Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 


Kui kauaks jääb hirm veel meiega?

tekst: Arne Mikk

Hiljuti ilmus ka eesti keeles Imbi Paju ja Sofi Oksaneni raamat „Kõige taga oli hirm“. See on teos, mis sunnib vanemaid inimesi uuesti meenutama kadunud aastakümneid ja noortel on võimalus täie teravusega aimu saada ühe põlvkonna traagilistest läbielamistest.

Vist igaüks meist on mõnel silmapilgul hirmu tundnud – kas tormisel merel, lähedase inimese haiguse korral, isegi vastutusrikka eksami või esinemise puhul. Kuid need hirmud on kõik ajutise iseloomuga ja enamikul juhtudel ei too kaasa masendavaid mälestusi. See raamat aga räägib hirmuvalitseja külvatud hirmudest, mis tapsid miljoneid inimesi ja kestsid edasi ka pärast peatüranni enese surma.

Minu esimene hirm

Püüdes meenutada, millal ma ise olen tõsiselt hirmu tundnud, siis esimest korda oli see ilmselt 1944. aasta suvel, kui ühel ööl prõmmiti meie kodutalu uksele. Isa hiilis tagumise toa akna kaudu õue vaatama, teda märgati ja kui ta eemale tõmbus, hakati tulistama. Üle aia hüpates sai ta kuuli selga, ent jõudis siiski läbi rukipõllu naabertallu joosta. Kui ema ukse avas, olid seal saksa sõdurid, kes kamandasid mind koos ema, venna ja vanaisaga seina äärde. Selgus, et külast otsiti vene langevarjureid. Neid meie juures muidugi ei olnud. Kui kuuldi, et isa oli ka omakaitse liige, siis toimetati ta järgmisel päeval Viljandi sõjaväehaiglasse. Operatsiooni ei tehtud ja kuul jäi kopsu kuni tema surmani 1972. aastal.
Vist kaks aastat hiljem puistasid talu vene sõdurid, kes otsisid metsavendi. Enne pööningule või lakka ronimist sunniti esimesena ema üles minema, ilmselt mõeldi, et kui keegi püüaks tulistada, saaks kõigepealt pihta tema. Üks meie küla mees käis laupäeva öösiti tõepoolest saunas ennast pesemas, kuid sellel päeval teda seal ei olnud.
1949. aasta märtsis olid vanemad kodutalu juba ära andnud ja elasid teises alevikus tuttavate pool. Vallavalitsusest oli keegi neid hoiatanud ja soovitanud eelseisval ööl mitte kodus olla. Ainsaks pelgupaigaks sai teise korruse kaldlaega toa pööning. Sinna pääses seina sees oleva väikese luugi kaudu, mida omakorda kattis kodukootud vaip. Meile vennaga õpetati, et kui keegi tuleb vanemaid otsima, siis peame vastama, et nad sõitsid eile Viljandisse ja millal tulevad tagasi, meie ei tea. Öösel siis tuldigi, käidi korra ka järgmisel päeval, kuid meid vennaga kinni ei võetud. Järgmisel ööl kõndisime neljakesi läbi metsade umbes kümme kilomeetrit teiste tuttavate juurde. Kuuvalgel lagendikul hinge tõmmates lausus ema: „Me oleme siin nagu kirikus. Kui Jumal aitab, ehk pääseme.“ Nädal aega veetsime seejärel selle perekonna laudas. Magasime heintes ja kui perenaine tuli lehma talitama, tõi ta ämbri sees ka meile süüa.
Ma ei suuda täpselt meenutada, milline hirm mind nendel päevadel valdas, kuid hiljem olen küll mõtelnud selle peale, et mida võisid tunda mu vanemad 25. märtsi ööl seal seina taga, kui neid otsimas käidi. Oleks meid vennaga kaasa võetud, tulnuksid ka nemad ilmselt vabatahtlikult järele…
Jah, meie perekond tollal pääses, kuid fakt jääb faktiks. 1941. aastal küüditati Siberisse 10 tuhat eestlast, 1949. aastal ca 20 tuhat, lisaks vaevlesid Venemaa vangilaagrites mitmed miljonid teisi rahvaid. Ometi ei ole läänemaailmal ikka veel “vahendeid GULAGI mõistmiseks. Selleks ei olevat keelt, dokumente”. Natside koonduslaagreid näidatakse tänaseni kui holokausti masendavaid sümboleid, kuid kus on võimalik tutvuda nõukogude süsteemi analoogsete rajatistega? Paljudesse keeltesse on tõlgitud Solêenitsõni „Gulagi arhipelaag“, Anna Appelbaumi „Gulag“, Eestis on ilmunud mitmed Memento koostatud raamatud, ka Venemaal tegutseb ühing Memoriaal, kuid ometi kirjutab üks Soome „teadlane“, et eestlasi ei küüditatud, vaid nad viidi Siberisse sõja eest varjule!!
Tänu Tunne Kelami väsimatule tööle on kommunismi kuriteod hukka mõistnud nii Euroopa Parlamentaarne Assamblee 2006. aastal kui ka Euroopa Parlament 2009. aasta aprillis. See on ametlik tasand, aga emotsionaalset tasandit silmas pidades on väidetud, et eestlastel ei ole maailmale välja pakkuda oma „Anne Franki päevikut“, mis omandaks üldmõistetava sümboli tähenduse. Õnneks on välismaalaste silmi mõnevõrra avanud Imbi Paju filmid, ka eespool mainitud raamatu esitlus Helsingis äratas parajal määral üldsuse tähelepanu. Kuid ilmselt peame veel väga kaua igal mälestuspäeval, igal raamatumessil või ajalookonverentsil teiste rahvaste ette tooma oma ajaloo masendavad leheküljed, et faúismi kõrval saaksid samavõrdselt hukka mõistetud ka kommunismi kuriteod.

Meie lugu maailmale – millal arusaadav?

Tsiviliseeritud maailm ei suuda praktiliselt üldse mõista, milleks oli vaja kogu riiki hoida pideva hirmutunde all. Isegi Stalini lähikondlaste naised olid saadetud vangilaagritesse ja ka suur juht ise oli hirmul, et teda võidaks mürgitada: keegi ei teadnud ette, millise ukse tagant ta hommikul toidukandiku laseb sisse tuua. Kui nõukogude sportlane või baleriin pääses välismaale, siis igal üksikul juhul vaagisid mitmed komisjonid kodaniku usaldusväärsust ja otsustajad pidid soovitustele oma allkirjad andma. Seetõttu andsid nad allkirju väga vaevaliselt, sest kellegi ärahüppamise korral lõppes ka paljude allkirja andjate karjäär.
Hirm valitses igal tasandil, igal eri põhjusel ja iga erineva asja pärast. Kirjastus Varrak hakkab kohe välja andma raamatusarja „101 Eesti…“ Esimese raamatu koostab Mart Laar ja see kannab pealkirja „101 Eesti ajaloo sündmust“. Võibolla ühe raamatu pealkirjaks võiks olla ka „101 väljasaatmist Siberisse.“ Meie riigijuhtide Konstantin Pätsi ja Johannes Laidoneri kõrval võiksid seal lühikeste artiklitena olla toodud ka üldsusele vähetuntud, kuid oma olemuselt tänapäeva inimestele täiesti arusaamatud „süüteod“. Näiteks Silvia Uusväli mõisteti riigireetmise paragrahvi alusel kümneks aastaks vangi selle eest, et ta oli üritanud Kasahstani väljasaadetud tädile kirja teel saata Marie Underi luuletuse „Jõulutervitus 1941“. (Pikemalt võib lugeda sellest käesoleva aasta 16. jaanuari „Postimehest“)

Näitleja Juhan Tõnopa lugu

„Estonia“ teatri näitleja Juhan Tõnopa võeti vahi alla 1941. aasta 8. juulil ja viidi Irkutski oblasti vangilaagrisse. Laagris olles oli ta valmistanud puulusika, mille siseküljel on haakrist ja viisnurk koos autori nimega, tagaküljel aga inimese lagipähe lööv haamer ja kõri läbilõikav sirp. Kõrval paragrahv 58 ning pea ümber kiri MEMENTO MORI. Kõige all tekst „Eestimaa su mehemeel ka Siberis ei sure veel“.Tõnopa süüdistustoimikus on see katkimurtud lusikas koos paberilehega, millele on joonistatud lusikal kujutatu koos sõnade venekeelse tõlkega tänaseni alles. Süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis, saksa fašismi toetavas tegevuses st. kodumaa reetmises, mõisteti Tõnopale kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine – ja ta hukati 5. septembril 1942. aastal.
Kui niisugune raamat saaks kokku pandud, peaks selle tõlkima ka inglise, vene, saksa jt. keeltesse. See oleks veelkordseks meeldetuletuseks suurtele rahvastele meie inimeste saatustest totalitaarse hirmuvabriku hammasrataste vahel. Kui meile räägitakse ikka ja jälle, et vene rahvas on kaotanud stalinliku terrori läbi kümneid kordi rohkem inimesi kui teised rahvad, miks siis ei suuda seesama vene rahvas ennast distantseerida nõukogude süsteemist, panna puhtale lehele kirja naaberriikidega sõlmitavad sõprussuhted jne. Selle asemel võeti taas kasutusele Nõukogude Liidu hümniviis ja tõstetakse tasapisi ausse “suure võidu” peaarhitekt Stalin. Niisugusele suundumusele juhib täpselt tähelepanu Iivi Anna Masso: „Aga viimasel ajal, kui Venemaalt on tulnud räigeid propagandarünnakuid Eesti ja isegi Soome vastu, on meeleolud muutunud ja ohutunne tagasi tulnud.“


“Estonia” teatri näitleja Juhan Tõnopa süüdistustoimikule on lisatud tema vangilaagris nikerdatud puulusikas, sellel kujutatu on paberile hoolega maha joonistatud ja tekst tõlgitud vene keelde. Süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis, saksa fašismi toetavas tegevuses st. kodumaa reetmises, mõisteti Tõnopale kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine.

Tänase päeva hirmud

Eesti Vabariik on saanud taas kakskümmend aastat vabalt hingata, kuid meie piiride lähedal toimuvad ometi vaenulikud sõjaväeõppused, lennukid „eksivad“ piirivööndisse, juriidilist piirilepingut ju ratifitseeritud polegi. Ja vene välisminister teatab maailmale rahulikult: “Rohkem reaalpoliitilisi kokkuleppeid kui kõrgemaid väärtusi.“ Nõnda siis ei tuleta keegi enam meelde, et sümboolselt igas tonnis naftas või kuupmeetris gaasis, mis Siberist Euroopa poole teele läheb, on ka verepiisad nende miljonite inimeste soontest, kes lamavad lumiste lagendike nimetutes haudades.

Aga ometi peab lootma kõigi ohvrite lunastavasse jõusse ja ma lõpetaksin lausetega Rabindranath Tagore „Gitandêalist“:

Kui vaim on hirmuta ja pead hoitakse püsti,
kus teadmine on vaba,
kus väsimatu püüd sirutab oma käsivarred täiuslikkuse poole,
sellesse vabasse taevasse, mu Isa, lase ärgata mu maa.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv