Kultuur ja Elu 1/2010

Kultuur ja Elu 4/2009

KUIDAS SAABUS TARTU RAHU?

Avaldame asjaosaliste meenutusi Tartu rahu 10. aastapäevale pühendatud ajakirja “Kaitse Kodu!“ erinumbrist.

Lepingule kirjutab alla Vene delegatsiooni esimees Adolf Joffe (vasakul), paremal Jaan Poska.

Rahukonverentsi kuluaarides

Kaitse Kodule´le kirjutanud M. Raud

1. Sõda ajakirjanikkude ja tsensori vahel

Teenisin rahukonverentsi ajal sõjaväeametnikuna Tartu trükitööde sõjakontrollis, kus mu ülesandeks oli ajalehtede tsenseerimine. Konverentsi ajal laienesid mu ülesanded – mu kätte koondati kõigi teadete tsenseerimine, mida saatsid Tartust välismaale ajakirjanikud rahuläbirääkimiste üle. Sõjategevusesse puutuvate teadete tsenseerimiseks olid meil täpsed juhtnöörid kindralstaabilt, rahuläbirääkimiste suhtes pidin ma muretsema nad välismin. A. Birgilt, kes tihti viibis Tartus, ja rahudelegatsiooni juhatajalt J. Poskalt. Et aga võimalik oleks kontrollida ajakirjanikke, oli vähe ametlikust informatsioonist, pidin olema rahusse puutuvais küsimusis paremini kursis kui ajakirjanikud. Nii tuli siis tsensoril talitada ajakirjaniku viisil ja hankida teateid ja andmeid ka kaudsel teel. Selle juures oli mul kasuks mu endine ajakirjaniku vilumus ja mu tutvus delegatsiooni liikmetega ja konverentsile kutsutud ekspertidega.
Ajakirjanik ja tsensor on loomulikud vastased. Eriti oli see nii rahukonverentsi ajal. Välismaa ajakirjanikud ei tulnud kaugelt siia imestama Tartu ilu, vaid hankima huvitavaid teateid, mis tasub kulud ja vaeva. Neid ei huvitanud teateid, mis tasub kulud ja vaeva. Neid ei huvitanud üksi rahu, vaid ka sõda ja suhted Eesti valitsuse ja „enamlaste kukutajate” – Vene valgete vahel. Saadetavad teated võisid olla meie noorele Eesti riigile aga kahjulikud, kui nad meie seisukorda ja meie püüdeid valgustasid valesti. Ei olnud isegi seda teada, kas kõik isikud, kes esinesid siin ajakirjanikena, meile olid sõbralikud. Tuli arvestada ka hädaohuga, et kirjasaatjate kaudu ja nende abil katsutakse hankida ja saata välismaale meie sõjasaladusi, oli tarvis suurt ettevaatust ja valvelolekut. Seepärast tuli ka välismaa ajakirjanikega mõnigi kord suuremaid „mõtete lahkuminekuid”. Mõni mees katsus saata teateid „ridade vahel”. Tuli panna neile ette koolipapa nõudeid: kirjutage s e l g e l t. Kuid ajakirjanikud on nupukad poisid. Nad leidsid tsensori tüssamiseks lihtsa abinõu: adresseerisid kirjad ja telegrammid mõne tuttava nimele palvega toimetada need edasi välismaale eraisikute nimele. Nad arvestasid õigesti, et eraisikute kirjad ja telegrammid on nõrgema valve all. Sellele saadi aga pea jälile ja ajakirjanikud olid targad küllalt saama aru, et see kaudne tee ka väga pikk võib olla, isegi nii pikk, et niisugune kiri ja telegramm üldse kohale ei jõua. Nüüd võtsid ajakirjanikud appi telefoni. Teateid saadeti telefoniteel Tallinna, et neid sealt edasi toimetada. Aga ka siin saadi paha üllatuse üllatuse osaliseks – telefonikõne katkestati kõige paremal silmapilgul. Tarvitades posti. Aga kui need kirjad Tartu tagasi saadeti kontrolli – rahukonverentsi puutuvate teadete kontrollimine oli koondatud Tartu – siis algasid ajakirjanike ja tsensori vahel korralikud „rahuläbirääkimised”, mis lahenesid mõlemale poolele rahuldavalt. Tsensor katsus ajakirjanikele võimaldada nii suurt vabadust kui meie riigihuvid seda vähegi lubasid, ja ajakirjanikud lubasid loobuda „kaudseist teist” teadete edasisaatmisel. Ühtlasi lepiti kokku, millest tohib kirjutada, millest mitte. Kõige raskem oli saada läbi Jaapani ajakirjanikuga, sest sel mehel oli haruldaselt hea nina, ta oli väga liikuv, seejuures ühtlasi pealetikkuv ja kangekaelne.

2. Vaenlase laager

Konverentsi alul oli kõvaks pähkliks, kuidas tsenseerida neid kirju ja telegramme, mis saadetakse Vene rahusaatkonna liikmete ja ametnikkude nimele. Teadete vahetuse saladus Moskvaga oli neile kindlustatud. Nad võisid tarvitada oma šifri ehk salakirja. Mis teha aga siis, kui hakatakse saatma sisemaalt neile kirju ja telegramme? See oli aga asjatu peamurdmine, sest niisuguseid kirju ja telegramme ei tulnudki. Siin oli käimas oma põrandaalune post. Saatkonnal oli kaasas suur kantselei. Kantseleiametnikkude keskel oli üks eestlane, kelle ülesandeks oli kommunistliku propaganda korraldamine. Pidime arvama, et see propaganda osakond katsub luua sidemeid ka oma salaluurega. Väliselt oli saatkonna ülespidamine kui ka meie võimude suhtumine temasse täitsa korrektne. Saatkonna ametnikud liikusid linnas vähe, võõraid nende majas ei käinud, meie harilikku posti ja telegraafi nad ei tarvitanud. Meie võimud omalt poolt ei tülitanud neid järelevalve ja salaluurega. Loomulikult olid Vene saatkonna propaganda- ja luureametnikud umbusklikud. Kuna nad meie jälgijaid ja luuret kuski ei märganud, arvasid nad, et me oleme seda suutnud osavasti maskeerida. See tegi neid veel ettevaatlikumaks läbikäimises välismaailmaga. Seda katsuti korraldada meie maalt palgatud teenijate kaudu. Tulles Tartu palkas Vene delegatsioon tööbörsilt hulga tööta töölisi alamaiks teenijaiks. Iseenesest katsuti anda eesõigus veendunud kommunistidele. Mitte-kommunistide kallal tehti niikaua kihutustööd, kui nad muutusid õigeusklikkudeks kommunistideks. Need teenijad kui meie riigi kodanikud liikusid vabal ajal linnas ja puutusid kokku mitmesuguste inimestega. Neid katsutigi kasutada ühenduse pidamiseks meie kommunistlikkude organisatsioonidega. Kuna kirjade kandmine oli hädaohtlik, siis kanti teateid edasi suusõnal. Vene propagandamehed ei olnud arvestanud aga selle hädaohuga, et niisugused juhuslikult hangitud käskjalad mõnikord ei mõista suud pidada, tundes oma tähtsust ajasid nad juttu ka mittekommunistidega ega mõistnud neile usaldatud saladusi varjata. Nad kõnelesid oma endistele sõpradele asjust, mille avaldamine ei käinud kokku Vene delegatsiooni huvidega. Linnas teati üsna hästi, mis Vene saatkonnas tehakse ja kõneldakse. Vene propagandajuht oli ise hea jutumees ega taibanud oma uute teenijate ees pidada saladusi.
Teenijate jutu järele on isegi Vene delegatsioon olnud ettevaatamatu. Propagandajuht kaevanud, et H. Joffe ise paljastanud Eesti saatkonna ees kõik oma saladused. Vene delegatsioon pidanud Moskvaga läbirääkimisi telegraafiteel, tarvitades salakirja. Kuna telegrammid käisid Eesti telegraafi kaudu, jäid ärakirjad neist meile. Venelased olnud kindlad, et on võimatu leida salakirja võtit. See olnud ka tõesti nii. Korra olevat aga Joffe koosolekul näidanud meie saatkonnale Moskvast saadetud telegrammi tõenduseks, et temal täitsa võimatu on anda järele, sest et Moskvast saadud juhtnöörid ei luba seda. Selle telegramm abiga olevat meie saatkond jalamaid leidnud salakirja võtme ja lugenud läbi kogu kirjavahetuse Vene delegatsiooni ja Moskva vahel. Venelased, märgates seda, muutnud küll salakirja, kuid see olnud juba hilja, sest Moskva seisukoht ühes ja teises küsimuses ja sealt soovitatud taktika rahuläbirääkimistel olnud meie delegatsioonile juba teada. Kas see jutt vastab tõele, ei ole olnud mul võimalik kontrollida ka pärast konverentsi, sest Eesti delegatsioonile ligidal seisvad isikud keeldusid kõnelemast selle küsimuse üle, üteldes, et seda võib teada ainult J. Poska. J. Poska aga naeratas vastuseks mu küsimusele, et ei olevat tarvis olla nii uudishimuline.

3. Esimesed lahingud

Tundub imelik kõnelda „lahingust” rahukonverentsil. Tõepoolest peeti aga siin samasuguseid lahinguid kui rindelgi. Pealetungi avasid venelased. Meie „rahumehed” aga ei olnud halvemad sõjameestest rindel. A. Joffe on kodus – Veski tän. 8 – mitmel korral avaldanud varjamatut imestust, kust on küll võtnud noor ja priske riik nii osavad diplomaadid. J. Poskat pidanud ta endavääriliseks vastaseks. Ühtlasi seletanud ta, et Vene delegatsiooni püüete väike edu olenevat sellest, et nende sõjavägi rindel oma tulega rahusaatkonna tööd küllaldase eduga ei toeta. Ei olevat võimalik vastast hirmutada – ähvarda teda diviiside, korpuste ja armeedega, aga tema naerab.
Ägedad ja ärevad olid rahukonverentsi esimesed päevad, kui Vene delegatsiooni juhiks oli Krassin. Esimesi sõnalahinguid peeti küsimuse ümber, kumb on kummalt rahu palunud. Krassin katsus meie saatkonnale teha selgeks, et meie palunud rahu. Hoogu andis temale Läti ja Leedu ärajäämine konverentsilt, kuna meie just rõhutasime ühiste läbirääkimiste tarvidust. See lahing jäi muidugi tagajärjetuks, sest kumbki pool ei tahtnud alla vanduda. Nüüd tegi Vene delegatsioon huvitava manöövri: teatas juba ette, et ta on valmis tunnustama Eesti iseseisvust, nõudis aga konverentsil, et Eesti samuti tunnustaks nõukogude valitsust. Siin oli hea nõu kallis. Seni ei olnud ükski riik veel enamlaste valitsust tunnustanud. Eesti oleks pidanud seda tegema esimesena ja veel enne, kui on teada, kas rahuläbirääkimistest üldse tuleb midagi välja ja kas Venel on tõsiseid rahumõtteid. Tartu rahukonverents oleks siis ka nurjamineku korral annud venelastele tähtsa tagajärje: nõukogude valitsuse tunnustuse ühe riigi poolt. Vastutasuks ei oleks venelased annud midagi. Eesti iseseisvuse tunnustamisel rahulepinguta oli ikkagi ainult niipalju väärtust, kui Eesti suudab oma piire relvadega kaitsta. See tunnustamine oleks aga võinud ajada Eesti riidu meid toetavate riikidega, kes juba rahuläbirääkimiste algamise peale vaatasid kõõrdi. Nüüd sellele lisaks tunnustada Nõukogude valitsust – see oli hädaohtlik. Kuidas aga tõrgud tunnustamast vastast, kui see on valmis tunnustama sind?! Seisukord läks põnevaks ja venelased hõõrusid juba ette käsi. Eesti delegatsioon lubas vastata järgmisel päeval ja tegigi seda suurima rahuga. J. Poska seletas, et Eesti on valmis järgima Vene eeskujule. Kuid ta näitas ära, et tunnustamine peab olema ühesugune. Kui tunnustab Vene saatkond Eesti iseseisvust ja rippumatust, on ka Eesti saatkond valmis tunnustama Venemaa iseisvust ja rippumatust, nõuab Vene, et me tunnustaksime nõukogude valitsust, siis ta peab ise loomulikult tunnustama ka Eesti demokraatlikku riigikorda. Selle peale loobusid venelased tunnustamise nõudmisest. Tunnustada Eesti demokraatlikku korda ei julgenud nad Eesti kommunistide pärast, kellelt loodeti, et nad ligemas tulevikud käänavad kaela Eesti „demokraatial”, vastu võtta aga Eestilt tunnustus, et Venemaa on Eestist rippumatu ja iseseisev, ei lubanud venelaste uhkus.
Järgnevaist lahinguist ei maksa mul kirjutada, seda võivad teha kõige paremini need, kes viibisid ise konverentsil.

4. Jõululaupäeva õhtu.

Istusin jõululaupäeva õhtul 1919. a. oma perekonnaga jõulupuu ümber, kui saabus käsk ilmuda kell üheksa Tartus viibiva peaministri Jaan Tõnissoni korterisse Tööstuse tänavale. Olin punkt kell 9 kohal. J. Tõnissonil põles jõulupuu. Külalisi ei olnud. J. Tõnisson võttis mu südamlikult vastu ja seletas, et ta kutsunud mu enda juure iseäralise sihiga. Iga silmapilk olevat oodata vaherahu allakirjutamist. Ta tahtvat jõulu esimeseks pühaks rõõmustada kodanikke selle rahuteatega ja saata välja „Postimehe” eratelegrammi vaherahu allakirjutamise üle. Kuna selleks aga tarvis läheb sõjatsensori luba, palus ta mind niikaua oodata, kuni vaherahuleping kirjutatakse alla, ja siis tsenseerida peaministri tekst, mille tema, Tõnisson, seab kokku. See au, tsenseerida peaministri telegrammi, jäi aga tulemata. Ootasime tunni, ootasime enam, rahukonverentsilt ei tule aga mingit teadet. Peale kella 10 kõlistas J. Tõnisson ise konverentsile. Sealt tuli vastuseks, et vaieldavat veel ühe punkti üle. Jälle pikk ootus. Viimaks kella 12 paigu kõliseb telefon. Pikk jutuajamine. Juba esimestest Tõnissoni sõnadest selgub, et vaherahust ei tulnud midagi välja. Ootan põnevusega jutu lõppu. J. Tõnisson teatab lühidalt, et läbirääkimised on läinud nurja. Meil seisvat ees rasked jõulud. Venelased on ähvardanud hirmsa pealetungimisega kogu rindel.
Hiljem kuulsin põhjust: A. Joffe katsunud võtta lepingusse punkti, mille järele vaherahu ajal Narva oleks jäänud kaitseta. Ta nõudnud, et Eesti tooks väed Narva jõest kümme versta lääne poole ja loobuks Narvajõe liini kindlustamisest. See oleks teinud vaherahu hädaohtlikuks: kui kergesti ei oleks tekkinud vaenlasel soov teostada vaherahuga seda, mis ei läinud korda sõjaga – äkilise pealetungiga vallutada kaitseta Narva. Sellele ettepanekule vastanud J. Soots: „Ei vii ära ühtki meest Narva liinilt. Kuulipilduja seame kuulipilduja kõrvale ja iga 100 sülla peale patarei.” A. Joffe, nähes oma kavaluse nurjaminekut, otsustanud otsida abi sõjaväelt: Narva ei tahetud mingil tingimusel jätta Eestile.

5. Rahu maa peal.

Meie delegatsioonilt saabus teada, et rahu allakirjutamine on 1. veebruaril kell 10 hommikul. Ajakirjanikele anti luba seda pealt vaadata. Kell 10 kogunes konverentsihoonesse hulk rahvast – peale tegelike ajakirjanike oli seal kaunis kogu teisi haritlasi. Kogunesime hoone alumisele korrale, kus meid mitmel korral pildistati. Sõlmiti tutvus välismaa ajakirjanikega. Ootasime tund, ootasime paar, ootamine hakkas minema igavaks. Viimaks teatati: allakirjutamine on õhtul kell 9–10 paigu. Lahkusime, et koguneda õhtuks uuesti. Jälle kordus sama lugu – oota ja oota. Tõusis kartus, kes allakirjutamisest üldse tulebki midagi välja. A. Jürgenstein läks maad kuulama – tuli tagasi teatega: ümberkirjutamisel sattunud ühte lepingusse viga ja seepärast kirjutatavat kogu leping ümber. Oli juba üle poolöö – 2. veebruar oli juba jõudnud kätte, kui ilmus hoone komandant teatega, et palutakse ajakirjanikke ilmuda. Läksime teisele korrale koosolekute saali. Rahukonverents istus pühalikult ümmarguse laua taga. Lauast eemale istus välisminister A. Birk. Pandi särama pimestav valgus ja koosolekulaud pildistati paaril korral. Seina ääre oli pandud kaks väikest lauda. Kummagi peal olid kirjutusabinõud ja põles küünal. Ühe laua ääre asus J. Poska, teise ääre A. Joffe. Lepingud kirjutati alla ja kinnitati lakkpitsatiga. Juhtide järel asusid alla kirjutama delegatsiooni liikmed, kes samuti vajutasid oma pitsati lepingule. Allakirjutamine võttis pika aja, sest tuli kirjutada alla kahele eksemplarile, ja pitsati vajutamine võttis aega. Nüüd algas vastastikune õnnesoovimine. Esimestena pigistasid üksteise kätt J. Poska ja A. Joffe. Meeleolu oli kõigil pühalik. Viibiti veel tükk aega koos juttu ajades. Järgmisel päeval lendasid juba telegrammid üle maailma teadetega rahusõlmimisest.

Kalevlased Narva rindel vaherahu ajal.

Tartu Rahuleping ja ta sõlmijad

Isiklikke mälestusi Rein Eliaser

Ettevalmistused.

Novembrikuu lõpul 1919. a. sain kord kutse minna J. Poska poole Liiva tänavale läbirääkimisele. Ilmusin sinna ühel pühapäeva õhtupoolikul. Minu sinnailmumisel oli kadunud J. Poska oma kabinetis ametis ja enne, kui ta mu jutule võttis, tuli mul mõni minut vesta juttu ta abikaasaga. Viimane tähendas siis muuseas, et tema abikaas olevat kogu päeva ametis mingisuguse lepingu kava kokkuseadmisega. Nagu hiljem selgus, oli see Tartu rahulepingu kondikava, mille kallal kadunud riigimees kogu pühapäeva töötas.
Kui J. P. mu viimaks vastu võttis, selgus, et ta mulle ettepaneku tahtis teha, minna temaga ühes Tartu Eesti rahusaatkonna „asjade valitsejaks“. Pean ütlema, et tol korral millegipärast armastati seda nimetust, kuigi suuremale hulgale jäi saladuseks, mispärast just sääraselt nimetati isikuid, kelle valitsemisel õieti väga vähe asju oli. Arvan, et see nimetus oli pärit Vene Ajutise Valitsuse päevilt, kus väikestele asjadele vahest anti suured kõlavad nimetused.
Minu katsed vastu rääkida sellele ettepanekule tõrjus J. Poska kindlasti tagasi ja ma andsin oma nõusoleku.
Päev või paar hiljem viis meid rong juba Tartu poole. Saatkond asus Tallinnas 2. klassi vagunisse, mis oli tol korral suureks luksuseks, sest üldse oli ju siis väga vähe 2. klassi vaguneid. Samasse vagunisse olid asunud ka mõningad välisajakirjanikud oma kirjutusmasinatega. Varsti pärast rongi väljasõitu palusid ajakirjanikud luba esitada J. Poskale neid huvitavaid küsimusi, milleks viimane oma nõusoleku andis. Täpselt enam ei mäleta nende küsimuste sisu, kuid niipalju on meeles, et kadunud J. Poska andis liig otsekoheselt esitatud küsimustele kaunis põiklevad vastused, ise sealjuures heatahtlikult naeratades. Vastused pandi sealsamas vagunis masinatel kirja ja esimesel võimalusel läksid nad juba traaditeel Eestist välja.

1. Eesti rahusaatkonna koosseis ja töökorraldus

Eesti rahusaatkond koosnes: juhataja – J. Poska; liikmed – Ants Piip, dr. Mait Püümann, kindral J. Soots ja Jul. Seljamaa. Peale selle abijõud, nagu asjatundjad: R. Paabo, J. Puhk, kolonel Mutt, K. Ast, Oinas ja tehniline personal: R. Eliaser, V. Tomingas ja kaks-kolm masinapreilit. Saatkonna korteriks oli võetud endise notar Rosenthali korter Rüütli tänaval, kuna rahukonverentsi koosolekud pidid leidma aset Aia tänaval asuvas majas nr. 39, kus on praegu riigikohus. Niipalju kui mäletan, oli tarvilise sisseseade konverentsi ruumidesse hankinud Tartu seltskond mõnede agaramate prouade eestvõttel. Ruumid olid küll tühjavõitu, kuid siiski küllalt otstarbekohased ja avarad selleks, et temas ära paigutada kaht saatkonna koosoleku saali, üldkoosoleku saali ja Eesti saatkonna kantseleid. Sissepääs ruumesse sündis eriliste lubadega, mis anti välja Eesti saatkonna poolt ja mida kontrollisid uksel seisvad vahisõdurid.
Töö korralduse kohta pean ütlema ainult paar sõna, sest see oli harilik: kumbki saatkond töötas välja oma ettepaneku ja arutas läbi teise poole vastuettepaneku oma kinnisel koosolekul. Neil koosolekuil, millest suurem osa jäi protokollimata, arutati tihti peensusteni läbi üksikud taktilised sammud, taktilised võtted. Kuid pean kohe ütlema, et küllalt tuli ette juhtumeid, kus siiski vastaspoole samm, mis polnud ette nähtud, üldkoosolekul J. Poska poolt arvatavasti paraliseeriti ja saatkonna liikmed pärast üldkoosolekutki tundsid mõnu kadunud riigimehe osavusest.
Kuna Vene saatkonnal oli kaasas stenografist, kes pani kirja kõik üldkoosolekul peetavad läbirääkimised ja siis paar päeva hiljem andis oma stenogrammid läbivaatamiseks Eesti saatkonnale, kel endal puudus stenografist, siis otsustati Eesti poolt piirduda stenogrammide täpsuse järelevalvega. See ülesanne lasus William Tomingasel, kes ka kõigil üldkoosolekutel pidi käima ja oma märkused tegema, et tarbekorral oleks kergem teha parandusi. Minu õlgadel lasus Eesti saatkonna kinniste koosolekute otsuste vormuleerimine, kui see tunnistati tarvilikuks, nende otsuste põhjal ettepanekute esialgne väljatöötamine ja selleks üksikutele saatkonna liikmetele kaasaaitamine ning abijõudude läbi ettepanekute ja materjalide paljundamine kui ka ajakirjanduse informeerimine konverentsi tööde käigust sellekohaste ametlikkude bülletäänide läbi, mis peaaegu igapäev välja anti. Eesti saatkonna töödes on muidugi asju, millest minu arvates veel vara rääkida on. Kuid mõned momendid võiksid siiski juba kuuluda avalikkusele. Nii näiteks ei oleks vist ülearune ära märkida vähemalt mõnede saatkonna liikmete suhtumist rahuläbirääkimistesse.

Nagu eelpool nimetasin, valmistas kadunud J. Poska rahuleping kondikava valmis juba Tallinnas, oma korteris veel enne väljasõitu Tartu. Oli tunne, et Poska võttis neid läbirääkimisi kohe algusest peale väga tõsiselt.
Selle vastu oli aga kindral Soots rahuläbirääkimiste alul suur nende vastane. Ma mäletan pooleldi veel neid vaidlusi hr. kindrali ja kadunud diplomaadi vahel, mis lõppesid kindrali järeleandmisega diplomaadi argumentatsioonile, mis käis umbes järgmiselt:
„Olen nõus teiega, härra kindral, et rahuläbirääkimised võivad demoraliseerida sõdureid, võivad märksa vähendada sõdimishimu väeliinil. Kuid sellegipärast julgen arvata, et meil siiski tuleb katsuda saada kätte rahu. Ja mida rutem, seda parem. Sest teie peate ju olema minuga nõus, et kuigi me sõdiksime veel aasta, kaks, kolm, ütleme isegi viis, siis ometi kord tuleb moment, kus peame algama neid läbirääkimisi. Et siis need hädaohud oleksid väiksemad, on raske ette ütelda, sest meie rahva arvu juures võib ennem vastupidist oletada. Eks ole nii, härra kindral?“
Ja kindral andis järele, kuigi vastutahtmist, kuigi suure skepsisega asudes tööle.
Väga aktiivne oli lepingu sõlmimisel veel ka hr. prof. A. Piip, kuigi minu äranägemise järele J. Poska kunagi ohje enda käest sekundikski ära ei lasknud libiseda, saatkonna liikmed M. Püümann ja Jul. Seljamaa paistsid mulle tagasihoidlikumaina ja tegid ainult harva üksikuid märkusi. Hr. prof. A. Piibu meeleolude kohta olgu veel niipalju öeldud, et tema närvid paistsid mulle vähem vastupidavana, kui kadunud J. Poska omad. See tuli eriti ilmsiks kauplemistes kullafondi pärast, mida, nagu teada, lõppeks Venemaa meile 15 miljoni rubla suuruses summas andis välja. Alul ei tahtnud Venemaa esindajad midagi sellest kuulda ja alles pikapeale hakkasid nad vähe-haaval järele andma. 13. detsembril 1919. aastal saadi teada, et enamlased siiski tõsiselt soovivad sõlmida rahulepingu. Ja samal päeval andis ka Joffe esimest korda järele selles küsimuses, arvates, et jutt võiks siiski olla vahest 2-3 miljonist, mitte aga suuremast summast. Need kauplemised kestsid kaua, enne kui lepiti kokku 15 miljoni kuldrublale. Ja hr. professor kartis mitmel korral, et leping võib seepärast nurjuda, ning avaldas nende ridade kirjutajale imestust, miks küll hr. Poska selle summaga nii kangesti pingutab. Ma usun, et hr. professor oleks leppinud palju väiksema summaga, et aga ainult rutemini leping sõlmitaks. Säärased on vähemalt nüüd aastate järele muljed ja mälestused.

Vene rahusaatkond

Vene rahusaatkonna ametliku koosseisu üle jutustavad muidugi ametlikud dokumendid. Jätan seepärast selle osa oma kirjutisest välja.
Lugejat võiks vast rohkem huvitada need andmed, mida nois pabereis ei leidu. Neist paar rida.
Vene saatkond, saadikud ühes asjatundjate ja tehnilise personaliga, koosnes 27-st isikust. Ja selle saatkonna isu kohta liikus siis kõiksugu anekdoote, nagu näiteks, et need 27 inimest kulutavat päevas oma 25 naela suhkrut ja määratu hulga leiba, sest nii üht kui teist võetavat lauast ära minnes endaga kaasa.
12. detsembril 1919. a. sõitis Krassin, kes esialgu oli Vene saatkonna juhiks, Tartust Pihkva kaudu Venemaale. Mis põhjustel see sündis, ei olnud meile teada, kuid üks on kindel, et ta järetulija Joffe oli palju painduvam, mispärast ka temaga kergem oli läbirääkimisi pidada. Krassinil oli ärasõitmisel kaasas tema pagas, mis kaalus oma 100 puuda. Esialgu vangutati selle üle pead ja ei jõutud kohe otsusele, millisele seisukohale asuda, kuid varsti saadi teada, et mõni päev enne seda oli linnas enamlaste poolt suuremal arvul kokku ostetud toiduaineid: võid, juustu, suhkrut jne. Ja siis oli seisukoht kindel: Krassin lahkus Eestist oma 100-puudase pagasiga ilma ühegi vahejuhtumiseta.
Vene saatkonna tehnilise personali nime all kaasas olevate isikute poolt kardeti suurt agitatsiooni. Kartus oli seevõrra suur, et saatkond tervena paigutati, nagu teada, Veski tänaval asuvasse endise lastekliiniku majja, mis tänavalt kaugel ja aiaga eraldatud, ja peale selle oli veel seal seatud sisse nende järele salavalve. Kuid meie n.n. salavalve oli liiaks avalik, mistõttu aset leidis järgmine vahejuhtumine.
22. jaanuari 1920. a. oli rahulepingu tekst juba niikaugel, et mina ühes Vene saatkonna sekretäriga hr. Klõškoga läksime linna trükikoda otsima, kes lepingu trükkimise võiks enda peale võtta. Parajasti, kui olime kõige suuremas kauplemise hoos Mällo trükikoja juhatajaga, kes ei tahtnud tööd võtta vastu, sest et trükikojal olevat suured kroonu tellimised täita, astus sisse samasse trükikoja kontoriruumi, kus meie olime, sõdurimundris noormees. Enne kui ta sai suu lahti teha, lausus Klõško mulle ärritatud toonil: „Ma avaldan teile päris ametlikult: See sõdur alatasa saadab meid koju. Kui tahetakse meie järele valvet pidada, siis tehtagu seda mõistlikumalt, mitte aga säärasel häbematul kombel. Igal häbematusel on oma piir.“
Selle avalduse andsin Poskale edasi ja „sõdur“ kadus Vene saatkonna „kojusaatjate“ hulgast. Ja seega oli vahejuhtumine likvideeritud.

Mõned erilised momendid

Põnevaimaid silmapilke oli 1919. a. jõululaupäev, kus taheti jõulukingituseks saada kätte vaherahu. Vaherahulepingu tekst oli valmis, koos Karl Astiga tõlkisime selle vene keelest eesti keele, kusjuures, nagu hiljem selgus, oli tõlkesse sattunud paar viga: nimelt oli jäänud vahele paar lauset, mis prof. Piip pärast jõulu parandas ära, enne kui 31. detsembril 1919. a. vaherahulepingule alla kirjutati. Et lepingu allakirjutamist juba kella 5-st õhtu iga moment loodeti, siis peeti Tartu jaamas Tallinna poole minev öine rong kinni kuni kella 3-ni öösel, kus selgus lõplikult, et vaherahu jõuluks siiski ei saa: Vene saatkond seletas, et ta ei ole saanud oma valitsuse nõusolekut selleks. Ja meie saatkond sõitis pühi pidama Tallinna. Hr. Poska seletas siis ka venelastele, et tema pühade ajal räägib oma valitsusega ja küsib lähemaid juhtnööre. Seetõttu tehti töödele pühadeks vaheaeg. Kui rong kell 3 jõuluöösel Tartust hakkas liikuma, oli kõigi meel kurb – sõda kestis väeliinil edasi ja veel palju hirmsamal kombel kui seni. Enne Tallinna sissesõitu lausus Poska mulle nukralt: „Mina vist küll enam tagasi ei lähe. Nagu näha, ei suuda ma ometi lepingut läbi suruda.“
Kuid pärast jõulu sõitis saatkond sama Poska juhatusel tagasi. Nüüd ei kulunud enam palju vaeva vaherahu saavutamiseks ja juba 31. detsembril 1919. a. kirjutati alla vaherahulepingule, mis verevalamise liinil seisma pani. Muidugi tuleb siin palju panna viimase ägeda pühadeaegse kallaletungi tagasilöömise arvele.
Pärast seda edenesid rahuläbirääkimised juba palju kergemini. Ja kui üldkoosolekul algasid vaidlused, mis ähvardasid pooli lahku ajada, tehti ikka vaheaeg. Ja saatkondade juhatajad hakkasid omavahel „nelja silma“ all vahetama mõtteid. Need „mõtete vahetamised“ kestsid tihti tundide kaupa. Ei mäleta enam, kes tuli sellele mõttele. Kuid üht peab ütlema, et neil saatkondade juhtide mõtete vahetamistel oli lõpmatu suur tähendus lepingu saavutamisel. Vene esindajad üldkoosolekuil rääkisid tihti propaganda mõttes, lootes nende kõnede avaldamisele. Meile ei olnud see aga kuigi soovitav. Olid saatkondade juhatajad kokku leppinud, siis ei olnud ka enam üldkoosolekud nii tüütavad.
Palju lõbu pakkus Eesti saatkonna liikmetele ka see, kuidas dr. Püümann piirikomisjonis venelastele püüdis teha selgeks, et üks või teine küla juba seetõttu pidavat kuuluma Eestile, et ta nimi olevat puht-eestiline. Kas venelased neid väiteid uskusid, on raske öelda, kuid eestlased küll sagedasti ei tunnud neis nimetustes oma emakeelt ära.

Lõppmärkused

Kümme aastat on möödas ajast, mil alla kirjutati Tartu rahuleping. Ta järele pandi väerindel verevalamine seisma. Eesti rahusaatkonna juht J. Poska, rahulepinguga Tallinna poole sõites, arvas, et tema elutöö on nüüd tehtud, tema võib nüüd ära puhkusele minna Haapsallu või, kui juba, siis riigikohtusse. Ja ta läkski varsti puhkusele. Kuid nii mõnedki rahulepingu punktid, mille üle Tartus ägedalt ja kaua vaieldi, ootavad ikka veel teostamist, nagu metsakontsessioon, Tallinna-Moskva raudtee kontsessioon ja veel mõnigi teine asi.

Joakim Puhk

MINU MÄLESTUSI RAHUTEGEMISEST

“Kaitse Kodu!’le” kirjutanud Joakim Puhk

Minu osa rahulepingu sõlmimises ei olnud jumal teab kui suur. Aga mõned mälestused jäid siiski teravalt meelde. Olin nimelt majanduslik ekspert meie rahudelegatsiooni juures. Kadunud Jaan Poska arvestas väga õieti, et tarvis on venelasi heade ärivõimalustega rahutegemisele meelitada ja neilt vastutulelikkust rahutingimustes välja kaubelda.
Ma pidin juba oma elukutse poolest kõigis kaubaküsimustes asjatundja olema ja venelastele selgeks tegema, kui suured ostuvõimalused avanevad neile, niipea kui nad Eestiga ausa rahu teevad. Koguni meil endil oli venelastele pakkuda väärtuslikku kaupa: mitmekesiseid medikamente, muu hulgas hiigla partii kloroformi, millega oleks võinud panna magama poole Vene riiki. Kahjuks määras tolleaegne rahaminister neile medikamentide liig kõrge hinna, mispärast meie kaup venelastega katki jäi.
Kadunud J. Poskaga sain lähemalt tuttavaks juba Pariisis. Ma kuulsin Eesti välisdelegatsiooni hulka ja seisin pikemat aega kadunud riigimehega lähedases kokkupuutumises. Võin tõendada, et Poska juba seal rahumõttega ringi käis ja rahu algatus peamiselt tema targa mõistuse arvele tuleb panna.
Vene rahusaatkonna liikmetest tuli mul kõige rohkem tegemist teha J. E. Gukovskiga, kes hiljem Tallinnasse Nõukogude esindajaks määrati. Keskmise kasvuga, hõreda habemega, rõugearmidest krobelise näoga – liigutustelt tüübiline Iisraeli mees – avaldas ta esimesel pilgul keskmist kätt kommersandi mulje. Hiljem aga pidid imestama mitmeidki iseäralisi omadusi selles inimeses. Kuigi sagedasti koomiline, võitis ta ometi rohkesti sümpaatiat.
Söömingutel äratas Gukovski oma suure isuga tähelepanu. Ta päris kõigi laual olevate toitude hindu ja sõi ning sõi. Ammutas otsekui tühja kotti. Tegi vestinööbid lahti ega heitnud ühelegi roale armu.
Meelsuse poolest oli Gukovski veendunud kommunist. Püüdis teha selgeks, et rahal ei ole majanduslikus ringkäigus mingit väärtust. Alles siis, kui raha hind muutub nulliks, pidavat maailm nägema, et otsekohene kaubavahetus on parem ja täiuslikum kui senine, mis sünnib raha vahetalitusel. Saatkonna toas oli tal suur rahakast.
„Seal on seda pudru küll,” seletas ta põlastavalt: „Kui puudus tuleb, võib lisa trükkida. Mul ei ole sest pahnast kahju.”
Aus oli Gukovski kahtlemata. Kõneldakse, et kui keegi ärimees teda tahtnud rahaga huvitada, näidanud Gukovski saatkonna rahakastile: „Mis teen ma rahaga? Kastis on seda prahti küll ja küll.”
Mingisuguse vana haiguse tagajärjel ähvardas teda jalgade halvatus. Ennem oli ta arstinud seda mingisuguste Kaugest Idast toodud juurtega. Nüüd – rahutegemisel – huvitas Gukovskit küsimus: kas võiks ta pärast rahutegemist tellida endale Vladivostokist neid tervekstegevaid juuri. Ma kirjutasin tema poolt antud aadressi järele, kuid kahjuks jäi vastus kaugusest tulemata.
Läbirääkimistel üllatas meid asjaolu, et venelased maksku mis tahes Piirisaart endale tahtsid saada. Viimaks selgus ka selle üllatava ahnuse veel üllatavam põhjus: Vene delegatsiooni arvates pidid meie Piirisaarel asuma soolalademed. Kui neile aga selgeks tehti, et see oli Saksamaalt Eestisse toodud sool, mida Vene kontrabandistid Piirisaarelt maale vedasid, kadus venelaste huvi saare vastu momentaanselt.

Teiseks silmapaistvaks figuuriks Nõukogude delegatsioonis oli A. Joffe – kaval rebane, kuid üsna piiratud mõistusega. Ta oli kinnise ja mürgise iseloomuga. Temale ei lähenenud meist keegi seesugusel määral kui Gukovskile. Usun, et A. Joffe kaugeltki Gukovski ausameelsust ei omanud. Ta rääkis pikalt ja laialt, aga see polnud midagi muud, kui igavene iseenda kordamine. Tema armsaimaks lauseks oli: „Asi on just vastuoksa.”
Imelik, et kumbki neist meestest enam elavate kirjas ei viibi. Gukovskile said vist saatuslikuks ta kaastöölised. Nende viimaste kohta ei või kaugeltki öelda, et nemad niisama ausad oleksid olnud kui Gukovski. Igatahes ei mänginud Gukovski Tallinnast lahkumise järel enam mingit osa. Ta surm oli kuulu järele vägivaldne: Nõukogud ei salli ühtki ilmekamat tegelast. Ei võinud sallida ka Gukovskit.
Seal on inimesed otsekui pallid. Neid kasutatakse teatud aeg ja heidetakse siis aia taha.

Ants Piip

Eesti-Vene rahuleping

„Kaitse Kodu!’le” kirjutanud prof. Ants Piip

„Täna on kõige tähtsam päev Eesti rahva ajaloos seitsme saja aasta jooksul,” lausus oma kaaslastele 2. veebruaril 1920. a. meie esimene välisminister ja rahudelegatsiooni juhataja, kadunud Jaan Poska, rahulepingu allakirjutamise juures, ja vaikselt, nagu omaette, ta jätkas: „Sest täna esimest korda määrab Eesti rahvas oma saatust, sõlmides kokkulepet välisriigiga.”
Mulle näib, et on raske anda paremat ja tabavamat hinnangut kümme aastat tagasi sõlmitud Eesti-Vene rahulepingule.
Kahtlemata on ju õigus neil, kes näevad Tartu kokkuleppes suure, reaalselt lahingväljal otsustatud heitluse lõppakordi. Ilma Ida-Verdun’ita, võidukate Narva lahinguteta, oleks Tartu rahu võimatu sel kujul, nagu me seda igaüks „Riigi Teatajas” võime lugeda. Kuid ajalugu tunneb ka palju võidetud lahinguid ja sõdasid ning nende viljade kaotust rahulepingute läbi. Tuletame kas või meele Vene-Türgi sõda a. 1877–1878, mille esialgsed tagajärjed San-Stefano eelrahus 19. veebr. 1878. a. nii Venele kui ka ta kaitsealustele Balkani riikidele olid nii soodsad; ja võrdleme, mis jäi õieti sellest Vene hiigelsõjakäigust järele Berliini kongressil 1878. a., kus Vene ja Türgi vahel sõlmiti lõplik rahu.
On arusaadav seepärast meie suure riigimehe rõõm, et meie sõdurite valatud veri ja rahva ühemeelne võitlus saab endale tasuks Eesti rahva enese poolt rahuldavaks tunnustatud rahvusvahelise lahenduse ja korralduse.
Tartu rahulepingu tähendus ei piirdu muidugi ainult Eesti ja Vene suhetega, sest tema sõlmimisel ja täitmisel olid suured tagajärjed kogu Ida-Euroopa ja isegi maailma suhetele. Kõigile sai selgeks, et uus nõukogude võim, mis endises Venes oktoobrirevolutsiooni tagajärjel pääsis riigitüürile, oli juba seevõrra stabiliseerunud, et temaga, ja ainult temaga, tuleb arvestada kui Vene valitsusega. Eesti-Vene rahule järgnesid teiste piiririikide rahulepingud Venega, ja nimelt: Leedu-Vene rahu Moskvas 12. juulil 1920. a., Läti-Vene rahu Riias 11. augustil 1920. a., Soome-Vene rahu Tartus 14. oktoobril 1920. a. Ja lõpuks Poola-Vene rahu Riias 13. märtsil 1921. a. Samuti astusid pärast Eesti-Vene rahu ka teised Euroopa riigid varsti ametlikku läbikäimisse Vene Nõukogude valitsusega, kes uut valitsust tunnustasid de facto, kes de jure Vene keiserriigi selle osa valitsuseks, mis järele jäänud pärast piiririikide lahkumist ja rippumatuks saamist.
Eesti rahvale ja riigile on Tartu rahuleping selleks kõikumata aluseks, millele rajatud ta rahvusvaheline seisukord, sest alles pärast selle sõlmimist pidasid teised riigid võimalikuks Eesti riiki tunnustada ja lõplikult ja seaduslikult, de jure, iseseisvaks ja rippumatuks.
Eesti ja Vene vahel lõi Tartu rahuleping tõesti „kindla, ausa ja õiglase rahu”, mis kümne aasta jooksul on hästi oma tuleproovi välja kannatanud ja seepärast ka lootust annab, et tulevikus sõbralikud suhted kahe naaberriigi vahel on lepingu sõlmijate endi soov ja ootus, et see akt jääb maksma sajanditeks Eesti-Vene suhete rahulikkuse alusmüürina.
Kümme aastat ei ole rahvaste elus, nagu teada, pikk aeg, kuid rahvusvahelise lepingu elujõulisuseks siiski küllaldane prooviaeg.
Ei ole seepärast huvituseta anda väikest bilanssi sellest, kuidas rahuleping on teostunud ja milles on osutunud vajaliseks teda muuta.
Viimasele küsimusele võib kohe vastata eitavalt, sest kummaltki poolt ei olnud kuulda tõsiseid ettepanekuid lepingu muutmiseks. Tähendab – lepingu alused üldiselt on säärased, mida ka praegu veel loetakse õiglasteks. Ja see on kõige suurem kiitus rahvusvahelisele lepingule. Kuna mujal Euroopas nii ühelt kui teiseltki poolt nõutakse sealsete rahulepingute revideerimist, eriti Trianoni lepinguga meie vennasrahvas Ungari iialgi ei mõtle leppida, on Ida lepingud, eesotsas nende prototüübi Tartu lepinguga, näiteks, et sõda võib tõesti lõpetada tõsise sõbraliku kokkuleppega, nagu ka praegune Briti peaminister Ramsay Macdonald nõudis „peace by understanding” vajadust oma vaenlastega.
See kõik aga ei tähenda, et iga sõna ja määrus Eesti-Vene rahulepingus oleks tõesti täitmist leidnud. Mitmeski üksikasjas, vahest mitmeski väga olulises küsimuses on Tartu pakti määrused jäänud tühjaks õiguseks, nudum jus.

Vaatleme sellelt seisukohalt veidi meie rahulepingu saatust.

Mis puutub lepingu poliitilistesse tingimustesse (sõja lõpetamine ja Eesti rippumatuse tunnustamine – art. 1 ja 2) ja piirijoone maksmapanemisse (art. 3), siis on need täidetud mõlemalt poolt täpselt ja sõbralikult.
Seda ei või öelda lepingu art. 4 kohta, mis käsitab opteerimist. Kuigi opteer. oli kahekülgne, s.o. venelased Eestis võisid opteerida Vene kodakondsust ja eestlased Venes võisid opteerida Eesti kodakondsust: ükski Eestis asuv venelane ei opteerinud Vene kodakondsust ega lahkunud Eestist Venesse.
Eestlaste tagasitulek Venest muutus aga suureks rahvaste rändamiseks. Arvatakse, et umbes 75 000 eestlast tuli selle artikli põhjal tagasi. Kuigi kumbki riik ei olnud õigustatud oma pinnal teise rahvusest isikutele rakendama opteerimist, teame, missuguste vintsutustega oli seotud paljudel Venest väljapääsemine. Kõige kurvem on aga see, et paljud optandid kogu oma varanduse Venes kaotasid, vaatamata sellele, et Venest lahkujad optandid lepingu määruse järele „hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud võtma kaasa oma liikuva varanduse”.
Lepingu art. 5. ja 6. on puhtdeklaratiivsed, juhuks, kui Eesti ise või ka Soome laht „neutraliseeritaks” rahvusvaheliselt. Nad on ka jäänud seni vaid deklaratsioonideks, kuna kõne all olevat neutraliseerimist pole võetud ette. Art. 7 käsitab n.n. sõjalisi tingimusi, mis mõlemad on teostunud rahuldavalt. Küll aga jätab palju soovida selle art. p. 5 määruste täitmine Vene poolt, kuna seal Kominterni Eesti reaktsioon, lepingu keelu peale vaatamata, jatkab „punase Eesti valitsuse organiseerimist”, mille kurveimaks tegevuseks oli 1. dets. 1924. a. mässukatse korraldamine Eestis. Viimasel ajal on ka selles küsimuses märgata paranemist.
Art. 8–10 käsitavad sõjakuludest ja -kahjudest loobumist, sõjavangide kojusaatmist ja amnestiat, mis artiklid on leidnud rahuldava lahenduse.
Art. 11 ja 12 käsitavad majanduslike suhete lahendamist. Kuna esimene nendest lahendab avalikkude , riiklikkude varanduste saatust sel teel, et kõik Vene riiklik varandus, mis oli Eesti pinnal 24. veebruaril 1918. a., arvatakse kuuluvaks Eestile 15. novembrist 1917. a. alates, muud Vene riigi varandust Eesti endale ei nõua, siis ei ole nende artiklite täitmisel arusaamatusi olnud. Mõlemalt poolt on lepingu määrusi võetud mitte tähe, vaid mõtte järele, ja Eesti ei ole iialgi avaldanud nõudmisi, et Vene suurema osa oma sõjalaevastikust, mis 24. II 1918. a. Tallinna reidil viibis ja siit päev hiljem lahkus ja mis lepingutähe järele õieti Eesti riigile kuulub, Eestile ka tegelikult üle annaks.
Samuti on art. 12 ettenähtud summa – 15 miljonit kuldrubla – Eestile määratud ajal antud üle. Küll aga on sama artikli teiste punktide täitmisega olnud raskusi ja tõlgitsemises suuri lahkuminekuid, eriti Eestist väljaviidud vabrikute sisseseadete ja laevade reevakueerimise küsimuses. Kuna Eesti valitsus säärast reevakueerimist on järelemõtlemata nõudnud, eriti appi võttes art. 13, mille järele Eesti kõiki neid paremusi pidi nautima, mis Vene annab teistele piiririikidele rahulepingutes nendega, on Vene loobunud neid nõudmisi täitmast kuni seniajani.
Lepingu art. 14, mille peale lepingu sõlmimise juures suuri lootusi pandi ja mille järele pariteetlikul alusel loodud Eesti-Vene segakomisjonide kätte anti rea tähtsate küsimuste lõplik lahendamine, muuseas küsimuste kohta, mis tekivad Venemaal Eesti kodanikkude varanduste väljaandmise suhtes, on jäänud ainult paberipealseks heaks sooviks: segakomisjon astus omal ajal küll kokku, kuid ta ei suutnud üheski asjas anda lahendust. Selle tagajärjel ei ole 1921. a. saadik segakomisjoni, kui tegelikult kasutut, ka enam kokku kutsutud.
Vastandina harilikele rahulepingutele ei hakanud rahulepingu sõlmimisega mõlemad riigid korrapäraseid diplomaatlikke ja konsulaarläbikäimisi, mida art. 15 kohaselt võis teha alles erikokkuleppe järele. Sellekohaselt käidi ka alul läbi mitmesuguste komisjonide kaudu, kuni 1921. a. normaalsed diplomaatlikud esindused seati sisse.
Tulevaste majanduslike suhete alusel määrati art. 16. enamsoodustuse põhimõttel pidades vajaliseks erilepingu sõlmimist „kiirelt peale selle rahulepingu ratifitseerimist“.
Tegelikult viibis aga sõlmimine ja see sõlmiti rahulepingu poolt määratud alustel alles 1929. a. Sama artikli lisades ettenähtud vastavad kontsessioonid on aga jäänud vaid paberile. Nii ei ole Eesti saanud kontsessiooni ühe miljoni dessatiini metsa ja Moskva-Tallinna raudtee ehitamise peale, nagu ka Vene ei ole midagi saanud oma „eesõigustatud õigusest elektrijõu saamisest Narva jõe koskede ärakasutamisest“. Isegi erinoodiga lubatud 50 000-dessatiiniline metsakontsessioon Peterburi kubermangus ei ole teostunud. Ja kui augustis 1920. a. venelased pakkusid kontsessiooniõiguse asemel võrdlemisi väikest rahalist tasu, siis on nad pärastpoole ka sellest loobunud, ja nüüd eitavad meil igasugust õigust säärase kontsessiooni peale.
Art. 17 korraldab ajutist laevade liikumist Baltimeres, kuni meri mõlemate poolte hoolel ei ole miinidest puhastatud, missugune määrus leidis Vene poolt küll võrdlemisi nõrga vastutuleku.
Nii on, kokkuvõttes, rahulepingus mõndki väga olulist meile, mis pole leidnud teostamist. Kuid üldiselt on mõlemad pooled lepingut tähtsamates punktides päris täpselt täitnud.

Tartu Rahulepingu allakirjutamine

Isiklikke muljeid ja mälestusi Joh. Animägi

KÜMNE AASTA EEST Tartus, öösel vastu 2. veebruari, õieti 2. veebruari esimesel tunnil, toimis lõppaktus heroilisemale ajajärgule meie iseseisvuse võitluses – kirjutati alla rahulepingule Eesti ja Nõukogude-Venemaa vahel.
Pühapäev... 1. veebruar. Lumi katab Taaralinna tänavaid. On külm...
Ajalooline päev: täna kell 12 kirjutatakse alla rahulepinule. Milline suur sündmus! Kuid Taaralinn on jäänud igapäevaselt, veidi nagu haavavaltki rahulikuks.
Kas ei teata, mis sünnib Aia uulitsal staabimajas (praegune Riigikohtu-hoone)?
Uulitsail liigub inimesi kord sissejuurdunud tempos, nägudel kõik muu, kuid mitte põnev ootus või uudishimu ärevus. Rahukonverentsi maja esinegi on tühi. Ainult siis, kui kella 12-paigu sõidab ette kahehobuse-voorimees enamlaste saatkonna liikmetega, tekivad vastasseisva maja akendele mõned näod. Peatub ka keegi külmast punetavate põskedega poisike ja vahib sammuti ammuli suuga otsa saanist väljakobivatele rahutegijatele.
Muud ei midagi!
Konverentsi-majas ei torka silma midagi iseäralikku, mis tunnistaks lõppaktuse lähenemisest. Ainult ajakirjanikkudele määratud alumistes ruumes valitseb elavus, lõbus meeleolu. Siia on kogunenud rahvusvaheline pere: jaapanlane, inglased, ameeriklased, venelased, soomlane j. t. Vahetatakse mõtteid, tehakse oletusi, räägitakse anekdoote – peamiselt rahukonverentsist – ja vaieldakse, kes saadab esimesena teate rahu allakirjutamisest oma lehele.
Läheneb allakirjutamise hetk, kuid ikka veel ei kutsuta meid üles, konverentsisaali.

Mis on seal lahti? Kas ikka veel ei ole saavutatud lõplik kokkulepe?
Kell on ammu löönud 12. Ootuspinevus kasvab.
Viimaks, kella kahe paigu, antakse teada, et rahulepingu allakirjutamine on lükatud edasi... Aga miks, mis põhjusel? kuuldub ärevaid küsimusi.
Põhjused on puhttehnilised: lepingu tekstid, mis trükitud Bergmanni trükikojas, sisaldavat trükivigu. Need on tarvis parandada ja tekstid trükkida uuesti. See võtab aega, nii et allakirjutamine ei sünni enne kella 8 õhtul.
Saatkonnad lahkuvad. Meie saatkond korraldab enamlaste saatkonnale lõuna.
Kell 8 õhtul... Saatkonnad on kohal. Alumistes ruumes valitseb suurem elavus kui päeval. Ajakirjanikkude peret on rikastanud valitsuse ja Asutava Kogu liikmed, kellega peagi sigineb elav jutlemine poliitilistest küsimustest, presidendist, Lätimaast, metsakontsessioonides ja kullavagunitest.
Aeg aga kaob. Allakirjutamine viibib jällegi. Ja kuigi on teada viibimise põhjused, tõuseb närvilikkus, ootuse-palavik.
Kellaosut läheneb juba poolele ööle. Ootuse väsimuses vaibub jutt. Tekib vaikus, isegi uni: üks inglane on toolil jäänud magama, teine mõõdab flegmaatiliselt pikel sammul tuba, imedes kustumata piipu.
Lõplikust uinumisest päästab „Eta” esindaja, kes ilmub täiskirjutatud paberilehega – rahulepingu kokkuvõte.
M. Eisen saab paberi enda kätte ja dikteerib sisu.
Suuremal hulgal ajakirjanikest on rahulepingu sisu pea täielikult teada, kuid ilmuda võib ju ainult „Eta” ametlik tekst.
Asutakse mahakirjutamisele. Välismaa ajakirjanikud vaatavad nõutult pealt.
Kell lööb 12. väljast kuuldub autopõrin ja kiired sammud ülemise korra trepil – trükikojast toodi uued lepingu tekstid.
Veel pool tundi ja siis ilmub meie saatkonna sekretär ning palub ajakirjanikud üles.

Unine olek on kui pühitud. Igaüks püüab olla esimene.
Jäädakse seisma saaliustele. Siit avaneb pilt: kesk dekoratiivpuudega kaunistatud saali suur, punase kaleviga kaetud ümmargune laud, mille ümber võtnud aset rahusaatkonnad, istudes vastastikku poolringis. Paremal ja pahemal seina ääres mustil postamendel Kreutzwaldi ja Jannseni valged büstid. Tummalt näikse nad jälgivat suurt toimingut.
Nendest pisut eemal väiksemad lauad, milledel heal kriidipaberil trükitud rahulepingud kahes eksemplaaris, kirjutusabinõud ja kirjalakipulgad – meie laual sinised, enamlaste omal – punased.
Teispool rahusaatkondade lauda, seina ääres istuvad enamlaste ajakirjanikud ja masinakirjutajannad.
Kogu saal heledasti, otse lõikavalt valgustatud. Ei puudu suur, kiirteheitja taoline lamp, mis tarvilik päevapiltnikele.
Peatähelepanu tõmbavad enesele mõlemad saatkonnad, eriti nende esimehed.
J. Poska majesteetlik kuju tõuseb sirgena, lõpmata rahulikuna ning otsekui külmusthõõguvana laua parempoolsel äärel.
Joffe? See kuju enamlikul olümbil on mulle juba tuttav ajast, mil 1918. aastal istusin hommikööst kuni lõunani kinni Petrogradis, enamlaste peastaabis Smolnõis. Avanenud vaatepildis ei muutu midagi esimesena saadud muljest: seesama täislase, keskmise sissetulekuga paganhärra kehakuju. Tüübiline juudi nägu, kasvanud poolest põske musta, hästihoolitsetud habemesse, kulda raamitud pens-nez kongus ninal. Halvasti varjatud närviklikkusega näpitseb ta ja silitab vurre ning habet. Süütab paberossi, ta naeratab, pöördes oma naabri poole, ja siis omandab ta nägu võika, kiskja ilme.
Inetu naeratus...

Adolf Joffe

Joffe kõrval, pahemal pool, istub Gukovski, punaka pea ja habemega, tule­tades kogu oma olemisega meele Vene talupoega-samouèkat.
Paremal pool Joffest istub Kostjajev, tavalikus mustas ülikonnas, millest hoolimata võib temas ta kaunis energiliste näojoonte järgi tunda ära tsaariaegset käskima harjunud kindralit. Tema kõrval istub aadlimees krahv Benkedorf kõigi oma tõu iseloomulikkude, silmapaistvate tunnustega, ainult riietuselt ja nähtavasti ka seltskondlikult demokratiseeritud.
Sõnaga: pahemal pool istub väike internatsionaal – üks venelane, üks Balti sakslane, teised kõik juudid, eesotsas täisvolinik Adolf Abrami poeg Joffe ja Isidor Emmanueli poeg Gukovski.
Tegelikult esindavad nad Vene rahvast ja kirjutavad pikanimelise vabariigi nimel alla ajaloolisele aktile.
Paremal pool kõik tuttavad mehed, kelle nägudelt võib näha rahulolemist tehtud tööga. Ma võin tabada isegi irooniat kindral J. Sootsi, eriti aga kol. V. Muti teravalt näolt. Ja peast välgatab läbi jutt, mis kuuldud rahukonverentsi kuluaares. Olevat mindud teravaks Eesti vabariigi piiride kindlaksmääramisel. Enamlased tahtnud piiri vägisi nihutada tublisti siiapoole Narvat, mille peale meie poolt vastatud osa Petrogradi kubermangu „okupeerimisega” kaardil. Ei olevat kuidagi saadud leppida kokku ning Joffe ähvardanud muretseda Narva alla veel paar diviisi. Meie poolt vastatud külmalt: „Saatke! Kuid neid tabab sama saatus, mis sai osaks varem Narva alla saadetud diviisidele.”
Nii räägiti rahukonverentsi kuluaares. Kas see ajalooliselt õige, ei tea, kuid mulle tundub, et meie sõjamehed punase laua taga tuletasid meele nii mõndki vaielust üld- ja komisjonide koosolekutel.
Saalis valitseb vaikus üürikest aega. Siis avab J. Poska rahuliku, vaikse häälega koosoleku, küsides, kas ei taheta veel kord läbi lugeda lepingut.
A. Joffe: „Kuna neid küsimusi siin küllalt harutatud, siis ei ole tarvidust nende juure enam tagasi tulla.”
J. Poska: „Tähendab, võib asuda allakirjutamisele?”
A. Joffe: „Jah!”
Mõlemad esimehed tõusevad kohtadelt. J. Poska sammub meie sekretäri, A. Joffe enamlaste sekretäri laua juure, kus kirjutavad alla lepingu kahele eksemplarile. Pärast sünnib see kummagi vastaspoole laua juures.
Esimehed on lõpetanud allakirjutamise ja istuvad suure laua taha. Järgneb allakirjutamine saatkondade liikmete poolt. Enamlaste saatkonnast teeb seda vaid Isidor Gukovski, meie poolt A. Piip, M. Püüman, Jul. Seljamaa ja kindral J. Soots.
Kell on peaaegu 1 öösel. Allakirjutamine on lõppenud. Sekretärid löövad veel kumbki oma laua juures lepingutele alla nimetähtedega pitsateid. Siis korjatakse kokku sulepead muuseumi jaoks.
Saalis läheb elavamaks, kostab jutukõmin. Ja siis saabub sügav vaikus: J. Poska tõuseb lauas ja peenelt naeratades avaldab ta soovi, et enam kunagi ei oleks vaja tulla kokku selle laua ümber. Enamlaste nägude üle libiseb naeratusi. Ei kuule, kas A. Joffe midagi vastab.
Saatkonnad taanduvad lauast. Enamlased lahkuvad, jättes käepigistusega jumalaga meie saatkonna liikmetega. Viimased jäävad veel saali, vesteldes ja tehes nalja ajakirjanikkudega, kes soovivad õnne suure ja raske töö õnnelikul lõpetamisel.
Kõik juuresolijad annavad oma allkirja ühele rahulepingu lisaeksemplarile, mis määratud muuseumi jaoks.
Helgiheitja kustub. Ajaloos on pööratud uus lehekülg. Valdab väsimus ja imeline rahulikkuse tunne.

Lepingule kirjutab alla Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska.

Mis arvas maailm Eesti-Vene rahust

Prantsuse ja Läti vastuseis, Inglismaa ja skandinaavia heakskiit Lenin: „varsti teeme eestiga uue rahulepingu”

Eesti valitsus astus rahuläbirääkimistega julge sammu. Lääne suurriigid elasid siis veel kindlas usus, et Vene enamlus on ainult ajutine, küll aga väga kahjulik nähe, mis tuleb suruda alla, lõpetada. Selleks oli korraldatud enamlastevastaseid sõjalisi ekspeditsioone Põhja-Venemaal Arhangelskis ja Murmanis (inglased), Lõuna-Venemaal (prantslased) ja ka Kauges Idas (inglased, prantslased, itaallased, jaapanlased, tsehhid, ameeriklased, belglased, isegi paar kompaniid Prantsuse neegreid). Aga need olid juba nurjunud või olid nurjumas, kui algasid Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Arusaadavalt ei olnud see liitlastele kuigi meelejärele, eriti Prantsusmaale, kes ikka veel polnud kaotanud lootust ehitada üles oma endine liitlane, „Vana Venemaa”. Inglased olid rohkem taibanud, nende ajakirjandus oli välismaal esimene, kes julges tunnistada Eesti teguviisi õigeks. Kuid suuri kahtlusi avaldas ka tema. Peame seejuures pidama silmas, et see oli ajal, mil meil enamjaolt riikidelt oli veel de facto’gi tunnustamine saamata.
Aga aegamööda muutusid vaated – kuid laseme seda väljendada välismaa ajakirjanduse tsitaatidel enestel, nii palju kui need nüüd, 10 aasta pärast, on veel kättesaadavad.

Vana-aasta viimne päev a. 1919. Eesti peab enamlastega läbirääkimisi sõjariistaderahu saavutamiseks; samal päeval see kirjutataksegi Tartus alla. Ja samal päeval kirjutab Londoni “Westminster’s Gazette”:
„Clémenceau (Prantsuse peaminister) nõuab Eestilt liig palju: et nad Prantsuse huvides aitaksid enamlasi blokeerida ja kukutada.”
Sama päeva „Morning Post” kirjutab: Prantsusmaa on Balti riikide liidu vastu, sest see teeks need tugevamaks ja nende pärastise ühinemise kodanliku Venemaaga raskemaks. Prantslased töötavad vastu Briti Balti poliitikale, püüavad Judenièi vägede riismeid kõvendada Bermondtiga, et nii vähendada Eesti ja Soome kaalu Baltimere ääres.”

Vaherahu allakirjutamisel oli ka see tagajärg, et nüüd lätlased hakkasid seda meile süüks panema, seejuures tehes tähtsa näo, et nemad nüüdsest peale tahavad Baltimere ääres olla neiks õigeiks liitlaste huvide kaitsjaiks. Ja 3. jaanuaril kirjutab Läti valitsuse häälekandja „Waldibas Wehstnesis”: „Latvija-Eesti välispoliitikas, mis seni on olnud ühine, on Eesti poolt sünnitatud sügav lõhe – ootamatult enamlastega separaatse vaherahu sõlmimisega.“ Momenti püütaksegi kasutada: lätlased asutavad Valka ja ümbruskonda, mis peavad nüüd äkki „põliseks Läti maaks”, oma komandatuurid, neis maakohtades asuvad Eesti väed, kes on vabastanud ka kogu Põhja-Läti, ristitakse äkki „Eesti okupantideks”...

5. jaanuaril kirjutab Londoni mõjukas „The New Statesman”: „Prantslased ähvardavad eestlas jätta ilma mingisuguse abita, kui viimased peaksid tegema rahu. Briti rahvusvaheline au kohustab Inglise valitsust selles asjas andma seletust, muidu ei usu liitlasi enam ükski Ida-Euroopa rahvas.”
Sama päeva „Observer” ütleb: „Briti peab endast raputama Prantsuse poliitikaikke ja lubama teha rahu sellel, kes rahu tahab.”

Ameerika “Chicago Tribune” 3. jaanuarist: “Eesti seisukord on kriitiline. Liitlased, esijoones Prantsusmaa, ähvardavad teda blokaadiga sel juhul, kui ta peaks tegema rahu. Ei tee ta aga seda, ähvardab teda punavägede sissetungimine. Eesti loodab veel ainult Ameerika ja Inglismaa õiglustundesse. Näib, nagu tahaksid prantsla sed saata sõjaväge Eesti okupeerimiseks. Kõneldakse ka Prantsuse – Saksa okupatsioonist, et Eestithoida rahutegemisest Venemaaga.”

Muidugi ei või me neid teateid võtta nii, nagu oleks see kõik olnud puhas tõde. Aga terake tõtt oli neis siiski olemas: kõik Vene „valged” ja Balti sakslaste ringkonnad panid maksma kõik oma sidemed ja mõju, et aga liitlased sunniksid Eestit sõda jatkama. Kuid mõistlikke hääli kuuldus siiski rohkem – ja jälle Inglismaalt, kus 6. jaanuaril kirjutas “Daily Chronicle”:
„Keegi ei või eestlasi rahutegemise pärast süüdistada. Nende korralik, homogeenriik vajab eeskätt rahu. Enamlaste raske kallaletungi on nad löönud vahvalt tagasi ja on näidanud äärmist vastutulekut liitlaste soovidele, lubades Judenièil kasutada oma territooriumi, kuigi Kolèak ega Denikin ei tunnustanud nende iseseisvust. Nüüd, kus Judenièi avantüür on lõpnud ja liitlased oma sõdureid sinna ei taha saata, mis põhjus oleks meil eestlastelt nõnda sõja jatkamist? Endastmõistetavalt ei või neilt nõuda, et nad sõdiksid venelaste eest, kes nende iseseisvust ei tunnusta, kuna enamlased seda teevad. Kui õnnestub rahutegemine, järgnevad arvatavasti ka läbirääkimised Poola, Soome ja Lätiga, mis teeb võimatuks Vene isolatsiooni ja nõuab meie Vene-poliitika muutmist.”
Need sõnad olid – nüüd näeme seda – haruldaselt õige ettekuulutus ja valmistasid ette teed Briti pärastisele teguviisile, kuigi selleks kulus veel hulk aega.

Kuidas kõneldi rahutegemisest Eestiga Moskvas? Selle iseloomustuseks olgu toodud väljavõte 8. jaanuari “Isvestijast”: „Valge Eesti on sunnitud kirjutama alla vaherahule. Meie vaenlased on näinud, et meiega naljatamine läheb maksma palju. Eesti eeskujul talitavad teisedki riigid.” Samas numbris on teada meeleavaldusest Moskvas, mis on korraldatud vaherahu-sõlmimise puhul.
Õige sümpaatlikult suhtub Eesti algatusele Itaalia avalik arvamine. Nii “Tevere” kui mitu teist Rooma lehte avaldavad Eesti vastu suurt huvi ja nõuavad valitsuselt Eestile tunnustust – „et nii avada tee Venemaale”.
19. jaan. Kirjutab Londoni „Times”: „Prantslased ei ole veel kaotanud lotust piiririike koos ajada sõdima Venemaa vabastamiseks. Homme algab Helsingis Balti riikide konverents, sinna komandeerib Prantsusmaa kindral Etiévanti, et kõigi Balti riikide väed koondada ühe liitlaste kindrali ülemjuhatuse alla. Kui Eesti siiski teeb rahu, tahavad prantslased teda hakata blokeerima.”
Sama päeva Pariisi „Echo de Paris” nõuab Eestilt õige kategooriliselt, et ta „ei katkestaks piiririikide-vööd”.
18. jaanuaril teeb liitlaste ülemnõukogu otsuseks lõpetada Venemaa blokeerimise. Eesti teguviis on seega leidnud õigustuse kogu maailma silmis. Ja seda sündmust kommenteerides, ütleb „Daily Chronicle”: „Kogu maailm peab tegema üldise rahu. Selle vastu töötavad veel ainult prantslased, sundides teisi rahvaid vägisi Venemaa vastu sõdima Trotski ja Vene valged kindralid, kes piiririikide iseseisvuse asemel näeksid, et enamlased need üle ujutaksid.”
Prantsusmaal lahkub leppimatu Clémeceau kabinett, uue valitsuse seab kokku Millerand ja hakkab nüüd ajama poliitikat käsikäes Lloyd Georgega, kelle survel Vene blokaad lõpetatigi. Ka Prantsuse ajakirjanduse toon Eesti vastu muutub nüüd palju tagasihoidlikumaks. Mitte aga Läti oma. Läti ametlik telegraafiagentuur avaldab veel 28. jaanuaril võika teate, et Eesti olevat Nõukogudele annud lubaduse osa oma sõjavägedest ja –varustusest saata appi enamlastele... Vene „valgete” vastu. Samal ajal saadab Lätile ise salaja saatkonna Moskvasse, rahuasjus maad kuulama, vaikib selle oma ajakirjanduses aga surnuks.

Rahuläbirääkimised on juba lõpule jõudmas. Nüüd panevad rahu vastased käima veel kõik laimurattad. Nii kirjutab „Morning Post”: „Üks sakslane Põhja-Lääne armeest jutustab, et välismaalased lahkuvad Eestist paaniliselt, kuna rahuleping kohustab Eestit kõik välismaalased enamlastele välja andma. Samuti lahkub aadel, sest pärast rahutegemist muutub Eesti enamlikuks”....
Ajalooline sündmus teostub: rahu kirjutatakse alla. Lehekülg on pöördud. Isegi Läti „Latvijas Sargs” on sunnitud tunnistama, et „mõjuvad” Inglise poliitikamehed soovitavad lätlastel teha „Eesti eeskujul”. Kuid veel samas numbris tuuakse ära Kopenhaageni „Politikeni” kirjutis, milles süüdistatakse eestlasi Valga „röövimises” lätlastelt: „eestlased ja nende sõjavägi on märatsejad ja röövlid, mis siis imet, et nad enamlastega rahu teevad. Tartu läbirääkimistele ei lasta ligi ühtki ajakirjanikku – võib olla kindel, et eestlased teevad seda seepärast, et sealgi on Valga küsimus peaprobleemiks ja nii loodetakse oma musti plaane hõlpsamalt teostada”...
Pariisi lehed aga avaldavad kirju Vene valgetelt, milles põhjani laidetakse Eesti samm ja seda nimetatakse deserteerumiseks...
Rootsis avaldab Hjalmar Branting avaliku kirja, milles ütleb, et Eesti-Vene rahu näitab esialgu eestlaste, mitte enamlaste, rahutahet. „Kuid seda suurem õigus on meil küsida Rootsi poliitika-juhtidelt: kui kaua tahavad Skandinaavia riigid veel viivitada Eesti tunnustamisega, ta võidetud vabaduse nägemisega?”

Õige soojalt suhtub Eesti sammule Briti ajakirjandus. Kommenteerides rahulepingut, teadmata veel selle tingimusi, kirjutab „Glasgow Herald”: „Ei tohi uskuda, et Eesti samm oleks mõtlematu. Ennem on see väike rahvas valmis jatkama kangelaslikku võitlust arvutult mitu korda üle olevate hulkade vastu kui end mängima Lenini kätte.”
„Daily Chronicle”: „Eesti sai rahu headel tingimustel, oma iseseisvuse täielise tunnustusega, nagu seda ei olnud nõus andma Kolèak ja Denikin.”
„Manchester Guardian”: „Prantslaste okastraadi-poliitika on surnud. – Liitlased võiksid küll veel hoiduda läbikäimisest enamlastega, kuid on juba tõsiasi, et Venemaa on juba välismaailmaga ühenduses.”
„Daily News”: „Tartu sõnum rõõmustab kõiki, kes aru saavad Ida-Euroopa stabiliseerimise tähtsusest maailma-rahule. Liitlastel on Eesti vastu veel üks kohus: ta iseseisvus täieliselt tunnustada. Meil pole õigust viivitada rahva vastu, kellel on nii suur õigus liitlaste kõlbelisele toetusele.”
Nõukogude „Isvestijas” kirjutab Steklov Eesti-Vene rahu puhul juhtkirja „Meie võit”: „See on esimene mõra diplomaatlikus rõngas, millega maailma kodanlus on ümbritsenud Venemaa.” Sama leht toob väljavõtteid Lenini kõnest: „Meie tegime palju järeleandmisi. Tähtsam neist on vaieldavate maa-alade, kus elavad eestlased ja venelased segamini, jätmine Eestile. Aga meie ei taha tööliste ja punaväelaste verd valada maatüki pärast, mis pealegi pole käest antud jäädavaks. Eesti elab praegu Kerenski ajajärgus. Varsti pannakse seal maksma Nõukogude valitsus ja siis teeme uue rahulepingu..”
Nii siis, Leninil olid päris ilusad lootused...
11. veebruaril peab Asquith Briti parlamendis kõne, pühendatud Eesti-Vene rahulepingule. Asquith soovitab ka teistele piiririikidele teha Eesti eeskuju järele.
Palju, palju huvitavaid tsitaate võiks veel tuua neist „kaugetest aegadest”. Aga tooduistki ilmneb, kui julge ja taibuka sammu Eesti oma rahutegemisega astus ja kuidas seda sammu mitmelgi välismaal valesti tõlgitseti.