|
|
|
Omakaitse paraad Tartus peale linna
vabastamist 1941. a |
Eestlased Wehrmachtis ja SS-is ning politseipataljonides
tekst: Jüri Kotšinev, ajaloolane,
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi juhatuse liige
Teise maailmasõja
käigus Suure Saksamaa poolt allutatud Eesti, Läti, Leedu
ning Ukraina ja Valgevene territooriumid allusid Saksamaa Riigikomissariaatidele
„Ostland“ ning „Ukraina“. Nimetatud komissariaadid
kujutasid endast poliitilis-administratiivseid institutsioone,
alludes Saksamaa politsei- ja tsiviilaparaadile. Üldkokkuvõttes
juhtis nimetatud administratsioone Alfred Rosenbergi juhitud Allutatud
Ida-alade Ministeerium ja Heinrich Himmlerile alluv Saksa Politsei
ja SS.
Juba 1941. aasta suvel tekkisid nimetatud maades omavalitsuste
juhtimise all kohalikud omakaitseühendused. Sellised ühendused
sanktsioneeriti Suure Saksamaa sõjaadministratsiooni poolt
ning nad kandsid sõja alguses nimesid nagu näiteks
Kohalik Miilits ehk Ortsmilitz, Korravalveteenistus ehk Ordnungsdienst,
Tsiviilmaakaitse ehk Bürgerwehr, Kohalik Maavägi ehk
Heimwehr ning Omakaitse ehk Selbstsschutz.
1941. aasta novembris formeeriti nimetatud relvaühendustest
Politseikorra abiteenistus Schutzmannschaft der Ordnungspolizei,
lühendatult Schuma.
Schuma jagunes neljaks kategooriaks:
- Individuaalne teenistus korrakaitseks Schutzmannschaft-Einzendielst
– maakohtades Schutzpolizei ning linnades Gendarmerie.
- Abipolitseipataljonid – Schutzmannschaft-Battalionen,
mis omakorda jagunesid rinde-, valve-, tagavara-, sapööri-
ning ehituspataljonideks.
- Tuletõrjeteenistus Feuerschutzmannschaft.
- Vabatahtlik valveteenistus Hilfsschutzmannschaft.
Viimaseid kasutati majandustöödeks, vangilaagrite
valveks jne.
1942. aasta novembris
oli sellistes ühendustes teenimas 33 000 meest. 1942.
aasta novembriks oli meest arv nimetatud relvaühendustes
tõusnud kümnekordseks. Individuaalses teenistuses
ja tuletõrjeteenistuses teenis 1942. aastal 253 000
meest, politseipataljonides 49 000 meest. Lõppkokkuvõttes
allusid kõik nimetatud üksused Saksamaa Politsei juhile
Himmlerile. Kui Ukraina ja Valgevene politseipataljonid olid tugevdatud
20 kuni 60 saksa soost mehega, siis Baltikumi vastavates formeeringutes
oli kuni kaks sakslasest sideohvitseri. See räägib sakslaste
suurest usaldusest Eesti, Läti ja Leedu politseipataljonide
isikkooseisu suhtes.
|
658. pataljoni refreitor Eevald
Reimaa – üks esimesi eesti soost Raudristi kavalere
1943. a Wehrmachti üldmundris Eesti trikolooriga paremal
varrukal. |
Eesti politseipataljonid
ja piirivalverügemendid
1941. aasta mais moodustati
Soome Vabariigis Saksa Abwehri toetusel Eesti Vabastamise Komitee
Hjalmar Mäega eesotsas. Komitee lõi eriülesannetega
pataljoni „Erna“, mille koosseisu kuulus Soomes koolitatud
14 radisti ning 70 võitlejat. 10. juulil 1941 saabus osa
pataljonist kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel merelt Eestisse
Põhjarannikule Salmistusse. 22. juulil tulid ülejäänud
pataljoni mehed lennukitelt langevarjudega Tallinna lähistele.
Baaslaager rajati Kautlasse. Juuli lõpuks oli pataljonis
900 meest. 31. juulil avastati pataljon punaste hävituspataljoni
poolt ning algas lahing, mille käigus eesti poisid hajutati.
Kolonel Henn-Ants Kurg koos pataljoni põhituumikuga alustas
kangelaslikku retke liitumiseks Saksa sõjajõududega.
Pataljoni baasil loodi uus ühendus „Erna II“. Seda
ühendust kasutati Muhu- ja Saaremaa blokeerimisel ja punastest
puhastamisel. Oktoobris 1941 saadeti pataljon laiali ning tema
isikkoosseis läks teenima kes politsei-, kes omakaitseüksustesse.
Septembris 1941 moodustati Saksamaa poolt hõivatud Eesti
aladel kuus valveüksust kohalikest eesti patriootidest. Need
rühmad said numbrid 181, 182, 183, 184, 195 ja 186. Rühmade
ülesanne oli tagalavahiteenistus ning võitlus partisanidega
Saksa 18. armee tagalas. 1942. aasta mais osales osa rühmadest
võitluses punaste regulaarüksustega. 1942. aasta lõpuks
formeeriti osa rühmadest ümber idapataljonideks, mis
hakkasid kandma numbreid 658, 659 ja 660. Pataljonis 658 teenis
muide jefreitor Eevald Reimaa – üks esimesi eesti soost
Raudristi kavalere, mille ta sai 1943. aastal. 1941. aasta loodi
ka Saksa armeegrupi „Nord“ tagalas Eesti territooriumil
Eesti Politsei abipataljonid. Esimesed neli pataljoni kandsid
formeerimiskoha järgseid nimesid. Need olid pataljonid „Dorpat“
(Tartu), „Fellin“ (Viljandi), „Põltsamaa“
ja „Pleskau“ (Pihkva). Lisaks formeeriti üks tagavara-
ja üks ehituspataljon. Kokku moodustati II maailmasõja
ajal Eestis 26 taolist pataljoni, kus teenis 10 000 meest.
1941. aasta augustis taasloodi Eesti-aegne Kaitseliit Omakaitse
nime all. Omakaitse roode kasutati sildade ja tööstusettevõtete
valveks ning võitluseks sabotaaži vastu. 1944. aasta
veebruaris formeeriti Omakaitse pataljonide ja roodude baasil
rügement „Reval“, septembris „Fellin“,
„Pernau“ ja „Kivi“. Sama aasta veebruari jäi
ka kuue piirivalverügemendi moodustamine, mis kandsid numbreid
1–6. Koos politseipataljonidega võitlesid nad Idarinde
põhjaosas. Iga rügemendi koosseisus oli kolm pataljoni
ja üks kahurväepatarei. Isikkoosseis rügementides
kõikus 1500 kuni 3000 meheni. Piirivalverügementide
isikkoosseisu täiendamiseks oli loodud 1. Piirivalve tagavararügement
ja tagavarapataljon. 1944. aasta augustis allutati 2., 3., 4.
ja 6. piirivalverügement Saksa 300. eridiviisi staabile.
1. ja 5. piirivalverügement liideti Saksa 207. valvediviisiga.
Piirivalverügemendid purustati septembris 1944 ning nende
isikkoosseis langes isamaa kaitsel või sattus punavallutajate
vangi.
|
Agitatsiooniplakat aastast 1943
üleskutsega liituda Eesti Leegioniga. |
Eesti Leegion
1942. aasta 28. augustil
– Eestimaa punaokupantidest vabastamise esimesel aastapäeval
– pöördus Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund
Litzmann eestlaste poole üleskutsega astuda Eesti Leegioni.
Oktoobris saadeti esimesed mehed õppelaagrisse Poolasse.
Isikkoosseisu jätkus alguses kolme pataljoni moodustamiseks.
Sellest moodustati 1. SS Vabatahtlike Grenaderirügement.
1943. aasta märtsis saadeti rügemendi 1. pataljon SS-diviisi
„Wiking“ 5. Tankigrenaderirügemendi koosseisu.
Pataljon hakkas kandma nime „Narva“. 1943. aasta mais
täienes Eesti Leegion olulise reakoosseisuga. See oli vahepeal
läbiviidud mobilisatsiooni tulemus. Meestest moodustati 3.
Eesti Vabatahtlik SS-brigaad SS-Brigadeführer Franz Ausbergeri
juhtimisel. Mehed saadeti 1943. aasta oktoobris võitlema
rindele. Brigaadi tegevuse koordineerimiseks Saksa väejuhatusega
moodustati Eesti SS-vägede peainspektsioon kindral-inspektor
SS-Oberführer Johannes Soodla juhtimisel. 1944. aasta alguses
otsustati tugevdada eestlaste väeühendusi relva-SS-is
Wehrmachtis teenivate saksa sõduritega ja Politseipataljoni
jõududega. Eesti SS-brigaadi kahele rügemendile (45.
ja 46.) lisandus kolmas rügement numbri all 47. See moodustati
658., 659. ja 660. Eesti vabatahtlike ja Wehrmachti pataljonide
baasil. 24. jaanuaril 1944 nimetati uus kolmest rügemendist
moodustatud täiskoosseisuline diviis ametlikult 20. Eesti
Vabatahtlikuks SS-Diviisiks. 26. maist 1944 hakkas see väeüksus
kandma nime SS-vägede Eesti grenaderidiviis nr. 1. 1944.
aasta aprillis liideti selle diviisiga „Narva“ pataljon,
mis toodi üle SS-diviisist „Wiking“. Pataljon hakkas
kandma nime 20. füsiljeepataljon. Diviisi koosseisu kuulus
üks kahuriväerügement, sapööripataljon,
õhutõrje- ja tankitõrje- ning sideroodud.
Kokku teenis 1944. aastal 20. Eesti Vabatahtlike SS-Diviisis 15 000
sõdurit ja ohvitseri. 1944. aasta augustis liitus Eesti
Diviisiga 1700 Soomepoissi, kes olid teeninud Soome sõjaväe
rügemendis nr. 200. Koos relvavendadega Taanist, Norrast,
Hollandist ja Flandriast võitles Eesti Diviis kangelaslikult
kaitselahingutes Narva all. Rasked kaitselahingud võtsid
elu paljudelt eesti sõduritelt ning 20. Eesti Diviisi ellujäänud
mehed taganesid koos Saksa vägedega Lääne poole.
Pärast lühikest vahepausi Sileesia baaslaagris suunati
20. Eesti Diviis Tšehhimaale. Pärast diviisi juhataja
SS-Brigadeführer Ausbergeri surma sai meeste viimaseks komandöriks
SS-Oberführer Maak. Mitte kõik eesti poisid ei jäänud
siiski punakoletise lõugade vahele Tšehhi kotis. Osadel
meestel Eesti Diviisist koos ligi 3000 mehega Diviisi väljaõppepataljonist
õnnestus jõuda Inglise ja USA vägedeni ning
anda ennast neile vangi. See tähendas praktiliselt hilisemat
pääsemist Läände ning pagulaspõlve
algust, mis polnud võrreldav nende õnnetute relvavendade
saatusega punavangilaagrites.
1944. aasta mais moodustati armeegruppi „Nord“ teenindamiseks
viis Eesti Sapööri-ehituspataljoni, mis kandsid numbreid
1–5. Sama aasta detsembris saadeti neli esimest pataljoni
laiali ning 5. pataljon liideti veebruaris 1945 Stettini garnisoniga.
Eesti lennuvägi
II maailmasõjas
Kui punased 1941. aasta
sügisel Eestist taganesid, hävitasid või viisid
nad endaga kaasa kõik, mis oli alles jäänud omaaegsest
Eesti Wabariigi õhuväest. Alles jäi vaid neli
Eestis omal ajal toodetud monoplaani RTO-4. Tegemist oli endise
Tallinna Lennundusklubi omandiga. Aeroklubi peainstruktori Gerhard
Buschmanni initsiatiivil need lennukid ka taastati. Buschmann
tegi Saksa võimudele ettepaneku luua nende nelja lennuki
baasil Eesti lennuüksus. Saksa Merejõudude juhatus
võttis asja enda patronaaži alla ja juba 1942. aasta
märtsis sooritasid eesti piloodid oma esimese lahingulennu
Erieskadrill „Buschmann“ nime all. Eesti sõjalendurite
ülesandeks oli avastada Soome lahest punaste allveelaevu.
Peagi hakkas Saksa Luftwaffe taotlema Eesti eskadrilli toomist
enda alluvusse. „Buschmanni“ eskadrill nimetati ümber
lennusalgaks nr. 127. Eesti poistele anti vananenud Saksa lennumasinad
ning nendest moodustati peale ümberõpet Eesti 11.
ööpommitajate grupp. Grupp koosnes kolmes eskadrillist
ning tegutses Eestis paiknevatelt lennubaasidelt lahinglende sooritades
kuni 1944. aasta septembrini.
Lennuväe
abiteenistus
1944. aasta 1. juulil
toimus Tallinnas Saksa administratsiooni ja Eesti Omavalitsuse
ühine nõupidamine eesti vabatahtlike kasutamisest
Lennuväe abiteenistuses. Sinna pidi kutsutama noori vanuses
15 kuni 20 aastat. Teenistus pidi kulgema Eesti territooriumil
ning Luftwaffe alluvuses. Kokku teenis Lennuväe abiteenistuses
3000 noort, kellest 478 olid neiud. Kolmenädalase väljaõppe
järel saadeti noored lennubaasidesse, kus nad olid rakendatud
õhutõrjekahurite laskurite ja prožektorite
teenindusele. Samuti kasutati neid lennuväe varustustöödel
ja väliköökides. 346 eesti noort viidi üle
Saksa mereväe abiteenistusse ning neid nimetati Marine-Helfer.
Peale Saksa merejõudude taganemist Eesti vetest läände
toodi need Mereväe abiteenistujad tagasi Lennuväe abiteenistusse.
Punavägede pealetungi alguses Eestile suudeti ligi 1000 noort
evakueerida koos taganevate Saksa vägedega. Nad sattusid
laagritesse Taanis, Saksamaal ja Tšehhis. Enamik neist –
800 suunati Wismarisse, kus neist moodustati 60. Lennuväe
abiteenistuse reservpataljon. Nendest said õhutõrjekahurväe
sõdurid. 1945. aasta märtsis liideti nad 20. SS Tagavara-väljaõpperügemendiga,
mis oli 20. SS Grenaderidiviisi tagala-reservüksuseks.
Järgmises numbris
tuleb juttu Läti vabatahtlikest relva SS-is ja Wehrmachtis.
|
|
|
