|
|
|
Maalikunstnik Olev Subbi (vasakul)
ja kunstisõber Enn Kunila. |
Enn Kunila –
Kunstiarmastusest sündinud kollektsioon
tekst: KE intervjuu
Tallinna Kunstihoone suures saalis on kuni
1. aprillini avatud kogu maja täitev suurnäitus „Kölerist
Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila
kogust“, mis on Eesti ühe tuntuma erakollektsionääri
suuremahuline ja terviklik vaade perioodile 1859–2007.
Enn Kunila kogust toob Kunstihoones eksponeeritav
näitus vaatajate ette ühe osa – 85 maali 150-aastasest
perioodist, asetades pearõhu 20. sajandi I poole maalikunstile,
nn eesti kunsti kuldajale. On üsna erakordne, et ühe
erakollektsionääri kogu jõuab nii suuremahulise
ja terviklikuna vaatajate ette, moodustades eesti klassikalise
maalikunsti olulisi autoreid hõlmava ekspositsiooni, mis
nii autorite kui ka tööde taseme poolest on vabalt võrreldav
sama perioodi käsitlevate Eesti kunstimuuseumide püsiekspositsioonidega.
Enn Kunila kogu paremikku esitleva näituse kuraator on Harry
Liivrand, kujundaja Olev Subbi. Autoritest on eksponeeritud 34
meistrit: Johann Köler, Eduard von Gebhardt, Oskar Hoffmann,
Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Andrei Jegorov, Konrad
Mägi, Alfred Hirv, August Jansen, Roman Nyman, Konstantin
Süvalo, Nikolai Triik, Johannes Greenberg, Paul Burman, Jaan
Grünberg, Ants Murakin, Ado Vabbe, Kristjan Teder, Aleksander
Vardi, Adamson-Eric, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa,
Alfred Kongo, Eerik Haamer, Valdemar Väli, Richard Sagrits,
Lepo Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Linda Kits-Mägi,
Henn Roode, Olev Subbi.
Eesti kunstnikest hinnatuima meistri Konrad Mägi loomingust
on Kunila välja pannud kaheksa maali, mis moodustavad ka
näituse jõulise keskme. Kaheksa tööga on
esindatud veel Elmar Kits, seitsme tööga Ants Laikmaa,
kuue tööga Ado Vabbe ja nelja tööga Richard
Uutmaa. Elava klassikuna on eksponeeritud maalikunstnik Olev Subbi,
kellelt on näitusel kaheksa tööd.
Näituse avamise järel
oli Kultuuril ja Elul võimalus usutleda kollektsionäär
Enn Kunilat.
Miks just kunsti
kollektsioneerimine?
Enn Kunila: „Peab ütlema,
et ma ei ole hingelt kollektsionäär, ja kui mul ei oleks
sügavat kunstihuvi, siis muu valdkonna kollektsioneerimisega
ma üsna kindlasti ei tegeleks. Minu kunstikogu on tekkinud
eelkõige kunstihuvist, ja kogunud olen peamiselt eesti
traditsioonilist maali. Olulisemad autorid minu kogus on Johann
Köler, Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado
Vabbe, Elmar Kits, aga see ei vähenda kuidagi teiste suurepäraste
autorite ja nende tööde tähtsust.
Kui jälle vaadata sellest aspektist, et minu kogus on Mägi,
Laikmaa, Köler ja teised suurmeistrid, siis ma ei leia õigustust
neid selle rahva eest varjus hoida, kelle kujunemisel on neil
autoreil oma loominguga olnud läbi aastasadade oluline roll.
Selles kunstis on side, mis ulatub põlvkondade taha ning
peab meist ka põlvkondi edasi kestma.“
Kunsti kogumise
kõrval olete andnud välja hulga kunstiraamatuid.
Arusaamine, et konkreetne maal võib
kuuluda küll mulle, kuid kunstiväärtus selles kuulub
meie kultuuri juurde, kohustab mind oma kollektsioonist näitusi
korraldama ning raamatuid välja andma. Näitused on siiski
üsna lühiajalise iseloomuga kunstisündmused, kuid
näitusega kaasas käiv sisukas kunstiraamat pikendab
näituse mõju ja meeleolu veel pikka aega ning loob
uusi kontakte kunstihuviliste ja ka nende inimestega, kelle kunstihuvi
vajab veel sütitamist.
Praegu Kunstihoones eksponeeritavate maalide reproduktsioone sisaldava
raamatu „Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis“
puhul seadsime endale eesmärgiks, et seda raamatut saaks
kasutada ka kunstihuvi sütitajana, mis aitaks mõista
maale ja juhatada, kuidas neid võiks vaadelda. Kuna Eero
Epner sai selle kokkulepitud ülesandega hiilgavalt hakkama
ja Tiit Jürna tegi kujundajana raamatu esteetiliselt nauditavaks,
siis otsustasin selle kingitusena ka igale Eesti kooliraamatukogule
saata.
Ligi 200-leheküljelises raamatus on valik minu kollektsiooni
kuuluvate maalide reproduktsioone koos iga tööd saatva
tutvustava tekstiga autori ja maali kohta. Lisaks on raamatus
mõned kunstiajaloolised ülevaated teatud perioodidest
ja olulisematest autoritest. Raamatu saatesõnad on kunstiteadlastelt
Eero Epnerilt ja Harry Liivrannalt ning minagi olen oma pühendused,
selgitused ja tänu sellesse kirja pannud. Loodan, et see
saab kunstihuvi toetavaks materjaliks, mida on võimalik
õpetajatel kasutada ning õpilastel uurida.
Praegune näitus Tallinna Kunstihoones on seni suurim, kuid
sugugi mitte esimene kord teil oma kogu ja kunstiraamatuga publiku
ette tulla.
Olen oma kogu näitusi alati dokumenteerinud ka kunstiraamatu
väljaandmisega ning käesolev on juba neljas minu kogu
kajastav kunstiraamat. Esimene, 2004. aastal esitletud tööde
valik kandis pealkirja „Pühapäev”, 2007 tõin
algul Hiiumaal ja seejärel Tallinnas vaatajate ette näituse
ja kunstialbumi „Igatsus ja kohalejõudmine. Töid
Enn Kunila kogust”. Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale
pühendatud näitus ja kunstialbum kandis Kreutzwaldilt
laenatud pealkirja „Paar sammukest rändamise teed“
ning seda said 2008. aastal näha hiidlased.
Tõtt-öelda avan paralleelselt Tallinna Kunstihoone
näitusega veel märtsis näituse ka Hiiumaal. Kärdlasse
jõuab valik moodsa kunsti klassikat minu kogust.
Peale selle on minu kogu tööd mitmetel erinevatel näitustel
eksponeeritud olnud, sealhulgas Eesti kunsti esindusnäitusel
Pariisis, sest kuraatorid on pöördunud minu poole konkreetse
töö saamiseks. Kunstiraamatud võimaldavadki saada
ülevaadet, millised tööd millises kogus on, ja
nii on ka kuraatoritel hõlpsam tulevikus erinevaid näitusi
koostada.
Te olete andnud
välja ka eri autorite monograafiaid töödest, mis
sugugi kõik teie kollektsioni ei kuulu.
Monograafia „Subbi“ (2006) on minu
kummardus maestro Olev Subbile, heale sõbrale ja minu kõige
tähtsamale kunstialasele nõuandjale. Praegugi Tallinna
Kunstihoones olev näitus „Kölerist Subbini. 150
aastat...“ ja Hiiumaa Kultuurikeskuses eksponeeritav „Valik
moodsa kunsti klassikat Enn Kunila kollektsioonist“ on pühendatud
Olev Subbi 80. sünnipäevale, kuid tähistavad ka
Eesti Vabariigi aastapäeva. Austusväärse maalikustniku
Enn Põldroosi (2008) mahukas kunstiraamat sai samuti vanameistri
75. juubeli tähistamiseks välja antud. Need raamatud
on sündinud austusest ja lugupidamisest kunstnike ja nende
loomingu vastu.
Olete Eesti Kunstimuuseumi
Kunstisõprade seltsi asutaja ja juhatuse esimees alates
selle loomisest 2007. aastal ja Kunstisõprade seltsile
olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja.
Milleks ühele erakollektsionäärile suure riigimuuseumi
toetamine?
Kunsti on nii muuseumides kui ka erakätes.
Tähtis on, et see oleks elav kunst, et seda saaksid inimesed
näha, nautida ja et see säiliks ning kujundaks uute
kunstihuviliste põlvkonda. Eesti Kunstimuuseum on see koht
ja see kollektsioon, mida tuleb hoida ja arendada ning muuseum
kutsus just abi ja toetuse saamiseks kokku kunstisõprade
seltsi, millesse mul on suur au kuuluda.
Kas teil endal
pole tahtmist olnud pintsel või pliiats kätte võtta?
Olgu selle tahtmisega kuidas on, aga reaalsus
on kujunenud selliseks, et pintsel õnnestus peale kooliaega
kätte võtta alles eelmisel aastal, mil maestro Olev
Subbi juhendamisel meie sõpruskonnale maalilaagri korraldasime.
Molberti ees värve segades ja pintsli abil enda väljendamise
proovimine tekitas kõigis osalejates teatud elavnemise
ja rutiinist väljumise tunde.
Kas maalimine
ebaõnnestus?
Vastupidi, see tekitas asja vastu veelgi suurema
huvi ja leppisime sõpradega kokku, et jätkame maalilaagri
praktikat.
Kas Teil oli kodus,
nooruses, palju kunsti?
Mind on lapsest saati kunsti poole tõmmanud.
Suurima tõuke kunstiga tegelemiseks andis kindlasti kultuurilembene
kodu. Kõik, mis sust saab või ei saa, tuleb kodust,
ja mul on hästi läinud. Kujutavat kunsti ei olnud minu
lapsepõlvekodus kaugeltki palju, kuid minu voodi kohal
oli kogu mu lapsepõlve ühe baltisakslase meremaal,
mille uurimine mulle tohutut huvi pakkus. Küllap määras
minu kunstihuvi perekonna soosiv hoiak sügavalt kultuursete
tegevuste suhtes. Umbes kümneselt hakkasime emaga nii Kadriorus
kunstimuuseumis kui ka Tallinna Kunstihoones näitusel käima,
kui Konrad Mägi maalide värvirikas maailm mulle avanes
ja korrapealt sügavat muljet avaldas. Mägi on mu lemmik
siiani, teda ei väsi nautimast.
Kas Teil oli sõpru
kunstnikke? Kes? Kas nemad olid Teie n-ö kollektsionääriks
saamisel olulised tegelased?
Kunsti sees elamine ja põhitöö
kõrvalt sellele pühendumine on minu tee. Olen alati
soovinud kunstiga koos elada ja kollektsioneerimise määras
ühel hetkel ära lihtsalt see, et kodu seinad said täis,
aga soov maale juurde soetada sellest ei küsinud. Siis kujuneski
arusaam sellest, et kunstiarmastuse viljana on tekkimas kollektsioon.
Loomulikult suhtlen ma mitmete erinevate kunstnikega, kuid eriline
südamesõprus on Olev Subbiga.
|
Ado Vabbe. Sõjapõgenikud,
1944–1950, õli/paber, 53.8 x 68.0 cm
Teema on eesti kunstis harvaesinev.
Toonastes maalides näeme teatud äraspidist reaktsiooni
– sõjakoleduse asemel maaliti akte, puid ja niitusid
–, kuid haruharva midagi, mis oleks otseselt viidanud
ajastule. See mõtliku atmosfääriga maal ei
tegele vaid traagiliste saatuseaastatega. Vabbe kujutamislaad
asetab tugeva rõhu ka värvilahendustele. Siinjuures
tuleb tähelepanu juhtida pintslitehnika erinevustele
ühe maali piires – ülemise osa foon on maalitud
lühikeste paksude horisontaalsete pintslilöökidega,
alumine osa aga on tõeline värvimöll, kus
pintsel liigub vertikaalselt. |
Millised kunstnikud
Teie lemmikud on?
Juba mainitud Konrad Mägi kõrval
võiks esile tõsta Ants Laikmaa, Nikolai Triigi Adamson-Ericu,
Ado Vabbe ja muidugi Olev Subbi. Mind võlub maalides eelkõige
värv. Kõiki minu lemmikuid iseloomustab meisterlik
värvikäsitlus – nad on värvi suurmeistrid.
Kui üksikuid töid vaadata, siis tasub tähele panna,
millised värviharmooniad on saavutatud ja millise naudingu
see kokkuvõttes pakub. Kui oskuslikult on värvidega
edasi antud meeleolu.
Mägi „Maastik roosade põldudega“ või
Laikmaa „Vaade Caprilt“ annavad mõlemad õhustikku
nii nauditavalt edasi ja on tohutu energeetikaga. Nende töödega
on nii, et isegi kui tuled ära kustutada, siis need kiirgavad
ka sügavas hämaruses.
Suurmeisterlike asjade omapära on tohutu nüansirikkus,
mis kiirgab igal hetkel uut meeleolu, mis kokkuvõttes kujundabki
olulisemaks kui see, mida maalil on kujutatud.
Samal ajal võluvad mind autorid oma individuaalse käekirjaga.
Kui kas või Laikmaa puhul mõelda, et kogu see võimas
tunne on edasi antud pastellidega, siis saad aru erakordsest andest,
mis täiesti uskumatuid meistriteoseid loob.
Eerik Haamer maalis 1945. aastal kaks tööd, mis on Kunstihoones
näitusel ka väljas. Mõlemad on maalitud emigratsioonis,
need on „Vaika rand“ (Saaremaal) ja „Jahisadam“
(Rootsis). Nende tööde meeleolu antakse edasi maalilisuse
ja värviga. Vaika rand tagasivaatena Eestisse on Haameril
ilus, päikseline ja värviküllane, samas Jahisadam
on sünge, pime ja rusuv. Elus palju sadamates viibinud inimesena
ei ole ma eladeski nii sünget jahisadamat näinud, sest
sadam tundub alati turvaline ja helge ning kaitset pakkuv paik.
Haamerit pagulusaja alguses vallanud äng peegeldub võõrsil
kujutatud jahisadamast ning on sellel tööl nii veenvalt
ja meisterlikult edasi antud.
Kui palun teil
nimetada mõned lemmikud oma kogust, siis millised need
oleksid ja miks?
Lemmikuid on alati väga raske nimetada,
kuid püüan: Konrad Mägi “Maastik roosade põldudega”
(1915), Ants Laikmaa “Vaade Caprilt” (1911–1912),
Nikolai Triik “Soome maastik” (1914), Adamson-Eric “Vaikelu
viiuli ja lilledega” (1933), Adamson-Eric “Maastik sillaga”
(1928) ja Ado Vabbe “Sõjapõgenikud” (1944–1950).
Ma siiski ei hakkaks kunstiteadlastelt leiba ära võtma
sellega, et nende tööde meisterlikkust kiita. Kunstiteadlane
Eero Epner on neid nagu kõiki teisigi Kunstihoone näitusel
väljas olevaid töid raamatus „Eesti klassikaline
maalikunst Enn Kunila kollektsioonis“ suurepäraselt
avanud. Soovitaksingi nautida Eero Epneri maalikeskset käsitlust,
sest ta on selle raamatu tekstid erilise põhjalikkusega
kirjutanud. KE
|
|
|
