Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 


Eesti IME

Oleme 18 aastat saanud oma elu edendada. See on kui ime. Pärast 50 aastat kestnud okupatsioone saime taas vabaks, liigume, kuhu tahame, räägime mida tahame, kirjutame mida õigeks peame. Meil on jälle oma demokraatlik Eesti Vabariik. On aeg meelde tuletada: vabadus ei kukkunud meile lihtsalt kusagilt sülle ja oht seda kaotada pole siiani kadunud.
12. märtsil 1990 kokku tulnud Eesti Kongress kuulutas end seadusliku riigivõimu taastajaks.

Nüüd räägivad dokumentidel põhinevad uurimused aga ka paljud kirja pandud memuaarid sündmustest, mis eelnesid ja järgnesid sellele ajaloolisele sündmusele. Tagasi vaadates tundub, nagu oleks eesti rahvas vaid oodanud sädet, mis lahvataks põlema maha surutud vabadusetule. 1980. aastatel hakkasid inimesed kogunema koosolekutele, ühinema mitmesuguste liikumistega nagu Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Kristlik Liit, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Konservatiivne Rahvaerakond, Rahvarinne jt. Sageli võeti samaaegselt osa mitme liikumise ettevõtmistest – see oli inimeste joobnustav püüdlemine vabaduse poole.

Aga ERSP oli esimene organisatsioon, kes avalikult kuulutas oma eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel. Selle nimel tegid väga paljud tõsist tööd: moodustati kodanike komiteed, asuti registreerima eesti kodanikke. 1. märtsiks 1990 oli registreeritud peaaegu 800 000 eesti kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. Tuli kokku Eesti Kongress ja 12. märtsil 1990 valiti Eesti Komitee.
See oli pingeline tegevus Eesti Vabariigi taastamiseks, milles ei puudunud ka vastasseis nendega, kes tahtsid välja kuulutada nn kolmanda vabariigi. See vastasseis ilmneb aeg-ajalt praegugi, kui oma tõekspidamisi püüavad põhjendada Rahvarinde kunagised juhid. Õnneks läks siiski nii, et Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel.


Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv