|
|
Ettevaatust – advokaat!
ehk ühe apellatsioonikaebuse uskumatud seiklused Tallinna
linnas
tekst: Virkko Lepassalu
|
Saksamaal elav keeleteadlane Florence
Lutkat on pettunud Eesti õigussüsteemis. |
Kui pead kellegagi
kohut käima ja oled tuntud advokaadibüroo klient, tundub
pool võitu justkui käes olevat. Vahel võib
see mulje aga olla ülimalt ekslik. Florence-Silvia
Lutkatiga juhtunu näitab,
et ühe advokaadi tekitatud probleemide likvideerimiseks tuleb
vahel palgata uus ja veel kallim. Ja advokatuurilt ei maksa seejuures
loota, et nad kolleegi tehtud vigu hukka mõistaksid, olgu
tema eksitus nii ilmselge kui iganes.
Aeg-ajalt helistab
mulle Saksamaal elav keeleteadlane Florence Lutkat ja räägib,
kuidas tal Eestis mitmete käsilolevate kohtuasjade ajamine
läheb. Tema hääl muutub telefonis üha väsinumaks
ja väsinumaks. Pr Lutkatilt on tema äraolekut kasutades
ja erinevaid juriidilisi ja aferistlikke kombinatsioone appi võttes
löödud üle rohkesti väärtuslikku kinnisvara.
Õigupoolest oleks tema väntsutamine mööda
Eesti kõiki jalgu lonkavaid justiitssüsteeme väärt
mitmeköitelist põnevusromaani, mille kõrval
kahvatuks ka Kafka kuulus „Protsess“.
Olen Lutkati ühest kohtuasjast Viimsis asuva eramu omandiõiguse
küsimuses viimati kirjutanud mõned aastad tagasi venekeelses
meedias. Kirjutanud just nii korrektselt, nagu meinstriim-meedias
ikka lugusid kirjutatakse: kommentaar ühelt poolelt, kommentaar
teiselt, ja kirik keset küla. Nüüd on hea võimalus
avaldada natuke ka isiklikku arvamust. Lehitsesin nimelt mõned
nädalad tagasi advokatuuri aukohtu otsust, mis käsitles
noore, Lutkatit esindanud vandeadvokaadi abi tegevust või
tegematajätmist selles Viimsi maja puudutavas kohtuasjas.
Lutkat oli nimelt palunud aukohtul seisukoht võtta. Ja
ütlen ausalt, et mind valdas seda otsust lugedes sügav
äng. Olin sisimas muidugi kogu aeg arvanud, et rahvajuttudel
advokaatide “maffiast”, kus nad üksteist kaitsevad,
võib tõepõhi all olla. Täna kaitsen
mina sind, homme sina mind. Aga hoopis teine asi on lugeda seda
kõike must valgel paberilt, mis on hoopiski midagi muud
kui mingi ähmane kuulujutt.
Olgu siinkohal kirjeldatud
ka kohtuasja tagapõhja, ehkki antud juhul on küsimus
advokaaditöö kutse-eetikas ja kliendi huvide kahjustamiseses,
mitte niivõrd kohtuasja sisulises küljes. Juhtunu
sündmuskäik viib meid tagasi omandireformi aegadesse
ehk 90-ndate algusesse. Nimelt oli Saksamaal Hamburgis elav teenekas
õpetaja ja keeleteadlane Florence-Silvia Lutkat andnud
oma Viimsi maja mõõduka tasu eest kasutada oma lapsepõlvesõbrale,
dirigent Eri Klasile ja tema abikaasale Arielile. Kuid nüüd,
hulk aastaid hiljem väidab Hamburgis elav keeleteadlane,
et tema endised head tuttavad olid temalt ligi miljon krooni maksnud
kinnistu koos majaga lihtsalt öeldes üle löönud.
Florence Lutkat elas ise Saksamaal ja seetõttu 1990-ndate
keskpaigas oma Viimsis asuvat maja ei vajanud. Veel enne, kui
Klasid olid maja kasutama hakanud, oli Lutkat esitanud Viimsi
vallavalitsusele avalduse, et tema kui majaomanik saaks seoses
maareformiga maja juurde kuuluva kinnistu erastada (osta). Kuna
tegemist oli aianduskooperatiiviga, siis oli kooperatiivi juhatus
juba 1993. a vastava aktiga maja Lutkati omandusse ka üle
andnud. Nii tekkiski Lutkatil õigus maja juurde ka ligi
tuhande ruutmeetri suurune kinnistu erastada.
Kui Lutkat hakkas 2005. a huvi tundma, kui kaugel on Viimsi vallavalitsuses
tema maa erastamise avalduse läbivaatamine, selgus üllatav
tõsiasi. Nimelt selgus, et maja omanikuks oli 1994. a saanud
hoopis dirigent Eri Klasi abikaasa Ariel Klas. Seega oli kooperatiivi
juhatus vormistanud Ariel Klasi maja omanikuks napilt aastapäevad
pärast seda, kui oli sedasama teinud Florence Lutkatiga.
1999. a aga erastati maja juurde kuuluv kinnistu Ariel Klasile.
Tänaseks on nii maja kui selle juurde kuuluv kinnistu maha
müüdud. See asub uute, n-ö heausksete omanike käes.
Nagu võis arvata,
jõudis vaidlus kohtusse. Kaebealuseks ei olnud siiski mitte
perekond Klasid, vaid Viimsi vallavalitsus, kelle 1999. a korralduse
alusel oli maja juurde kuulunud maa erastatud Ariel Klasile.
7. mail 2008 langetas Tallinna Halduskohus kohtunik Marion Vakkeri
isikus otsuse: jätta Florence Lutkati kaebus rahuldamata.
Otsust lugedes oleks küll midagi muud oodanud. Selles loetletakse
nimelt pikalt vallavalitsuse näpuvigu. Nii pidanuks Viimsi
vallavalitsus andma Florence Lutkatile teada asjade käigust:
mida võetakse ette tema avaldusega maa temale kui majaomanikule
erastada. Selle asemel aga erastati maa hoopis tema “üürilisele”
Ariel Klasile, ilma et Saksamaal elavale Lutkatile oleks teatatud.
Miks aga õigust ei saanud Florence Lutkatile jätta,
selleks oli kohtu arvates väga lihtne põhjus. Florence
Lutkat ei tundnud hulk aastaid nimelt ise huvi, mis tema poolt
vallavalitsusele esitatud avaldusest maa tema omandisse vormistada
saanud on. Seega olevat Lutkat kohtu arvates “ära kasutanud”
olukorda, kus ametnikud tema avalduse maja juurde maa erastada
kuhugi lauasahtlisse vedelema unustasid ja seda menetlema ei hakanud.
Niisiis jääb üle järeldada, et süü
laiskade ametnike tegematajätmistes veeretati sujuvalt Lutkati
õlgadele.
Lisaks olevat kaebaja ehk Lutkat “ära kasutanud”
ka olukorda, kus perekond Klas oli temale maksnud maja kasutamise
eest 30 000 Saksa marka, kusjuures raha üleandmise-vastuvõtmise
kohta ei olnud jäänud kummalegi poolele ühtki kirjalikku
tõendit.
Lutkati ja tema advokaadi
väited jäeti seega tähelepanuta. Muuhulgas väitis
Lutkat, et juriidiliselt ehk ametlike dokumentide järgi kuulus
maja ju kaebajale ehk temale. Ainult notariaalne ost-müük
saanuks olla omanikuvahetuse aluseks. Millegipärast vormistati
hiljem kusagil aianduskooperatiivi juhtkonnas aga “uued”
paberid Klasi kui “uue” omaniku kohta. Mõistagi
ilma notari ja lepinguta.
Niisiis, kohus ütles mais 2008 oma sõna, jättes
õiguse Klasidele. Öeldakse, et pärast kaklust
enam rusikatega ei vehita. Omaette küsimus on, kuidas see
kaklus ikkagi lõppes? Või kas üks osapooltest
ikkagi tahtis seda lõpetada või end võidetuks
tunnistada? Nüüd jõuamegi antud loo puhul põhiliseni:
miks pole selle loo puhul järgmiste astmete kohtulahendeid,
ehkki esimese astme kohtuotsusest saab peagi täis juba kaks
aastat?
Mainekas
advokaadibüroo MAQS
Florence Lutkat Hamburgist
on nimelt ülimalt pettunud oma advokaadis, ametlikult küll
vandeadvokaadi vanemabis Kaspar Noores mainekast advokaadibüroost
MAQS Eesti. MAQS ei ole seejuures mingi nurgatagune kontor. Tegemist
on rahvusvaheliselt tuntud, äriõigusele spetsialiseerunud
bürooga, millel lisaks Tallinnale esindused Kopenhaagenis,
Göteborgis, Malmös, Stockholmis ja Varssavis. Ajal,
mil Lutkat büroo teenuseid otsustas tarvitama hakata, teavitati
MAQSi koduleheküljel, et nende õigusabi “kvaliteet
ja reputatsioon kasvab ja areneb jõudsalt asutamise hetkest
alates”.Lutkati üllatus oli suur, kui selgus, et sellesama
maineka büroo advokaadiabi Kaspar Noor ei suutnud juunis
2008 apellatsioonikaebusega läbida seda tühist poolekilomeetrist
vahemaad, mis lahutasid tema bürood Tallinnas Rotermanni
uulitsas Tallinna ringkonnakohtust Pärnu maanteel. Apellatsioonikaebus
faksiti MAQSi büroost küll tähtaja viimasel päeval,
mis oli juhtumisi reede, ringkonnakohtu suunas välja, kuid
paraku see kohale ei jõudnud. Igal juhul sülgas jonnakas
faks edasikaebuse ringkonnakohtu kantseleis välja alles päev
hiljem ehk laupäeval. Esmaspäevaks oli rong aga lootusetult
ära sõitnud ja edasikaebamise tähtaeg möödunud.
Lutkati väitel
olevat MAQSi advokaat teda tagantjärele “lohutanud”,
et ega edasikaebusest poleks niikuinii asja saanud. Samas ei saa
küll eitada, et meie kohtupraktikast võib leida piisavalt
näiteid, kus ringkonnakohus langetab esimese astme kohtuga
võrreldes diametraalselt vastupidiseid otsuseid.
Muidugi teab Florence Lutkat, et õigusabi peab olema kindlustatud.
See tähendab, et kui advokaat teeb vea, millega ta kliendile
kahju tekitab, peaks kindlustus kahju korvama. Paraku pole Ergo
kindlustusel, kus MAQSi juristide teenused kindlustatud, põhjust
kiirustada kukrut kergendama. Mängitakse sellesama sõnaga
“võib-olla”: “Aga võib-olla polekski
Lutkat protsessi võitnud, seega mis kahjust saab rääkida?”
Summad on aga suured. Lutkat kavatseb sisse nõuda 3000
eurot ehk Eesti rahas ligi 50 000 krooni advokaaditasu. Lisaks
protsessi kaotamise tõttu tekkinud kahju ehk mitu miljonit
krooni maja ja kinnistu eest, millest ta nüüd lõplikult
on sunnitud ilmselt loobuma.
Florence Lutkat lootis
saada Kaspar Noore tegude suhtes advokatuuri aukohtult hukkamõistvat
hinnangut, et siis edaspidi selle toel nõuda tekitatud
kahju välja kindlustuselt. Aukohtu hinnang on aga ülimalt
märkimisväärne: kaevake kohtusse, kui millegagi
rahul ei ole.
Näiteks tasub tsiteerida põhjendust, miks kaebus õigel
ajal ringkonnakohtusse ei jõudnud: “Arvestades töö
mahtu ja silmade väsimusastet tänu arvuti kuvari taga
veedetud tundidele, sai võimalikuks inimlik eksitus, mille
kohaselt Tallinna Ringkonnakohtu kodulehelt olevatest andmetest
võttis advokaat faksi numbri asemel telefoninumbri.”
Seega, enne kui omale advokaadi palkate, uurige tema silmi ja
küsige, ega ta liialt väsinud pole ning prille ei vaja.
Aukohtu otsus ehk uurimistulemus, milleni pingsa töö
tulemusena jõuti, on samuti märkimisväärne:
“Aukohus ei ole tuvastanud, et advokaadid oleks tegutsenud
kaebuse esitaja asja ajamisel kliendi huvide vastaselt või
oleks venitanud asja ajamisega.”
Sealsamas, mõni
rida ülalpool seisab aga järgmine väide: “Aukohus
leiab, et vandeadvokaadi vanemabi Kaspar Noor ei tegutsenud apellatsioonkaebuse
Tallinna Ringkonnakohtule edastamisel piisava hoolsusega, s.o
ei veendunud faksi saatmisel, et faks on jõudnud adressaadini,
mille tõttu sai võimalikuks, et apellatsioonkaebus
edastati kohtule hilinemisega.”
Jääb muidugi arusaamatuks, mis loogikast või
juriidikast lähtudes aukohus Andres Aaviku eesistumisel selliseid
väiteid sisaldava paberi koostas. Igal juhul, kui need kaks
iseenesest teineteist ümberlükkavat väidet kokku
panna, siis jääb üle järeldada, et apellatsioonkaebuse
esitamisega hilinemine kohtule oli justkui kliendi huvides. Või
kuidas teisiti oleks sellest võimalik aru saada?
Ära märkida
tasub ka väidet: “Vandeadvokaadid S. Roode ja Veiko
Toompere ning assotsieerunud liige Kristina Ullman ei ole olnud
vahetuks õigusteenuse osutajaks kaebuse esitajale, vaid
selleks oli vandeadvokaadi vanemabi Kaspar Noor. Seega on kaebuse
esitaja pretensioonid osutatud õigusteenuse kvaliteedi
osas põhjendamatud.”
Kas tankistid?
Sellest väitest ei saa siinkirjutaja,
ja mitte ainult mina, tegelikult üldse aru. Mõista
võib vaid seda, et soov on “tanki” panna advokaadiabi
selleks, et vanemad kolleegid saaksid sama puhta renomeega ametis
jätkata. Miks siis on pretensioonid Kaspar Noore “mentorite”
osas põhjendamatud, kui nood olid ta oma käealuseks
võtnud? Selleks ju töötataksegi kõigepealt
vanemate kolleegide käe all vanemabina, et enne “päris”
advokaadiks saamist oskusi omandada. Kuid päevselge, et advokaadioskuste
omandamise ajal ei tohiks klient olla see, kes advokaadiabi poolt
tehtud vead oma nahaga kinni maksab. Kui tuua paralleel meditsiinist,
siis ei kujuta ju keegi ette olukorda, kus algaja arst põhjustab
haigele invaliidsuse näiteks sellepärast, et silmad
on väsinud, ja pärast ei vastuta selle eest mitte keegi.
Või ajab õppesõidu
autojuht kogemata, väsimuse pärast autoga tänaval
inimese alla või tekitab materiaalset kahju. Kas tema ja
sõiduõpetaja vabastatakse siis vastutusest? Selliseid
näiteid võiks tuua suisa igalt elualalt – välja
arvatud, nagu nüüd selgub, advokatuurist.
Aukohtu otsuse resümee on aga, nagu öeldud, lihtne:
distsiplinaarsüüteo tunnuseid MAQSi advokaatide suhtes
ei leidu. Kui te (Lutkat) ei ole millegagi rahul, kaevake MAQSi
büroo kohtusse. Kaevake ka Ergo kindlustus kohtusse, kes
ei taha hüvitust maksta. Võtke uus advokaat eelmise
advokaadi vastu. Ja kordub ikka seesama väide: aga me ju
ei tea, mis tulemuse edasikaebus andnud oleks, äkki seda
polekski rahuldatud...
Aga äkki oleks? Miks sel juhul,
kui küsida tohib, kasseerite te kliendilt suuri rahasummasid,
kui te üldse võitu ei usu? Muidugi võib aru
saada, et mida rohkem raha taskusse panna, seda suurem võiduvõimalus
kangastub ka advokaadile. Aga ehk oleks pisut ausam, kui see sõna
päris anakronistlikult ei kõla, pärast asjaoludega
tutvumist ka otse ära öelda: me ei näe võiduvõimalust,
palgake mõni teine büroo, kes näeb. Või
oskab.
Hullem on sellise aukohtu otsuse näol aga pretsedendi loomine.
Lihtsalt öeldes: lohakuse eest ei ähvarda sind kui advokaati
mingi vastutus. Ja kust me võime teada, et mõni
advokaat näiteks ei kasuta seda pretsedenti ära vastaspoolega
kokkuleppimiseks? Hilineb mõne olulise paberi esitamisega
tunnikese... Paneb mõne vanemabi “tanki”, kelle
võib ka hiljem moe pärast lahti lasta, ja kõik
on rahul. Välja arvatud klient muidugi.
Ilmselt tuleb proua Lutkatil otsida uus
advokaat, kes ründaks tema eelmist advokaati. Lootuses, et
uue advokaadi õigusabi kvaliteet ei anna põhjust
palgata kolmandat advokaati, kes asuks kohtusse kaebama eelmist
kahte.
|
|
|
