|
|
Eesti IME
Oleme 18 aastat saanud oma elu edendada. See
on kui ime. Pärast 50 aastat kestnud okupatsioone saime taas
vabaks, liigume, kuhu tahame, räägime mida tahame, kirjutame
mida õigeks peame. Meil on jälle oma demokraatlik
Eesti Vabariik. On aeg meelde tuletada: vabadus ei kukkunud meile
lihtsalt kusagilt sülle ja oht seda kaotada pole siiani kadunud.
12. märtsil 1990 kokku tulnud Eesti Kongress kuulutas end
seadusliku riigivõimu taastajaks.
Nüüd räägivad dokumentidel
põhinevad uurimused aga ka paljud kirja pandud memuaarid
sündmustest, mis eelnesid ja järgnesid sellele ajaloolisele
sündmusele. Tagasi vaadates tundub, nagu oleks eesti rahvas
vaid oodanud sädet, mis lahvataks põlema maha surutud
vabadusetule. 1980. aastatel hakkasid inimesed kogunema koosolekutele,
ühinema mitmesuguste liikumistega nagu Eesti Muinsuskaitse
Selts, Eesti Kristlik Liit, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse
Partei, Konservatiivne Rahvaerakond, Rahvarinne jt. Sageli võeti
samaaegselt osa mitme liikumise ettevõtmistest – see
oli inimeste joobnustav püüdlemine vabaduse poole.
Aga ERSP oli esimene organisatsioon, kes avalikult
kuulutas oma eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku
järjepidevuse alusel. Selle nimel tegid väga paljud
tõsist tööd: moodustati kodanike komiteed, asuti
registreerima eesti kodanikke. 1. märtsiks 1990 oli registreeritud
peaaegu 800 000 eesti kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat.
Tuli kokku Eesti Kongress ja 12. märtsil 1990 valiti Eesti
Komitee.
See oli pingeline tegevus Eesti Vabariigi taastamiseks, milles
ei puudunud ka vastasseis nendega, kes tahtsid välja kuulutada
nn kolmanda vabariigi. See vastasseis ilmneb aeg-ajalt praegugi,
kui oma tõekspidamisi püüavad põhjendada
Rahvarinde kunagised juhid. Õnneks läks siiski nii,
et Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse
alusel.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
