|
|
Poliitiline tegevus
eeldab teadmisi, oskusi ja kogemusi
tekst: Ülo
Vooglaid,
Eesti Õigusinstituut, professor
Katse tuua riigi
toimimine koos selle otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse
tegurite ning hindamise kriteeriumitega avaliku arutluse objektiks,
on omamoodi julgustükk. Miks oleks vaja poliitikat tundma
õppida?
Vaevalt küll tahaks keegi
vaielda selle üle, kumb on tähtsam, kas aeg või
ruum. Selle üle, kumb on tähtsam, kas poliitika või
õigus, vaidleksid paljud. Õigus kui ühiskonda
stabiliseeriv süsteem omandab mõtte eeskätt poliitika
kui ühiskonda labiliseeriva süsteemi foonil. Elamise
aluseks ei kõlba üks ega teine; elamine osutub võimalikuks
õiguse ja poliitika kui dialektiliste vastandite ühtsuse
(dünaamilise tasakaalu) korral. Ajalugu on täis näiteid
selle kohta, et kui poliitikud pääsevad seaduse kontrolli
alt välja, siis kalduvad nad meelevaldselt laamendama sellesama
rahva arvel, kellelt nad said mandaadi poliitiliseks tegevuseks.
Kui aga poliitikutel õnnestub õigus farsiks keerata,
on varsti käes täielik korralagedus ning varsti ka nii
jäik ja range “kord”, et iga tegevuse eest võib
ükskõik keda lahti lasta või kinni panna. Seejärel
on ainult ajaküsimus, millal hakatakse andma 25+5 aastat
sunnitöölaagrit ja asumist eluohtlikult karmis keskkonnas.
Totalitaarses poliitilise diktaadiga riigis on iga inimese ja
asutuse-organisatsiooni tegevus täpselt reglementeeritud
nii, et keelatud on kõik, mis ei ole spetsiaalselt lubatud.
Õigused muutuvad siis tegelikult kohustusteks. Otsustamise
asemel on siis võimalik vaid (kellegi teise tehtud) otsuseid
vastu võtta. Kasvama ja tugevnema hakkavad sellised üksused,
mille koosseis ja struktuur tagab
a) salatsemise ja
b) põhjendamatu autoriteedisüsteemi kasvu.
Võim
läheb siis rahvalt üle ametnike kätte
Elu muutmiseks ja ajaga
kaasa (ajast ees) liikumiseks ei jää iseseisvalt tegutseda
soovival kodanikul või kodanike mingil rühmitusel
totalitaarses ühiskonnas muid legaalseid võimalusi,
kui üritada elada kahe-kolmekeelset elu: mõelda üht,
rääkida teist ja teha kolmandat. Tõsise tahtmise
korral on alati saanud ja saab ka edaspidi igaüks oma rahvast
teenida. Küsimus on ainult selles, millise hinnaga, kas otseselt
või kaudselt, avalikult või varjatult, kas sellise
arvestusega, et resultaadid peaksid ilmnema kohe ja siin või
hiljem ja mujal, konkreetsetes kohtades või kõikjal.
Need poliitilised rühmitused, kellel õnnestub ebaseaduslikult
(osava valetamisega välja petetud häälte abil)
saavutada poliitilises võitluses niisugune positsioon,
mis annab õiguse teha ja muuta seadusi, hakkavad oma “õigust”
otsekohe erilise usinusega kasutama. Meelevaldse käitumise
esimeseks ülesandeks tundub olevat opositsioon nurka suruda.
Koos töötamisest, eriti aga koostööst, ei
saa sel juhul varsti juttugi olla ja valdav osa saadikute ning
nõunike ajast, energiast ja tähelepanust kulub üksteise
isoleerimiseks ja tõrvamiseks, info varjamist ja võltsimist
võimaldavate süsteemide loomiseks, mingite lõksude
kavandamiseks, luukerede otsimiseks, kompromiteeriva info kogumiseks,
vastaspoolelt tulnud parandusettepanekute naeruvääristamiseks
jne.
Põhjendamatult võimu juurde sattunud isikud kuulutavad
seaduse nimel ja toel vabamõtlejad riigireetjateks, teisitimõtlejad
dissidentideks, lihtsalt mõtlejad isemõtlejateks,
kellest kõigist oleks vaja lojaalsetel ja mõistlikel
riigitruudel kodanikel eemale hoida. Halvemal juhul pannakse
“isemõtlejad” kinni, lastakse lahti või
saadetakse linnast maale ja maalt välja; mõned suursaadikuks,
mõned kaubandusesindajaks või selliseks pagulaseks,
kes saab elada oma loomuliku surmani üksnes peitumise korral.
Poliitikud teavad sageli ka seda, mida “lihtsurelikud”
ei saa kuskilt kunagi teada. Info on poliitikute aktuaalse
võimu allikas. Seetõttu on poliitikud sageli
eriti mures enda kontrolli alt väljas oleva, eeskätt
mingite teaduslike uuringute kaudu hangitud või statistiliste
kokkuvõtete kaudu laekunud info pärast. Kiivalt püütakse
saavutada ja hoida monopoolset positsiooni ajakirjanduses ning
teistes info- ja/või interpretatsiooniallikates. Infoallikate
ümber askeldab alati isikuid, kes loodavad maha saada mingi
poliitilise teoga või vältida selle toimumist. Võim
saavutatakse poliitilise tegevuse kaudu, ent poliitiline positsioon
(valimistulemus) sõltub eeskätt kommunikatsioonivälja
valdamisest.
- Mida oleks võimalik arvata
sellise riigi poliitikutest ja poliitikast, kus televisioon,
raadio ja ajakirjandus on omavahelise kähmluse käigus
teadlikult või kogemata maha müüdud neile,
kelle huvid ei ole eestlaste huvid?
- Mida peaks arvama sellisest riigist
(loe: sellise riigi valitsusest), kus statistikat kas ei ole
üldse või on statistika nime all uskumatu kaos?
- Mida arvata tänapäeval inimesest
(poliitikust), kes peab võimalikuks tegutseda üldistatud
infota?
- Mida arvata sellisest riigist, kus
infotehnoloogia hankimiseks ja riistvara uuendamiseks peetakse
võimalikuks kulutada kümneid ja kümneid miljoneid,
kuid ühiskonnas kulgevate protsesside ja ühiskondlike
nähtuste põhjuste uurimiseks ei ole ette nähtud
sentigi?
Poliitika toimib objektiivselt,
inimeste tahtest sõltumata
Poliitiline otsus mõjutab igal
juhul elanikkonna mingite kategooriate positsiooni, suhteid ja
suhtlemist; keegi saab valikuvabaduse suurenemise kaudu uusi võimalusi
ja kellegi ette kerkivad uued tõkked, piirangud, ohud ja
kohustused. Elanikkonna mingi osa õnn ja rõõm
ei saa olla täiuslik, kui seda on üritatud saavutada
teiste osade õnnetuks muutmise teel. Samas ei ole mõtlemis-
ja vastutusvõimelistel poliitikutel võimalik eelistada
selliseid poliitilisi lahendusi, mis tähendaksid tegelikult
rahvuslike huvide reetmist ja viiksid okupatsiooni tagajärgede
põlistamisele. Poliitilised otsused on enamasti erakordselt
rasked. Eksimise võimalusi on peaaegu alati sadu; õigesti
toimimise võimalusi üsna vähe. Rahuldavaks osutuvad
vaid kompromissid: sellised lahendused, milles osapooled lepivad
osaga sellest, mida nad esialgu soovisid.
|
Lend Toompeale.
Läbikukkunud lendurid: ”Mõtlesime, et see
on üks väike lõbulend, aga nüüd
nõuate selle juures ka seaduse tundmist!”
Gori karikatuur ajalehest ”Vaba Maa” 1923 |
Eriti raske on poliitikul mõelda
oma peaga ja käituda oma mõistust mööda,
oma parima äratundmise järgi. Paljude poliitikute selja
taga on mingi hulk oma- ja välismaiseid nõunikke,
endisi ja tulevasi investoreid, suuri ja väikseid, lähedasi
ja kaugeid lobimeistreid jt, kes üksteise võidu enam-vähem
avalikult suruvad peale oma seisukohti, mille ignoreerimise korral
võidakse visata välja ja lasta lahti, kuid mille eelistamise
ja järgimisega võib kergesti kaasneda rahva põlgus
ja häbi või mõne aja pärast koguni “istekoht”
mõnes kinnipidamisasutuses.
Enamus saab end poliitiliste otsustega vähemusele peale suruda,
teerulli kombel teised laiaks litsuda ja “ärategemise”
puhul käsi hõõruda ja hõisata. Esimesel
võimalusel (enamasti ka enne seda!) püüavad võidetud
ja häbistatud inimesed oma vaenlasele kätte maksta.
Nii võibki juhtuda, et oma rahva teenimise ja riigi arengu
eelduste loomise asemel hakkavad (peavad?) poliitikud tegelema
vastasrinna mustamise, tõrjumise, sohu sokutamise, infost
ja ametikohtadest ilmajätmise jms. Kõik see võib
muuta poliitika ja poliitikud, nende erakondlikust kuuluvusest,
arukusest ja töökusest hoolimata, rahva silmis naeru-
või koguni häbiväärseks. Seda nähtust
nimetatakse võõrdumiseks. Võõrdumine
ilmneb passiivseks jäämisena ja eemale tõmbumisena.
Võõrdumine võib üle kasvada indolentsuseks.
Need inimesed, kes võõrdumise tegureid tunnevad,
ei peaks imestama, et valimas käib üha väiksem
osa elanikkonnast. Rõõmustama peaksid nad selle
üle, et veel ei ole välja kujunenud võõrandumist
ja sellest johtuvat globaalset rollikonflikti, mil ühed
ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada.
Eelöeldu kokkuvõtteks – poliitika on subjektiivne,
kuid igasuguste poliitiliste otsuste tulemused ja tagajärjed
on objektiivsed. Suhteliselt lihtne on teha vasakule ja paremale
kriitilisi märkusi selle kohta, mis kõik on kehvasti.
Vaja oleks öelda midagi tegeliku olukorra, olude ja situatsiooni,
muutumise suuna ja intensiivsuse, protsesside ja nende põhjuste
(enamasti ka põhjuste põhjuste) ning nende püsimise
või muutumise tendentside põhjuste kohta.
Selleks on vaja teadmisi ühiskonna kui institutsionaalse
süsteemi ja kultuuri kui holograafilise süsteemi funktsioneerimise,
muutumise ja arengu seaduste ning nende ilmnemise seaduspärasuste
kohta. Igat liiki andmed saavad muutuda informatsiooniks alles
interpretatsiooni korral; see aga on võimalik vastavate
teooriate raames. Interpreteerimine eeldab metodoloogia ja metoodika
tundmist. Vastasel juhul kukub välja jukerdamine kellelegi
mingi mulje jätmiseks ja tegeliku olukorra varjamiseks. Napoleon
Bonaparte jättis maha tähelepaneku, mille väärtus
ei vähene: “Kõiki saab petta korra, paljusid
saab petta mitu korda; ei ole võimalik petta kõiki
kogu aeg.”
Järeldus: ühiskonna- ja kultuurivõhik (isik,
grupp, erakond) ei saa parimagi tahtmise korral poliitikas asjatundlikult
tegutseda. Poliitikas osalemine on ennekõike kõlbeline
probleem. Erakonnal ei sobi kutsuda oma nimekirja häältekorjajaks
isikuid, kes on saanud teatuks-tuntuks mingites avalikkusele laialt
avatud seostes (lauljana, sportlasena, reporterina, füüsikuna,
keemikuna, agronoomina vm), kuid kellel ei ole ettevalmistust
inimese elu ja elukeskkonna, ühiskonna ja selle toimimise
seaduspärasuste ning kultuuri kohta. Igaüks neist võib
ehk sobida tegutsema ka poliitikuna, aga alles siis, kui on saavutanud
selleks ülimalt vastutusrikkaks tegevuseks vajaliku pädevuse.
Vastasel juhul tuleb pidada pürgimist poliitikasse kõlvatuks
teoks ja erakonda, kus selliseid tegusid soodustatakse või
koguni mahitatakse, väärituks.
Demokraatia on kultuuri ja hariduse funktsioon (objektiivne
kaassõltuvus). Ühiskond kujuneb demokraatlikuks
sedamööda, mida enam saavad ühiskonna liikmed (tegelikult,
mitte mängult!) osaleda otsustamises. Otsustamisele eelneb
arutamine; arutamisele eelneb selle süsteemi ja metasüsteemide
tundmaõppimine, mille üle arutatakse. Arutamisest,
veel enam otsustamisest osa võtmise eelduseks on igakülgne
informeeritus ja kogemus. Osaliselt informeeritud
inimesed on petetud. Kogemusi saab inimene omandada vaid vahetu
praktika kaudu, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine.
Kogemuste vahetamine, millele rajati nõukogude ajal eriti
suuri lootusi, ei ole võimalik.
Seetõttu on nn suures poliitikas osalemise tähtis
eeldus osalemine väiksema ulatuse ja toimega otsuste tegemises.
Nii, nagu ei ole võimalik õppida raamatust ujuma,
ei ole võimalik õppida loengutel poliitikuks. Ujuma
õppimiseks on vaja ka vette minna; poliitikas osalemiseks
on vaja lisaks mitut liiki õppele ka otsustamis- ja organiseerimispraktikat,
milles oleks võimalik läbi elada nii õnnestumisi
kui ka äpardusi, rõõmustada edu ja kurvastada
ebaedu üle. /-/ Krooniline ajapuudus on enamasti ebakompetentsuse
tagajärg. Suur osa poliitikutest on alailma kurnatud seetõttu,
et nad ei julge olla ausad ega söanda öelda, et neil
ei ole selleks aega, nad ei oska, ei tunne asja, ei ole vajalikke
kogemusi jne. Aeg-ajalt tuleb ette sedagi, et poliitikule hakkab
meeldima sellise märtri roll, mis tahes-tahtmata kaastunnet
äratab. Äravaevatud poliitikule ei panda pahaks ei nõutust
ega ahtrust, ei juttu ega tegusid.
Küllap on Toompeal saanud sõnaõigust (võimu
ja julgust juurde?) inimesed, kes tahaksid taas kord äratada
rahvas usalduse riigi vastu ja tõsta põhiseadus
rahva silmis jälle ausse. See ei ole lihtne. Lihtne on nimetada
mingit isehakanud asjameeste punti poliitikuteks ja lasta neil
poliitika nime all rahva, kultuuri ja looduse arvel jukerdada.
Poliitika on ohtlik (tõenäoliselt kõige ohtlikum)
tegevusala, sest poliitiliste vigade toime võib olla tohutu
ja poliitilise tegevuse (tegevusetuse) tagajärjed korvamatud.
Oleks vaja teada saada, millest või kellest sõltub
mitte ainult poliitika ja poliitikute ühiskondlik-poliitiline
ja isiklik käitumine, vaid ka kõik, mis sõltub
poliitikast ja poliitilisest käitumisest.
- Sel juhul oleks vaja mitte ainult
julgust käsitleda tegelikkust sellisena, nagu see on, vaid
ka otsust tegutseda edaspidi ausalt ja asjatundlikult, süsteemselt
ja järjekindlalt, koos rahvaga ja rahva hüvanguks.
- Siis peaks Riigikogu ja valitsus hakkama
arvestama ja hoidma oma haritlaskonda.
- Sel juhul tuleks taastada Eestis ühiskonnateadus,
hakata uurima tegelikkuse tegureid, seadusi ja nende avaldumise
seaduspärasusi.
- Siis oleks vaja kaasajastada Eestit
mõjutavate tegurite kompleks kaasaegses redaktsioonis
– funktsioneerimise, muutumise ja arengu ühtsuses.
- Siis oleks vaja õppida selgeks
ühiskonna ja kultuuri, kogukonna, perekonna ja isiksuse
käsitlemist võimaldav keel.
- Siis tekiks võimalus ajada
tükk maad teistsugust poliitikat ja elu võib Eestis
hakata minema uue hooga.
Kui Riigikogu juhtkonnal
on nii palju kodanikujulgust, et kujunenud oludele, tegelikule
olukorrale ja situatsioonile otsa vaadata, peaks tal olema ka
nii palju tarkust, et adekvaatselt reageerida. Paljusid huvitab
väga, kas seal “kõrgel” ollakse valmis analüüsima
protsentide ja indeksite kõrval ka seda, kuidas rahvas
“all” elab, mis on vaesuse, võõrdumise,
kuritegevuse, võõrandumise, prostitutsiooni, narkomaania,
igat liiki hoolimatuse, ükskõiksuse, deprivatsiooni
ja teiste sotsiaalsete nähtuste ja protsesside põhjused
ning ausalt avalikustama seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu
tegevust ühiskonnas. Pole ju raske ette näha, et analüüsile
peab järgnema süntees ja tegevuse kõrval tuleb
tahes-tahtmata päevakorda võtta ka tulemused ning
tagajärjed.
Võib olla päris kindel, et mõned “poliitikud”
ei ole seda kunagi soovinud ega soovi ka edaspidi. Need, kes on
poliitikas asjatundlikud, s.o normiloovaks tegevuseks isikutena
oma ideaalide teostamiseks ja oma rahva teenimiseks piisavalt
haritud, informeeritud ja kogenud, mõtlevad ja käituvad
ühtmoodi. Põhjendamatult, mingite manipulatsioonide
abil end võimule kombineerinud isikud soovivad ja loodavad,
et keegi ei saa teada,
- kes nad on,
- mida nad teevad ja
- mis neil lõpuks välja
tuleb.
Kui õnnestub
see kõik salastada, ei ole tavaliselt karta midagi. Siis
võib rahulikult edasi teha ükskõik mida või
niisama vegeteerida ning seletada, et tööd on palju,
aega vähe ja kõik on väga raske. Siis võib
needki asjatundjad kõrvale visata, kes on veel kuskil ametisse
jäänud, ja asendada nad omasuguste või veel “tumedamatega”,
kes teevad kuulekalt vaid seda, mida kästud, nii, nagu kästud,
siis, kui kästud, ja seal, kus kästud.
Poliitika on kas voluntaarne (poliitikute meelevallast tulenev)
à la “meile tundub”, või teaduslikult
(loe: majanduslikult, ökoloogiliselt, tehniliselt, organisatsiooniliselt,
energeetiliselt jne) põhjendatud. Jutt ei ole süsteemsest
ja komplekssest argumentatsioonist, vaid sellisest analüüsist,
milles võetakse arvesse ühiskonnas aset leidvate protsesside
ja nähtuste kõik olulised tegurid.
Olen kogenud, et suur osa “poliitikutest” ei ole kunagi
kuulnud ega tahagi kuulda, mis on teadus, mille poolest erineb
poliitika voluntaarsest jukerdamisest ja milles peaks seisnema
poliitilise tegevuse eripära. Tean oma kogemuste varal ka
seda, et mõned poliitikud ei kujuta üldse ette, millistel
eeldustel oleks võimalik teha rahuldavaid (häid) poliitilisi
otsuseid, s.o kompromisse, mis ei ole kellegi arvates ideaalselt
head, kuid ei alanda kedagi selliseks näruks, kes peaks häbenema
ennast ja teisi, sest ei saa tunda end väärikalt.
Inimene, kes ei suuda veel või enam parimagi tahtmise korral
oma töö ja loomingu varal kuidagi ära elada, rääkimata
kodu ja perekonna loomisest ja hoidmisest või laste sünnitamisest-kasvatamisest
ning ühiskonna- ja kultuurielus osalemisest, ei saa normatiivselt
käituda ja kujuneb teistele selles ühiskonnas elavatele
inimestele probleemiks. Sellist poliitikat, mis probleeme aina
juurde tekitab ning ei võimalda leida väljapääsu,
on väga raske õigeks pidada. Ilma teaduslike uuringuteta
ei ole poliitikutel võimalik avastada ühiskonnas ilmnevate
vastuolude allikaid ja seoseid.
- Uuringuteta ei ole võimalik
leida muutumise tendentse ja intensiivsust ning tuletada prognoose.
- Uuringuteta ei suuda keegi küllalt
täpselt tundma saada elanikkonna koosseisu ja struktuuri,
eri straatidesse (kihtidesse) kuuluvate inimeste huve ja vajadusi,
hirme ja ootusi.
- Uuringuteta ei ole võimalik
saada tagasisidet seadusandliku tegevuse ega riigi kohta tervikuna.
- Uuringuteta ei suuda keegi aru saada
iibe katastroofilise languse põhjustest, funktsionaalse
kirjaoskuse vähenemise taga olevast sündroomist, tööhõive
ja -tõhususe langusest, perekondade lagunemisest ega
enesetappude sagenemisest. Samuti noorte (ja kõigi teiste)
hälbiva käitumise tagamaadest ning adapteerumist,
sotsialiseerumist, assimileerumist, integreerumist ja teisi
protsesse soodustavatest ning pidurdavatest asjaoludest. Arvamuste
asemele (kõrvale) oleks vaja teadmisi.
Enne sõda, kolmekümnendate aastate
teisel poolel, alustas tegevust Eesti Ühiskonnainstituut.
Nõukogude võimule oli selline instituut tarbetu.
Kahjuks ei ole tänase päevani tekkinud vajadust ühiskonnauuringute
keskuse taastamiseks. (Praegu asub kunagise ühiskonnainstituudi
ruumes haigekassa – kontor, mis ei pruugiks paikneda kooliks
ja uurimisasutuseks ehitatud hoones.) Paljudes maades on viimase
paari aastakümne jooksul rajatud INIMESE INSTITUUT. Meil
ei ole selles suunas keegi söandanud isegi mitte vaadata.
Vaielda võib teaduse osa üle ühiskonna arengu
tegurite süsteemis, kuid ühes asjas võib olla
päris kindel: kui Eesti Teaduste Akadeemia ja ülikoolid
ei muuda oma hoiakut ühiskonnateaduste suhtes ja kui Riigikogu
ja Vabariigi Valitsus ei hakka tellima ühiskonnaalaseid uuringuid,
siis ei ole väljavaateid saavutada edu Eesti riigi ja rahva
elujõu säilitamisel. Vaja oleks tagada igale põhimõttelise
tähendusega otsusele kompleksset ja süsteemset põhjendust
ning realiseerimiskava koos tagasisidestuskavaga.
Poliitilistel otsustel võib olla süsteemi loov või
lõhkuv tähendus. Seetõttu tuleb nendesse suhtuda
erilise hoole ja tähelepanuga.
Poliitikul peaks olema...
- küllalt palju kaotada selleks, et ta
hakkaks võtma oma ülesannet tõsiselt;
- küllalt suur süda selleks, et ta
tahaks üldse vaadata ja mõtelda ka nendest asjadest,
protsessidest ja nähtustest, mis ei ole otseselt talle
või tema erakonnale kasulikud ja vajalikud;
- küllalt teritatud pilk selleks, et ta
märkaks nii üldist, erilist kui üksikut, nii
olusid kui situatsiooni ning nende tegureid ühiskonna igal
regulatsioonitasandil;
- küllalt palju teadmisi selleks, et iga
käsitlus oleks rahuldaval määral kompleksne nii
ühiskonna- kui kultuuriseostes;
- küllalt palju tarkust selleks, et oma
piiratusest aru saada ja hinnata ning arvestada asjatundjaid
ning saada võõra abita aru, et õigeid arusaamu
on palju;
- küllalt avar vaateväli selleks,
et tunda ja arvestada igal juhul ja alati nii üldinimlikku
kultuuri, rahvuskultuuri kui omakultuuri;
- küllalt palju oskusi selleks, et mitte
ainult rääkida vajadustest ja võimalustest,
plaanidest ja aruannetest, vaid ise ka tegelikult teha seda,
mida on otsustatud teha, ning kvaliteetselt ja õigeaegselt
alustatu lõpetada;
- küllalt hea lastetuba selleks, et olla
(mitte näida!) tähelepanelik, siiras, aus, töökas,
heasoovlik. Tige, õel, jõhker, salakaval, valelik,
laisk või eriliselt töökas, enesekeskne jõhkard,
kes on valmis võimu juurde jõudmiseks kasutama
igasuguseid vahendeid, on mitte ainult poliitikale ja teistele
poliitikutele, vaid kogu rahvale eriliselt ohtlik;
- nii puhtad käed, et mitte keegi ei saaks
teda süüdistada omakasu eelistamises, rahva ja riigi
huvide reetmises, katteta lubaduste jagamises, maksupettustes,
rahapesus vmt;
- küllalt palju kogemusi selleks, et ta
suudaks ette näha oma ja teiste tegevuse (tegevusetuse)
tagajärgi;
- küllalt hea haridus selleks, et ta saaks
aru seostest-sõltuvustest, huvidest ja vajadustest, põhjustest
ja tagajärgedest ning suudaks süsteemselt mõelda;
- küllalt hea intuitsioon selleks, et
taibata, kes on kes ja mis on mis, milline on ja milline peaks
olema tegelik situatsioon, millised on ja millest sõltuvad
suhted inimeste vahel, kes tahab ja suudab olla ja kes pingutab
vaid mulje jätmiseks;
- küllalt palju püsivust selleks,
et probleemide käsitlemisel üritada aru saada kujunenud
kitsaskohtade põhjustest;
- küllalt palju arukust selleks, et mitte
ehtida end teistele kuuluvate sulgedega, mitte kiidelda ja hoobelda
oma saavutustega, mitte uhkustada ja kelkida võimuga;
- küllalt raske elu selleks, et ta suudaks
mõista inimesi, kellel ei ole kuskil elada, kelle võimed
on kesised, kellel tervis vilets, kes on eksinud, kellega on
juhtunud õnnetus või kes mingil muul põhjusel
ei suuda iseseisvalt toime tulla;
- küllalt palju julgust selleks, et ta
saaks olla ja jääda iseendaks ning seista tõe,
õiguse ja õigluse eest;
- nii mõistev perekond, et oleks võimalik
keskenduda, puhata, uskuda, usaldada ja pühenduda oma rahva
teenimisele.
Poliitik on tahes-tahtmata üldsuse tähelepanu all;
vahel koguni tähelepanu keskmes. Poliitikas edu saavutamiseks
ei piisa isiklikust panusest; on vaja osaleda ka teiste tehtud
otsuste täitmisel, teha ise ja luua teistele edu saavutamiseks
vajalikke eeldusi. Edu saadab neid, kes on küllalt sarnased
oma inimestega ja küllalt erilised selleks, et nendega
oleks mõtet suhelda; kes suudavad kohanduda keskkonnaga
ja kohandada keskkonda selleks, et saavutada koostöö.
|
|
|
