Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 



Vaade TÜ peahoonele Ülikooli tänavalt, detsember 1965.

TULEKAHJU ÜLIKOOLIS
Tänavu möödub 45 aastat Tartu Ülikooli peahoone tulekahjust

tekst: Ando Leps, õigusteaduse doktor, professor
fotod: Riigiarhiivi kriminaaltoimikust nr 09603

Kuna allakirjutanu on veel TÜ peahoone tulekahju uurijatest ainukesena elus ja oli selle traagilise sündmuse keskmes, siis on ka sellest ajast üht-teist meenutada, peamiselt just isiklikest kokkupuudetest tolleaegsete ülikooli õppejõudude ja personaliga, mis ajaloolise tõe seisukohalt omavad teatud tähtsust.

Sissejuhatavad märkused

Ööl vastu 21. detsembril 1965 süttis põlema Eesti rahvuslik uhkus Tartu ülikooli peahoone. Tartu ülikooli peahoone on üks silmapaistvamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid Eestis. Hoone on ehitatud 1804–1809 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause (1757–1828) projekti järgi endise Maarja kiriku varemetele. Peahoone avamise pidulik aktus toimus 3. juulil 1809.
Öö varjus hoogu võtnud tulekahi paisus 21. detsembri hommikuks tulemölluks, kus üle 150 aasta kuivanud vahelaepuit lausa plahvatas põlema. Tules hävis peahoone keskmine osa, katus ja pööning ning seal asunud kaks kartserit ja kolmanda kartseri sein, aula ja sellega külgnenud teise ja kolmanda korruse ruumid. Tuletõrje-tehniliste ekspertide arvamuse kohaselt sai tulekahju alguse öösel kella 24–01 ajal 21. detsembril. Päästetöid raskendas pimedus ja suits. Kahjutuli likvideeriti samal päeval kella 14-ks. Täielikult hävis Eesti kauneim saal, ülikooli aula. Järele jäi vaid taevale avatud neli tahmunud kiviseina seal, kus olid andnud kontserte maailmakuulsused: Clara Schumann, Ferenc Liszt, Svjatoslav Richter jpt. Paljud inimesed peahoone ees tänaval nutsid, kuna nende rahvuslik sümbol oli eriti rängalt kahjustatud. Kogu peahoone 6255 m² põrandapinnast hävis 900 m².
Soome president, õigusteaduse doktor Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986), kelle kirjanikust abikaasa Sylvi Kekkonen (1900–1974) oli mõnda aega õppinud Tartu ülikoolis, pakkus kohe igakülgset abi peahoone kiireks taastamiseks, eriti aula taastamiseks kvaliteetse puitmaterjaliga. Kuid sellest abist loobuti, võib-olla et Moskva käsul... Kuigi peahoone tulekahju nägid pealt tuhanded inimesed, julges Tartu ajaleht “Edasi” üllitada alles 24. detsembril 1965 järgmise sisuga teate: “Kodanikke, kes märkasid ööl vastu 21. detsembrit k.a. mingeid üksikasju seoses tulekahju puhkemisega Tartu Riikliku Ülikooli peahoones, palutakse kohe teatada Tartu Linna TSN TK miilitsaosakonda.”

Kriminaaltoimik nr 09603

21. detsembril 1965. aastal algatas eriti tähtsate asjade uurija ENSV prokuröri juures A. Vilms kriminaalasja seoses tulekahjuga, milline puhkes ööl vastu 21. detsembril 1965 Tartu Riikliku Ülikooli peahoones. Samal kuupäeval ENSV aseprokurör P. Afanasjev, tutvunud materjalidega kriminaalasjas tulekahju fakti kohta TRÜ peahoones ja võttes arvesse asja keerukust, leidis, et sellega seoses on vaja läbi viia hulgaliselt uurimistoiminguid, mistõttu, juhindudes ENSV KrPK paragrahvist 178, määras eeluurimise uurijate brigaadile, millesse kuulusid eriti tähtsate asjade uurija ENSV prokuröri juures A. Vilms ja ENSV ÜKKM (Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi) Uurimisosakonna vanemuurijad E. Mauer ja A. Leps.
Loomulikult oli meile kui uurijatele TÜ peahoone tulekahju uurimine küllalt omapärane katsumus, kuna olime kõik lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna – Ants Vilms 1958, hiljem kohtunik ja advokaat; Endel Mauer 1958, hiljem ENSV SM Uurimisvalitsuse ülem (tänaseks on mõlemad manalamehed) ja mina 1960 –, mis omakorda tähendas ülikooli administratsiooni ja õppejõudude, sh õigusteaduskonna õppejõudude ülekuulamist. Kuna peahoone tulekahi oli avalikkuse, sealjuures mitte ainult Eesti avalikkuse, vaid ka välisriikide huviobjekt, siis selline tõsiasi eeldas meilt head uurimistöö tundmist, korrektset ja delikaatset käitumist.
Uurijate omavaheline tööjaotus oli järgmine: A. Vilms – uurimistöö juhtimine ja organiseerimine; E. Mauer – tulekahjuga seonduvate võimalike isikute väljaselgitamine; A. Leps – tulekahju pealtnägijate väljaselgitamine, nendega vestlemine ja vajadusel ülekuulamine ning tulekahjus kannatanute kindlaks tegemine. Meie tööd kureeris ENSV prokurör V. Raudsalu (1915–2003). Tegelikult võttis kogu uurimistööst osa, vähemalt alguses, umbes sada inimest: uurijad, operatiivtöötajad, erinevate erialade eksperdid, tuletõrjujad jne. Nagu see on kahjuks tavaks saanud “eriti tundlike sündmuste puhul”, vähemalt alguses, tuleb kokku palju erinevate õiguskaitsetalituste juhte, kes aga sageli ainult segavad otseseid töötegijaid.
21. detsembri hommikul toimus füüsikust TRÜ rektori akadeemik Fjodor Klementi (1903–1973) kabinetis nõupidamine, mida juhatas valitsuskomisjoni juht ENSV MN esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist (1920–1992). Kohal olid ülikooli rektor ja prorektorid, kohalikud parteitegelased, vabariigi õiguskaitsetalituste juhid või nende asetäitjad ja meie kolm uurijat. Peateema oli peahoone tulekahju kustutamine ja peahoone taastamine.
Riigiarhiivis on talletatud TÜ peahoone tulekahju kohta ENSV Prokuratuuris algatatud kriminaalasi nr 09603, mis koosneb 6-st köitest kokku 977 lehel.
18. detsembri hommikul oli TÜ peahoone teisel korrusel asunud füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani A. Mitti kabinetis (kabinet külgnes üldfüüsika kateedri nn pimeda ruumiga) tunda kerget suitsulõhna, mille põhjust ei suudetud kindlaks teha. 20. detsembril umbes kella 23 paiku lahkus peahoonest üldfüüsika kateedri viimane töötaja. Peahoonesse jäid ainult valvur ja kütja. 21. detsembri varahommikul peale kella 04 märkasid peahoone valvur ja tööle tulnud koristaja suitsu ning nägid peahoone hoovist tuld teise ja kolmanda korruse akendes. 21. detsembril kell 04.37 võttis Tartu tuletõrje vastu ülikooli valvuri väljakutse tulekahjule. Kell 04.42 saabusid sündmuskohale esimesed tuletõrjeautod. Põles ülikooli peahoone keskosa.
Tule kustutamine jättis soovida, tuletõrjujaid oli alguses vähe, raskusi tekitas vee kättesaamine, voolikutest oli puudus, ei olnud suurt autoredelit, mistõttu vesi ei jõudnud kolmanda korruseni. Autoredel oli suvel Tallinnasse antud, kuna see arvati olevat tarbetu Tartu jaoks. Tuli kustutati kella 14-ks ja seda tänu 21. detsembri öösel Tallinnast kiiresti kohalesõitnud elukutseliste tuletõrjujate jõupingutustele, keda juhtis ENSV ÜKKM Tuletõrje Valitsuse ülema asetäitja Jaan Vaarmann, kelle oskusliku kustutustööde juhtimisega hoiti ära tule levik muinasteaduste muuseumi ja rektoraati. Tartusse oli komandeeritud ka ENSV ÜKKM Tuletõrje Valitsuse ülem, eesti keelt mittevaldav polkovnik, kes ei olnud aga võimeline tulekahju kustutamist juhtima. Sama päeva õhtusel operatiivnõupidamisel ütlesin, et sellisest, ainult vene keelt valdavast ja tulekahju juhtimist mitteoskavast tuletõrjeülemast ei ole midagi kasu. Seepeale saadeti ta Tallinna tagasi ja hiljem määrati uueks ENSV ÜKKM Tuletõrje Valitsuse ülemaks J. Vaarmann.
Sündmuskoha vaatlust alustati 22. detsembril, nii kuidas vähegi tule levik seda võimaldas. Sellekohase esialgse sündmuskoha vaatlusprotokolli koostas Tartu Linna Prokuratuuri abiprokurör V. Kaasik manukate ja ENSV Kohtu-Ekspertiisi laboratooriumi vanem-kriminalistikaekspert Herbert Lindmäe (sünd. 1930, hiljem TÜ kriminalistika professor) osavõtul. Sündmuskoha põhjalik vaatlus teostati 22.–24. detsembril Tartu Linna Prokuratuuri vanemuurija A. Karamkovi juhtimisel, manukate ja dots. Olev Püssa ((1918–1967), kes oli TRÜ kriminalistika õppejõud aastatel 1945–1967) juuresolekul. Usun, et dots. O. Püssat mäletab iga õigusteaduskonna lõpetanu sügava tänutundega. 22. detsembril teostas TÜ peahoone kolmanda korruse sündmuskoha vaatlust vanemuurija E. Mauer manukate juuresolekul
Täiendava sündmuskoha vaatlusprotokolli koostab 29. detsembril A. Vilms, vaatluse alla võeti peahoone teisel korrusel asuva üldfüüsika kateedri üldpraktikumi (elektripraktikumi) ruumi põrandasse põlenud auk, milline asub nimetatud ruumi ja pimeda ruumi vahel olnud seina juures. Auk on ovaalse kujuga, pikkusega 1,5 m ja keskosast laiusega 0,6 m. Auk algab füüsika-matemaatika teaduskonna dekaani kabinetti suunduva pimeda ruumi pool asunud ukse piida kohalt ja kulgeb paralleelselt pimeda ruumi seina jäänustega. Põlemisjäätmete eemaldamisel tuli augus nähtavale keraamiline ventilatsiooni toru, üks raudtoru ja kolm proneeritud elektrikaablit, millised kõik asetsevad paralleelselt pimeda ruumi seina jäänustega. Nimetatud kohast sai kahjutuli elektririkke tõttu ka alguse. Vaatlusest võtsid osa O. Püssa ja ekspert-kriminalist J. Leppik, samuti elektrikud ja manukad.
7. jaanuaril 1966 teostavad A. Vilms ja E. Mauer täiendava sündmuskoha vaatlusprotokolli TRÜ üldfüüsika kateedri elektripraktikumi ventilatsioonitoru ja selle ümbruse vaatlust pimeda ruumi osas. 24. jaanuaril 1966 vaatlevad täiendavalt ventilatsioonitoru E. Mauer ja A. Leps koos TPI elektrisüsteemide kateedri juhataja dots. O. Tapupere ja dots. E. Ristheina osavõtul (hiljem professor).


TÜ aula Ülikooli tänava poolne rõdu.

Tunnistajad

Korduvalt ülekuulatud TÜ peahoone valvur ei osanud tulekahju tekkimise kohta midagi olulist rääkida, ainult seda, et peahoone fuajee “suur elektrikell” oli seisma jäänud 03.45. Kuid enne seda ta kuulis tugevat mütsu ja tundis suitsulõhna. Tegelikult pidi kell olema rohkem. Samuti üldfüüsika kateedri laboratooriumi töötaja korduv ülekuulamine mingisuguseid tulemusi ei andnud ja erinevate ekspertide, näiteks TPI õppejõudude E. Kikerpilli, P. Plakki, E. Ristheina ja T. Pikka ning V. Kanne, A. Sarapi, R. Sirge, K. Smirnovi ja V. Krjakovi arvamused välistasid viimase osaluse tulekahju tekkimises.
Tulekahju ajal töötas peahoones veel ülikooli “raudvara” Jaan Muuga (sünd. 1891), kes oli olnud “kõikide keisrite” ajal ülikooli teenistuses elektrikuna. Ta oli ainus inimene, kes teadis enam-vähem täpselt, millal olid ühed või teised elektrijuhtmed, elektrikellad ja elektrikilbid paigaldatud. Ta ütles, et ülikool on olnud läbi aegade vaene ja tal ei ole kunagi olnud piisavalt raha, et paigaldada peahoonesse üks korralik elektrijuhtmestik (elektrisüsteem) ja seepärast sai tulekahi alguse ilmselt just oma aja ära elanud elektrijuhtmestikust.
Viktor Simm oli peahoone tulekahju ajal haldusprorektor. Tema kohustus oli tegeleda kogu ülikooli majandusega ja tema oli see isik, kes pidi vastutama peahoone korrasoleku eest. Kaugeltki ei olnud peahoones kõik asjad korras ja seda eelkõige elektrisüsteemide osas. Ülikoolile ei eraldatud piisavalt raha, et hoida elektrisüsteemid korras. Aparatuuri muretseti juurde ja seetõttu suurenes pidavalt koormus elektrivõrgustikus. Kuid siiski otsustati V. Simmi mitte anda kohtu alla ametialase lohakuse eest.
Huvi pakub aga Simmiga seoses olev hoopis teine seik. Kuuldavasti osa kõrgemaid partetegelasi tahtsid siiski, et Simmile oleks esitatud süüdistus ja ta antud kohtu alla. Väidetavalt karistati ülikooli juhtkonda ja Tartu linnavõime parteiliinis, siis V. Simmi mitte, kaalutlusel, et tema antakse kohtu alla ja mõistatakse süüdi. Kuna V. Simmile süüdistist ei esitatud ja seega teda kohtu alla ei antud, siis jäi ta kõikidest karistuste ilma ja hiljem hoopiski edutati ENSV MN Asjadevalitsejaks!

Tunnistajad füüsika-matemaatikateaduskonnast

Üldfüüsika kateedri õppejõud Herman Mürk (1908–1988) iseloomustas füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani Anatoli Mitti (1909–1980) kui väga töökat ja korda armastavat teadlast, kellel ei ole vaenlasi. Kuid ta lisas, et dotsent A. Mitt on aktiivne ateismi propageerija ja on kuulnud tema kohta ütlemist: “Küll jumal teda ükskord karistab kurjalt.” A. Mitt väitis 23. veebruaril 1966 oma ülekuulamise protokollis, et tema tähelepanekutel oli üldfüüsika kateedris olev elektrijuhtmestik paigaldatud juba kodanlikul ajal.
Füüsikust TA kirjavahetajaliige Tšeslav Luštšik (sünd. 1928, hiljem akadeemik) kirjutab oma seletuskirjas, et tema, eksperimentaalfüüsika kateedri juhataja prof. Karl-Samuel Rebane (1928–87, hiljem TA president) ja üldfüüsika kateedri juhataja dots. Kalju Kudu (1930–2001) on seisukohal, et “tulekahju sai alguse vertikaalis: üldfüüsika elektripraktikum, Mitti kabinet, õigusteaduskonna raamatukogu ja pööning” ja “oleks mõistusepärane, et põleng sai alguse teiselt korruselt”.
Omapärane kokkupuude oli mul matemaatikaprofessor Gerhard Johannes Rägoga (1892–1968), kuna ma pidin vestlema ka ülikooli endiste haldusprorektoritega. G. Rägo oli ülikoolis professor aastatel 1920–1940 ja 1944–1968 ja haldusprorektor aastatel 1944–1946. Telefoni teel olime kokku leppinud, et ma lähen tema elukohta Tähtverre. Uksel, peale tervitamist küsis ta minult, kes on teile Aaso Leps (lõpetas TRÜ 1956 matemaatikuna). Ütlesin, et ta on minu vend, mille peale ta vastas, et ta oli ülikoolis väga tugev üliõpilane. Seepeale küsis ta minult, kas ma ka tean, et teda kutsutakse “punaseks professoriks”, kuna ta 1920 opteerus Venemaalt Eestisse ja et tal on venelannast abikaasa. Vastasin, et ma ei ole sellest midagi kuulnud. Võib-olla ta tahtis kontrollida minu reaktsiooni sellise väite kohta. G. Rägo rääkis, et ta oli enne II maailmasõda olnud Pariisi (Sorbonne), Göttingeni jt Euroopa ülikoolides, mainis, et tuleohutuse-eeskirjad olid seal väga ranged. Väljaspool suitsetamisruumi oli suitsetamine rangelt keelatud, mis korduvatel juhtudel viis isegi üliõpilase eksmatrikuleerimiseni, aga samuti õppejõudude ja muu personali vallandamiseni. Mäletan, et ta rääkis ka seda, et kui tema oli TRÜ haldusprorektor, siis peahoone valvur pidi öösel, teatud kella ajal, kahel korral tegema ringi peale aulas ja aula rõdul. “Punane professor” G. Rägo rõhutas mulle veel eriti seda, et ülikooli parim rektor (1928–1937), kelle alluvuses ta on töötanud, oli usuteaduse professor ja hilisem EELK piiskop Johan Kõpp (1874–1970). Prof. Kõpp olevat igal hommikul käinud vaatamas ülikooli tähtsamaid objekte, vestelnud ülikooli töötajate ja kojameestega, omades seega alati ülevaadet asjade seisust.

Tunnistajad õigusteaduskonnast

Kuulasin üle (tegelikult andsin temale ülekuulamise protokolli, et ta end ise üle kuulaks) 11. jaanuaril 1966 õigusteadlase prof. Paul Vihalema (1910–1985), kuna õigusteaduskonna raamatukogu ning riigi- ja haldusõiguse kateeder asusid kõrvuti ruumides peahoone kolmandal korrusel. Mõni päev hiljem, kui ta andis mulle tagasi ülekuulamise protokolli, rääkis tolleaegne tuntuim riigi ja õiguse teoreetik, et sellisel kujul sotsialism, nagu ta meil täna eksisteerib, ei kõlba kuhugi ega vii kuhugi…Olgu öeldud, et tema vanem vend, tuntud tsivilist Hugo Vihalem, oli tribunali otsusega mõistetud 25 aastaks Siberi vangilaagrisse Saksa salateenistusega koostöö eest. See jutuajamine toimus peahoone ees päris mitu tundi, nii et mul hakkas külm. Seda juttu ta ei tahtnud kusagil ruumis rääkida, see oleks olnud ohtlik. Ta muidugi teadis minu päritolu ja ta oli olnud ka minuaegne õppejõud ülikoolipäevilt. Mäletan, pakkusin talle õuna, ta vaatas kella, pistis õuna taskusse ja ütles, et tal ei ole praegu söögiaeg. Muigasin selle peale, mille peale ta ütles, et ei ole siin naerda midagi. Mäletan, et ta võttis maast ühe poolpõlenud raamatu, vaatas seda ja viskas siis maha tagasi. Hävisid kõik õigusteaduskonna lõpetanute 978 diplomitööd. Räägiti, et õigusteaduskonna raamatukogu oli peamiselt prof. P. Vihalema isiklik raamatukogu, räägiti ka seda, et tema käes oli ka riigivanema prof. Jaan Tõnissoni raamatukogu… P. Vihalem oli 1940. aasta suvel Tartu sisekaitse ülem…
Kuna minul olid ülikooli stuudiumi ajal küllalt pingelised suhted “uue nõukogude põlvkonna” õigusteaduskonna õppejõudude, dotsentide Jenny Ananjeva, Vilma Kelderi ja Endel Laasikuga, siis ma palusin E. Mauerit neid üle kuulata. Peahoone tulekahjust nimetatud õppejõududel tegelikult eriti midagi juurde lisada ei olnud.


TÜ peahoone fuajees asuv elektrikell ehk “Suur kell”.

Tunnistajad ajaloo-keeleteaduskonnast

Päris palju kokkupuuteid oli mul keeleteadlase akadeemik Paul Aristega (1905–1990). Tema ülekuulamise protokollist nähtub, et täielikult hävis eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu kartoteek, mis sisaldas üle 100 tuhande sedeli ja materjali, mida pole kusagil teistes kogudes keelte suhtes, mis on hääbumas. Ta oli muidugi nördinud sellest kaotusest, mida peahoone tulekahi oli tema ja tema kolleegide teadustööle põhjustanud. P. Ariste oli väga jutukas. Esimene kord, kui me kokku saime, küsis ta kohe, et kas ma olen ülikooli lõpetanud ja millal ning avaldas imestust, et ta ei olnud mind “Werneris” kunagi näinud. Vastasin, et ülikoolis käies oli minu majanduslik seis halb, mistõttu “Wernerisse” sattusin harva. P. Ariste jättis mulle küllaltki edeva isiksuse mulje, kes armastas omavahelistel vestlustel rääkida teistest teaduseinimestest ja mitte alati just positiivse kandi pealt. Tundus, et temal olid välja kujunenud omapärased suhted V. Ernitsaga, kelle üle ta heitis nalja.
Eesti keele kateedri juhataja prof. Arnold Kask (1902–1994) väitis, et tulekahju ajal ta koos P. Aristega moodustanud kiiresti üliõpilastest inimketi ja ”üliõpilaste kohta peab ütlema, et nad kõik, olgu eesti või vene üliõpilased, üksmeelselt püüdsid kõigiti olla päästetöödel”.
Vestlesin korduvalt ja kuulasin üle keeleteadlast ja karskustegelast, Eesti Asutava Kogu ja I Riigikogu liiget Villem Ernitsat (1891–1982). Mul oli võimalus teda väga lähedalt jälgida, kuna ta kirjutas omakäeliselt oma ülekuulamise protokolli minu töölaua vastas. Tema tagasihoidliku riietuse juures ma panin tähele tema väga inimlikke ja tarku silmi. Kui ma olin protokolli läbi lugenud ja pööranud tema tähelepanu mõnele sõnale, mis ei olnud igapäevases keelepruugis kasutusel, siis ta vastas, et ega siis Aavik – mõeldud on keelemeest Johannen Aavikut (1880–1973) – ei tundnud ju eesti keelt. Muide, V. Ernits esitas ka oma versiooni tulekahju tekkimise võimalustest, kuna ta nägi 20. detsembri 1965 hilisõhtul ülikooli peahoone põhjapoolse osa teise või kolmanda korruse akendes valgust.

Lõpetuseks

17. märtsil 1966 A. Vilms lõpetas oma määrusega kriminaalasjas nr 09603 menetluse ENSV KrPK paragrahv 5 lg I p 2 alusel, kuna määruses kirjaldatud puudusi, vigu ja rikkumisi põhjustanud või soodustanud isikute teod ei moodusta kuritegu. Eeluurimisega tehti kindlaks, et tulekahju tekkis ülikooli peahoone teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedri üldpraktikumi pimedas (ilma akendeta) ruumis elektririkkest. Tulekahju põhjusena välistati tahtlik süütamine ja tulega hooletu ümberkäimine. Vigade ja puuduste kõrvaldamiseks ning edaspidiseks vältimiseks, samuti nendes puudustes ja vigades süüdiolevate isikute distsiplinaarvastutuse küsimuse otsustamiseks tehti esildused TRÜ rektorile, ENSV MN Kõrgema ja Keskerihariduse Komitee esimehele, ENSV ÜKK ministrile, Tartu Linna TSN TK esimehele ja Lõuna-Kõrgepinge Võrkude Tartu Võrgurajooni ülemale.
Keegi ei uskunud ülikooli peahoone süütamist ja seda ka uurimine ei tuvastanud. Et aga eeluurimise käigus ei esitatud kellelegi süüdistust, siis hakkasid rahvasuus tulekahju põhjuse kohta levima kõikvõimalikud kuulujutud. Ühe versiooni järgi oli tulekahjus süüdi teise korruse üldfüüsika kateedris elanud noor õppejõud, kes tulekahjule eelnenud õhtul oli töö juures metalli jootnud ja jootekolvi vooluvõrku unustanud. Teiseks levis ka järgmine kuuldus, et TRÜ õigusteaduskonna lõpetanud uurijaid ei oleks tohtinud kasutada ülikooli peahoone tulekahju uurimisel, kuna nad võisid olla erapoolikud, s.t “olla õigusteaduskonna õppejõudude poolt ja füüsikaõppejõudude vastu”. Seda naljakat “teooriat” arendati edasi sellisel kujul, et paarisaja aasta pärast ei huvita kedagi see fakt, mis oli peahoone tulekahju põhjuseks, vaid see asjaolu, kas peahoone tulekahi sai alguse õigusteaduskonna või füüsika-matemaatikateaduskonna ruumidest… Kuluaarides oli hiljem kuulda ka sellist väidet, et uurimisbrigaad oli koostatud “valedest” inimestest, kes ei tahtnud või ei olnud võimelised välja uurima peahoone tulekahju tegelikku põhjust, kuna uurimisgrupi juhi Ants Vilmsi lähisugulane on Eesti riigimees Jüri Vilms, Ando Leps on aga kodanliku-natsionalisti poeg. Töölisperekonnast on pärit vaid Endel Mauer (tegelikult oli see mees sündinud uurijaks)…
22. detsembril 1965 kutsus Kõrgema ja Keskhariduse Komitee kokku komisjoni peahoone taastamistööde ettepanekute väljakuulutamiseks. ENSV MN eraldas raha ja ehitusmaterjalid võimalikult kiireks tööks. Peahoone tuli taastada 1. septembriks 1966 ja aula 1. maiks 1967. Peahoone taastati väga ruttu. Peahoone restaureeriti 1. septembriks 1966 ja aula 28. aprilliks 1967. Aula avakontserdil mängis sünfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel Johannes Brahmsi piduliku avamängu “Akadeemiline”, mille vahemäng on “Mu isamaa armas” ja lõpus kõlab üliõpilaste hümn “Gaudeamus”. Räägiti, et nii ülevat kontserdielamust pole seni paljudel olnud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv