Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

Eesti muusika lätetel – Cimze seminar Valkas

tekst: Alo Põldmäe
fotod: TMM

Jãnis Cimze

Läti Valkas, praeguse Valka koduloomuuseumi majas aadressil Rigas iela 64, asus aastail 1853–1887 nii Valga linnale kui kogu tolleaegsele Liivimaale palju kuulsust toonud Valga rüütelkonna kihelkonnakooliõpetajate ja köster-organistide seminar.

1839. aastal Valmieras asutatud ja 1849. aastal Valka kolinud õppeasutus sai üldtuntuks nime all Cimze seminar.

Jãnis Cimze – 200

Seminari rajajaks ja direktoriks oli lätlasest mõisavalitseja poeg Jãnis Cimze (1814–1881), kelle sünnist möödub 3. juulil 200 aastat ja kelle ümmarguse tähtpäeva on oma olulisemate ettevõtmiste ritta lülitanud UNESCO.
Cimze sündis Rauna kihelkonnas Lätimaal, hariduse sai Saksamaal Weissenfelsi seminaris ja Berliini ülikoolis, kus õppis filosoofiat, pedagoogikat ja teoloogiat. Eriliselt huvitus Cimze pedagoogikast ja sel alal saavutas ta silmapaistva taseme. Kaasa aitas põhjalik tutvumine Saksamaa, Šveitsi ja Austria pedagoogiliste õppeasutustega ning kohtumine saksa tuntud muusikateadlase Adolf Diesterwegiga, kes jäi Cimzele kogu eluks suureks autoriteediks.
Seminari tähtsus Eesti jaoks seisneb eelkõige selles, et enam kui 400 lõpetanu seas oli ligi 120 eesti noormeest, kelle tegevus kujundas oluliselt kogu Eestimaa kultuurilugu alates 1850. aastaist.
Alates 1853. aastast leidus igas lennus kuni kümme eestlast. Neist suurem osa asus tööle Lõuna-Eesti kihelkonnakoolides. Võib vaid imestada, millised teeneid osutas seminar nii läti kui ka eesti kultuurile. Eriti aga muusikakultuurile.
Kihelkonnakooliõpetaja ja köster-organisti amet oli tol ajal nõutud, kihelkonnakooliõpetaja kutset peeti austavaks, aga ka vastutusrikkaks ametipostiks.
Vaatamata sellele, et seminar oli Liivimaa rüütelkonna ülalpidamisel ja vaimulike ringkondade järelvalve all, kasvatas kool rahvusliku meelsusega noormehi. Pole siis ime, et seminarist sai tuule tiibadesse mitu eesti ärkamisaja aktiivseimat tegelast. Neist kirjanikku, ajakirjanikku, pedagoogi ja põllumajanduse edendajat Carl Robert Jakobsoni võib julgelt pidada Eesti iseseisvuse ettevalmistajaks, sest ta pani aluse Eesti kultuurilisele, majanduslikule ja ka poliitilisele vabastamisele sakslaste ülemvõimu alt. Nimetagem veel koorijuhti ja organisti Joosep Kappi, ajakirjanikku ja luuletajat Ado Grenzsteini, pastorit, köster-kooliõpetajat ja koorijuhti Andreas Erlemanni, kirjandusteadlast Mihkel Kampmanni, pastorit ja koolikirjanikku Paul Undritzit, kooliõpetajat ja eesti esimese kooligrammatika autorit Hans Einerit või Valga kultuuriloo koloriitseimat isiksust Tõnis Grünbergi. Seda rida võib veel pikalt jätkata.
Kuid eesti muusika seisukohast võlgneme erilise tänu Cimze seminarile rahvusliku heliloomingu alustajate – Aleksander Saebelmann-Kunileidi, tema venna Friedrich Saebelmanni, Aleksander Thomsoni ja Aleksander Lätte koolitamise eest.

Muusika seminar

Seminari direktorina sisendas Cimze oma kasvandikesse lugupidamist õpetaja ameti vastu, süvendades eneseaustust, iseseisvat mõtlemist, väsimatut enesetäiendamise vajadust ja huvi kodukandi ajaloo vastu.
Kellelegi ei tohtinud jääda muljet, et seminar annab ammendava teadmistepagasi. Cimze olla öelnud, et: „... kes iga päev läheb võitlusse, peab ka iga päev relvastuma võitluseks.” Tema algatusel sai 1848. aastal Sigulda lähedal Turaidas alguse õpetajate konverentsi traditsioon, kuhu hakkas kogunema igal aastal maakoolide õpetajaid üle terve Liivimaa.
Muusikateadlane Anton Kasemets on seminari kohta kasutanud koguni väljendit „muusika seminar”. Põhjust selliseks väljendiks on piisavalt, sest paljudest said seminari lõpetamise järel ümbruskonna muusikaelu juhid või olulised tegijad laiemas mastaabis.
Cimze oli ise mitmekülgne muusik – helilooja, läti rahvalaulude koguja, läti laulupidude algataja, koorijuht, organist. Sellest lähtuvalt töötaski ta põhjalikumalt välja Valga seminaris just muusikaõpetuse osa.
Cimze erakordne käivitav energia oli õpilastele elavaks eeskujuks, tema kiindumus rahvaviisidesse, nende kogumisse ja seadmisse kooridele nakatas andekamaid seminariste, sealhulgas tulevasi eesti laulupidude heliloojaid. Cimze tegi läti rahvaviisidest kooriseaded ja koondas need kaheksasse kogumikku üldnimetuse all „Dziesmu rotas” („Laulu ehe”). Ta kasutas neid ka igapäevases seminari õppetöös. Esimene neist ilmus 1872, viimane alles pärast Cimze surma.
Muusikaõpetuses oskas Cimze osavalt ja loomulikult ühendada teoreetilise ja praktilise õpetuse. Õpilased pidid oskama harmoniseerida koraale, rahvalaule ja muidki igapäevases elus ettejuhtuvaid muusikapalu. Cimze juhatas õpilastest koosnevat meeskoori ja esitas koorile professionaalsetele muusikutele omaseid nõudeid.
Andekamad õpilased said Cimzelt lisatunde harmoonias ja heliloomingus. Kes vähegi huvitus klaveri- või orelimängust, see omandas seminari kolme aasta jooksul hea mänguoskuse ja huvi pillide vastu. Paljud seminaristid esitasid kohalikel kontsertidel isegi Bachi ja Mendelssohni oreliteoseid.
Klaveriinnustuse jätkumise näiteks oli Aleksander Läte, kes aastaid hiljem, õppides Saksamaal, Dresdeni konservatooriumis, kiindus niivõrd klaverimängu ja selle õpetamise metoodikasse, et koostas hiljem mahuka klaveriõpiku, mida nimetas klaveritehnika ülikooliks „Gradus ad Parnassum” („Tõus Parnassile”). Ja veel – alates 1932. aastast juhatas ta Tartus klaveritöökoda, mille toodanguks olid arvestatava kvaliteediga pianiinod „Sprenk-Läte”, tehes nende juures tegi mitu klaveriehituslikku täiendust.

Eesti I üldlaulupeo taimelava

Koorilaulude „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani” autor Aleksander Kunileid Foto: Parikas

Eesti I üldlaulupeo mõtte algataja, Vanemuise seltsi rajaja Johann Voldemar Jannsen kirjutas Eesti Postimehes laulupeo järelkajana: „Küssib nüüd kegi, kelle abbi läbbi meie piddolaul ni hästi korda läinud, siis on meie kohhus tunnistada: se olli võimalik meie vahva köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite läbbi, kes ennamist Valga seminaris tubli Direktor Zimse juhhatuse al seks on õppetatud ja kasvatud sanud. Seal on meie laulojuhhatajate taimelabba, kus neid meie rahva kassuks kasvatud ja pärrast ammetisse istutatud.”
Jannsenil oli täielik tõsi taga, sest I üldlaulupeo 822 osavõtjast olid 455 kooliõpetajad ja õpilased.
Laulupeo üheks peakangelaseks kujunes Aleksander Kunileid, kes sündis 22. novembril 1845 Audru vallas, õppis Karksi kihelkonnakoolis ja aastail 1865–1868 oli Cimze seminari kasvandik. Pärast seminari lõpetamist jäi Kunileid Cimze kutsel mitmeks aastaks seminarisse õpetajaks.
Cimze mõjutus Kunileidile kui heliloojale oli määrav. Vaevalt oleks Kunileid Cimzeta osanud nii teravalt tähele panna rahvaviisides sisalduvat rahvuslikku omapära – oli ta ju kodust kaasa saanud saksameelse kasvatuse.
Kunileidi esimesed koorilaulud tuginesid soome rahvaviisidele, ta püüdis nendes läbi helide kajastada eesti-soome omapärast kargelt põhjamaist koloriiti.
Seminari õpetajaameti kõrval lõigi Kunileid Valgas kaks pöördelise tähendusega koorilaulu Lydia Koidula sõnadele „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, mis tõid talle kuulsuse üle terve Eestimaa. Mõlemad võeti I üldlaulupeo kavasse ja olid seal ainsad eesti oma laulud. Autorile kuulus au neid laule laulupeol ise ka juhatada.
Paljutähendusliku hinnangu Kunileidi kohta andis kirjades oma emale tuntud baltisaksa estofiil ja kirjanik, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sõber Georg Schultz-Bertram. Ühes kirjas puudutas autor eestlaste arenemisvõimelisust: „/.../ Mis selles rahvas peitub, seda näeme meestest nagu Köler ja Weizenberg ja hiljuti ühes noores eestlases, kelle kompositsioonid minu kätte toodi: laulud neljale häälele, mis kanti ette suurel laulupeol (juuni 1869). Need on noorelt seminariõpetajalt Valgas, kelle nimi on Saebelmann, kes aga nimetab end varjunimega „Kunileid”. Ütlen sulle, ta on geenius. Tema laul „Mu isamaa” on teinud siin suurt furoori. Usun, et kõigis kolmes Läänemere provintsis praegusel hetkel ei leidu temale sarnast muusikameest, kes võiks komponeerida selliseid asju. Kui see edasi läheb samas progressioonis, kui rahvas jätkab oma tõusu, siis ei pea ma võimatuks, kui 50 aasta pärast professori toolidel istuvad eestlased. Nüüd kõlab see muinasjutuna, aga Lida (Schultz-Bertrami tütar – A. P.) võibolla elab selle veel läbi. /.../”
See prohvetlik ettekuulutus läks ülitäpselt täide – 50 aastat hiljem Tartu Ülikool eestistati ja enamik professoreist olid eestlased.
Kahjuks jäi Kunileidi tegevus väga lühikeseks. Juba 1871. aastal sõitis ta Peterburi, töötas mõnda aega köster-kooliõpetajana Peterburi lähedases Gatšinas. Haigestunud tuberkuloosi, veetis viimased eluaastad Ukrainas, Poltaavas, kus suri 1875. aastal, olles vaid 30-aastane.
Palju innustust algupäraste laulude loomiseks ja nende läbisurumiseks laulupeo kavasse sai Kunileid eesti ärkamisaja radikaalse tiiva suurimalt tegijalt, Cimze seminari 1859. aastal lõpetanud Carl Robert Jakobsonilt (1841–1882). Just Jakobson trükkis ära laulupeo eel laulukogumikus „Vanemuise Kandle Healed” Kunileidi kaks isamaalist laulu koos veel mitme tema soome ja eesti rahvaviisi seadega.
Veel teisedki Cimze seminari kasvandikud mängisid otsest rolli I üldlaulupeo ettevalmistamises, selles osalemises ja ka laulupeojärgses entusiastlikus muusikalises tegevuses. Kahel neist peatume veidi pikemalt. Need mehed on helilooja Artur Kapi isa ja helilooja Eugen Kapi vanaisa Joosep Kapp ning Andreas Erlemann.

Joosep Kapp (s 1833) oli üldse üks esimesi seminari lõpetajaid ja temast kujunes Suure-Jaani ja selle ümbruse Kappide dünastia patriarh – ta oli köster, koolmeister ja koorijuht ühes isikus.

Joosep Kapp (1833–1894) oli üldse üks esimesi seminari lõpetajaid ja temast kujunes Suure-Jaani ja selle ümbruse Kappide dünastia patriarh – ta oli köster, koolmeister ja koorijuht ühes isikus. Kapp asutas 1862. aastal Suure-Jaani meeskoori ja osales sellega I üldlaulupeol. Laulupeo järel asutas ta veel Suure-Jaani pasunakoori ning mängis selles esimest klarnetit. 1887. aastal osales laulu- ja mänguseltsi „Ilmatar” asutamises.
1878. aastal ilmus J. Kapi sulest õpik „Geomeetria kihelkonnakoolidele ja iseõppimiseks” ning kasvatusliku sisuga raamat „Eesti ema”. Joosep Kapi deviisiks oli, et „... me peaks kõik oma jõudu mööda meie rahva heaks töötama, et tema kord valgusele vastu jõuaks!”
Andreas Erlemann (1833–1915) lõpetas Cimze seminari 1856. aastal. Tema suurimad teened on eesti kooliõpetuse traditsiooni au sisse tõstmine ja esimese eestikeelse muusikaõpiku koostamine, milles käsitleti muusikateooria, harmoonia, vormiõpetuse ja muusikainstrumentide õpetuse algtõdesid. Selle õpiku täielik nimi oli selline „Musika öppetus. Üks nodi, laulmisse ja mängimisse selletusse ramat, isseärranis koolmeistridele ja keigile laulo- ja mängo-söbradele”. Õpik ilmus 1864. aastal Tartus.
Erlemann asutas Helmes meeskoori ning osales sellega I üldlaulupeol. Ta oli Eesti Kirjameeste Seltsi üks asutajaid, kohaliku aleksandrikooli abikomitee esimees, asutas Helmesse laulu- ja mänguseltsi.
Erlemanni roll ärkamisaja liikumises tähtsustub veelgi, kui silmas pidada tema 1870. aasta 6. juulil Helmes korraldatud koosolekut, mis sai endale nime „Köstrimäe konverents”. (Köstrimäe tähistas Erlemanni elukorterit Helmes). Helmesse kogunesid tolle aja Eesti rahvusliku liikumise liidrid: Jakob Hurt, J. V. Jannsen, L. Koidula, C. R. Jakobson, A. Kunileid, J. Kapp, Jaan Adamson, Hugo Treffner jt. Selle, n-ö kultuurikonverentsi keskseks kujunes pastor Jakob Hurda kõne, milles leidis selge väljenduse – akadeemik Hans Kruusi väljendit kasutades: „kirglik truuduse õhutus ja rahvusliku eneseväärtuse kuulutus”. Siin oli sõnastatud väikese rahva elutunnetus ja eesti rahva ajalooline kutsumus „suuruse ja vägevuse taotluseks vaimu asjades ja haritud elu poolest”.
See kõne oli oluline järg rahvus­ideoloogia kujundamisele, millega Hurt tegi algust 1869. aastal üldlaulupeokõnega ja millega ta tõusis silmapilkselt rahvusliku liikumise liidriks.