|
|
|
Viimane pilt Ants Kaljurannast
(foto toimikust). |
Hirmus Antsu lugu
tekst: Mati Mandel
Eesti rahvas jäi
võõrvõimude poolt läbi viidud okupatsioonidest
ja mobilisatsioonidest tulenevalt ilma kümnetest tuhandetest
meestest, kes enamikus olid oma maa ja rahva patrioodid. 1944.–1945.
aastal läks suur osa veel alles jäänud noortest
meestest metsa võitlust jätkama. Oldi veendunud, et
Lääneriigid ei lepi Baltimaade annekteerimisega ning
Eesti iseseisvus taastatakse. Oodati uut sõda. Ei teatud,
et Lääs on Baltimaad ammugi Stalinile maha müünud.
Sõda ei puhkenud.
Mehed ei saanud aga metsast ikkagi välja tulla, sest Stalin
oli valinud Balti rahvaste vastu massivägivalla tee. See
tähendas, et Saksa sõjaväes või omakaitses
teeninuid ootas kui mitte surm, siis nõukogude vangilaager,
kust väga paljud tagasi ei tulnud. Neil, kes ei olnud nõus
võõrvõimu ees põlvili laskuma ja selle
langetatud karistust vastu võtma, tuli edasi võidelda,
nüüd juba iseenese elu eest. Üheks selliseks võitlejaks
oli ka legendaarne metsavend Hirmus Ants, kelle tegelik nimi oli
Ants Kaljurand.
Hirmus Antsu teevad eriliseks temast liikvele läinud legendid.
Juba enne 1948. aastat rääkis rahvas Antsust kui kartmatust
ja tabamatust metsavennast.
Värvikamaid
legende Antsu tegudest
Juba 1948. aastal olid
rahva hulgas levinudjärgmised lood, mis pani oma päevikusse
kirja ka tuntud hävinguaastate kroonik Jaan Roos:
“Hiljuti saatnud ta Pärnu paremasse hotelli ühel
päeval teate, et tahab seal õhtul kell 8 õhtust
süüa ja oma sünnipäeva pühitseda. Kaetagu
talle selleks ajaks laud söökide ja jookidega. See pannud
hotelli personali kihama. Kohe teatatud võimudele, kes
vastavaks ajaks olnud kõik jalul. Hotelli ümbrus olnud
maskeeritud ja maskeerimata mehi täis. Kell 8 sõitis
hotelli ette auto, milles oli sees Vene kõrgem sõjaväelane.
Ta jättis auto ukse ette ja läks hotelli sisse, kus
nõudis endale õhtusööki napsidega. Nähes
valmisseatud lauda, nõudnud seda kohe endale. Talle öeldud
küll, et see on kaetud teisele inimesele. See polevat aidanud
midagi. Ta võtnud laua endale. Õhtusöömine
kestnud 1,5 tundi. Siis kutsunud kindral kelneri, nõudnud
arve ja maksnud nõutava summa sõnalausumata ühes
jootrahaga ning lahkus siis. Pärast leiti ühe toiduriista
alt sedel: Siin sõi õhtust ja pühitses oma
sünnipäeva Hirmus Hans.“
Või teine lugu:
“Korraldatakse Pärnumaal suur haarang Hirmsale Hansule
sõjaväelaste poolt. Haarajad ootavad teel korraldust
haaramiseks. Seal sõidab korraga kuus autot “Moskvitši”
ja jääb seisma. Esimesest autost astub välja Vene
polkovniku vormis mees ja hakkab pärima, mis mehed siin teel
ootavad. Talle seletatakse põhjus ära. Polkovnik käsib
ja soovitab mehi agarad olla bandiidi haaramises. Samas astub
polkovnik autosse ja autode rivi hakkab edasi sõitma. Pool
kilomeetrit sõitnud, tõstetakse viimases autos eesti
lipp lehvima. Polkovnik ei olnud keegi muu kui Hirmus Hans ise”.[1]
Lapsepõlvest
sõttaminekuni
Ants Kaljurand on sündinud
20. oktoobril 1917. aastal. Tema ema nimi oli Juula, isast andmed
puuduvad. Ants kasvas Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres
Kehila küla lähedal, mereäärses Teesu külas.
1935. aastal tuli Ants Kaljurand Pärnumaale Soontaga valda,
kus sai kohe Õepa küla Sepa tallu sulaseks.
Eesti okupeerimine ja nõukogulikud ümberkorraldused
vapustasid ka Pärnumaa rahvast. Inimeste kadumised ja arreteerimised
algasid ju juba 1940. juulikuust.
22. juunil alanud sõda tõi inimestele uusi kannatusi.
3. juulil toimus kutsealuste mobilisatsioon. Pärnumaalt viidi
ära 779 kutsealust.[2] Alustati ka kaitseehitiste rajamist.
4. juulil saadeti laiali käsud minna järgmisel päeval
tankitõrjekraave kaevama. Stalin oli välja kuulutanud
põletatud maa taktika. Loodud hävituspataljonide tegevus
omandas nüüd eriti julma näo. Mehed otsisid kaitset
metsast. Metsavennad lõhkusid telefoniliine, purustasid
teetruupe ja sildu. Lõuna-Pärnumaal algas nõukogude
võimu kukutamine juba 3. juulil.
Ka Soontaga Vallamajast tuli üha uusi kurje käske. 29.
juunil käsutati sinna kokku kõik mootorsõidukid,
1. ja 2. juulil oli korraldus anda ära raadioaparaadid. Rahvas
oli paanikas. Kuna kardeti, et hävituspataljon hakkab talusid
põletama, pakiti oma vara ja peideti majadest eemale. Mehed
otsisid varju metsast, tegid vankripussidest ja pudelitest käsigranaate,
laenguks sai kivilõhkumiseks varutud lõhkeaine.
Valmistuti üle võtma vallamaja. Mässust osavõtjate
hulgas oli peremeeste kõrval ka sulane Ants Kaljurand.
6. juuli varahommikul piiras metsavendade salk vallamaja ümber.
Hoone vallutati tormijooksuga, seal olnud ametnikud suleti arestikambrisse.
Kuna ähvardas hävituspataljoni karistusretk, otsustati
vangistatud vallaametnikud ja miilits maha lasta. Nii toimitigi,
viis vallaametnikku kaotas elu.
Teated Soontaga vallas võimu võtmisest jõudsid
nii Pärnu kui ka Lihulasse ja kutsusid välja hävitupataljonlaste
karistusretked valda. 7. juulil umbes kella 3–4 paiku algas
lahing Emmu küla karjamaadel. Järgmisel päeval,
8. juulil ründasid Soontaga valda Pärnust viie veoautoga
tulnud hävituspataljonlased. Mitmed relvitud inimesed tapeti.
See oli Soontagalaste jaoks kõige masendavam õhtu.[3]
8. juulil loovutas Punaarmee vastupanuta Pärnu. Saksa sõdureid
tervitati linnas juubeldavate rahvahulkade poolt. Juba 8. juuli
keskpäeval oli Pärnus käsil Omakaitse moodustamine.
Peagi toimus see ka Soontaga vallas. Omakaitsesse astus ka Ants
Kaljurand. Juba noil päevil sai ta (väidetavalt üsna
juhuslikult) hüüdnimeks “Hirmus Ants”. 1941.
aasta augustis astus Ants Kaljurand aga vabatahtlikult Saksa armeesse.
|
Soontaga vallamaja, kust Hirmus
Antsu mehed kahel korral Julgeoleku poolt arreteeritud inimesed
vabastasid. Foto: Riina Kappaku erakogu |
Algab metsavennaaelu
1944. aasta septembris
Ants deserteerus ja tuli tagasi Soontaga valda. Sealt üritas
ta minna Saaremaale, arreteeriti aga Lihulas ja saadeti Tallinnasse
laagrisse.
Ants oli seal kaks nädalat, siis põgenes ja tuli tagasi
Soontaga valda. Teel kohtas Ants tuntud kirjaniku Aira Kaalu venda
Ülo Kaalu. Koos tuldi endise vallavanema Mihkel Soodla juurde
Õepa külla. Nädalaga ehitati kolmekesi küla
lähedale punker ja hakati seal elama.[4]
Põhiliselt tegeleti enda varjamise ja uueks väljaastumiseks
valmistumisega. Peeti ka päevikut. Kaljuranna salk andis
endast siiski ka märku. Parteidokumentides kajastub see järgmiselt:
“Öösel 30. aprillil vastu 1. maid 1945 heisati
Soontaga valla täitevkomitee hoonele Eesti kodanlik rahvuslipp.
Lipu heiskas bandiit Ants Kaljurand.”[5]
Ants Kaljurannal oli juba enne sõda tekkinud armusuhe oma
kodukülast Teesult Pärnumaale tööle tulnud
Vilmaga. Kirjavahetuse kaudu püsis see läbi kogu sõjaaja.
Ka Ülo Kaalul tekkisid sümpaatiad. Tegu oli ju ka igati
seltsiva ja röömsameelse noore mehega. Metsavennad käisid
külapidudel, tantsisid külanoorikutega ning saatsid
neid koju. Julgeolek sai Vilma suhetest Ants Kaljurannaga teada,
arreteeris neiu ning viis Täitevkomitee maja (endise Soontaga
vallamaja) arestikambrisse. 1945. aasta 28. veebruaril vabastasid
Ants ja Ülo Vilma. Neiu elas nädala meestega samas punkris.
1945. aasta märtsis arreteeriti kolm Salevere küla meest.
Kõik nad paigutati samuti vallamaja arestikambrisse. Ühel
ööl läksid Ants Kaljurand, Ülo Kaal ja Mihkel
Soodla Täitevkomitee hoone juurde, lammutasid kambri seina
kangiga ja vabastasid vangid. Kui mehed hakkasid maja juurest
lahkuma, tulistati neid teise korruse aknast. Mihkel Soodla andis
aknasse automaadivalangu.[6] Nii Hirmus Antsu kuulsus kasvas.
Kuid ka Julgeolek ei maganud. Neil oli õnnestunud värvata
mitmeid Kaljuranna grupiga sidemetes olnud inimesi, kellelt saadud
informatsiooni kasutades valmistuti metsavendi hävitama.
1946. aasta 9. mai õhtul sõitsid Ants ja Ülo
kohtuma vallasekretäriga. See oli aga lõks. Kohtumispaigas
varitsesid neid sõdurid. Puhkenud tulevahetuses sai Ülo
Kaal pähe haavata ja langes Julgeoleku kätte. Antsul
õnnestus põgeneda. 28. juunil suri Ülo Kaal
vangla haiglas.[7]
1947. aasta algul liitus Ants Kaljurand Kirbla valla ja Soontaga
valla piiril end varjavate meestega, saades sealgi liidriks. Ants
Kaljuranna ilmumise hetkel elasid sealses punkris veel Saaremaalt
pärit Heino Kaup (“Meinhard”), Harri Valla (“Harri”)
ning vennad Johannes Kiviselg (“Juss”) ja Aleksander
Kiviselg (“Sass”).[8] Suvehakul ilmus gruppi Saksa sõjaväe
taustaga Karl Verpson („Must Juhan“), aasta lõpus
liitus aga Kirbla vallast pärit Heino Vaan („Junger“).
Heino Kaup’ist, keda tuntigi peamiselt Meinhardi nime all,
sai Kaljuranna parem käsi.
1948. aasta aprillis ilmus gruppi Tallinnast pärit Arvet
Pill (s 1926. a), kes oli 1944. aastal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke,
langenud Tšehhoslovakkias vangi, kuid saanud juba 1946. aastal
vabaks. Arvet sai esialgu nimeks “Samm”, hiljem ka “Kurg”.[9]
|
Soontaga mehed 1941. aastal Eesti
sõjaväe vormides. Siis loodeti veel võidelda
Eesti eest. Taga keskel Ants Kaljurand. |
Metsavendade
strateegia muutub
Ants Kaljuranna ilmumisega
Võhma-Altküla ja Vastupää külade vahel
baseeruvasse gruppi 1947. aastal toimus muutus metsavendade tegutsemisstrateegias.
Võeti suund kaupluste ja nõukogude asutuste röövimisele,
et varustada end toiduainete, rõivaste, jalanõude
ja rahaga. Tegelikult sundis selleks elu ise. Taludele hakkas
metsavendade toitmine üle jõu käima. Lisaks olid
Julgeolekuorganid paljud inimesed pideva jälgimise alla võtnud,
mitmeid oli ka suudetud agentideks ja koputajateks värvata.
Osa Ants Kaljuranna grupi metsavendi hakkasid valedokumentidega
liikuma linnades, peamiselt Tallinnas ja Pärnus.
1948. aasta 25. aprilli hilisõhtul purustati metsavendade
poolt valdadevaheline miilitsajaoskond Audrus. Ära viidi
kuulipildja, kaks automaati, 5 püstolit, 1 rikkis vintpüss,
kirjutusmasin, pitsat, 11 ajutise isikutunnistuse tõendit
ja üks tõend ajutise passi kohta. Metsavennad said
umbes 12 000 rubla, sealhulgas 11252 rubla riigi raha, mis oli
pakkides ette valmistatud sidejaoskonna jaoks.
18. mail 1948. aastal röövisid Verpson, Meinhard, Aleksander
ja Johannes Kiviseljad Märjamaa lähedal maanteel liha
kokkuostjat, võttes talt ära 46 907 rubla riigi raha.[10]
Ajal, mil aotot läbi otsiti, lähenes aga paigale sõiduauto,
milles istus kolm meest. Kuna auto peatus ja metsavendadele näis,
nagu üritaksid selle istunud haarata relvi, avasid metsavennad
autole tule. Autos istunud mees, Ministrite Nõukogu töötaja
Suurkask oli saanud raskesti haavata, teine mees jalga haavata.
Suurkaselt küsis Verpson, kas ta on kommunist. Saanud jaatava
vastuse, tulistas metsavend teda veel kord. Hiljem lubati aga
autol edasi sõita. Kaljuranda sellel retkel kaasas polnud.
1948. aasta juuni algul tapeti ühe metsavendade ühendusse
Relvastatud Võitluse Liit (RVL) kuulunud metsavenna poolt
Emmu küla juures „Meinhard“. Põhjuseks oli
olnud mehe sagedane jõhker käitutumine, eriti joobnud
olekus. Toimunu halvendas Kaljuranna grupi ja RVL-i suhteid oluliselt.
1948. aasta jaanipeole Kurese Pakamäel oli kogunenud mitme
lähedase küla rahvas. Seal olid ka Kaljuranna mehed.
Kokkutulekul pidas Ants Kaljurand kõne, milles kutsus kõiki
võitlusse Nõukogude Võimuga.[11]
Julgeolekuorganid asusid aga aktiivselt tegutsema. 9. juunil arreteeriti
haarangu käigus Kaljuranna grupi liige Aleksander Kiviselg
ning tapeti põgeneda püüdnud Johannes Kiviselg.[12]
Arreteeriti ka kaks mõnda aega punkris elanud naist. Järgnesid
veel mitmete Vastupä ja Kurese külade inimeste arreteerimised.
Metsavendade
edasised aktsioonid
26. juulil üritasid
metsavennad röövida Tõstamaa krediidiühingut.
Tegu oli mitme metsavendadegrupi ühisüritusega., kus
osalesid ka Ants Kaljuranna mehed. Käik Tõstamaale
ebaõnnestus.[13]
Ööl vastu 28. juulit mindi samas koosseisus röövima
Kihlepa poodi. Sealt saadi raha ja kaupa 34 142 rubla ja 47 kopika
väärtuses. [14]
Rootsi poe röövimisel 27. augustil 1948. osalesid Karl
Verpson, Ants Kaljurand, Heino Vaan ja Arvet Pill ning veel kaks
meest. Poest võeti paberosse, viina ja rõivastust.[15]
16. septembril peatasid Kaljuranna grupi metsavennad Kirbla ja
Lihula vahelisel maanteel Haapsalust Varblasse sõitva autobussi.
Küsiti bussis väidetavalt viidavat suurt rahasummat.
Buss otsiti läbi, raha aga ei leitud. Operatsioon ebaõnnestus,
sest 100 000 rubla oli viidud Lihulasse ilma saatjateta juba hommikul
kell seitse.[16]
23. septembril 1948. aastal rööviti Lõpe kooperatiivi,
kust saadi 25 504 rubla ja 55 kopikat. Kuna puhkes tulevahetus
valvuriga, pidid metsavennad enneaegselt lahkuma.[17]
20. oktoobri öösel rüüstasid metsavennad Kirbla
valla Täitevkomiteed. Autahvlilt rebiti maha inimeste nimed,
seinalehelt pildid, samuti Lenini, Stalini ja Molotovi portreed.
Lauasahtlitest pilluti maha raamatud ja kirjavahetus, osa dokumente
valati üle tindiga. Laualipp lõhuti, samuti kirjutusmasin.[18]
Revisjonikomisjon tegi kindlaks, et puudu oli riigilaenu, kindlustuse
ja maamaksu rahasid kokku 7022 rubla ja 24 kopikat.[19] Rüüstes
osalesid Ants Kaljurand, Heino Vaan, Arvet Pill ja Karl Verpson.[20]
Oktoobris murti sisse Soontaga valla Täitevkomitee hoonesse,
kust viidi ära üks kirjutusmasin, teine kirjutusmasin
ja raadio aga purustati. Lõhuti ka Nõukogude riigijuhtide
portreed ja hävitati hoonest leitud kommunistlik kihutuskirjandus.[21]
11. novembril 1948 rööviti Paatsalu poodi, kust saadi
50000 rubla, lisaks viina ja paberosse. Osalesid Ants Kaljurand,
Mihkel Soodla, Heino Vaan, Arvet Pill, Harri Valla ja Karl Verpson.
Metsavennad
langevad lõksu
15. novembril arreteeriti
Pärnu raudteejaama sööklas purjus olekus ärplema
hakanud ja temalt dokumente nõudnud miilitsaseersanti tulistanud
Kaljuranna grupi metsavend Karl Verpson.[22] Samal päeval
arreteeriti Pärnu Polikliinku massaažikabinetis Harri
Valla,[23] järgmisel päeval aga oma kodutalus Õepas
Mihkel Soodla.[24] Järgnesid ülekuulamised ning paljude
eelnimetatutega seotud olnud isikute arreteerimine.
1. jaanuaril 1949. aastal tapeti sõdurite poolt tallu toidu
järele läinud Heino Vaan.[25] Peagi tulid arreteeritute
ja langenute asemele aga uued mehed.
Kuidas sai
surma miilitsaleitnant Erich Pärtson?
Keblaste külas
Kõrtsu talus elasid perekond Kruusmaad. Talus külastasid
korduvalt Ants Kaljurand, mõnikord koos Meinhardiga, mõnikord
koos Arvet Pilliga. Talus käis aga ka miilitsaleitnant Erich
Pärtson, kes oli Kruusmaade ristipoeg. 1949. aasta 13. jaanuari
õhtul tuli tallu Erich Pärtson kahe kaaslasega. Meestel
olid kaasas jahipüssid. Kui lahkuma hakati, väljus esimesena
Erich Pärtson, kellel oli peas vormimüts ja seljas valge
poolkasukas ning kalifeevormipüksid.[26] Nähes õues
tundmatut meest, sööstis Pärtson talle järele,
hüüdes: ”Seis!” Jooksja ei peatunud. Pärtson
kiirendas sammu. Sel hetkel kostis kuuri nurga tagant automaadivalang,
Pärtson sai pihta ja kukkus. Õue jõudnud mehed
nägid kahte tundmatut põgenemas.[27] Erich Pärtson
viidi hobusega Mihkli haiglasse, kus ta suri.[28] Kuu hiljem käisid
talus Ants Kaljurand ja “Kurg” ning Ants oli öelnud,
et neid kinni pidada püüdnud miilitsat tulistas tema.[29]
Relvastatud
Võitluse Liit ja teised
Soontaga naabervallas
Vigalas tegutses kogu metsavendlust ühendada püüdnud
organisatsioon Relvastatud Võitluse Liit.[30] Ants Kaljurannale
tegi juba 1947. aastal ettepaneku RVL-i astuda üks organisatsiooni
juhtfiguure Mihkel Soosalu. Järgmisel kokkusaamisel andis
Ants nõusoleku, täitis ankeedi ja võttis endale
varjunimeks “Väino”. Soosalu määras Antsu
piirkonna juhiks, mis hõlmas Soontaga, Audru, Sauga, Are
ja Seliste vallad. Organisatsiooni tuli värvata legaalselt
elavatest inimestest vähemalt viis inimest, peale selle metsavendi.
Ka tuli koguda andmeid nõukogude aktiivist ja partei liikmetest.[31]
Ants väitis hiljem, et midagi konkreetset RVL-i heaks ta
ei teinud. Üheks põhjuseks oli kindlasti tema kaaslase
Meinhardi tapmine RVL-i liikmete poolt. Ometi näib, et miski
RVL-is veel Kaljurannale ei meeldinud. Võimalik, et talle
hakkas vastu RVL-i ulatusliku dokumentasiooni olemasolu ja allumine
üsna jäikade põhimõtetega juhtkonnale.
Peale Ants Kaljuranna grupi tegutses Soontaga valla piires veel
mitu sissigruppi. Mihkel Soosalu salk, baseerus algul Emmu küla
piirkonnas, juhi hukkumise järel 1948. aasta 15. oktoobril
aga lagunes.
Mihkel Havi grupil oli punker Tarva rabas. Julgeolek ründas
grupi punkrit 23. juunil 1949 ning enamik selle liikmeid hukkus.[32]
Mihkel Mälgu gruppi kuulusid Ants Kõks, Ado Luks,
Juhan ja Elmar Lihtsaared. See salk paiknes erinevates kohtades
ja eksisteeris kõige kauem. 1949. aastal lahkusid grupist
Lihtsaared, asemele tuli Endel Viidik.[33] Mihkel Mälk püüti
kinni kasutades unerohtu, tema grupi liikmed kas tapeti või
arreteeriti ajajooksul.
|
Viimane pilt Arvet Pillist (foto
toimikust). |
Kuidas Ants
Kaljurand arreteeriti?
23. õhtul pidas
kogu Võitra küla jaanipidu, millest võtsid
osa ka Antsu mehed. Kui pidu läbi, läksid Ants ja tema
mehed üle põllu metsa äärde ja heitsid magama.[34]
Sealt leidis nad kohalik noormees, kellel oli olnud varem konflikt
Antsu meestega ning kes teatas metsavendade asukohast julgeolekuorganitele.[35]
Julgeoleku dokumentides on kirjas, et neile teatas metsavendadest
agent „Leida“. Kohale saadeti operatiivgrupp, kes leidiski
magavad mehed. Viimased püüdsid küll vastu hakata,
kusjuures Aleksander Valter sai surma, Arvet Pill raskesti haavata.
Nii Pill kui Ants Kaljurand, kellele löödi täägiga
selga, arreteeriti. [36]
Uurimine Ants Kaljuranna ja temaga seotud isikute osas kestis
poolteist aastat.
13. novembril 1950. aastal mõistis sõjaväetribunal
Ants Kaljurannale ja Arved Pillile, (s 1926) surmanuhtluse, mis
on ka 13. märtsil 1951. aastal täide viidud. Koos nendega
olid kohtu all inimesed, keda süüdistati metsavendade
abistamises ja neile kaasaaitamises, kokku veel 16 inimest. Neist
13 inimest mõisteti laagrisse 25 aastaks, millele lisandus
õiguste äravõtmine veel 5 aastaks, 3 inimest
aga mõisteti laagrisse 10 aastaks, millele lisandus õiguste
äravõtmine viieks aastaks.[37]
Kokkuvõtteks
Ants Kaljuranda on paljud
inimesed süüdistanud selles, et ta andis avameelseid
tunnistusi kõigi oma varjajate ja abistajate kohta. Tõepoolest,
Ants Kaljurand on hakanud peatselt pärast arreteerimist rääkima
ning nimetanud abistajatena väga paljusid tolleaegseid Soontaga
valla inimesi ja peresid. Samas me ei tea, kuidas need ülestunnistused
saadi. Metsavendade tabamisel Julgeolekus nende rääkimapanemiseks
vahendeid ei valitud. Kaks Ants Kaljurannaga seotud meest, kellel
õnnestus vangilaager üle elada, on Hruštšovi
sula ajal kirjutanud NSV Liidu peaprokurörile kaebuse, kus
nad kirjutavad, et neid peksti ja piinati ülestunnistuste
saamiseks sedavõrd, et nad olid nõus läbi lugemata
alla kirjutama ükskõik millele. Ka väitsid nad,
et tollase peksu jäljed on nende kehal nähtavad veel
nüüdki ning et neist tehti Julgeolekus eluaegsed invaliidid.[38]
Kuna arreteeritud Ants Kaljurannale ja Arvet Pillile oli saanud
selgeks, et organitel õnnestus värvata mitmeid Soontaga
valla inimesi, sealhulgas isegi mõnda aega nende grupis
viibinud mehi, ning kuna nad ise arvasid, et nende kinnipüüdmiseks
kasutati unerohtu,[39] oli neil endil 1949. aasta juunis juba
põhjust umbusaldada paljusid.
Võimalik, et Ants Kaljurand rääkis rohketest
abistajates aga hoopis lootuses, et ega võimud siis kogu
Soontaga rahvast ikka Siberisse saada.
Veel tuleks meeles pidada, et enne Ants Kaljuranda ja Arvet Pilli
oli juba arreteeritud ja üle kuulatud hulk nendega seotud
metsavendi: Mihkel Soodla, Karl Verpson, Harri Valla, Aleksander
Kiviselg, Johannes Jukka ja mitmed veel varem kinni kukkunud mehed.
Pole andmeid, et neist keegi oleks suutnud ülekuulamistel
vaikida. Nimetatud metsavendade tunnistuste põhjal arreteeriti
ja kuulati üle kümneid abistajaid nii Soontaga vallast
kui ka linnadest. Erinõupidamise otsused ühe grupi
arreteeritute kohta on langetatud juba 26. märtsil 1948.
aastal,[40] teise grupi kohta 1. detsembril 1948. aastal.[41]
Niisiis polnud Ants Kaljurannal ja Arvet Pillil nende arreteerimise
ajaks juba kogutud andmetele enam midagi olulist lisada.
Kuidas hinnata
Ants Kaljuranda metsavennana?
Temast levinud arvukad
legendid on enamasti rahva soovunelm. Palju talle omistatust tegid
hoopis teised mehed. Kuid üks on selge, tegu ei olnud mingi
julmuriga, mida hüüdnimest oletada võiks. Julmus
ja hirmuteod ei olnud talle kuidagi omased. Pigem räägivad
faktid sellest, et ta suutis mitmel korral kaaslaste kavandatud
julmi tegusid ära hoida. Antsu puhul oli kahtlemata tegu
isamaaliselt mõtleva ja tegutseva inimesega, kes seda ka
korduvalt välja näitas. Ometi ei olnud tema puhul tegemist
taolise ideoloogi ja organisaatoriga, nagu need kujunesid välja
Relvastatud Võitluse Liidus. Ants Kaljurannas oli mingi
tänapäeva inimesele suhteliselt raskesti aimatav joon,
mis tegi temast, tavalisest sulaspoisist, autoriteedi isegi iseteadvate
talumeeste ja vallavanemate jaoks. Kuid kindlasti ei olnud see
kõik. Kindlasti pidid tal olema veel mingid, praeguseks
juba raskesti hoomatavad juhile omased iseloomuomadused. Igatahes
on huvitav vastasleeri, 1970. aastate KGB-laste poolt talle antud
iseloomustus, ehkki selle ütleb välja nende poolt loodud
kirjanduslik kuju, talumees Madis: “Pika Antsu vastu ei tundnud
Madis aukartust ainult tema kasvu ja kehaehituse pärast.
Tõsi, Ants oli kahemeetrine suurepärase kehaehitusega
hiiglane, kes astus imetlust vääriva kerge sportlasesammuga,
kuid Madisele meeldis rohkem tema tasakaalukas ja lõbus
iseloom, tähelepanelik suhtumine vestluskaaslasesse, oskus
varjata oma üleolekut.”[42] Kas see ühele Eesti
metsavennale KGB poolt antud iseloomustus ei ole siiski igati
tunnustav?
Ants Kaljuraannast ja temaga seotud metsavendadest
ilmub suvehakul M.Mandeli sulest põhjalik uurimus.
Viited:
1 Jaan Roos. Läbi punase öö. III.Tartu 2001, 116,
133.
2 Herbert Lindmäe. Suvesõda Pärnumaal 1941. Suvesõda
IV. Tartu 2006, 175—176.
3 Kui soontagalased tõusid. Maa Sõna 13. august
1941.
4 Eesti Riigiarhiivi filiaal Tõnismäel, edaspidi ERAF
f. 129 SM, n. 1, s. 25819, I, lk. 51.
5 Evald Laasi. Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Dokumentide
kogu. Tallinn 1992, 17,
6 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, I, 51—52.
7 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 3095, 15.
8 ERAF f. 130 SM n. 1, s. 10516, I, 3—15, 31—33;
9 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 54.
10 ERAF 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 29—37.
11 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 11474, 217p—224.
12 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 10516, k. 1, 18.
13 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 3, 251—253.
14 ERAF f. 129 SM, n. 1,. S. 25818, k. 4, 65—66.
15 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. I, 142p—143.
16 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23119, k. 4, 72.
17 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 79.
18 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 4, 169—170.
19 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 25819, k. 4, 97—98.
20 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 23118, k.1, 144p.
21 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, järelvalve, 311—312.
22 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 1,144—170.
23 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 2, 6.
24 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 23118, k. 1, 24.
25 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 152.
26 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 2, 102p—106p.
27 ERAF f. 129 SM n. 1, s. 25819, k. 3, ,219p—211p.
28 ERAfF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 4, 111.
29 ERAF f. 129 SM, n. 1. s. 25819, k. 2, 127.
30 Aino Lepp. Vabaduse hinnaks on elu. Tartu 2008, 360—433;
Jaak Pihlau. Läänemaa metsavennad teise nõukogude
okupatsiooni ajal (1944—1959). Haapsalu 2008, 96—131.
31 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, k. 1, 169—170p.
32 Pihlau, 110, 115.
33 ERAF 129 SM, n, 1, s. 3304, 20p.
34 Jaan Koitla, Mihkel Pärn, lindistus 19. 01. 2008.
35 Leili ja Endel Viljapuu. Sõjajärgne küla.
Eesti Rahva Museum KV 907, KL 206, 298.
36 ERAF f. 131 SM n. 1, s. 171, 58—60.
37 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 25819, Järelvalve,307—318.
38 ERAf f. 130 SM, n. 1, s. 10516, k. 3, 21; s. 11474, 444.
39 Ants Kaljuranna ja Arvet Pilliga Patareis koos olnud Jüri
Kindel ja Aleksander London autorile, jaanuar 2010.
40 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 231189, Järelvalve 337—386.
41 ERAF f.130 SM, n. 1, s. 1144 Järelvalve 117—139.
42 D. Taevere, R. Mihhailov. Võitlus Pika Antsuga. Agoonia.
Tallinn 1979, 137.
|
|
|
