Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 


Poliitiline tegevus eeldab teadmisi, oskusi ja kogemusi

tekst: Ülo Vooglaid,
Eesti Õigusinstituut, prof
essor

Katse tuua riigi toimimine koos selle otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse tegurite ning hindamise kriteeriumitega avaliku arutluse objektiks, on omamoodi julgustükk. Miks oleks vaja poliitikat tundma õppida?
Vaevalt küll tahaks keegi vaielda selle üle, kumb on tähtsam, kas aeg või ruum. Selle üle, kumb on tähtsam, kas poliitika või õigus, vaidleksid paljud. Õigus kui ühiskonda stabiliseeriv süsteem omandab mõtte eeskätt poliitika kui ühiskonda labiliseeriva süsteemi foonil. Elamise aluseks ei kõlba üks ega teine; elamine osutub võimalikuks õiguse ja poliitika kui dialektiliste vastandite ühtsuse (dünaamilise tasakaalu) korral. Ajalugu on täis näiteid selle kohta, et kui poliitikud pääsevad seaduse kontrolli alt välja, siis kalduvad nad meelevaldselt laamendama sellesama rahva arvel, kellelt nad said mandaadi poliitiliseks tegevuseks. Kui aga poliitikutel õnnestub õigus farsiks keerata, on varsti käes täielik korralagedus ning varsti ka nii jäik ja range “kord”, et iga tegevuse eest võib ükskõik keda lahti lasta või kinni panna. Seejärel on ainult ajaküsimus, millal hakatakse andma 25+5 aastat sunnitöölaagrit ja asumist eluohtlikult karmis keskkonnas. Totalitaarses poliitilise diktaadiga riigis on iga inimese ja asutuse-organisatsiooni tegevus täpselt reglementeeritud nii, et keelatud on kõik, mis ei ole spetsiaalselt lubatud. Õigused muutuvad siis tegelikult kohustusteks. Otsustamise asemel on siis võimalik vaid (kellegi teise tehtud) otsuseid vastu võtta. Kasvama ja tugevnema hakkavad sellised üksused, mille koosseis ja struktuur tagab

a) salatsemise ja
b) põhjendamatu autoriteedisüsteemi kasvu.

Võim läheb siis rahvalt üle ametnike kätte

Elu muutmiseks ja ajaga kaasa (ajast ees) liikumiseks ei jää iseseisvalt tegutseda soovival kodanikul või kodanike mingil rühmitusel totalitaarses ühiskonnas muid legaalseid võimalusi, kui üritada elada kahe-kolmekeelset elu: mõelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat. Tõsise tahtmise korral on alati saanud ja saab ka edaspidi igaüks oma rahvast teenida. Küsimus on ainult selles, millise hinnaga, kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult, kas sellise arvestusega, et resultaadid peaksid ilmnema kohe ja siin või hiljem ja mujal, konkreetsetes kohtades või kõikjal.
Need poliitilised rühmitused, kellel õnnestub ebaseaduslikult (osava valetamisega välja petetud häälte abil) saavutada poliitilises võitluses niisugune positsioon, mis annab õiguse teha ja muuta seadusi, hakkavad oma “õigust” otsekohe erilise usinusega kasutama. Meelevaldse käitumise esimeseks ülesandeks tundub olevat opositsioon nurka suruda. Koos töötamisest, eriti aga koostööst, ei saa sel juhul varsti juttugi olla ja valdav osa saadikute ning nõunike ajast, energiast ja tähelepanust kulub üksteise isoleerimiseks ja tõrvamiseks, info varjamist ja võltsimist võimaldavate süsteemide loomiseks, mingite lõksude kavandamiseks, luukerede otsimiseks, kompromiteeriva info kogumiseks, vastaspoolelt tulnud parandusettepanekute naeruvääristamiseks jne.
Põhjendamatult võimu juurde sattunud isikud kuulutavad seaduse nimel ja toel vabamõtlejad riigireetjateks, teisitimõtlejad dissidentideks, lihtsalt mõtlejad isemõtlejateks, kellest kõigist oleks vaja lojaalsetel ja mõistlikel riigitruudel kodanikel eemale hoida. Halvemal juhul pannakse “isemõtlejad” kinni, lastakse lahti või saadetakse linnast maale ja maalt välja; mõned suursaadikuks, mõned kaubandusesindajaks või selliseks pagulaseks, kes saab elada oma loomuliku surmani üksnes peitumise korral.
Poliitikud teavad sageli ka seda, mida “lihtsurelikud” ei saa kuskilt kunagi teada. Info on poliitikute aktuaalse võimu allikas. Seetõttu on poliitikud sageli eriti mures enda kontrolli alt väljas oleva, eeskätt mingite teaduslike uuringute kaudu hangitud või statistiliste kokkuvõtete kaudu laekunud info pärast. Kiivalt püütakse saavutada ja hoida monopoolset positsiooni ajakirjanduses ning teistes info- ja/või interpretatsiooniallikates. Infoallikate ümber askeldab alati isikuid, kes loodavad maha saada mingi poliitilise teoga või vältida selle toimumist. Võim saavutatakse poliitilise tegevuse kaudu, ent poliitiline positsioon (valimistulemus) sõltub eeskätt kommunikatsioonivälja valdamisest.

  • Mida oleks võimalik arvata sellise riigi poliitikutest ja poliitikast, kus televisioon, raadio ja ajakirjandus on omavahelise kähmluse käigus teadlikult või kogemata maha müüdud neile, kelle huvid ei ole eestlaste huvid?
  • Mida peaks arvama sellisest riigist (loe: sellise riigi valitsusest), kus statistikat kas ei ole üldse või on statistika nime all uskumatu kaos?
  • Mida arvata tänapäeval inimesest (poliitikust), kes peab võimalikuks tegutseda üldistatud infota?
  • Mida arvata sellisest riigist, kus infotehnoloogia hankimiseks ja riistvara uuendamiseks peetakse võimalikuks kulutada kümneid ja kümneid miljoneid, kuid ühiskonnas kulgevate protsesside ja ühiskondlike nähtuste põhjuste uurimiseks ei ole ette nähtud sentigi?

Poliitika toimib objektiivselt, inimeste tahtest sõltumata

Poliitiline otsus mõjutab igal juhul elanikkonna mingite kategooriate positsiooni, suhteid ja suhtlemist; keegi saab valikuvabaduse suurenemise kaudu uusi võimalusi ja kellegi ette kerkivad uued tõkked, piirangud, ohud ja kohustused. Elanikkonna mingi osa õnn ja rõõm ei saa olla täiuslik, kui seda on üritatud saavutada teiste osade õnnetuks muutmise teel. Samas ei ole mõtlemis- ja vastutusvõimelistel poliitikutel võimalik eelistada selliseid poliitilisi lahendusi, mis tähendaksid tegelikult rahvuslike huvide reetmist ja viiksid okupatsiooni tagajärgede põlistamisele. Poliitilised otsused on enamasti erakordselt rasked. Eksimise võimalusi on peaaegu alati sadu; õigesti toimimise võimalusi üsna vähe. Rahuldavaks osutuvad vaid kompromissid: sellised lahendused, milles osapooled lepivad osaga sellest, mida nad esialgu soovisid.


Lend Toompeale.
Läbikukkunud lendurid: ”Mõtlesime, et see on üks väike lõbulend, aga nüüd nõuate selle juures ka seaduse tundmist!”
Gori karikatuur ajalehest ”Vaba Maa” 1923

Eriti raske on poliitikul mõelda oma peaga ja käituda oma mõistust mööda, oma parima äratundmise järgi. Paljude poliitikute selja taga on mingi hulk oma- ja välismaiseid nõunikke, endisi ja tulevasi investoreid, suuri ja väikseid, lähedasi ja kaugeid lobimeistreid jt, kes üksteise võidu enam-vähem avalikult suruvad peale oma seisukohti, mille ignoreerimise korral võidakse visata välja ja lasta lahti, kuid mille eelistamise ja järgimisega võib kergesti kaasneda rahva põlgus ja häbi või mõne aja pärast koguni “istekoht” mõnes kinnipidamisasutuses.
Enamus saab end poliitiliste otsustega vähemusele peale suruda, teerulli kombel teised laiaks litsuda ja “ärategemise” puhul käsi hõõruda ja hõisata. Esimesel võimalusel (enamasti ka enne seda!) püüavad võidetud ja häbistatud inimesed oma vaenlasele kätte maksta. Nii võibki juhtuda, et oma rahva teenimise ja riigi arengu eelduste loomise asemel hakkavad (peavad?) poliitikud tegelema vastasrinna mustamise, tõrjumise, sohu sokutamise, infost ja ametikohtadest ilmajätmise jms. Kõik see võib muuta poliitika ja poliitikud, nende erakondlikust kuuluvusest, arukusest ja töökusest hoolimata, rahva silmis naeru- või koguni häbiväärseks. Seda nähtust nimetatakse võõrdumiseks. Võõrdumine ilmneb passiivseks jäämisena ja eemale tõmbumisena. Võõrdumine võib üle kasvada indolentsuseks. Need inimesed, kes võõrdumise tegureid tunnevad, ei peaks imestama, et valimas käib üha väiksem osa elanikkonnast. Rõõmustama peaksid nad selle üle, et veel ei ole välja kujunenud võõrandumist ja sellest johtuvat globaalset rollikonflikti, mil ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada.
Eelöeldu kokkuvõtteks – poliitika on subjektiivne, kuid igasuguste poliitiliste otsuste tulemused ja tagajärjed on objektiivsed. Suhteliselt lihtne on teha vasakule ja paremale kriitilisi märkusi selle kohta, mis kõik on kehvasti. Vaja oleks öelda midagi tegeliku olukorra, olude ja situatsiooni, muutumise suuna ja intensiivsuse, protsesside ja nende põhjuste (enamasti ka põhjuste põhjuste) ning nende püsimise või muutumise tendentside põhjuste kohta. Selleks on vaja teadmisi ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi ja kultuuri kui holograafilise süsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu seaduste ning nende ilmnemise seaduspärasuste kohta. Igat liiki andmed saavad muutuda informatsiooniks alles interpretatsiooni korral; see aga on võimalik vastavate teooriate raames. Interpreteerimine eeldab metodoloogia ja metoodika tundmist. Vastasel juhul kukub välja jukerdamine kellelegi mingi mulje jätmiseks ja tegeliku olukorra varjamiseks. Napoleon Bonaparte jättis maha tähelepaneku, mille väärtus ei vähene: “Kõiki saab petta korra, paljusid saab petta mitu korda; ei ole võimalik petta kõiki kogu aeg.”
Järeldus: ühiskonna- ja kultuurivõhik (isik, grupp, erakond) ei saa parimagi tahtmise korral poliitikas asjatundlikult tegutseda. Poliitikas osalemine on ennekõike kõlbeline probleem. Erakonnal ei sobi kutsuda oma nimekirja häältekorjajaks isikuid, kes on saanud teatuks-tuntuks mingites avalikkusele laialt avatud seostes (lauljana, sportlasena, reporterina, füüsikuna, keemikuna, agronoomina vm), kuid kellel ei ole ettevalmistust inimese elu ja elukeskkonna, ühiskonna ja selle toimimise seaduspärasuste ning kultuuri kohta. Igaüks neist võib ehk sobida tegutsema ka poliitikuna, aga alles siis, kui on saavutanud selleks ülimalt vastutusrikkaks tegevuseks vajaliku pädevuse. Vastasel juhul tuleb pidada pürgimist poliitikasse kõlvatuks teoks ja erakonda, kus selliseid tegusid soodustatakse või koguni mahitatakse, väärituks.
Demokraatia on kultuuri ja hariduse funktsioon (objektiivne kaassõltuvus). Ühiskond kujuneb demokraatlikuks sedamööda, mida enam saavad ühiskonna liikmed (tegelikult, mitte mängult!) osaleda otsustamises. Otsustamisele eelneb arutamine; arutamisele eelneb selle süsteemi ja metasüsteemide tundmaõppimine, mille üle arutatakse. Arutamisest, veel enam otsustamisest osa võtmise eelduseks on igakülgne informeeritus ja kogemus. Osaliselt informeeritud inimesed on petetud. Kogemusi saab inimene omandada vaid vahetu praktika kaudu, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine. Kogemuste vahetamine, millele rajati nõukogude ajal eriti suuri lootusi, ei ole võimalik.
Seetõttu on nn suures poliitikas osalemise tähtis eeldus osalemine väiksema ulatuse ja toimega otsuste tegemises. Nii, nagu ei ole võimalik õppida raamatust ujuma, ei ole võimalik õppida loengutel poliitikuks. Ujuma õppimiseks on vaja ka vette minna; poliitikas osalemiseks on vaja lisaks mitut liiki õppele ka otsustamis- ja organiseerimispraktikat, milles oleks võimalik läbi elada nii õnnestumisi kui ka äpardusi, rõõmustada edu ja kurvastada ebaedu üle. /-/ Krooniline ajapuudus on enamasti ebakompetentsuse tagajärg. Suur osa poliitikutest on alailma kurnatud seetõttu, et nad ei julge olla ausad ega söanda öelda, et neil ei ole selleks aega, nad ei oska, ei tunne asja, ei ole vajalikke kogemusi jne. Aeg-ajalt tuleb ette sedagi, et poliitikule hakkab meeldima sellise märtri roll, mis tahes-tahtmata kaastunnet äratab. Äravaevatud poliitikule ei panda pahaks ei nõutust ega ahtrust, ei juttu ega tegusid.
Küllap on Toompeal saanud sõnaõigust (võimu ja julgust juurde?) inimesed, kes tahaksid taas kord äratada rahvas usalduse riigi vastu ja tõsta põhiseadus rahva silmis jälle ausse. See ei ole lihtne. Lihtne on nimetada mingit isehakanud asjameeste punti poliitikuteks ja lasta neil poliitika nime all rahva, kultuuri ja looduse arvel jukerdada. Poliitika on ohtlik (tõenäoliselt kõige ohtlikum) tegevusala, sest poliitiliste vigade toime võib olla tohutu ja poliitilise tegevuse (tegevusetuse) tagajärjed korvamatud. Oleks vaja teada saada, millest või kellest sõltub mitte ainult poliitika ja poliitikute ühiskondlik-poliitiline ja isiklik käitumine, vaid ka kõik, mis sõltub poliitikast ja poliitilisest käitumisest.

  • Sel juhul oleks vaja mitte ainult julgust käsitleda tegelikkust sellisena, nagu see on, vaid ka otsust tegutseda edaspidi ausalt ja asjatundlikult, süsteemselt ja järjekindlalt, koos rahvaga ja rahva hüvanguks.
  • Siis peaks Riigikogu ja valitsus hakkama arvestama ja hoidma oma haritlaskonda.
  • Sel juhul tuleks taastada Eestis ühiskonnateadus, hakata uurima tegelikkuse tegureid, seadusi ja nende avaldumise seaduspärasusi.
  • Siis oleks vaja kaasajastada Eestit mõjutavate tegurite kompleks kaasaegses redaktsioonis – funktsioneerimise, muutumise ja arengu ühtsuses.
  • Siis oleks vaja õppida selgeks ühiskonna ja kultuuri, kogukonna, perekonna ja isiksuse käsitlemist võimaldav keel.
  • Siis tekiks võimalus ajada tükk maad teistsugust poliitikat ja elu võib Eestis hakata minema uue hooga.

Kui Riigikogu juhtkonnal on nii palju kodanikujulgust, et kujunenud oludele, tegelikule olukorrale ja situatsioonile otsa vaadata, peaks tal olema ka nii palju tarkust, et adekvaatselt reageerida. Paljusid huvitab väga, kas seal “kõrgel” ollakse valmis analüüsima protsentide ja indeksite kõrval ka seda, kuidas rahvas “all” elab, mis on vaesuse, võõrdumise, kuritegevuse, võõrandumise, prostitutsiooni, narkomaania, igat liiki hoolimatuse, ükskõiksuse, deprivatsiooni ja teiste sotsiaalsete nähtuste ja protsesside põhjused ning ausalt avalikustama seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tegevust ühiskonnas. Pole ju raske ette näha, et analüüsile peab järgnema süntees ja tegevuse kõrval tuleb tahes-tahtmata päevakorda võtta ka tulemused ning tagajärjed.
Võib olla päris kindel, et mõned “poliitikud” ei ole seda kunagi soovinud ega soovi ka edaspidi. Need, kes on poliitikas asjatundlikud, s.o normiloovaks tegevuseks isikutena oma ideaalide teostamiseks ja oma rahva teenimiseks piisavalt haritud, informeeritud ja kogenud, mõtlevad ja käituvad ühtmoodi. Põhjendamatult, mingite manipulatsioonide abil end võimule kombineerinud isikud soovivad ja loodavad, et keegi ei saa teada,

  • kes nad on,
  • mida nad teevad ja
  • mis neil lõpuks välja tuleb.

Kui õnnestub see kõik salastada, ei ole tavaliselt karta midagi. Siis võib rahulikult edasi teha ükskõik mida või niisama vegeteerida ning seletada, et tööd on palju, aega vähe ja kõik on väga raske. Siis võib needki asjatundjad kõrvale visata, kes on veel kuskil ametisse jäänud, ja asendada nad omasuguste või veel “tumedamatega”, kes teevad kuulekalt vaid seda, mida kästud, nii, nagu kästud, siis, kui kästud, ja seal, kus kästud.
Poliitika on kas voluntaarne (poliitikute meelevallast tulenev) à la “meile tundub”, või teaduslikult (loe: majanduslikult, ökoloogiliselt, tehniliselt, organisatsiooniliselt, energeetiliselt jne) põhjendatud. Jutt ei ole süsteemsest ja komplekssest argumentatsioonist, vaid sellisest analüüsist, milles võetakse arvesse ühiskonnas aset leidvate protsesside ja nähtuste kõik olulised tegurid.
Olen kogenud, et suur osa “poliitikutest” ei ole kunagi kuulnud ega tahagi kuulda, mis on teadus, mille poolest erineb poliitika voluntaarsest jukerdamisest ja milles peaks seisnema poliitilise tegevuse eripära. Tean oma kogemuste varal ka seda, et mõned poliitikud ei kujuta üldse ette, millistel eeldustel oleks võimalik teha rahuldavaid (häid) poliitilisi otsuseid, s.o kompromisse, mis ei ole kellegi arvates ideaalselt head, kuid ei alanda kedagi selliseks näruks, kes peaks häbenema ennast ja teisi, sest ei saa tunda end väärikalt.
Inimene, kes ei suuda veel või enam parimagi tahtmise korral oma töö ja loomingu varal kuidagi ära elada, rääkimata kodu ja perekonna loomisest ja hoidmisest või laste sünnitamisest-kasvatamisest ning ühiskonna- ja kultuurielus osalemisest, ei saa normatiivselt käituda ja kujuneb teistele selles ühiskonnas elavatele inimestele probleemiks. Sellist poliitikat, mis probleeme aina juurde tekitab ning ei võimalda leida väljapääsu, on väga raske õigeks pidada. Ilma teaduslike uuringuteta ei ole poliitikutel võimalik avastada ühiskonnas ilmnevate vastuolude allikaid ja seoseid.

  • Uuringuteta ei ole võimalik leida muutumise tendentse ja intensiivsust ning tuletada prognoose.
  • Uuringuteta ei suuda keegi küllalt täpselt tundma saada elanikkonna koosseisu ja struktuuri, eri straatidesse (kihtidesse) kuuluvate inimeste huve ja vajadusi, hirme ja ootusi.
  • Uuringuteta ei ole võimalik saada tagasisidet seadusandliku tegevuse ega riigi kohta tervikuna.
  • Uuringuteta ei suuda keegi aru saada iibe katastroofilise languse põhjustest, funktsionaalse kirjaoskuse vähenemise taga olevast sündroomist, tööhõive ja -tõhususe langusest, perekondade lagunemisest ega enesetappude sagenemisest. Samuti noorte (ja kõigi teiste) hälbiva käitumise tagamaadest ning adapteerumist, sotsialiseerumist, assimileerumist, integreerumist ja teisi protsesse soodustavatest ning pidurdavatest asjaoludest. Arvamuste asemele (kõrvale) oleks vaja teadmisi.

Enne sõda, kolmekümnendate aastate teisel poolel, alustas tegevust Eesti Ühiskonnainstituut. Nõukogude võimule oli selline instituut tarbetu. Kahjuks ei ole tänase päevani tekkinud vajadust ühiskonnauuringute keskuse taastamiseks. (Praegu asub kunagise ühiskonnainstituudi ruumes haigekassa – kontor, mis ei pruugiks paikneda kooliks ja uurimisasutuseks ehitatud hoones.) Paljudes maades on viimase paari aastakümne jooksul rajatud INIMESE INSTITUUT. Meil ei ole selles suunas keegi söandanud isegi mitte vaadata. Vaielda võib teaduse osa üle ühiskonna arengu tegurite süsteemis, kuid ühes asjas võib olla päris kindel: kui Eesti Teaduste Akadeemia ja ülikoolid ei muuda oma hoiakut ühiskonnateaduste suhtes ja kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsus ei hakka tellima ühiskonnaalaseid uuringuid, siis ei ole väljavaateid saavutada edu Eesti riigi ja rahva elujõu säilitamisel. Vaja oleks tagada igale põhimõttelise tähendusega otsusele kompleksset ja süsteemset põhjendust ning realiseerimiskava koos tagasisidestuskavaga.
Poliitilistel otsustel võib olla süsteemi loov või lõhkuv tähendus. Seetõttu tuleb nendesse suhtuda erilise hoole ja tähelepanuga.

Poliitikul peaks olema...

  • küllalt palju kaotada selleks, et ta hakkaks võtma oma ülesannet tõsiselt;
  • küllalt suur süda selleks, et ta tahaks üldse vaadata ja mõtelda ka nendest asjadest, protsessidest ja nähtustest, mis ei ole otseselt talle või tema erakonnale kasulikud ja vajalikud;
  • küllalt teritatud pilk selleks, et ta märkaks nii üldist, erilist kui üksikut, nii olusid kui situatsiooni ning nende tegureid ühiskonna igal regulatsioonitasandil;
  • küllalt palju teadmisi selleks, et iga käsitlus oleks rahuldaval määral kompleksne nii ühiskonna- kui kultuuriseostes;
  • küllalt palju tarkust selleks, et oma piiratusest aru saada ja hinnata ning arvestada asjatundjaid ning saada võõra abita aru, et õigeid arusaamu on palju;
  • küllalt avar vaateväli selleks, et tunda ja arvestada igal juhul ja alati nii üldinimlikku kultuuri, rahvuskultuuri kui omakultuuri;
  • küllalt palju oskusi selleks, et mitte ainult rääkida vajadustest ja võimalustest, plaanidest ja aruannetest, vaid ise ka tegelikult teha seda, mida on otsustatud teha, ning kvaliteetselt ja õigeaegselt alustatu lõpetada;
  • küllalt hea lastetuba selleks, et olla (mitte näida!) tähelepanelik, siiras, aus, töökas, heasoovlik. Tige, õel, jõhker, salakaval, valelik, laisk või eriliselt töökas, enesekeskne jõhkard, kes on valmis võimu juurde jõudmiseks kasutama igasuguseid vahendeid, on mitte ainult poliitikale ja teistele poliitikutele, vaid kogu rahvale eriliselt ohtlik;
  • nii puhtad käed, et mitte keegi ei saaks teda süüdistada omakasu eelistamises, rahva ja riigi huvide reetmises, katteta lubaduste jagamises, maksupettustes, rahapesus vmt;
  • küllalt palju kogemusi selleks, et ta suudaks ette näha oma ja teiste tegevuse (tegevusetuse) tagajärgi;
  • küllalt hea haridus selleks, et ta saaks aru seostest-sõltuvustest, huvidest ja vajadustest, põhjustest ja tagajärgedest ning suudaks süsteemselt mõelda;
  • küllalt hea intuitsioon selleks, et taibata, kes on kes ja mis on mis, milline on ja milline peaks olema tegelik situatsioon, millised on ja millest sõltuvad suhted inimeste vahel, kes tahab ja suudab olla ja kes pingutab vaid mulje jätmiseks;
  • küllalt palju püsivust selleks, et probleemide käsitlemisel üritada aru saada kujunenud kitsaskohtade põhjustest;
  • küllalt palju arukust selleks, et mitte ehtida end teistele kuuluvate sulgedega, mitte kiidelda ja hoobelda oma saavutustega, mitte uhkustada ja kelkida võimuga;
  • küllalt raske elu selleks, et ta suudaks mõista inimesi, kellel ei ole kuskil elada, kelle võimed on kesised, kellel tervis vilets, kes on eksinud, kellega on juhtunud õnnetus või kes mingil muul põhjusel ei suuda iseseisvalt toime tulla;
  • küllalt palju julgust selleks, et ta saaks olla ja jääda iseendaks ning seista tõe, õiguse ja õigluse eest;
  • nii mõistev perekond, et oleks võimalik keskenduda, puhata, uskuda, usaldada ja pühenduda oma rahva teenimisele.
    Poliitik on tahes-tahtmata üldsuse tähelepanu all; vahel koguni tähelepanu keskmes. Poliitikas edu saavutamiseks ei piisa isiklikust panusest; on vaja osaleda ka teiste tehtud otsuste täitmisel, teha ise ja luua teistele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Edu saadab neid, kes on küllalt sarnased oma inimestega ja küllalt erilised selleks, et nendega oleks mõtet suhelda; kes suudavad kohanduda keskkonnaga ja kohandada keskkonda selleks, et saavutada koostöö.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv