Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 



Hääletamine. Foto Eve Pärnaste erakogust

Eesti Kongress – 20

tekst: JAANIKA KRESSA

Eesti Kongressi kokkukutsumise 20. aastapäevaks valmis Jaan Kolbergi dokumentaalfilm „Rahva vabadus“, mille DVD kingitakse kõikidele Eesti koolidele näitamiseks kodanikuõpetuse tundides, alates märtsi lõpust näidatakse filmi ka mitmete Eesti linnade ja külade kinodes, koolides ja kultuurimajades.

„Rahva vabadus“ esilinastus 5. märtsil Tallinnas kinos Artis, samuti näidati filmi 13. märtsil „Estonias“ toimunud Eesti Kongressi 20. aastapäeva pidulikul kontserdil. Film on pühendatud vabadusvõitlejatele.

Vabadusvõitluse sümbol Eve Pärnaste

Filmi autor Jaan Kolberg rääkis esilinastuse eel, et seda filmi tehes tajus ta, et kõik see, mis tehti 20 aastat tagasi, ei olnud asjata. „Noored, kes on sündinud 1990. aastatel, kannavad seda ideed edasi, nad peavad oluliseks meie rahvust, armastavad väikest Eestimaad,“ ütles Kolberg.
Selle filmi vabadusvõitluse sümbol on Eve Pärnaste. „Eve aitas filmitegemisele kaasa praktiliste asjade korraldamisega. Tema ju teab, kes olid omal ajal head registreerijad, tema soovitas mulle inimesi, keda intervjueerida. Eve käest sain peamiselt vajalikud fotod, ta ka töötles neid fotosid, kujundades ühtse stiili. Filmi alguse ja lõpugraafika on tema tehtud. Aga Eve inspireeris mind väga ka sisulises mõttes, ma mäletan teda väga ammusest ajast ja ta oli mu peas otsekui vabadusliikumise sümbol. Aga filmi tegemise käigus sain ma teda tundma ja see on olnud nii inimlikus plaanis kui ka filmi silmas pidades erakordselt oluline,“ selgitas Kolberg.

Vaba Euroopa ja keetmata kapsas

1990. aasta 11. ja 12. märtsi sündmusi meenutavad filmis paljud kodanike komiteede aktivistid erinevatest Eestimaa paigust. Ajas rännatakse aga veelgi kaugemale tagasi.
Oma kommentaare jagavad Tunne Kelam, Eve Pärnaste, Vardo Rumessen, Toomas Hendrik Ilves, Liia Hänni, Trivimi Velliste, Mart Laar, Rein Kilk, Illar Hallaste, Jüri Adams, Hain Rebas ja paljud teised. 
Esimene Kodanike Komitee moodustati Kadrinas pastor Illar Hallaste eestvedamisel. Kohale tuli ka terve hulk kodakondsuse taotlejaid. 20 aastat tagasi oli sügav nõukaaeg ja näidata ennast kui kodakondsuse taotlejaid oli suur julgus. Nad said kodakondsuse kergendatud korras.
Kodanike kirjapanijad räägivad kui ühest suust, et iga kodanik pidi esmalt oma hirmust üle saama ja see polnud kerge. „Igal inimesel oli teha raske otsus, aga kes oli hirmust üle saanud ja ennast Eesti Vabariigi õigusjärgse kodanikuna kirja pannud, selle rüht läks kohe teiseks,“ meenutab 2 korda Siberis käinud Pilve-Elvi Kuum Abjast.
Filmis meenutatakse ka, milline oli aasta 1986. Raadio Vaba Euroopa direktor tuli Toomas Henrik Ilvese juurde ja ütles, et kuna tema stiil on hea, siis võiks ta ümber koolitada. „Eesti ei saa kunagi vabaks, Ilves,“ meenutab president. Tollane poliitvang Lagle Parek sai aga just samal aastal selge märgi sellest, et N Liit hakkab lagunema: „Tavaliselt keedeti kapsas lägaks. Küsisime pidevalt, et miks nad ei või seda tuua meile värskelt. Kui 1986. aasta hiliskevadel saabus kapsas ilma keetmata, siis saime aru, et nüüd hakkab N Liit lagunema.“
Ajaloos õige kaugele tagasi vaatab filmis Valdur Raudvassar: „Kui 1956. aasta oli kõige lootusrikkam, siis sellele järgnes kõige suurem pessimism. Kui nähti ära, et ungari rahvas peaaegu 100% tõusis üles ja oli juba oma maa nõukogude vägedest puhastanud, siis ikkagi ei antud mingit abi, kui Breþnev tankid sisse saatis. See oli suur pettumus neile, kes seni Läänt olid uskunud,“ rääkis vabadusvõitleja.

Pagulaskonna suur roll

Trivimi Velliste kiidab väliseestlaskonna tegevust. Tema hinnangul oli 7% rahvast põgenike arvuna optimaalne suhtarv, sest nii ei voolanud Eesti liiga tühjaks, kuid pagulased tegid tublit kihutustööd oma asukohamaades. „Sõnumit, et okupandid välja, korrati pidevalt ja 70 000 inimest lõid vabas maailmas oma ühingud ja liidud,“ selgitab Velliste.
Ka Mart Laar rõhutab pagulaste uskumatult suurt rolli Eesti vabanemisel: „Ilma balti pagulaskonna suure tööta, millest kahjuks liiga vähe teatakse, ei ole ma kindel, milline see lääneriikide suhtumine Baltimaade suhtes oleks olnud,“ räägib Laar.
Mari-Ann Kelami sõnul oli suur vedamine, et Ronald Reagan presidendiks sai. „Tema oli võtnud sihiks, et N Liit tuleb kukutada, et me lükkame selle kommunismi tagasi. Reagan määras enda ringkonda julgeid inimesi, kes võtsid seisukohti ja pöörasid tähelepanu inimõiguste rikkumisele N Liidus. Saime piisavalt toetust Ameerika Kongressilt, et viia läbi Balti vabadusepäeva, mille president välja kuulutas. Reagan tegi meile 14. juunil Valges majas vastuvõtu ja kirjutas apellile alla, see oli tõeline lootusekiir,“ meenutab Mari-Ann.
Eesti Kongressi 4. istungjärgul otsustati hakata välja andma isikutunnistusi. Vardo Rumessen, tollane kodakondsuskomisjoni esimees, oli aga juba teinud tublit eeltööd. 24. veebruaril 1990. aastal andis Rumessen Kanadas klaverikontserte, mille sissetuleku annetas isikutunnistuste fondi.
„Koos konsul Ilmar Heinsooga arutasime võimalust, kuidas Kanada eestlaskond saaks isikutunnistuste trükkimisele kaasa aidata. Abiks olid ka Laas Leivat ja Aavo Kittask. Isikutunnistused trükiti Kanadas ja toimetati Eestisse,“ meenutab Rumessen.
Hain Rebas Rootsist meenutab samast ajast: „Laeval oli Rumessen. Kui tema hakkab midagi selgeks tegema, siis ta ei lõpeta enne, kui asi saab väga selgeks.“

Religioosne film

Filmis kõlab vaimulik muusika ja palju palveid. „Muusika on valdavalt Maarja Vardja loodud, esitab EELK Misjonikoor. Välja arvatud mõni erand, olid laulud gospelkantaadist „Teelised“,“ selgitab Kolberg.
Eelmise tööna EELK peapiiskopist Andres Põdrast filmi teinud Jaan Kolberg tunnistab, et ei pannud ise tähelegi, et seegi film märkimisväärselt religioosne välja on tulnud.
„Aga kas me võime arvata, et oleksime suutnud teha midagi lahus Temast?“ vastab ta küsimusele, kuidas tekkis idee siduda Eesti vabanemine usuga.
Tunne Kelami sõnul poleks eesmärgini jõutud ilma Kõrgema Kaitseta ja paljude inimeste ängistavatel aegadel Jumala poole pöördumiseta. Usk aitas kannatused mõtestada ja hoidis meeles, et on olemas Kõrgem Õiglus ning kannatused tasuvad ükskord ära.
Kelam rõhutab, et me peame olema tänulikud ning oma vabadust ja väärikust jätkuvalt kaitsma. „Eesti jaoks pole areng lõppenud, me pole kuskil turvalises sadamas, kus võiks ennast lõdvaks lasta,“ kinnitab eurosaadik.
Kelam meenutab filmis, et Eesti Kongressi järgselt külastas Tallinna Tiibeti eksiilvalitsuse välisminister. Linnart Mälli algatusel toimus 1990. aastal Tallinnas ja Tartus 2 ettevalmistavat nõupidamist, mis viisid selleni, et 11. veebruaril 1991 kirjutati Haagis rahvaste palees alla Esindamata Rahvaste organisatsiooni põhikirjale.
„See paisus üle 50 liikme ja teda on õigustatult nimetatud alternatiivseks Ühinenud Rahvaste Organistatioonisks. Oktoobri algul külastas Eesti Kongressi kutsel Eestit esimest korda tema pühadus Dalai laama, kes tuli Lätist, peatus Tartus, Tallinnas oli tal avalik esinemine ja vastuvõtt raekojas,“ räägib Tunne Kelam.

Oleme seaduslik kodanikkond

Tunne Kelam on täna üks 736 Euroopa parlamendi saadikust. „Euroopa parlament esindab otseselt kodanikke. Sama idee oli ka Eestis 21 aastat tagasi, kui jõudsime järeldusele, et Eesti Vabariigi järjepidevus pole abstraktne mõiste, see pole seotud ainult rahvusvahelise õigusega, vaid Eesti Vabariigi kodanikkond eksisteerib lihas ja veres, ta on ainult saanud vahepeal nõukogude passid, aga järjepidevus on tegelikkuses olemas ja seda kannavad kodanikud.“
Eesti Kodanike Komiteede liikumine oli ajaloo suurim rahvaalgatus. Ligi 800 000 inimest koos lastega panid ennast kirja, kuigi paljud neist kartsid.
„Tavaliselt on hakatud pomme panema, kui võõrast võimust valla tahetakse saada. See rahvas tuli aga kokku ja hakkas valijate nimekirja koostama,“ peab Kaido Kama tollast olukorda tagantjärgi vaadates peaaegu naljakaks.
„Pärast isikutunnistuste väljaandmist oli valijaskond selgelt määratletud: õigusjärgsed kodanikud ja kodakondsuse taotlejad,“ kinnitab Vardo Rumessen.
Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel andis võimaluse kodanikele õigusjärgselt tagastada ka võõrandatud vara. Kui oleks loodud mingi umbmäärane uus riik, nagu soovis näiteks rahvarinne, poleks omandi tagastamist olnud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv