|
|
|
Vaade TÜ peahoonele Ülikooli
tänavalt, detsember 1965. |
TULEKAHJU ÜLIKOOLIS
Tänavu möödub 45 aastat Tartu Ülikooli peahoone
tulekahjust
tekst: Ando Leps,
õigusteaduse doktor, professor
fotod: Riigiarhiivi kriminaaltoimikust nr 09603
Kuna allakirjutanu
on veel TÜ peahoone tulekahju uurijatest ainukesena elus
ja oli selle traagilise sündmuse keskmes, siis on ka sellest
ajast üht-teist meenutada, peamiselt just isiklikest kokkupuudetest
tolleaegsete ülikooli õppejõudude ja personaliga,
mis ajaloolise tõe seisukohalt omavad teatud tähtsust.
Sissejuhatavad
märkused
Ööl vastu
21. detsembril 1965 süttis põlema Eesti rahvuslik
uhkus Tartu ülikooli peahoone. Tartu ülikooli peahoone
on üks silmapaistvamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid
Eestis. Hoone on ehitatud 1804–1809 ülikooli arhitekti
Johann Wilhelm Krause (1757–1828) projekti järgi endise
Maarja kiriku varemetele. Peahoone avamise pidulik aktus toimus
3. juulil 1809.
Öö varjus hoogu võtnud tulekahi paisus 21. detsembri
hommikuks tulemölluks, kus üle 150 aasta kuivanud vahelaepuit
lausa plahvatas põlema. Tules hävis peahoone keskmine
osa, katus ja pööning ning seal asunud kaks kartserit
ja kolmanda kartseri sein, aula ja sellega külgnenud teise
ja kolmanda korruse ruumid. Tuletõrje-tehniliste ekspertide
arvamuse kohaselt sai tulekahju alguse öösel kella 24–01
ajal 21. detsembril. Päästetöid raskendas pimedus
ja suits. Kahjutuli likvideeriti samal päeval kella 14-ks.
Täielikult hävis Eesti kauneim saal, ülikooli aula.
Järele jäi vaid taevale avatud neli tahmunud kiviseina
seal, kus olid andnud kontserte maailmakuulsused: Clara Schumann,
Ferenc Liszt, Svjatoslav Richter jpt. Paljud inimesed peahoone
ees tänaval nutsid, kuna nende rahvuslik sümbol oli
eriti rängalt kahjustatud. Kogu peahoone 6255 m² põrandapinnast
hävis 900 m².
Soome president, õigusteaduse doktor Urho Kaleva Kekkonen
(1900–1986), kelle kirjanikust abikaasa Sylvi Kekkonen (1900–1974)
oli mõnda aega õppinud Tartu ülikoolis, pakkus
kohe igakülgset abi peahoone kiireks taastamiseks, eriti
aula taastamiseks kvaliteetse puitmaterjaliga. Kuid sellest abist
loobuti, võib-olla et Moskva käsul... Kuigi peahoone
tulekahju nägid pealt tuhanded inimesed, julges Tartu ajaleht
“Edasi” üllitada alles 24. detsembril 1965 järgmise
sisuga teate: “Kodanikke, kes märkasid ööl
vastu 21. detsembrit k.a. mingeid üksikasju seoses tulekahju
puhkemisega Tartu Riikliku Ülikooli peahoones, palutakse
kohe teatada Tartu Linna TSN TK miilitsaosakonda.”
Kriminaaltoimik
nr 09603
21. detsembril 1965.
aastal algatas eriti tähtsate asjade uurija ENSV prokuröri
juures A. Vilms kriminaalasja seoses tulekahjuga, milline puhkes
ööl vastu 21. detsembril 1965 Tartu Riikliku Ülikooli
peahoones. Samal kuupäeval ENSV aseprokurör P. Afanasjev,
tutvunud materjalidega kriminaalasjas tulekahju fakti kohta TRÜ
peahoones ja võttes arvesse asja keerukust, leidis, et
sellega seoses on vaja läbi viia hulgaliselt uurimistoiminguid,
mistõttu, juhindudes ENSV KrPK paragrahvist 178, määras
eeluurimise uurijate brigaadile, millesse kuulusid eriti tähtsate
asjade uurija ENSV prokuröri juures A. Vilms ja ENSV ÜKKM
(Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi) Uurimisosakonna
vanemuurijad E. Mauer ja A. Leps.
Loomulikult oli meile kui uurijatele TÜ peahoone tulekahju
uurimine küllalt omapärane katsumus, kuna olime kõik
lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna – Ants
Vilms 1958, hiljem kohtunik ja advokaat; Endel Mauer 1958, hiljem
ENSV SM Uurimisvalitsuse ülem (tänaseks on mõlemad
manalamehed) ja mina 1960 –, mis omakorda tähendas ülikooli
administratsiooni ja õppejõudude, sh õigusteaduskonna
õppejõudude ülekuulamist. Kuna peahoone tulekahi
oli avalikkuse, sealjuures mitte ainult Eesti avalikkuse, vaid
ka välisriikide huviobjekt, siis selline tõsiasi eeldas
meilt head uurimistöö tundmist, korrektset ja delikaatset
käitumist.
Uurijate omavaheline tööjaotus oli järgmine: A.
Vilms – uurimistöö juhtimine ja organiseerimine;
E. Mauer – tulekahjuga seonduvate võimalike isikute
väljaselgitamine; A. Leps – tulekahju pealtnägijate
väljaselgitamine, nendega vestlemine ja vajadusel ülekuulamine
ning tulekahjus kannatanute kindlaks tegemine. Meie tööd
kureeris ENSV prokurör V. Raudsalu (1915–2003). Tegelikult
võttis kogu uurimistööst osa, vähemalt alguses,
umbes sada inimest: uurijad, operatiivtöötajad, erinevate
erialade eksperdid, tuletõrjujad jne. Nagu see on kahjuks
tavaks saanud “eriti tundlike sündmuste puhul”,
vähemalt alguses, tuleb kokku palju erinevate õiguskaitsetalituste
juhte, kes aga sageli ainult segavad otseseid töötegijaid.
21. detsembri hommikul toimus füüsikust TRÜ rektori
akadeemik Fjodor Klementi (1903–1973) kabinetis nõupidamine,
mida juhatas valitsuskomisjoni juht ENSV MN esimehe esimene asetäitja
Edgar Tõnurist (1920–1992). Kohal olid ülikooli
rektor ja prorektorid, kohalikud parteitegelased, vabariigi õiguskaitsetalituste
juhid või nende asetäitjad ja meie kolm uurijat. Peateema
oli peahoone tulekahju kustutamine ja peahoone taastamine.
Riigiarhiivis on talletatud TÜ peahoone tulekahju kohta ENSV
Prokuratuuris algatatud kriminaalasi nr 09603, mis koosneb 6-st
köitest kokku 977 lehel.
18. detsembri hommikul oli TÜ peahoone teisel korrusel asunud
füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani A. Mitti kabinetis
(kabinet külgnes üldfüüsika kateedri nn pimeda
ruumiga) tunda kerget suitsulõhna, mille põhjust
ei suudetud kindlaks teha. 20. detsembril umbes kella 23 paiku
lahkus peahoonest üldfüüsika kateedri viimane töötaja.
Peahoonesse jäid ainult valvur ja kütja. 21. detsembri
varahommikul peale kella 04 märkasid peahoone valvur ja tööle
tulnud koristaja suitsu ning nägid peahoone hoovist tuld
teise ja kolmanda korruse akendes. 21. detsembril kell 04.37 võttis
Tartu tuletõrje vastu ülikooli valvuri väljakutse
tulekahjule. Kell 04.42 saabusid sündmuskohale esimesed tuletõrjeautod.
Põles ülikooli peahoone keskosa.
Tule kustutamine jättis soovida, tuletõrjujaid oli
alguses vähe, raskusi tekitas vee kättesaamine, voolikutest
oli puudus, ei olnud suurt autoredelit, mistõttu vesi ei
jõudnud kolmanda korruseni. Autoredel oli suvel Tallinnasse
antud, kuna see arvati olevat tarbetu Tartu jaoks. Tuli kustutati
kella 14-ks ja seda tänu 21. detsembri öösel Tallinnast
kiiresti kohalesõitnud elukutseliste tuletõrjujate
jõupingutustele, keda juhtis ENSV ÜKKM Tuletõrje
Valitsuse ülema asetäitja Jaan Vaarmann, kelle oskusliku
kustutustööde juhtimisega hoiti ära tule levik
muinasteaduste muuseumi ja rektoraati. Tartusse oli komandeeritud
ka ENSV ÜKKM Tuletõrje Valitsuse ülem, eesti
keelt mittevaldav polkovnik, kes ei olnud aga võimeline
tulekahju kustutamist juhtima. Sama päeva õhtusel
operatiivnõupidamisel ütlesin, et sellisest, ainult
vene keelt valdavast ja tulekahju juhtimist mitteoskavast tuletõrjeülemast
ei ole midagi kasu. Seepeale saadeti ta Tallinna tagasi ja hiljem
määrati uueks ENSV ÜKKM Tuletõrje Valitsuse
ülemaks J. Vaarmann.
Sündmuskoha vaatlust alustati 22. detsembril, nii kuidas
vähegi tule levik seda võimaldas. Sellekohase esialgse
sündmuskoha vaatlusprotokolli koostas Tartu Linna Prokuratuuri
abiprokurör V. Kaasik manukate ja ENSV Kohtu-Ekspertiisi
laboratooriumi vanem-kriminalistikaekspert Herbert Lindmäe
(sünd. 1930, hiljem TÜ kriminalistika professor) osavõtul.
Sündmuskoha põhjalik vaatlus teostati 22.–24.
detsembril Tartu Linna Prokuratuuri vanemuurija A. Karamkovi juhtimisel,
manukate ja dots. Olev Püssa ((1918–1967), kes oli TRÜ
kriminalistika õppejõud aastatel 1945–1967)
juuresolekul. Usun, et dots. O. Püssat mäletab iga õigusteaduskonna
lõpetanu sügava tänutundega. 22. detsembril teostas
TÜ peahoone kolmanda korruse sündmuskoha vaatlust vanemuurija
E. Mauer manukate juuresolekul
Täiendava sündmuskoha vaatlusprotokolli koostab 29.
detsembril A. Vilms, vaatluse alla võeti peahoone teisel
korrusel asuva üldfüüsika kateedri üldpraktikumi
(elektripraktikumi) ruumi põrandasse põlenud auk,
milline asub nimetatud ruumi ja pimeda ruumi vahel olnud seina
juures. Auk on ovaalse kujuga, pikkusega 1,5 m ja keskosast laiusega
0,6 m. Auk algab füüsika-matemaatika teaduskonna dekaani
kabinetti suunduva pimeda ruumi pool asunud ukse piida kohalt
ja kulgeb paralleelselt pimeda ruumi seina jäänustega.
Põlemisjäätmete eemaldamisel tuli augus nähtavale
keraamiline ventilatsiooni toru, üks raudtoru ja kolm proneeritud
elektrikaablit, millised kõik asetsevad paralleelselt pimeda
ruumi seina jäänustega. Nimetatud kohast sai kahjutuli
elektririkke tõttu ka alguse. Vaatlusest võtsid
osa O. Püssa ja ekspert-kriminalist J. Leppik, samuti elektrikud
ja manukad.
7. jaanuaril 1966 teostavad A. Vilms ja E. Mauer täiendava
sündmuskoha vaatlusprotokolli TRÜ üldfüüsika
kateedri elektripraktikumi ventilatsioonitoru ja selle ümbruse
vaatlust pimeda ruumi osas. 24. jaanuaril 1966 vaatlevad täiendavalt
ventilatsioonitoru E. Mauer ja A. Leps koos TPI elektrisüsteemide
kateedri juhataja dots. O. Tapupere ja dots. E. Ristheina osavõtul
(hiljem professor).
|
TÜ aula Ülikooli tänava
poolne rõdu. |
Tunnistajad
Korduvalt ülekuulatud
TÜ peahoone valvur ei osanud tulekahju tekkimise kohta midagi
olulist rääkida, ainult seda, et peahoone fuajee “suur
elektrikell” oli seisma jäänud 03.45. Kuid enne
seda ta kuulis tugevat mütsu ja tundis suitsulõhna.
Tegelikult pidi kell olema rohkem. Samuti üldfüüsika
kateedri laboratooriumi töötaja korduv ülekuulamine
mingisuguseid tulemusi ei andnud ja erinevate ekspertide, näiteks
TPI õppejõudude E. Kikerpilli, P. Plakki, E. Ristheina
ja T. Pikka ning V. Kanne, A. Sarapi, R. Sirge, K. Smirnovi ja
V. Krjakovi arvamused välistasid viimase osaluse tulekahju
tekkimises.
Tulekahju ajal töötas peahoones veel ülikooli “raudvara”
Jaan Muuga (sünd. 1891), kes oli olnud “kõikide
keisrite” ajal ülikooli teenistuses elektrikuna. Ta
oli ainus inimene, kes teadis enam-vähem täpselt, millal
olid ühed või teised elektrijuhtmed, elektrikellad
ja elektrikilbid paigaldatud. Ta ütles, et ülikool on
olnud läbi aegade vaene ja tal ei ole kunagi olnud piisavalt
raha, et paigaldada peahoonesse üks korralik elektrijuhtmestik
(elektrisüsteem) ja seepärast sai tulekahi alguse ilmselt
just oma aja ära elanud elektrijuhtmestikust.
Viktor Simm oli peahoone tulekahju ajal haldusprorektor. Tema
kohustus oli tegeleda kogu ülikooli majandusega ja tema oli
see isik, kes pidi vastutama peahoone korrasoleku eest. Kaugeltki
ei olnud peahoones kõik asjad korras ja seda eelkõige
elektrisüsteemide osas. Ülikoolile ei eraldatud piisavalt
raha, et hoida elektrisüsteemid korras. Aparatuuri muretseti
juurde ja seetõttu suurenes pidavalt koormus elektrivõrgustikus.
Kuid siiski otsustati V. Simmi mitte anda kohtu alla ametialase
lohakuse eest.
Huvi pakub aga Simmiga seoses olev hoopis teine seik. Kuuldavasti
osa kõrgemaid partetegelasi tahtsid siiski, et Simmile
oleks esitatud süüdistus ja ta antud kohtu alla. Väidetavalt
karistati ülikooli juhtkonda ja Tartu linnavõime parteiliinis,
siis V. Simmi mitte, kaalutlusel, et tema antakse kohtu alla ja
mõistatakse süüdi. Kuna V. Simmile süüdistist
ei esitatud ja seega teda kohtu alla ei antud, siis jäi ta
kõikidest karistuste ilma ja hiljem hoopiski edutati ENSV
MN Asjadevalitsejaks!
Tunnistajad
füüsika-matemaatikateaduskonnast
Üldfüüsika
kateedri õppejõud Herman Mürk (1908–1988)
iseloomustas füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani
Anatoli Mitti (1909–1980) kui väga töökat
ja korda armastavat teadlast, kellel ei ole vaenlasi. Kuid ta
lisas, et dotsent A. Mitt on aktiivne ateismi propageerija ja
on kuulnud tema kohta ütlemist: “Küll jumal teda
ükskord karistab kurjalt.” A. Mitt väitis 23. veebruaril
1966 oma ülekuulamise protokollis, et tema tähelepanekutel
oli üldfüüsika kateedris olev elektrijuhtmestik
paigaldatud juba kodanlikul ajal.
Füüsikust TA kirjavahetajaliige Tšeslav Luštšik
(sünd. 1928, hiljem akadeemik) kirjutab oma seletuskirjas,
et tema, eksperimentaalfüüsika kateedri juhataja prof.
Karl-Samuel Rebane (1928–87, hiljem TA president) ja üldfüüsika
kateedri juhataja dots. Kalju Kudu (1930–2001) on seisukohal,
et “tulekahju sai alguse vertikaalis: üldfüüsika
elektripraktikum, Mitti kabinet, õigusteaduskonna raamatukogu
ja pööning” ja “oleks mõistusepärane,
et põleng sai alguse teiselt korruselt”.
Omapärane kokkupuude oli mul matemaatikaprofessor Gerhard
Johannes Rägoga (1892–1968), kuna ma pidin vestlema
ka ülikooli endiste haldusprorektoritega. G. Rägo oli
ülikoolis professor aastatel 1920–1940 ja 1944–1968
ja haldusprorektor aastatel 1944–1946. Telefoni teel olime
kokku leppinud, et ma lähen tema elukohta Tähtverre.
Uksel, peale tervitamist küsis ta minult, kes on teile Aaso
Leps (lõpetas TRÜ 1956 matemaatikuna). Ütlesin,
et ta on minu vend, mille peale ta vastas, et ta oli ülikoolis
väga tugev üliõpilane. Seepeale küsis ta
minult, kas ma ka tean, et teda kutsutakse “punaseks professoriks”,
kuna ta 1920 opteerus Venemaalt Eestisse ja et tal on venelannast
abikaasa. Vastasin, et ma ei ole sellest midagi kuulnud. Võib-olla
ta tahtis kontrollida minu reaktsiooni sellise väite kohta.
G. Rägo rääkis, et ta oli enne II maailmasõda
olnud Pariisi (Sorbonne), Göttingeni jt Euroopa ülikoolides,
mainis, et tuleohutuse-eeskirjad olid seal väga ranged. Väljaspool
suitsetamisruumi oli suitsetamine rangelt keelatud, mis korduvatel
juhtudel viis isegi üliõpilase eksmatrikuleerimiseni,
aga samuti õppejõudude ja muu personali vallandamiseni.
Mäletan, et ta rääkis ka seda, et kui tema oli
TRÜ haldusprorektor, siis peahoone valvur pidi öösel,
teatud kella ajal, kahel korral tegema ringi peale aulas ja aula
rõdul. “Punane professor” G. Rägo rõhutas
mulle veel eriti seda, et ülikooli parim rektor (1928–1937),
kelle alluvuses ta on töötanud, oli usuteaduse professor
ja hilisem EELK piiskop Johan Kõpp (1874–1970). Prof.
Kõpp olevat igal hommikul käinud vaatamas ülikooli
tähtsamaid objekte, vestelnud ülikooli töötajate
ja kojameestega, omades seega alati ülevaadet asjade seisust.
Tunnistajad
õigusteaduskonnast
Kuulasin üle (tegelikult
andsin temale ülekuulamise protokolli, et ta end ise üle
kuulaks) 11. jaanuaril 1966 õigusteadlase prof. Paul Vihalema
(1910–1985), kuna õigusteaduskonna raamatukogu ning
riigi- ja haldusõiguse kateeder asusid kõrvuti ruumides
peahoone kolmandal korrusel. Mõni päev hiljem, kui
ta andis mulle tagasi ülekuulamise protokolli, rääkis
tolleaegne tuntuim riigi ja õiguse teoreetik, et sellisel
kujul sotsialism, nagu ta meil täna eksisteerib, ei kõlba
kuhugi ega vii kuhugi…Olgu öeldud, et tema vanem vend,
tuntud tsivilist Hugo Vihalem, oli tribunali otsusega mõistetud
25 aastaks Siberi vangilaagrisse Saksa salateenistusega koostöö
eest. See jutuajamine toimus peahoone ees päris mitu tundi,
nii et mul hakkas külm. Seda juttu ta ei tahtnud kusagil
ruumis rääkida, see oleks olnud ohtlik. Ta muidugi teadis
minu päritolu ja ta oli olnud ka minuaegne õppejõud
ülikoolipäevilt. Mäletan, pakkusin talle õuna,
ta vaatas kella, pistis õuna taskusse ja ütles, et
tal ei ole praegu söögiaeg. Muigasin selle peale, mille
peale ta ütles, et ei ole siin naerda midagi. Mäletan,
et ta võttis maast ühe poolpõlenud raamatu,
vaatas seda ja viskas siis maha tagasi. Hävisid kõik
õigusteaduskonna lõpetanute 978 diplomitööd.
Räägiti, et õigusteaduskonna raamatukogu oli
peamiselt prof. P. Vihalema isiklik raamatukogu, räägiti
ka seda, et tema käes oli ka riigivanema prof. Jaan Tõnissoni
raamatukogu… P. Vihalem oli 1940. aasta suvel Tartu sisekaitse
ülem…
Kuna minul olid ülikooli stuudiumi ajal küllalt pingelised
suhted “uue nõukogude põlvkonna” õigusteaduskonna
õppejõudude, dotsentide Jenny Ananjeva, Vilma Kelderi
ja Endel Laasikuga, siis ma palusin E. Mauerit neid üle kuulata.
Peahoone tulekahjust nimetatud õppejõududel tegelikult
eriti midagi juurde lisada ei olnud.
|
TÜ peahoone fuajees asuv
elektrikell ehk “Suur kell”. |
Tunnistajad
ajaloo-keeleteaduskonnast
Päris palju kokkupuuteid
oli mul keeleteadlase akadeemik Paul Aristega (1905–1990).
Tema ülekuulamise protokollist nähtub, et täielikult
hävis eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu
kartoteek, mis sisaldas üle 100 tuhande sedeli ja materjali,
mida pole kusagil teistes kogudes keelte suhtes, mis on hääbumas.
Ta oli muidugi nördinud sellest kaotusest, mida peahoone
tulekahi oli tema ja tema kolleegide teadustööle põhjustanud.
P. Ariste oli väga jutukas. Esimene kord, kui me kokku saime,
küsis ta kohe, et kas ma olen ülikooli lõpetanud
ja millal ning avaldas imestust, et ta ei olnud mind “Werneris”
kunagi näinud. Vastasin, et ülikoolis käies oli
minu majanduslik seis halb, mistõttu “Wernerisse”
sattusin harva. P. Ariste jättis mulle küllaltki edeva
isiksuse mulje, kes armastas omavahelistel vestlustel rääkida
teistest teaduseinimestest ja mitte alati just positiivse kandi
pealt. Tundus, et temal olid välja kujunenud omapärased
suhted V. Ernitsaga, kelle üle ta heitis nalja.
Eesti keele kateedri juhataja prof. Arnold Kask (1902–1994)
väitis, et tulekahju ajal ta koos P. Aristega moodustanud
kiiresti üliõpilastest inimketi ja ”üliõpilaste
kohta peab ütlema, et nad kõik, olgu eesti või
vene üliõpilased, üksmeelselt püüdsid
kõigiti olla päästetöödel”.
Vestlesin korduvalt ja kuulasin üle keeleteadlast ja karskustegelast,
Eesti Asutava Kogu ja I Riigikogu liiget Villem Ernitsat (1891–1982).
Mul oli võimalus teda väga lähedalt jälgida,
kuna ta kirjutas omakäeliselt oma ülekuulamise protokolli
minu töölaua vastas. Tema tagasihoidliku riietuse juures
ma panin tähele tema väga inimlikke ja tarku silmi.
Kui ma olin protokolli läbi lugenud ja pööranud
tema tähelepanu mõnele sõnale, mis ei olnud
igapäevases keelepruugis kasutusel, siis ta vastas, et ega
siis Aavik – mõeldud on keelemeest Johannen Aavikut
(1880–1973) – ei tundnud ju eesti keelt. Muide, V. Ernits
esitas ka oma versiooni tulekahju tekkimise võimalustest,
kuna ta nägi 20. detsembri 1965 hilisõhtul ülikooli
peahoone põhjapoolse osa teise või kolmanda korruse
akendes valgust.
Lõpetuseks
17. märtsil 1966
A. Vilms lõpetas oma määrusega kriminaalasjas
nr 09603 menetluse ENSV KrPK paragrahv 5 lg I p 2 alusel, kuna
määruses kirjaldatud puudusi, vigu ja rikkumisi põhjustanud
või soodustanud isikute teod ei moodusta kuritegu. Eeluurimisega
tehti kindlaks, et tulekahju tekkis ülikooli peahoone teisel
korrusel asunud üldfüüsika kateedri üldpraktikumi
pimedas (ilma akendeta) ruumis elektririkkest. Tulekahju põhjusena
välistati tahtlik süütamine ja tulega hooletu ümberkäimine.
Vigade ja puuduste kõrvaldamiseks ning edaspidiseks vältimiseks,
samuti nendes puudustes ja vigades süüdiolevate isikute
distsiplinaarvastutuse küsimuse otsustamiseks tehti esildused
TRÜ rektorile, ENSV MN Kõrgema ja Keskerihariduse
Komitee esimehele, ENSV ÜKK ministrile, Tartu Linna TSN TK
esimehele ja Lõuna-Kõrgepinge Võrkude Tartu
Võrgurajooni ülemale.
Keegi ei uskunud ülikooli peahoone süütamist ja
seda ka uurimine ei tuvastanud. Et aga eeluurimise käigus
ei esitatud kellelegi süüdistust, siis hakkasid rahvasuus
tulekahju põhjuse kohta levima kõikvõimalikud
kuulujutud. Ühe versiooni järgi oli tulekahjus süüdi
teise korruse üldfüüsika kateedris elanud noor
õppejõud, kes tulekahjule eelnenud õhtul
oli töö juures metalli jootnud ja jootekolvi vooluvõrku
unustanud. Teiseks levis ka järgmine kuuldus, et TRÜ
õigusteaduskonna lõpetanud uurijaid ei oleks tohtinud
kasutada ülikooli peahoone tulekahju uurimisel, kuna nad
võisid olla erapoolikud, s.t “olla õigusteaduskonna
õppejõudude poolt ja füüsikaõppejõudude
vastu”. Seda naljakat “teooriat” arendati edasi
sellisel kujul, et paarisaja aasta pärast ei huvita kedagi
see fakt, mis oli peahoone tulekahju põhjuseks, vaid see
asjaolu, kas peahoone tulekahi sai alguse õigusteaduskonna
või füüsika-matemaatikateaduskonna ruumidest…
Kuluaarides oli hiljem kuulda ka sellist väidet, et uurimisbrigaad
oli koostatud “valedest” inimestest, kes ei tahtnud
või ei olnud võimelised välja uurima peahoone
tulekahju tegelikku põhjust, kuna uurimisgrupi juhi Ants
Vilmsi lähisugulane on Eesti riigimees Jüri Vilms, Ando
Leps on aga kodanliku-natsionalisti poeg. Töölisperekonnast
on pärit vaid Endel Mauer (tegelikult oli see mees sündinud
uurijaks)…
22. detsembril 1965 kutsus Kõrgema ja Keskhariduse Komitee
kokku komisjoni peahoone taastamistööde ettepanekute
väljakuulutamiseks. ENSV MN eraldas raha ja ehitusmaterjalid
võimalikult kiireks tööks. Peahoone tuli taastada
1. septembriks 1966 ja aula 1. maiks 1967. Peahoone taastati väga
ruttu. Peahoone restaureeriti 1. septembriks 1966 ja aula 28.
aprilliks 1967. Aula avakontserdil mängis sünfooniaorkester
Neeme Järvi juhatusel Johannes Brahmsi piduliku avamängu
“Akadeemiline”, mille vahemäng on “Mu isamaa
armas” ja lõpus kõlab üliõpilaste
hümn “Gaudeamus”. Räägiti, et nii ülevat
kontserdielamust pole seni paljudel olnud.
|
|
|
