Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

"Eesti Noored" 1942–1944

tekst: Arvo Jaama
fotod: erakogu

Eesti Noored kalenderkäsiraamat 1944.

Eesti skaudilikumist ja sõja-aastail
1942–1944 tegutsenud noorteorganisatsiooni Eesti Noored tegevust meenutab läbielatu põhjal Arvo Jaama (87).

Ajakirja Kultuur ja Elu 2013. aasta esinumber sisaldas Leho Männiksoo sisukat kirjutist sõja-aastail tegutsenud eesti noorteorganisatsioonist. Tore, et skautluses aktiivselt tegev ajakirjanik pidas vajalikuks see aegade hämarusse kadunud noorteühendus uuesti pildile tuua.
Mina olin noorkotkas alates 1934. aastast.
Sõjaeelsesse aega tagasi vaadates peab tõdema, et tollaste noorte vanematest olid paljud osalenud Vabadussõjas ning aastasaja teise veerandi algusaastail sündinud noored kasvasid isamaalises vaimus. Pärast Reinuvader Rebast, Nahksuka jutte ja Tarzani lugusid ning Looduse Laste- ja Kuldraamatusarja jätkati vabadussõjaainelise kirjandusega. Ka ajalookäsituse põhjal peeti vaenlaseks reeglina sakslast, mitte venelast. Ka Võidupüha tähistab võitu Landeswehri üle. Meie vanemad olid sündinud ja põhihariduse saanud tsaariajal, millest midagi halba nagu ei räägitud. Muutus seisukohtades toimus alles pärast 1940. ja 1941. aasta õuduste otseseid läbielamisi, mil sakslasele lisandus venelane.

Skaudiliikumise sünniloost

1909. aastal loodud ülemaailmne skaudiliikumine jõudis Anton Õunapuu eestvedamisel Eestisse juba mõni aasta hiljem, kui 1912. aastal loodi Eesti Skautide Malev, mis haaras 8–18-aastased noori, 8–12-aastaseid hundusid ja 13–18-aastaseid skaute. Esimese rahvusliku noorsooühendusena loodi 1920. aastal Juhan Pitka toel Noorte Seppada organisatsioon, mis tegutses kümme aastat kuni Noorte Kotkaste organisatsiooni loomiseni Kaitseliidu juurde. Vaatamata mõnele erinevusele eesmärkides olid tegevuste põhisuunad mõlemas organisatsioonis kattuvad – isamaalisuse ja kodumaa-armastuse kasvatamine, noorte kehaline arendamine, matka-, laagri- ja orienteerumistarkuste õppimine nii teoorias kui ka praktikas jmt. Mõlemad andsid välja oma tegevust kajastavat perioodikat ja käsiraamatuid. Noorte ellusuhtumist mõjutasid ka riigikaitsetunnid keskkooliklassides. Tütarlaste organisatsioonid: Eesti Gaidide Malev ja Kodutütred, tegutsesid poistest eraldi. Tüdrukute vanusepiirid olid poiste omast erinevad: 10–13 aastat – hellakesed, 14–17 aastat – kodutütred ja 18–21 aastat – sõsarad.
1936. aastal tekkinud mõtet Eestis tegutsenud noorteorganisatsioonide ühendamiseks Eesti Noorte nime all ei saadud, tahetud või jõutud 1940. aasta pöördeliste sündmuste tõttu ellu viia.
13. detsembril 1999 kirjutatud tagasivaates „Eesti gaidlus ja skautlus” on Tiia Lillemaa käsitanud noorsooliikumist kolmes etapis, millest esimene jäi ajavahemikku 1912–1940 (1944), mõeldes tegevuse sõjaaegset jätkumist omavahelise suhtlemise kaudu. Nii see ka oli, kuid mitte ainult. See, millega enne sõda hakkama ei saadud, realiseerus samanimelise, peamiselt endisi skaute ja noorkotkaid ning gaide ja kodutütreid ühendava isamaalise noorteorganisatsiooni Eesti Noored loomisega 1942. aasta septembris. Varasematesse organisatsioonidesse koondunud noorte arv tõusis enne nende laialisaatmist okupatsioonivõimude poolt 1940. aastal kümnetesse tuhandetesse: 19 000 noorkotkast ja 7000 skauti paari tuhande noortejuhiga. Tütarlaste organisatsioonide liikmeskond oli samas suurusjärgus, kuid gaidide arv oli skautide omast ligi poole võrra väikesem

Tüdrukute vormiriietus

Tütarlaste ajutiseks sõjaaegseks vormiks oli tumesinine sirgelõikeline voldiga seelik ja tumesinine pluus kahe rinnataskuga. Pluusil kanti valget kaelarätikut ja märki kanti vasaku tasku voldil. Juhi tunnuseks oli valge vilenöör. Hellakese seelik oli pluusi külge nööbitav. Malevajuhi vormiks oli tumesinine sirgelõikeline seelik, valge pluus ja tumesinine jakk.

Poiste vormiriietus

Poistel oli suviseks vormiks tumesinine pagunitega pluus ja mustad lühikesed püksid pruuni nahkrihmaga. Peas oli tumesinine paadikujuline müts (pilotka). Pluusil kanti rukkilillesinist kaelarätti, jalas tumehalle põlvsokke. Talivormiks oli sinine suusamüts, suusapluus ja suusapüksid suusa- või tanksaabastega. Villaseid sokke kanti pükste peal. Suusapluusi all kanti suvepluusi ühes kaelarätikuga (vt koos joonisega „Eesti Noorte 1944. aasta kalender-käsiraamatust”).

Organisatsiooni ülesehitusest

Gustav Kalkun (1898–1972) Sporditegelane, aastast 1936 oli ESK noortejuht ning 1939 II Eesti mängude üldjuht; 1942–1944 organisatsiooni Eesti Noored peastaabi ülem. Lahkus Eestist 1944 sõjapõgenikuna.

Peastaabi ülem Gustav Kalkun oli mitmekordne Eesti meister kergejõustikus, alates 1936. aastast ESK spordijuht, 1936. aastal II Eesti Mängude üldjuht ning adjutant.

Peastaabi koosseis:
organisatoorne ja personaliosakond
kehalise kasvatuse osakond
õppe-, kultuuri-, pressi- ja propagandaosakond
sotsiaaltöö- ja tervishoiuosakond
administratiivosakond
Noortemaleva juhtkond:
adjutant, maleva nõuande staap,
nõuandestaap piirkonna komitee juures
Malevkond:
juht, juhi abi, sekretär, laekur
Lipkond:
juhi abi, sekretär, laekur, parviku juht, rühma juht
sõpruskonna juhid, salgajuhid

Eesti Noored liikmeks astumine

Ka loodud noorteorganisatsioon ühendas arvatavalt paarikümmet tuhandet noort. Üldarvu väljaselgitamine peaks huvitatuile olema säilinud arhiiviandmete põhjal igati kättesaadav. Seekordsel arhiivisäilikutega tutvumisel piirdusin peamiselt Tallinna malevkonna, oma lipkonna ja rühma tegevusega seotuga, vaid väheste viidetega muudele, lugejale tuttavatele seikadele ja nimedele.
Ma ei mäleta ega pea võimalikuks, et Eestis oleks enne sõda lastud tegutseda Hitler-Jugendi taolisel organisatsioonil ja seepärast jääb mulle arusaamatuks väide, et Eesti Noorte organisatsioon loodi „Eestimaa Noorte Kotkaste ja Saksamaa Hitlerjugendi asemel”. Eesti Noorte organisatsioon loodi Antverpeni olümpiamängudel osalenud tuntud spordimehe ja 1936. aasta II Eesti Mängude üldjuhi Gustav Kalkuni algatusel ning oma 1940. aastal katkestatud tegevust jätkasid selles osakondade juhatajate ja allorganisatsioonide juhtidena kõik endised skaudi- ja noorkotkaste juhid eesotsas Herbert Michelsoni, Valter Suigusaare, Raimond Palsi, Karl Lippingu ja teistega. Tütarlaste tegevust juhtis Liis Juske. See tagas noorte eestimeelse ja isamaalise kasvatamise samas vaimus nagu see oli sõjaeelsetes noorteorganisatsioonides. Küllap selle loomisel loojatele mingeid tingimusi ka seati, kuid võõr­ideoloogiaid selles noorteühenduses küll ei propageeritud. See võrdunuks organisatsiooni laialiminekuga.
Teave Kindralkommissariaadi poolt organisatsiooni suunatud bann­führer Knolli ja tema tegevuse kohta piirdus paari fotoga kuukirja Eesti Noored esimeses ja kolmandas numbris, jaanuaris ja märtsis 1944. Pärast märtsipommitamist veel paar korda mainitud kaaskõnelejana noorte saatmisel õppustele. Seda 24-leheküljelist kuukirja oma rahvuslikus ornamentikas kujundatud kuues ilmus sellel aastal kuus numbrit trükiarvuga à 10 000 eksemplari.
Samal päeval, kui avaldati teade EN-organisatsiooni asutamisest, läksime pärast kooli Tõnismäele, kus majas nr 9 oli koha leidnud selle peastaap. Olime kahe eestiaegse inglise orientatsiooniga inglise kolledži (riikliku ja erakolledži) liitmisel 1940. aastal loodud IX keskkooli (pärast okupatsioonide vahetust) IX gümnaasiumi õpilased. Poisse oli kohal juba enne meid ja tuli aina juurde. Nii astusimegi 1942. aasta septembris Eesti Nooreks.
Esialgu näis organiseerimistöö olevat tõhusam linnades, kuid ­arvestades tookordset olukorda, kus elanikkonnast 63% elas maal, asuti maanoori aktiivsemalt kaasa tõmbama
ning maanoorte üksused organiseeriti poistele ja tütarlastele eraldi. Suurimaks üksuseks igas vallas olid poiste ja tütarlaste lipkonnad, kumbagi üks. Edasine alajaotus toimus vastavalt üldstruktuurile. Lipkonnad allusid Eesti Noorte kohaliku malevkonna juhile. Arhiivisäilikute järgi oli üks aktiivsemaid ühendusi Petserimaa malevkond.

Noored Kadriorus 1944 – Rein Zobel, Arvo Jaama, Ilmar Bork, Valdur Uukkivi, Ans Vaimel, Vello Hubel, ..., Heldur Kalvik ja Arvi Mägi. Autori foto

Lipkonna tegemistest

Mina ja minu klassi- ning koolivennad kuulusime Tallinna maleva Lääne malevkonna (Tallinn-Lääne) I lipkonda, mille staap asus kodu lähedal Kadriorus Noorte Pargi ruumides.
Seal käisime mõnekesi ka öövalves. Aastal 1943 tihenesid üksikute vene lennukite lennud Tallinna kohale koos üksikute pommide heitmisega vahel enne õhuhäiret, vahel pärast seda ja ikka algusega kell pool üksteist õhtul. Enne seda polnud mõtet magama minnagi. Lähim pomm kukkus minust 7–8 meetri kaugusele pehmesse mulda ja maja rõhtpalksein minu asemest kõrgemal oli väljast pommikilde täis. Samal korral süütas pomm ka A.H. Tammsaare muuseumi abihoone Köleri tänava ääres.
Tallinna malevat puudutav Eesti riigiarhiivi säilik 209-1.3 käsitleb Tallinna maleva lipkondade tegevust 1943. aasta 20. maist 12. oktoobrini. Meie (Tallinn-Lääne) I lipkonda kuulus 137 kooliõpilast ja 9 muud isikut, vanuseliselt 10-aastased (11), 11-aastased (17), 12-aastased (29), 13-aastased (15), 14-aastased (8), 15-aastased (17), 16-aastased (14), 17-aastased (13) ja vanemad (22). Sel perioodil toimus kuusteist koondust, kuus võistlust, neli välisvõistlust, kolm nõupidamist ja kaks kehalise kasvatuse tundi.
Oma rühma nimetasime Tondi­rühmaks ning rühma koduks ja kooskäimiskohaks saime terve teise korruse majast Vana-Viru 7. Suur kahe erkeriga tänavapoole avanevate akendega ruum ulatus üle terve maja esikülje pikkuse ja pakkus võimalusi igasugusteks tegevusteks. Suhteliselt pimedad kõrvalruumid köögiga jäid linnamüüri poole. Sissepääs oli maja Viru tänava poolses kangialuses. Küllaltki tihti tuli sealt pimedatel õhtutel ka õhuhäirete ajal Kadrioru kanti koju kõmpida, sest kodumaja kelder näis olevat õhurünnaku puhul see kõige kindlam koht.
Rühm kujundas ja andis ainueksemplaris välja suureformaadilist käsitsi valmistatud nelja- või kuueleheküljelist ajalehte, milles leidus ka meile pühendatud kirjutisi tuntud ühiskonnategelastelt. Toimetaja oli Vello Hubel, kujundaja Ilmar Bork. Neid väljaandeid oli kolm või neli, kuid 1944. aasta sügise pöördelistel päevadel sai need hävitatud.
Meie rühma liikmeist ja teistest rühmadest, lipkondadest ja malevkondadest hiljem tuntuks saanud kaaslastest tuleb juttu hiljem seoses nende osavõtuga tavategevusest, õppustest, ringsõitudest ja treeninglaagritest Eestis ja ka Saksamaal.

Jätkuosa vt KE 3-2014

Materjal põhineb kirjutaja mälul, Noorte Kotkaste Peastaabi ja Eesti Skautide Ühingu büroo andmeil. Abiks oli Merike Jürjo sissejuhatus „Noored Kotkad (1928) 1930–1940” Kaitseliidu 2013. aastal välja antud raamatus „Mehena meeste ridadesse”