|
|
|
Hääletamine. Foto Eve
Pärnaste erakogust |
Eesti Kongress – 20
tekst: JAANIKA KRESSA
Eesti Kongressi kokkukutsumise
20. aastapäevaks valmis Jaan Kolbergi dokumentaalfilm „Rahva
vabadus“, mille DVD kingitakse kõikidele Eesti koolidele
näitamiseks kodanikuõpetuse tundides, alates märtsi
lõpust näidatakse filmi ka mitmete Eesti linnade ja
külade kinodes, koolides ja kultuurimajades.
„Rahva vabadus“
esilinastus 5. märtsil Tallinnas kinos Artis, samuti näidati
filmi 13. märtsil „Estonias“ toimunud Eesti Kongressi
20. aastapäeva pidulikul kontserdil. Film on pühendatud
vabadusvõitlejatele.
Vabadusvõitluse
sümbol Eve Pärnaste
Filmi autor Jaan Kolberg
rääkis esilinastuse eel, et seda filmi tehes tajus ta,
et kõik see, mis tehti 20 aastat tagasi, ei olnud asjata.
„Noored, kes on sündinud 1990. aastatel, kannavad seda
ideed edasi, nad peavad oluliseks meie rahvust, armastavad väikest
Eestimaad,“ ütles Kolberg.
Selle filmi vabadusvõitluse sümbol on Eve Pärnaste.
„Eve aitas filmitegemisele kaasa praktiliste asjade korraldamisega.
Tema ju teab, kes olid omal ajal head registreerijad, tema soovitas
mulle inimesi, keda intervjueerida. Eve käest sain peamiselt
vajalikud fotod, ta ka töötles neid fotosid, kujundades
ühtse stiili. Filmi alguse ja lõpugraafika on tema
tehtud. Aga Eve inspireeris mind väga ka sisulises mõttes,
ma mäletan teda väga ammusest ajast ja ta oli mu peas
otsekui vabadusliikumise sümbol. Aga filmi tegemise käigus
sain ma teda tundma ja see on olnud nii inimlikus plaanis kui
ka filmi silmas pidades erakordselt oluline,“ selgitas Kolberg.
Vaba Euroopa
ja keetmata kapsas
1990. aasta 11. ja 12.
märtsi sündmusi meenutavad filmis paljud kodanike komiteede
aktivistid erinevatest Eestimaa paigust. Ajas rännatakse
aga veelgi kaugemale tagasi.
Oma kommentaare jagavad Tunne Kelam, Eve Pärnaste, Vardo
Rumessen, Toomas Hendrik Ilves, Liia Hänni, Trivimi Velliste,
Mart Laar, Rein Kilk, Illar Hallaste, Jüri Adams, Hain Rebas
ja paljud teised.
Esimene Kodanike Komitee moodustati Kadrinas pastor Illar Hallaste
eestvedamisel. Kohale tuli ka terve hulk kodakondsuse taotlejaid.
20 aastat tagasi oli sügav nõukaaeg ja näidata
ennast kui kodakondsuse taotlejaid oli suur julgus. Nad said kodakondsuse
kergendatud korras.
Kodanike kirjapanijad räägivad kui ühest suust,
et iga kodanik pidi esmalt oma hirmust üle saama ja see polnud
kerge. „Igal inimesel oli teha raske otsus, aga kes oli hirmust
üle saanud ja ennast Eesti Vabariigi õigusjärgse
kodanikuna kirja pannud, selle rüht läks kohe teiseks,“
meenutab 2 korda Siberis käinud Pilve-Elvi Kuum Abjast.
Filmis meenutatakse ka, milline oli aasta 1986. Raadio Vaba Euroopa
direktor tuli Toomas Henrik Ilvese juurde ja ütles, et kuna
tema stiil on hea, siis võiks ta ümber koolitada.
„Eesti ei saa kunagi vabaks, Ilves,“ meenutab president.
Tollane poliitvang Lagle Parek sai aga just samal aastal selge
märgi sellest, et N Liit hakkab lagunema: „Tavaliselt
keedeti kapsas lägaks. Küsisime pidevalt, et miks nad
ei või seda tuua meile värskelt. Kui 1986. aasta hiliskevadel
saabus kapsas ilma keetmata, siis saime aru, et nüüd
hakkab N Liit lagunema.“
Ajaloos õige kaugele tagasi vaatab filmis Valdur Raudvassar:
„Kui 1956. aasta oli kõige lootusrikkam, siis sellele
järgnes kõige suurem pessimism. Kui nähti ära,
et ungari rahvas peaaegu 100% tõusis üles ja oli juba
oma maa nõukogude vägedest puhastanud, siis ikkagi
ei antud mingit abi, kui Breþnev tankid sisse saatis. See
oli suur pettumus neile, kes seni Läänt olid uskunud,“
rääkis vabadusvõitleja.
Pagulaskonna
suur roll
Trivimi Velliste kiidab
väliseestlaskonna tegevust. Tema hinnangul oli 7% rahvast
põgenike arvuna optimaalne suhtarv, sest nii ei voolanud
Eesti liiga tühjaks, kuid pagulased tegid tublit kihutustööd
oma asukohamaades. „Sõnumit, et okupandid välja,
korrati pidevalt ja 70 000 inimest lõid vabas maailmas
oma ühingud ja liidud,“ selgitab Velliste.
Ka Mart Laar rõhutab pagulaste uskumatult suurt rolli Eesti
vabanemisel: „Ilma balti pagulaskonna suure tööta,
millest kahjuks liiga vähe teatakse, ei ole ma kindel, milline
see lääneriikide suhtumine Baltimaade suhtes oleks olnud,“
räägib Laar.
Mari-Ann Kelami sõnul oli suur vedamine, et Ronald Reagan
presidendiks sai. „Tema oli võtnud sihiks, et N Liit
tuleb kukutada, et me lükkame selle kommunismi tagasi. Reagan
määras enda ringkonda julgeid inimesi, kes võtsid
seisukohti ja pöörasid tähelepanu inimõiguste
rikkumisele N Liidus. Saime piisavalt toetust Ameerika Kongressilt,
et viia läbi Balti vabadusepäeva, mille president välja
kuulutas. Reagan tegi meile 14. juunil Valges majas vastuvõtu
ja kirjutas apellile alla, see oli tõeline lootusekiir,“
meenutab Mari-Ann.
Eesti Kongressi 4. istungjärgul otsustati hakata välja
andma isikutunnistusi. Vardo Rumessen, tollane kodakondsuskomisjoni
esimees, oli aga juba teinud tublit eeltööd. 24. veebruaril
1990. aastal andis Rumessen Kanadas klaverikontserte, mille sissetuleku
annetas isikutunnistuste fondi.
„Koos konsul Ilmar Heinsooga arutasime võimalust,
kuidas Kanada eestlaskond saaks isikutunnistuste trükkimisele
kaasa aidata. Abiks olid ka Laas Leivat ja Aavo Kittask. Isikutunnistused
trükiti Kanadas ja toimetati Eestisse,“ meenutab Rumessen.
Hain Rebas Rootsist meenutab samast ajast: „Laeval oli Rumessen.
Kui tema hakkab midagi selgeks tegema, siis ta ei lõpeta
enne, kui asi saab väga selgeks.“
Religioosne
film
Filmis kõlab
vaimulik muusika ja palju palveid. „Muusika on valdavalt
Maarja Vardja loodud, esitab EELK Misjonikoor. Välja arvatud
mõni erand, olid laulud gospelkantaadist „Teelised“,“
selgitab Kolberg.
Eelmise tööna EELK peapiiskopist Andres Põdrast
filmi teinud Jaan Kolberg tunnistab, et ei pannud ise tähelegi,
et seegi film märkimisväärselt religioosne välja
on tulnud.
„Aga kas me võime arvata, et oleksime suutnud teha
midagi lahus Temast?“ vastab ta küsimusele, kuidas tekkis
idee siduda Eesti vabanemine usuga.
Tunne Kelami sõnul poleks eesmärgini jõutud
ilma Kõrgema Kaitseta ja paljude inimeste ängistavatel
aegadel Jumala poole pöördumiseta. Usk aitas kannatused
mõtestada ja hoidis meeles, et on olemas Kõrgem
Õiglus ning kannatused tasuvad ükskord ära.
Kelam rõhutab, et me peame olema tänulikud ning oma
vabadust ja väärikust jätkuvalt kaitsma. „Eesti
jaoks pole areng lõppenud, me pole kuskil turvalises sadamas,
kus võiks ennast lõdvaks lasta,“ kinnitab eurosaadik.
Kelam meenutab filmis, et Eesti Kongressi järgselt külastas
Tallinna Tiibeti eksiilvalitsuse välisminister. Linnart Mälli
algatusel toimus 1990. aastal Tallinnas ja Tartus 2 ettevalmistavat
nõupidamist, mis viisid selleni, et 11. veebruaril 1991
kirjutati Haagis rahvaste palees alla Esindamata Rahvaste organisatsiooni
põhikirjale.
„See paisus üle 50 liikme ja teda on õigustatult
nimetatud alternatiivseks Ühinenud Rahvaste Organistatioonisks.
Oktoobri algul külastas Eesti Kongressi kutsel Eestit esimest
korda tema pühadus Dalai laama, kes tuli Lätist, peatus
Tartus, Tallinnas oli tal avalik esinemine ja vastuvõtt
raekojas,“ räägib Tunne Kelam.
Oleme seaduslik kodanikkond
Tunne Kelam on täna üks 736
Euroopa parlamendi saadikust. „Euroopa parlament esindab
otseselt kodanikke. Sama idee oli ka Eestis 21 aastat tagasi,
kui jõudsime järeldusele, et Eesti Vabariigi järjepidevus
pole abstraktne mõiste, see pole seotud ainult rahvusvahelise
õigusega, vaid Eesti Vabariigi kodanikkond eksisteerib
lihas ja veres, ta on ainult saanud vahepeal nõukogude
passid, aga järjepidevus on tegelikkuses olemas ja seda kannavad
kodanikud.“
Eesti Kodanike Komiteede liikumine oli ajaloo suurim rahvaalgatus.
Ligi 800 000 inimest koos lastega panid ennast kirja, kuigi
paljud neist kartsid.
„Tavaliselt on hakatud pomme panema, kui võõrast
võimust valla tahetakse saada. See rahvas tuli aga kokku
ja hakkas valijate nimekirja koostama,“ peab Kaido Kama tollast
olukorda tagantjärgi vaadates peaaegu naljakaks.
„Pärast isikutunnistuste väljaandmist oli valijaskond
selgelt määratletud: õigusjärgsed kodanikud
ja kodakondsuse taotlejad,“ kinnitab Vardo Rumessen.
Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse
alusel andis võimaluse kodanikele õigusjärgselt
tagastada ka võõrandatud vara. Kui oleks loodud
mingi umbmäärane uus riik, nagu soovis näiteks
rahvarinne, poleks omandi tagastamist olnud.
|
|
|
