|
|
Olev Kasak: ”Tänu
Pätsile läks elu rappa!“
tekst: JAANIKA KRESSA
|
Olev Kasak: „Kui Andres Larka
oleks saanud presidendiks, siis poleks punaarmeed ilmaski
Eestisse sisse lastud, see on täiesti välistatud!“
|
Olev Kasak küüditati
1941. aastal Võrust Siberisse. Ta oli siis 15-aastane.
Täna on ta vana mees, kes süüdistab Eesti iseseisvuse
kaotuses ja elu rappaminekus Pätsi ja Laidoneri. Kasak räägib,
et Pätsi ja Laidoneri kiitjatel on rind medaleid täis
ja tõde vabadussõjalastest varjatakse.
Et vastupidiseid lugusid
on ilmutatud lõputult, pakub Kultuur ja Elu võimalust
kõnelda mehel, kel on kuulutada oma tõde sellest,
mis juhtus 1934. aastal ja mis see Eestile kaasa tõi.
“Mul on kogu aeg
see tunne, et mind hoitakse kõrgemalt poolt, ma ise tunnen,
et keegi ajab mind tagant, et ma võitleksin ja tõe
päevavalgele tooksin,“ kinnitab Olev. „Minu soov
on, et noorsugu kasvatataks patriootlikus vaimus ja et lugu, mis
meie isadega juhtus, ei korduks uuesti. Aga ta kordub ikka, kui
alkoholireklaami ei keelustata ja ajaloovõltsimist ei lõpetata,“
muretseb võrulane, kes ise eluaeg on sporti teinud ja karsklust
propageerinud.
Olev on teinud mitmeid ettepanekuid küll ministritele ja
Riigikogu liikmetele, nii karskete eluviiside propageerimise kui
1934. aastal juhtunu kohta, nõudes riigipöörde
ja selle tagajärgede valgustamist, ent kõik tagajärgedeta.
Vaid hõimuvend Martti Turtola on osutunud viisakaks ja
tänulikuks vestluspartneriks – tema raamat Laidonerist
on Olev Kasaku raamaturiiulis nii soome kui eesti keeles, autori
pühendusega sõbrale.
Et ajalugu
ei korduks
Olev Kasak on tõe
eest võitleja. 1989. aastal pani ta ka mälestusplaadi
küüditatutele Võru raudteejaama seinale, sooviga,
et kurb ajalugu ei korduks.
„Siberis oli meie külas küüditatutel väga
raske olukord, mis oleks võinud olla kergem, kui ema oleks
kuulanud ka küüditatud, 86-aastase tatari vaimuliku
nõuannet, et vaheta hõberebasekraega talvepalitu
lehma vastu. Kahe lehma pidamine keelati ja üks kohalik perenaine
tahtis sellist vahetust. Adeele Onoper, kelle mees 1942. aastal
mõrvati koos minu isaga, naeris ema soovi üle: „Sakslased
vallutavad N. Liidu, talveks me läheme kodu, kuhu sa siis
lehma paned!“ Ema jäi mõttesse, kuigi tatarlane
Babai kinnitas, et sõda kestab mitu aastat, Stalin võidab
ja kommunismil ei tule enne lõppu, kui kõik rahvad
saavad seda süsteemi tunda. Perenaine viis lehma, et mitte
karistada saada, riiklikku kokkuostu ja nii me jäimegi normileivale,
olime näljased, sest aiamaad meile ei antud,“ meenutab
Olev.
1942. aastal jäi noormees malaariasse ja väga nõrgaks.
Lamades naril kirpudele ja täidele söödaks, kaotas
alati meelemärkust, kui üritas pangest vett võtta.
Kord palus teadvusele tulles: „Kallis Taevaisa, palun, kui
ma minestan, siis tee nii, et ma enam ei ärkaks.“
Siis nägi ta unes, et taevast tuli 5–6 meetri pikkune
hästiriietatud mees tema suunas ja hoidis käes lehvivat
sinimustvalget lippu. „Kui ta oli minu lähedal, varjates
päikese, kohkusin ja ärkasin. Ma ei saanud kaua aega
aru, mis on juhtunud. Kui taipasin, et see oli uni, astus onni
kolhoosi esimees Firsov, kes ütles, et meditsiiniõde
(küüditatud leedulanna, kolme vene küla peale üks
õde, tema päästis mind) oli käinud kontoris
ja talle ütelnud, et kui ma toiduabi ei saa, siis suren.
Kirjutanud kohaliku ajalehe „Punane Siberlane“ laiale
ääreribale, sest ka paber puudus, ½ kg kohupiima,
½ l koort, ½ kg suhkrut ja 10 kanamuna jne. See
päästis minu elu,“ jutustab Olev.
Lehviva lipuga hiiglane sellest unenäost on Olevil aga meeles
tänaseni ja julgustab teda jätkuvale, esmapilgul lootusetuna
tunduvale võitlusele.
Palju oleks
saanud teisiti teha
Eestile saatuslikul
1934. aastal oli Olev Kasak 8-aastane poisike, kes õppis
Võrumaal Pugola algkooli esimeses klassis. Ometi muutis
just see murdeline aasta nii tema kui kogu Eesti elu.
„1934. aastal hakkas ajaleht kohe valetama ja Kaitseliidust
aeti massiliselt vabadussõjalasi minema, alles jäid
käsutäitjad ja oma mõtte mitteväljaütlejad.
Need õpetajad, kes kaldusid vabadussõjalaste poole,
kõrvaldati töölt ja lastele ei seletatud midagi.
Vabadussõjalased pandi vangi, nende häälekandja
„Võitlus“ hävitati. Päts ütles
Sirgu kohta, et „sellele poisikesele ma panen päitsed
pähe“ ja Artur Sirk oli tollal 34-aastane. Päts
oli ise puruhaige, aga talle ei mahtunud hinge, et noor mees oli
nii populaarne – nii kuulutas ta hoopis eesti rahva haigeks
ja riigis välja erakorralise seisukorra, et võimule
saada,“ selgitab Olev Kasak.
„Kui Andres Larka oleks saanud presidendiks, siis poleks
punaarmeed ilmaski Eestisse sisse lastud, see on täiesti
välistatud!“ hüüatab Olev. Selle võimaluse
peale ta elavneb nii, et tõuseb peaaegu lausa lendu, ja
jätkab:
„Arvan, et Kaarel Robert Pusta oleks siis saanud välisministriks,
sest ta oli tark rahvusvaheliselt tuntud diplomaat. Juba 1918.
aastal, kui Jaan Tõnisson oli väliskomisjoni esimees,
plaanis ta koos Prantsuse välisministriga, et oleks vaja
moodustada euroliit, et lõppeksid sõjad,“ kinnitab
Olev.
„Jah, Tõnisson oli kunagi küll ka vabadussõjalaste
vastu, seda sel ajal, kui sotsid ennast vabadussõjalaste
ridadesse sokutasid ja paukherneid viskasid, tahtes muljet jätta,
nagu sooviksid vabadussõjalased mingit mässu korraldada.
Aga siis, kui rahvahääletusel saadi vabadussõjalaste
eelnõule palju rohkem hääli, jättis peaminister
Tõnisson pitsati oma käsundusohvitserile, üteldes,
et meil on demokraatlik riik ja kui rahvas neid pooldab, siis
kui on vaja, annan üle... Tõnisson oli tõeline
demokraat...“ usub Olev Kasak.
Valdav enamik tema eakaaslastest on aga arvamisel, et nende lapsepõlv
oli kuldne.
„Palju siis neid vabadussõjalasi oli, kes kannatasid,
vangi pandi ainult 800 inimest, aga suuremal osal rahvast läks
elu ju paremaks,“ selgitab Kasak, miks paljud tema eakaaslased,
kellel tollest ajast lapsemälestused, tegelikult toimuvast
aru ei saanud. Elu läks paremaks küll, kuid seda mitte
tänu Pätsile ja Laidonerile, kes peale 1934. aasta pööret
endast nõretavaid elulooraamatuid kirjutada lasid, vaid
seetõttu, et Jaan Tõnissoni ja Artur Ekbaumi töö
ühistegevuse organiseerimisel Eestis oli andnud väga
häid tulemusi.
„Samuti soosis N Liit Pätsi kaubavahetust Eesti kaudu,
kus 12% ringis raha jäi Eestisse. See oli ette teada, et
Päts on venelastele „oma poiss“ koos oma poja Viktoriga
ja et saavad kõik tagasi ilma vastupanuta,“ räägib
Kasak. Teda ajab lausa raevu väide, et 1939. aastal ei saanud
vaene Päts enam midagi teha. „Kuidas ei saanud enam
midagi teha! Oleks saanud veel palju teha – Rootsi pank nõustus
eesti hooldusaktsiaseltsi asutamisega, Päts aga lükkas
selle seltsi asutamist salakavalalt edasi, kuni oli juba hilja.
Oli ettepanekuid, et valitsus allveelaevaga eksiili saata, kui
välisviisad olid juba tühistatud. Oleks saanud ka 140
000 meest mobiliseerida. Ja miks osteti 6,5 aastaga nii vähe
õhutõrjekahureid? Päts tegi vaikival ajastul
kõike Tõnissoni soovide vastaselt.“
Olevit pahandavad tõsiselt ka praegused kooliõpikud,
kus aina korrutatakse, et meil pole õigust tollaseid riigijuhte
süüditada, kes andsid riigi meie vaenlasele.
„Ma seisin Laidonerist viie meetri kaugusel, kui ta 26. mail
1935. aastal Misso Vabadussõjas langenute monumendi püstitamisel
kõne pidas. Ma olin alles haukapoeg, aga vorm oli meil
ühtne noorkotkastega. Laidoner ütles: „Me võitsime
vabaduse võitlusega ja seda me ilma võitluseta ei
loovuta.“ Mu ema oli Misso Perenaiste Seltsi esinaisena naiskodukaitsjatega
seotud Laidonerile peolaua korraldmisega ja hiljem, kui olime
Siberis näljas, tuletas ema seda meelde ja ütles, et
kui oleks teadnud, et me nii häbiväärselt vabaduse
loovutame, poleks ta Laidonerile süüa teinud,“
räägib Olev.
Olevil on talletatud palju materjale, ta paljundab ja jagab neid
pidevalt. „Mul on Artur Sirgu kõne, võin selle
otsekohe välja otsida,“ lubab ta. Sirku ennast mäletab
Olev aga häguselt ja väga ligidalt teda näinud
ei ole. „Artur Sirk ja Andres Larka olid haruldaselt soliidsed
ja viisakad, omakasupüüdmatud patrioodid,“ tuletab
ta oma lapsepõlve meelde, mil elu oli ilus ja mureta.
Teismelised
tahtsid vastu hakata
1939. aastal kuulas
teismeline Olev Kasak Jaan Tõnissoni kõnet isa kõrval
Tartus ja mäletab tollast meeleolu tänaseni: „„Kallis
eesti rahvas, maailm keeb ja käärib ... meie aga vaatame
pealt!“ rääkis Tõnisson. Ta ajas seda rääkides
käed püksitasku... ütles, et tegutseda on vaja,
vaja on haritlaskonda saata välismaale, kes moodustavad seal
diplomaatilise korpuse, et rääkida, mis vägivalda
naaber meie vastu kasutab, et siis me tuleme kergema vaevaga sellest
raskest olukorrast välja. Tema kõnet ei lubatud avaldada,
Pätsi propagandatalitus käskis vaid ära märkida,
et Tõnisson võttis sõna.“
Tollal õppis Olev juba progümnaasiumis ja kinnitab,
et 14–15-aastased olid terve klassiga selle vastu, mis riigis
toimus. Kui 1941. aastal selleks võimalus avanes, läksid
paljud vabatahtlikuna Eesti vabadust kaitsma.
„Päts oli nii kaval, kutsus Hjalmar Mäe ükskord
akna juurde ja näitas: need puud ma kõik istutasin
ja nüüd asiaadid tulevad, hävitavad kõik
ära. Ise laskis nad sisse, aga nii kaval oli, pisarad jooksid,
ta oli suur artist, oskas ennast meeldivaks teha, aga välispoliitikast
ei jaganud palju, au ja võimu suhtes oli Tõnissoni
täielik vastand,“ räägib Olev Kasak.
„Vabadussõjalased tahtsid võimule tulla rahulikult,
Riigikogu valimiste kaudu, nad ei tahtnud jõuga võimu
võtta,“ kinnitab Olev. „Kui vabadussõjalasi
poleks Kaitseliidust ja riigiasutustest 1934. aastal välja
söödud, siis poleks ilmaski juhtunud nii, et relvad
antakse ära ja ei hakata vastu. Punaarmeed ei oleks 1939.
aastal Eestisse lastud,“ kinnitab Kasak.
Selles, et Kaitseliit ja tema noorteorganisatsioonid apoliitilisteks
kuulutati, näeb Olev Kasak ülemjuhataja Laidoneri soovi
kõik mehed oma käpa alla saada.
„Muidu oleks vabadussõjalaste pooldajad ju jälle
võimu haaranud. Kui vabadussõjalasi poleks vangistatud,
kui Eesti sõjavägi oleks arenenud nii, kui ta pidi,
kui oleks sündinud Pusta soovitud Balti Unioon, mida ta tahtis
luua, olles saadik Varssavis, siis oleks see ka sündinud.
Moskva sai aga kõigest teada ja pöördus Pätsi
poole kaebusega. Päts ütles, et Pusta on üle maailma
tuntud poliitik, et tema vastu ei saa midagi teha... Moskva tegi
nüüd suure rahalise ülekande Eesti ärimeeste
firmale paberi ostuks, need hakkasid Pusta tegevust kritiseerima.
Alles nüüd julges Päts viia Pusta üle saadikuks
Stockholmi. Sealt kutsuti ta hiljem Eestisse ja pandi Patarei
vanglasse, Balti Uniooni ei tekkinud,“ jutustab Kasak.
Lisaks Jaan Tõnissonile, kelle portree ehib seina häärberil,
mida Olev koos poja Tarmoga Võrumaal on taastanud, peab
Kasak sügavalt lugu veel Kaarel Robert Pustast, Artur Sirgust
ja Hjalmar Mäest. Huvitav, et nendest meestest soovib ajalugu
ikka veel vaikides mööda minna või ka valeinfo
poriga loopida.
„Võltsajalooga üleskasvanud põlvkonnad
on viidud eksiteele ja lasevad vaikival ajastul kesta,“ võtab
Kasak olukorra lihtsate sõnadega kokku.
„Hjalmar Mäe, kes oli üks vabadussõjalaste
ideoloogidest ja kes oli Pätsi ajal vangis, omas mitut kõrgharidust,
kõik kõned pidas ta alati peast. 1939. aastal oli
Mäe ühenduses dr. Peter Kleistiga, kes oli Saksa välisminister
ja Ribbentropi Idaosakonna asjur. Kleist selgitas Saksa kõrgemale
juhtivkoosseisule Hjalmar Mäe arvamuse, et Molotovi-Ribbentropi
leping on suur möödalaskmine, sest Leningrad on Narvast
kiviviske kaugusel. Lasta Punaarmee Balti merele on rumalus –
sellest saadi Berliinis aru ja Kleist teatas Mäele, et Pätsil
palutakse Berliini tulla. Päts vastas Mäele, et mine
sina, mina ootan siin Þdanovi ära. Mäe, seepeale,
et anna mulle siis viisa, Päts vastu, et ei, viisat ka ei
saa anda, ootame ikka Þdanovi ära! Kui Þdanov
tuli, tühistati välisviisad ja Mäe sai Eestist
lahkuda valedokumentidega koos sakslastega, aga Eesti jaoks oli
juba hilja, võim oli juba Moskva käes. Pärast
tahtis Päts ju ise ikka ka põgeneda, saatis poeg Leo
Ameerika saatkonda, et ameeriklane aitaks 9-liikmelise perekonna
ära kolida, selle kohta on väljavõte William
Tominga raamatus „Vaikiv ajastu Eestis“. Päts oli
lõpuks nõus Mäe isegi peaministriks panema,
samuti saatis ta Larka juurde oma käsundusohvitseri, tahtis
teda 1939. aastal Kaitseväe juhatajaks panna. Larka ütles,
et hilja juba,“ räägib Olev Kasak enesestmõistetavat
juttu, sest temale on kujud ajaloost olnud alati reaalsed inimesed.
Mida aga teab või tohib teada eesti rahvas Andres Larkast,
Hjalmar Mäest, Paul Laamannist, Kaarel Robert Pustast või
paljudest teistest? Nad on meile paljudele tundmatud, sest vaikiv
ajastu kestab.
„Poleks välisminister rumal Selter olnud, vaid mõni
kogemustega mees... Selter oli koos Pätsi poja Viktoriga
seotud N Liidule kasuliku äritegevusega, ta täitis kõik
nende soovid, eesti rahvas lasi ennast petta,“ jätkab
Kasak.
|
Isa August Kasaku Misso töökoja
uksel. Paremalt: Arnold Kasak (isa lellepoeg, projekteeris
Riia linna bussidepoo 150-le bussile ja töökojad,
ehitust alustati 1939), isa August, järgmises reas ees
vend Vambola, taga lell Meinart, kolmekesi reas õde
Hilja, ema Magdalene, Olev, vasakul Arnold Kasaku abikaasa
(põgenesid Ameerikasse). |
Näljas inimene kaotab
orientatsiooni
Enne Siberisse minekut
nägi Olev öösel halba und, milles oli lõngakera,
mis nõelu täis. Vanaema noomis sellest kuuldes, et
ära mine linna, see uni ei tähenda head. Olev läks
Võrru 14. juuni 1941. aastal, et lehma, õmblusmasinat
ja raadiot maale viia. Öösel aeti isa üles, pandi
talle nagaan nina alla. Küüditajaid oli mitu, venelane
oli veel kõige viisakam, lubas asjad kokku panna ja midagi
kaasa võtta.
„Kes oleks võinud arvata, et perepea lahutatakse perekonnast,
seda ei osanud keegi ette teada, seda polnud kuulda olnud,“
räägib Olev. Kuigi tagantjärgi meenub talle, et
isa hakkas juba varakult unes nägema, et nälgib Siberis
– mingisugused biovoolud juba käisid. See juhtus pärast
12. märtsi 1934. aasta riigipööret, kui kuulutati
välja kaitseseisukord.
Kaitseliidu jurist-konsult, Isamaaliidu liige ja autobusside omanik
August Kasak, kellel Võrus neli bussiliini, mõrvati
19. augustil 1942. aastal Sverdlovskis koos veel viie Võrumaalt
pärit kaitseliitlase ja ühiskonnategelasega.
15-aastast Olevit peeti Siberis täiskasvanuks ja pandi tööle,
õppimine jäi pooleli.
„Sain kaks-kolm täismehe normi metsatööl,
mind pandi alguses kände juurima. 1941. aasta tööst
jäi iga kolhoosnik riigile 41 kopikat võlgu. Siberis
oli kõige raskem see mõte, et allutati komandatuurile
ja olid nagu vang. Iga sõna pidid arvestama, sest alati
võidi veel kusagile hullemasse paika saata. Nälg oli
suur ja põhiline oli mõte, et kust saaks midagi
süüa. Kõik muud mõtted pikapeale taandusid.
Näljas inimene kaotab orientatsiooni, ta lähebki sinna,
kuhu teda suunatakse,“ on Olev avameelne.
Siberist tagasi jõudis Olev 1957. aasta oktoobris, olles
31 aastat vana. Ta oli abiellunud eestlannaga, suure talu peretütrega,
ja nende esimene laps Linda sündis vanemate suureks rõõmuks
24. veebruaril 1956.
Eestlased
– äraandjad esimesel võimalusel
Kasakute pere küüditamist
peab Olev Misso koolidirektori teeneks, kes oli Vabadusristi kavaler
ja ühtlasi N Liidu agent. „Sellest sain ma muidugi alles
pärast teada. Mõnest vallast ei viidud 1941. aastal
üldse kedagi ära. See Vabadusristi kavaler elas aga
rahulikult nõukogude aja ära ja on Vastseliinasse
ka maetud,“ usub Olev, et ka praeguses Eesti riigis leidub
kahjuks äraandjaid ja see takistab riigi arengut.
Kasak teab ka rääkida, et Eesti sõjaväes
oli vene luure sees ja Narva kaitseplaanid anti kõik üle.
„Reek oli ka poolvenelane, Pätsil oli ju ka kodune keel
vene keel. Paraadfotodel on varjatud tema noorpõlves kõrtsikakluses
saadud lohk otsaees, vanglapiltidel on see aga näha,“
pajatab Kasak president Pätsi kahtlasest päritolust.
„Päts tegi punastega koostööd, Karl Säre
ütles talle, et kui pauguta alla annad, garanteerime elu.
1934. aastal räägiti, kuulsin poisikesena ühe kõrvaga,
et Päts oli kunagi natuke aega Riia vaimulikus seminaris
õppinud samal ajal Staliniga. Mõlemad võimuahned,
sõlmisid nad liidu. Kui Päts 1934. aastal võimule
tuli, siis Moskva mõistis, et nüüd on tee Baltikumi
vallutamiseks avatud,“ jätkab Kasak.
Ka Laidoneri kohta on tal mälestusi, mis ülemjuhatajat
just heast valgusest ei lase paista. „Laidoner olla metsik
olnud juba Kaukaasias, tsaariaegse mässu mahasurumisel, aga
1924. aasta detsembrimässu ajal lasi kaks leitnanti maha,
kes lasid Anvelti põgenema. Need nooremleitnandid olid
ilmsüüta inimesed ja neil polnud relva käes, Anvelt
ootas hommikul juba ees, relv käes. Järgmine päev
lasi Laidoner nad maha lasta selle eest, et miks nad vastu ei
hakanud. Ise andis hiljem terve sõjaväe üle!
Kõrgema Sõjakooli 20. aasta juubeli puhul pidas
Laidoner kõne ja seletas, et me ilmaski vabadust ei loovuta,
aga kui oli vaja tegutseda, siis ta lasi Punaarmee sisse. Laidoner
valetas ka riigi ringhäälingu kaudu, et Venemaad ei
ole vaja karta. Ta pettis rahvast kogu aeg, sellepärast säilitati
talle ja Pätsile elu. “
|
Olev Kasak küüditatute
mälestuseks 1989. aastal paigaldatud plaadi juures Võru
raudteejamas. |
Taheti korduvalt
värvata
Olev on veendunud, et
N Liidu luure oli tugev, sest Venemaal leidub veel palju briljante,
kulda ja ilusaid vene naisi. Ta arvab, et ka praegu on Eesti riigiaparaadis
veel mitmeid hermannsimme, sest julgeolek püüdis igale
poole oma agente jätta.
Ka teda ennast taheti sellesse süsteemi värvata otsekohe,
kui ta Siberist tagasi kodumaale tuli. Tavaliselt ei lastud kedagi
elama oma endisesse kodukohta, Olevile aga soovitati minna Müürisepa
juurde ja teha avaldus. Kuigi tedagi solgutati pisut passiameti
ja täitevkomitee vahet, lubati mees peagi ametikult elama
Võrru, lelle juurde.
„Olin tubli töömees ja mulle anti varsti ka korter.
Kutsuti aga ka sõjakomissariaati, kus N Liidu julgeolekutöötaja
mind igal moel agiteeris ja ähvardas. Ma ise veel ei teadnud,
kui palju koolivendi mul välismaal oli. Neile oli see aga
teada, ka aadressid olid olemas, mulle üteldi, et me anname
sulle raha, telli neile „Kodumaa“,“ jutustab Olev.
„Ma sain eesti hariduse, olin noorkotkas, mu isa-ema olid
patrioodid, mulle oli sisendatud seda vaimu, mida õhkub
Bornhöhe raamatutest ja see annab mulle praegugi jõu,
mida ei võta ükski vägi. Ma vastasin neile, et
saadan, aga oma raha eest. Ma ei saatnud, aga nad jätsid
mu rahule.“
30 aastat Võru autobaasis bussijuhina töötanud
Olev jutustab, et teda üritati ka hiljem korduvalt agendiks
värvata ja kui ta liimile ei läinud, prooviti kätte
maksta näiteks liinikontrollide kaudu. Talle anti ka ülesanne
võtta ühendust ühe Rootsi eestlasega, kes elas
tema korteri ligidal ning uurida, miks ta siia tuli.
„See oli 1960. aastatel, kui välismaalt tulid siia ainult
need, kes ise tegid koostööd. Ma läksin ta juurde
ja ei osanud midagi küsida. Mõned küsimused esitasin,
ei mäleta, mis ta vastas, aga peale seda ma kinnitasin, et
minust ei saa nuhki, ma ei oska küsida. Niimoodi mind kiusati
ja aeti halliks. Saadeti näiteks Musta mere äärde,
kus oli kuberneri mõisast tehtud sanatoorium. Ma olin ainuke
Eestist, mind pandi korpuse kindraliga ühte tuppa, sain aru,
et kui räägin, nagu mõtlen, võidakse mind
vangi panna, laste tulevikku ähvardati ju pidevalt ära
rikkuda...
Kindral näitas mulle „Pravdat“ ja väitis,
et see pole tõsi. Mina raiusin, et tõde on ju tõde.
Kui kindral lahkus, paigutati minu toa kõrvale, mis oli
ühendatud ukega, ilus tumeda peaga naine (kuigi see oli meestekorpus!),
kes väitis, et ta mees surnud ning ta ise olnud Kreekas agent
sõja ajal. Mul oli kaks last juba ja oma peret ma ei jätnud.
Ma ei saa kõike rääkidagi... Tjumenisse saadeti
Ikaruse järgi, seal taheti ka mind värvata. Alles hiljem
sain teada, et kogu see jama oli sellepärast, et samal ajal,
kui mina kände juurisin, oli paljudest mu koolivendadest
vahepeal välismaal professorid või muud tähtsad
tegelased saanud. Mind taheti VEKSA liinis sinna saata, seetõttu
mind kombitigi kogu aeg,“ jutustab Olev, olles rõõmus,
et sai neid ninapidi vedada ja isamaale kasulik olla.
Tõerääkimise
eest ei edutata
„Siberis mõtlesin
ja mõtlen ka praegu, et mispärast laseb eesti rahvas
ennast pidevalt petta? Mind on aetud tõe rääkimise
pärast halliks, aga kuna ma olen karske ja sportliku eluviisiga,
siis mind maha ei murra. Kaitseliidust söödi küll
ebaõiglaselt välja, mis oli mulle suurem löök
kui Siberisse saatmine, kuid suureks rõõmuks võeti
mind sinna tagasi, sest Võrumaa maleva pealik on patrioot.
On ju aga ka teada, et tõerääkimise eest ei edutata
kedagi,“ tunnistab Olev Kasak.
„Kes Pätsi ja Laidoneri kiidavad, neil on rind medaleid
täis, teisi kiusakse. Mind hoiatas poolvenelane Toomas Timofejev,
kes 1990. aastate algul oli Võru maleva staabiülem,
et ära liiga palju räägi, kahetsed,“ muigab
Kasak. Ta teab, et inimesi saab ära osta ja ümber kasvatada.
„Aga mitte kõiki, üle 20-aastaseid on juba raskem
ümber kasvatada, aga seda üritatakse teha laste kaudu,“
selgitab ta, arvates siiski, et eesti rahvas on nii tark, et ei
lase valedel võitu saada ning järelpõlv kasvab
karskes sportlikus ja patriootlikus vaimus, et 12.03.1934 ja 26.06.1940
ei kordu kunagi ja tõde pääseb võidule.
Olev Kasak soovitab lugeda:
• August Ots „Miks kaotasime iseseisvuse“
• Kaarel Robert Pusta „Kirjad kinnisest majast“
• William Tomingas „Vaikiv ajastu Eestis“
• Johan Pitka „Rajusõlmed“
• Hamilkar Mengel „50 aastat“
• Tõnis Kint ja Edvin Reinvaldt “Soomusrong
nr 2 Vabadussõjas“
• Arnold Hinnom „Suur heitlus“
• Veli Kudres „Luurel ja kaevikus“
• “Jaan Tõnisson“, koguteos tema 90. sünniaastapäeva
tähistamiseks jne
|
|
|
