|
|
Kui kauaks jääb
hirm veel meiega?
tekst: Arne Mikk
Hiljuti ilmus ka
eesti keeles Imbi Paju ja Sofi Oksaneni raamat „Kõige
taga oli hirm“. See on teos, mis sunnib vanemaid inimesi
uuesti meenutama kadunud aastakümneid ja noortel on võimalus
täie teravusega aimu saada ühe põlvkonna traagilistest
läbielamistest.
Vist igaüks meist
on mõnel silmapilgul hirmu tundnud – kas tormisel
merel, lähedase inimese haiguse korral, isegi vastutusrikka
eksami või esinemise puhul. Kuid need hirmud on kõik
ajutise iseloomuga ja enamikul juhtudel ei too kaasa masendavaid
mälestusi. See raamat aga räägib hirmuvalitseja
külvatud hirmudest, mis tapsid miljoneid inimesi ja kestsid
edasi ka pärast peatüranni enese surma.
Minu esimene
hirm
Püüdes meenutada,
millal ma ise olen tõsiselt hirmu tundnud, siis esimest
korda oli see ilmselt 1944. aasta suvel, kui ühel ööl
prõmmiti meie kodutalu uksele. Isa hiilis tagumise toa
akna kaudu õue vaatama, teda märgati ja kui ta eemale
tõmbus, hakati tulistama. Üle aia hüpates sai
ta kuuli selga, ent jõudis siiski läbi rukipõllu
naabertallu joosta. Kui ema ukse avas, olid seal saksa sõdurid,
kes kamandasid mind koos ema, venna ja vanaisaga seina äärde.
Selgus, et külast otsiti vene langevarjureid. Neid meie juures
muidugi ei olnud. Kui kuuldi, et isa oli ka omakaitse liige, siis
toimetati ta järgmisel päeval Viljandi sõjaväehaiglasse.
Operatsiooni ei tehtud ja kuul jäi kopsu kuni tema surmani
1972. aastal.
Vist kaks aastat hiljem puistasid talu vene sõdurid, kes
otsisid metsavendi. Enne pööningule või lakka
ronimist sunniti esimesena ema üles minema, ilmselt mõeldi,
et kui keegi püüaks tulistada, saaks kõigepealt
pihta tema. Üks meie küla mees käis laupäeva
öösiti tõepoolest saunas ennast pesemas, kuid
sellel päeval teda seal ei olnud.
1949. aasta märtsis olid vanemad kodutalu juba ära andnud
ja elasid teises alevikus tuttavate pool. Vallavalitsusest oli
keegi neid hoiatanud ja soovitanud eelseisval ööl mitte
kodus olla. Ainsaks pelgupaigaks sai teise korruse kaldlaega toa
pööning. Sinna pääses seina sees oleva väikese
luugi kaudu, mida omakorda kattis kodukootud vaip. Meile vennaga
õpetati, et kui keegi tuleb vanemaid otsima, siis peame
vastama, et nad sõitsid eile Viljandisse ja millal tulevad
tagasi, meie ei tea. Öösel siis tuldigi, käidi
korra ka järgmisel päeval, kuid meid vennaga kinni ei
võetud. Järgmisel ööl kõndisime neljakesi
läbi metsade umbes kümme kilomeetrit teiste tuttavate
juurde. Kuuvalgel lagendikul hinge tõmmates lausus ema:
„Me oleme siin nagu kirikus. Kui Jumal aitab, ehk pääseme.“
Nädal aega veetsime seejärel selle perekonna laudas.
Magasime heintes ja kui perenaine tuli lehma talitama, tõi
ta ämbri sees ka meile süüa.
Ma ei suuda täpselt meenutada, milline hirm mind nendel päevadel
valdas, kuid hiljem olen küll mõtelnud selle peale,
et mida võisid tunda mu vanemad 25. märtsi ööl
seal seina taga, kui neid otsimas käidi. Oleks meid vennaga
kaasa võetud, tulnuksid ka nemad ilmselt vabatahtlikult
järele…
Jah, meie perekond tollal pääses, kuid fakt jääb
faktiks. 1941. aastal küüditati Siberisse 10 tuhat eestlast,
1949. aastal ca 20 tuhat, lisaks vaevlesid Venemaa vangilaagrites
mitmed miljonid teisi rahvaid. Ometi ei ole läänemaailmal
ikka veel “vahendeid GULAGI mõistmiseks. Selleks ei
olevat keelt, dokumente”. Natside koonduslaagreid näidatakse
tänaseni kui holokausti masendavaid sümboleid, kuid
kus on võimalik tutvuda nõukogude süsteemi
analoogsete rajatistega? Paljudesse keeltesse on tõlgitud
Solêenitsõni „Gulagi arhipelaag“, Anna
Appelbaumi „Gulag“, Eestis on ilmunud mitmed Memento
koostatud raamatud, ka Venemaal tegutseb ühing Memoriaal,
kuid ometi kirjutab üks Soome „teadlane“, et eestlasi
ei küüditatud, vaid nad viidi Siberisse sõja
eest varjule!!
Tänu Tunne Kelami väsimatule tööle on kommunismi
kuriteod hukka mõistnud nii Euroopa Parlamentaarne Assamblee
2006. aastal kui ka Euroopa Parlament 2009. aasta aprillis. See
on ametlik tasand, aga emotsionaalset tasandit silmas pidades
on väidetud, et eestlastel ei ole maailmale välja pakkuda
oma „Anne Franki päevikut“, mis omandaks üldmõistetava
sümboli tähenduse. Õnneks on välismaalaste
silmi mõnevõrra avanud Imbi Paju filmid, ka eespool
mainitud raamatu esitlus Helsingis äratas parajal määral
üldsuse tähelepanu. Kuid ilmselt peame veel väga
kaua igal mälestuspäeval, igal raamatumessil või
ajalookonverentsil teiste rahvaste ette tooma oma ajaloo masendavad
leheküljed, et faúismi kõrval saaksid samavõrdselt
hukka mõistetud ka kommunismi kuriteod.
Meie lugu
maailmale – millal arusaadav?
Tsiviliseeritud maailm
ei suuda praktiliselt üldse mõista, milleks oli vaja
kogu riiki hoida pideva hirmutunde all. Isegi Stalini lähikondlaste
naised olid saadetud vangilaagritesse ja ka suur juht ise oli
hirmul, et teda võidaks mürgitada: keegi ei teadnud
ette, millise ukse tagant ta hommikul toidukandiku laseb sisse
tuua. Kui nõukogude sportlane või baleriin pääses
välismaale, siis igal üksikul juhul vaagisid mitmed
komisjonid kodaniku usaldusväärsust ja otsustajad pidid
soovitustele oma allkirjad andma. Seetõttu andsid nad allkirju
väga vaevaliselt, sest kellegi ärahüppamise korral
lõppes ka paljude allkirja andjate karjäär.
Hirm valitses igal tasandil, igal eri põhjusel ja iga erineva
asja pärast. Kirjastus Varrak hakkab kohe välja andma
raamatusarja „101 Eesti…“ Esimese raamatu koostab
Mart Laar ja see kannab pealkirja „101 Eesti ajaloo sündmust“.
Võibolla ühe raamatu pealkirjaks võiks olla
ka „101 väljasaatmist Siberisse.“ Meie riigijuhtide
Konstantin Pätsi ja Johannes Laidoneri kõrval võiksid
seal lühikeste artiklitena olla toodud ka üldsusele
vähetuntud, kuid oma olemuselt tänapäeva inimestele
täiesti arusaamatud „süüteod“. Näiteks
Silvia Uusväli mõisteti riigireetmise paragrahvi alusel
kümneks aastaks vangi selle eest, et ta oli üritanud
Kasahstani väljasaadetud tädile kirja teel saata Marie
Underi luuletuse „Jõulutervitus 1941“. (Pikemalt
võib lugeda sellest käesoleva aasta 16. jaanuari „Postimehest“)
Näitleja
Juhan Tõnopa lugu
„Estonia“
teatri näitleja Juhan Tõnopa võeti vahi alla
1941. aasta 8. juulil ja viidi Irkutski oblasti vangilaagrisse.
Laagris olles oli ta valmistanud puulusika, mille siseküljel
on haakrist ja viisnurk koos autori nimega, tagaküljel aga
inimese lagipähe lööv haamer ja kõri läbilõikav
sirp. Kõrval paragrahv 58 ning pea ümber kiri MEMENTO
MORI. Kõige all tekst „Eestimaa su mehemeel ka Siberis
ei sure veel“.Tõnopa süüdistustoimikus on
see katkimurtud lusikas koos paberilehega, millele on joonistatud
lusikal kujutatu koos sõnade venekeelse tõlkega
tänaseni alles. Süüdistatuna nõukogudevastases
agitatsioonis, saksa fašismi toetavas tegevuses st. kodumaa
reetmises, mõisteti Tõnopale kõrgeim karistusmäär
– mahalaskmine – ja ta hukati 5. septembril 1942. aastal.
Kui niisugune raamat saaks kokku pandud, peaks selle tõlkima
ka inglise, vene, saksa jt. keeltesse. See oleks veelkordseks
meeldetuletuseks suurtele rahvastele meie inimeste saatustest
totalitaarse hirmuvabriku hammasrataste vahel. Kui meile räägitakse
ikka ja jälle, et vene rahvas on kaotanud stalinliku terrori
läbi kümneid kordi rohkem inimesi kui teised rahvad,
miks siis ei suuda seesama vene rahvas ennast distantseerida nõukogude
süsteemist, panna puhtale lehele kirja naaberriikidega sõlmitavad
sõprussuhted jne. Selle asemel võeti taas kasutusele
Nõukogude Liidu hümniviis ja tõstetakse tasapisi
ausse “suure võidu” peaarhitekt Stalin. Niisugusele
suundumusele juhib täpselt tähelepanu Iivi Anna Masso:
„Aga viimasel ajal, kui Venemaalt on tulnud räigeid
propagandarünnakuid Eesti ja isegi Soome vastu, on meeleolud
muutunud ja ohutunne tagasi tulnud.“
|
“Estonia” teatri näitleja
Juhan Tõnopa süüdistustoimikule on lisatud
tema vangilaagris nikerdatud puulusikas, sellel kujutatu on
paberile hoolega maha joonistatud ja tekst tõlgitud
vene keelde. Süüdistatuna nõukogudevastases
agitatsioonis, saksa fašismi toetavas tegevuses st. kodumaa
reetmises, mõisteti Tõnopale kõrgeim
karistusmäär – mahalaskmine. |
Tänase
päeva hirmud
Eesti Vabariik on saanud
taas kakskümmend aastat vabalt hingata, kuid meie piiride
lähedal toimuvad ometi vaenulikud sõjaväeõppused,
lennukid „eksivad“ piirivööndisse, juriidilist
piirilepingut ju ratifitseeritud polegi. Ja vene välisminister
teatab maailmale rahulikult: “Rohkem reaalpoliitilisi kokkuleppeid
kui kõrgemaid väärtusi.“ Nõnda siis
ei tuleta keegi enam meelde, et sümboolselt igas tonnis naftas
või kuupmeetris gaasis, mis Siberist Euroopa poole teele
läheb, on ka verepiisad nende miljonite inimeste soontest,
kes lamavad lumiste lagendike nimetutes haudades.
Aga ometi peab lootma
kõigi ohvrite lunastavasse jõusse ja ma lõpetaksin
lausetega Rabindranath Tagore „Gitandêalist“:
Kui
vaim on hirmuta ja pead hoitakse püsti,
kus teadmine on vaba,
kus väsimatu püüd sirutab oma käsivarred
täiuslikkuse poole,
sellesse vabasse taevasse, mu Isa, lase ärgata mu maa.
|
|
|
