|
Valel poolel –
Ain Mere lugu
Küsis: K&E
K&E
uuris kirjanik Rauno Võsastelt, raamatu „Ain mere.
Valel poolel" autorilt uue uurimuse tagamaade kohta. Võsaste
sulest on varem ilmunud raamatud „Harald Riipalu lugu"
ja „Johannes Soodla".
Ain
Mere pole just tuntumaid nimesid Eesti sõjaajaloos. Teie
eelmiste raamatukangelaste Riipalu ja Soodlaga ilmselt pole sobilik
võrrelda. Miks otsustasite tema elulugu uurida?
Igasugune selline võrdlus on ebaadekvaatne, kuid osaliselt
peitub vastus ju küsimuses – Merest teatakse oluliselt
vähem kui mõnest teisest. Üheltpoolt on Ain Mere
kindlasti seda väärt, et tema elulugu enam-vähem
korrektselt kirjas oleks. Teisalt on Mere uurimisobjektina väga
põnev materjal. Legendid, mis teda juba eluajal saatsid,
elavad osaliselt oma ebatõest elu tänaseni. Olgu selleks
julgeolekuagenditeema või süüdistused sõjakuritegudes
või tema surm salateenistuse käe läbi.
Kas Mere kohta
materjali oli piisavalt ja selle kättesaamine lihtne?
Kunagi ei saa öelda, et materjali oleks liiga palju. Alati
võiks rohkem olla, seda parem ja adekvaatsem tuleb tulemus.
Usun, et Mere materjal oli üsna lihtsalt kättesaadav,
kuid seni polnud seda võimalust ehk kasutatud. Näiteks
Briti rahvusarhiivis olev materjal, mis oli kogutud seoses Nõukogude
Liidu noodiga Tema Majesteedi valitsusele Mere kui sõjakurjategija
välja anda.
Minu hinnangul vajas ka just nagu üsna põhjalikult
ajaloolaste läbi uuritud julgeoleku formulaartoimik „Müller”
jälitustemaatikat lähemalt tundva inimese hinnangut.
Mille poolest erineb
teie kui endise kriminaalpolitsei juhi ja jälitusametniku
hinnang julgeolekumaterjalidele ajaloolaste omast?
Oluline vahe on ettevalmistuses ehk siis taustas. Ma pole kunagi
pidanud ennast ajaloolaseks ega ka oma kirjutistes akadeemilisusele
pürginud. Julgeolekumaterjalide puhul on lisaks sisulisele
dokumendis sisalduvale infole väga olulise tähtsusega
nende vormistuslik külg: kuupäevad, registreerimine
jne. Jälitustegevuse põhimõtted, ka töös
salajaste kaastöötajate või koputajatega kui
soovite, väga palju ajas ei muutu. Erinev on seadusandlik
baas, õiguslikud raamid ja süsteem, milles neid rakendatakse
ning eesmärk. Paljude dokumentide analüüsiks ja
hindamiseks on vaja alustada üldse sellest, kes on selle
dokumendi kirjutanud, kust pärineb info, mis asjaoludel on
dokument vormistatud ja palju muud spetsiifilist. Lihtsalt võtta
julgeolekutoimikust dokument ja seal sisalduv faktide pähe
presenteerida, pole alati mõistlik.
Enamikus Mere elulugu
käsitlevates kirjutistes seisab fakt, et Ain-Ervin Mere oli
julgeolekuagent varjunimega Müller. Kas teie usute seda?
See pole ega saagi olla usuküsimus. Uskuda saab jumalat või
jõuluvana. Sellise väite nagu kellegi julgeolekuga
koostöö tegemises süüdistamine ei vaja mitte
usku, vaid dokumentaalset või faktilist tõestust.
Minu käsutuses pole ühtegi tõendit, mis lubaks
absoluutse eksimatusega väita Mere koostööd julgeolekuga.
Kahjuks ka mitte ühtegi 100% vastupidist väitmist võimaldavat.
Ühte julgen aga küll väita: see, kes kasutab ainsa
allikana formulaartoimikut Müller ja väidab selle põhjal,
et Mere oli julgeolekuagent Müller, on kas pahatahtlik või
rumal.
Nimetaksin vähetähtsa vahemärkusena, et inimest
nimega Ain-Ervin Mere pole kunagi olemas olnud. 1903. aastal sündis
poiss nimega Ervin Martson, kes võttis endale 1936. aastal
peale eestistamist nimeks Ain Mere. Eesnime vahetamise põhjuseks
oli just nime võõrapärane kuju, mille nüüd
oleme meie talle jälle külge tagasi kleepinud!
Millega tegeles
Mere Eesti Vabariigi päevil?
Tema sõjaväelise karjääri alguseks tuleks
pidada tegelikult aega, mil ta 15-aastase poisikesena Vabadussõtta
läks, soomusrongil granaadiplahvatuses haavata sai ja imekombel
kirurg Von Manteuffeli poolt kokku lapiti. Edasi jätkusid
õpingud sõjaväe tehnikakoolis ja kõrgemas
sõjakoolis. Tehnikahuvi oli Mere puhul läbiv, muidu
poleks ta võitnud esimesi lennuvõistlusi. Lendurikarjäärile
seadis aga piirid just nimelt Vabadussõjas saadud vigastus.
Enne venelaste tulekut 1940 jõuab ta teenida nii sõjavägede
staabis kui ka sõjakooli õppejõuna.
Mis on teada Mere
eraelust?
Teadlikult ei üritanud ma tema järeltulijatesse-sugulastesse
väga sügavuti süveneda. Sellesama väidetava
julgeolekuga seotuse teema pärast. Iseenesest on kõrgete
vormikandjate eraelu alati põnev ja Mere puhul üllatas
mind ehk enam tema spordiga seotus. Mitte niivõrd tema
enda saavutused, kuivõrd just tegevus spordiametnikuna.
Näiteks oli ta 1937. aastal Eesti korvpalli rahvusmeeskonna
esindaja Euroopa meistrivõistlustel.
Kahest abielust oli Merel kaks tütart: Els ja Aino. Kahjuks
pole neid kumbagi enam elavate kirjas.
Vanematele inimestele
seostub Mere eelkõige 1961. aastal peetud sõjaroimarite
kohtuprotsessiga Tallinnas, mis ajakirjanduses suurt kõlapinda
leidnud. Kas kasutasite ka kohtutoimikute materjale?
Kasutasin valikuliselt ka kohtutoimikute materjale, kuid protsessi
kohta sobiks paremini väljend farss-protsess või
show-trial nagu välisajakirjandus on kasutanud.
Üsna põnev oli avastada, et kui võtame näiteks
tunnistaja ülekuulamise kriminaaltoimikus, sellesama tunnistaja
ülekuulamise raamatus „Inimesed olge valvsad”,
mis on väidetavalt dokumentaalne uurimismaterjalide kogum,
ning kuulame sama tunnistaja ütluste lindistusi, siis ilmnevad
olulised erinevused. Sarnaseid moonutusi on paljudes kohtudokumentides.
Tehakse järeldusi, milleks puudub igasugune alus või
millele ei viita ükski tunnistaja ega tõend.
Selle protsessi eesmärk polnud kindlasti õigusemõistmine
ega kellegi süü väljaselgitamine. Kõrgem
pilotaaž on Ain Meret kaitsnud advokaat Ilmar Rebase kaitsekõne.
Meret ennast ju protsessil polnud, Briti valitsus keeldus teda
välja andmast, kuna igasugused tõendid tema poolt
sõjakuritegude toimepanemise kohta puudusid.
Kas on teada, mida
Mere ise kohtuprotsessist arvas?
Mõne viite selle kohta leiame välisajakirjandusest,
kus on Mere abikaasat intervjueeritud. Väidetavalt oli Mere
naerma hakanud, kui oma tagaselja surmamõistmisest kuulis.
Otsesed mälestused selle kohta puuduvad, kuid usun, et surmamõistmine
pole meeldiv teadasaamine üheski kohas ega olukorras. Loomulikult
annab Mere teenistus Julgeolekupolitsei ülemana tänaseni
võimaluse oletusteks ja kahtlusteks, et tema alluvuses
olid koonduslaagrid ja tal võis olla puutumus ühe
või teise sõjakuriteoga.
Kas oli siis?
Kahjuks pole sellele täna enam võimalik üheselt
vastata. Nõukogude uurimisorganite kogutud materjalid pole
erinevatel põhjustel hinnangu andmiseks kõlblikud.
Muid aga peaaegu pole. Usun, et tähelepanu tasuks pöörata
sellele, et Tema majesteedi valitsus andis Merele kodakondsuse
ja Inglismaale saabudes uuriti tema tausta üsna põhjalikult.
Nemad ei leidnud midagi etteheidetavat.
Mere surma kohta
liigub erinevaid legende?
Olen kuulnud igasuguseid: tapmisest Mossadi agentide poolt kuni
enesetapuni oma eramu garaažis. Mere elukohas Inglismaal
polnud garaaži ja tema perearst isiklikult saatis ta 1969.
aastal väga raske kopsupõletikuga Leicesteri haiglasse
kus Mere 5. aprillil 1969 suri. Juba 1960 oli Merele tehtud kurguvähi
operatsioon. Igasugused muud legendid Mere surmast võivad
olla põnevad, kuid tegelikkusega pole neil midagi ühist.
Kas ja miks üldse
peaksime Ain Meret teadma?
Ei peagi. Andrus Kivirähki sõnu parafraseerides ütleksin,
et teadmine on privileeg. Olgu siis milline tahes. Minule pakkus
erilist naudingut julgeolekumaterjalide läbitöötamine
ning nende põhjal tehtud tõdemus, et ühe fakti
allikast allikasse kordamine, ei muuda algallikat tõepärasemaks.
Pean silmas formulaartoimik Mülleri põhjal väidetavat.
Ükski inimene ega aeg pole üdini halb ega hea. Polnud
seda ei Mere ega ka kui soovite Eesti Julgeolekupolitsei või
Mere tegevus Inglismaal Korp! Sakala seeniorina. Täna on
see meie jaoks kõigest ajalugu.
Kas Mere oli siis
ikkagi valel poolel nagu ütleb raamatu pealkiri?
Tiit Piibeleht ütles Ludvig Sanderile vist Pisuhänna
kohta, et seda pealkirja tuleks mõistu võtta. Tahaksin
väga, et lugeja leiaks raamatust piisavalt materjali oma
arvamuse kujundamiseks. Mina lõpetasin raamatu sõnadega,
et kas pool on vale või õige, oleneb ju kõigest
ainult sellest, milliselt positsioonilt vaadata ning millisel
poolel ise hinnangut andes asuda.
|
