nagu minu
töö – puhastada Klooga kodututest loomadest. Ühe
väikse kassi leidsin kord jõuluõhtul Kloogal
prügikastist. Ühe väikese musta koerakese leidsin
väga külmal talvepäeval Laagri jaama perroonilt.
Keegi teine teda kaasa ei võtnud.
Siin Amblas kukub igal aastal kirikutornist mõni hakipoeg
alla. Niipalju nad siiski suudavad ukerdada, et ennast surnuks
ei kuku. Sageli viin nad koju ja kasvatan üles. Enamasti
istub see poeg siis kogu aeg mu õlal ja ootab, et ma annaksin
talle toorest kanaliha. Kui parve hakipojad hakkavad lendama,
siis ühinevad ka minu kasvandikud parvega. Ükskord leidsin
kakupoja ka. See viidi kohe loomaparki ära. Ja ühe orava
olen päästnud koera hammaste vahelt.
Oled teinud palju
lillemaale – oled sa seejuures ka innukas aednik?
Suuremalt jaolt on seal taimed, mis ise kasvama hakkavad. Ei jõua
kõike hooldada. Parem on, kui inimene võtab vähe
ruumi, kulutab vähe enda peale, on rohkem üksinda ja
teeb rohkem tööd. Katoliiklik mõtleja Thomas
Merton suri mungana Indias. Kui ta surnukeha lennukiga kodumaale
saadeti, siis oli ära toodud ka nimekiri tema isiklikest
asjadest. Need olid palveraamat, prillid, käekell, üks
väike ikoon, palvehelmed ja kõik. See oli kogu tema
varandus.
Mida pead enese
ellusuhtumises kõige olulisemaks muutuseks võrreldes
noorusajaga – kas on midagi veel, mida tahaksid meie jutuajamise
lõpuks eraldi välja tuua?
Kui teised inimesed püüavad ikka teiste moodi olla,
siis kunstnikud püüavad iseäratseda – on sellised
irriteerida armastavad. Kui ma juba Kristuse õpetusi lugesin,
siis hakkasin pikkamööda aru saama, et irriteerimisel
pole mõtet ja tõmbasin sellele teadlikult ja täielikult
kriipsu peale. Kokkuvõttes see ei tasu ära. Kui mõni
vana inimene nüüd tüli norib või provotseerib,
siis on mul lihtsalt hale, et ta pole elust midagi õppinud.
Õndsad on rahutoojad. Rahu peaks igas olukorras nõudma.
Välja arvatud, kui keegi kaasinimese usku kõigutab
või nõrgematele ülekohut teeb.
Igal inimesel on oma sisemine tõde, mis teda juhib ja millest
kõrvalseisjad ei pruugi aru saada.
Arvan, et lähen üsna harmooniliselt teispoole elu ja
surma. Mul on väga paljud asjad päevakorrast ära
vajunud. Elan rohkem juba nagu kuskil teises maailmas. Vist mingi
Jaapani munk on väga ilusti kirjutanud, et see on naeruväärne,
kui vanad inimesed segavad ennast noorte tegemistesse – nad
peavad ikka oma hingega tegelema.
|
|
|
