|
|
Muusika ühendab inimesi
Baden-Badeni Festspielhausis
tekst: Aino Siebert
fotod: Aino ja Werner Siebert
|
Festspielhaus on Saksamaa suurim
ooperi- ja kontserdimaja. Siia mahub muusikat kuulama 2500
külastajat. |
Saksamaa uhkeim kuurortlinn on kindlasti Schwarzwaldis
asuv Baden-Baden. Noobli metropoli kuulsus on ulatunud ammu üle
riigipiiride. Siia on aastakümneid leidnud tee nii tuntud
siniverelised kui ka raha- ja kultuurieliidi esindajad. Fjodor
Dostojevski mängis Baden-Badeni kurikuulsas kasiinos maha
oma viimased kopikad ja Ivan Turgenev veetis linnas seitse viljakat
aastat.
Ka tänapäeva Venemaa uusrikkaid veetleb väike linnakene
sedavõrd, et kohalike glamuursete äride personal on
olnud sunnitud kopsakate rahakottidega klientide teenindamiseks
ära õppima vene keele.
Kuigi paljud arvavad, et Baden-Badenisse tullakse
vanade roomlaste siia eksporditud sauna- ja spaakultuuri tõttu
või proovima võiduõnne tänaseni oma
veetluse säilitanud kasiinos, on see ainult pool tõde.
Liigagi tihti unustavad need, kes säravast metropolist lugusid
kirjutavad, et mitte ainult tervist kosutavad termid, uhke kasiino
või linna külje all Iffezheimis korraldatavad ratsavõistlused
ei tõmba külastajaid magnetina, vaid ka maailmas kuulsust
kogunud kontserdimaja Festspielhaus, mille üritusi saab kirjeldada
ainult ülivõrdes.
Baden-Badeni
Festspielhaus
Festspielhaus on Saksamaa suurim ooperi- ja
kontserdimaja. Siia mahub muusikat kuulama 2500 külastajat.
Viini arhitekti, professor Wilhelm Holzbaueri plaanide kohaselt
vana jaamahoone ühendusse ehitatud maja avati 1998. aastal.
Baden-Badeni erakapitalil toimivat muusikahoonet juhib kümnendat
aastat Andreas Mölich-Zebhauser, kes on dirigendi ja pianisti
Theo Mölichi poeg. Seetõttu sai menukas intendant
juba varakult tutvuda nii ooperi- kui kontserdirepertuaariga.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist
õppis kultuuri tippmänedžer ajalugu ja germanistikat,
hiljem alustas karjääri tuntud muusikakirjastuses Ricordi.
Töö kõrvalt jätkas energiline mees enda
täiendamist Müncheni ülikoolis, õppides
majandust, õigus-, teatri- ja muusikateadust ning kunstiajalugu.
1984. aastal abiellus Andreas Mölich Lioba Zebhauseriga,
kellega tal on neli last. Juhtinud alates 1991. aastast mitut
raskes finantsilises seisus olevat kultuurimaja, pakuti talle
tööd Baden-Badeni Festspielhausi tipus ajal, kui kontserdimaja
seisis pankroti äärel. Mölich-Zebhauser töötas
välja Saksamaal ainulaadse kultuuriürituste finantseerimismudeli
ja võis pärast poolteist aastat tehtud intensiivset
tööd esitada positiivse bilansi. Alates 31. märtsist
2000 toimib Festspielhaus kultuurifondina, mille aluseks on kümne
eraisiku kapital.
Kultuurimänedžer ei oleks saanud kindlasti oma raske
juhtimisülesandega üksinda hakkama. Tema visiooni Festspielhausi
tulevikust tõttasid toetama oma linna ja selle kultuuri
armastavad inimesed, asutades ainulaadse ühingu – kontserdimaja
sõpradeseltsi (saksa keeles Freundeskreis).
Kui Baden-Badeni kontserdimaja peetakse Saksamaa
parimaks võõrustajaks, siis on kaheksa aastat tagasi
asutatud kultuuri toetav initsiatiivgrupp tema parim külaline.
Idee tõi New Yorgist kaasa Anne-Marie Haist: “Kui
ma külastasin Lincoln Centeri üritusi, siis kohtasin
iga kord auameti raames palgata töötavaid inimesi,”
rääkis usin daam, sest ta pani nüüd ise Baden-Badenis
kokku grupi, kes koguni sada õhtut iga hooaja jooksul pühendab
ennast vahelduvas koosseisus kontserdikülastajatele ja nende
vajadustele.
Seltsi aastane liikmemaks – 520 eurot – pole kindlasti
taskukohane kõigile. Seda auväärsem on, et Baden-Badenit
armastavad varakad võtavad vaevaks mitte ainult kultuuri
hüvanguks rahakotti kergendada, vaid firmade juhid, meedikud,
juristid ja teised kõrged ühiskonnategelased leiavad
aega pühendada ennast ka autööga kontserdihoonele,
kuhu tuleb esinema ainult kultuuri koorekiht. Selle eest peab
juba Andreas Mölich-Zebhauser hoolt. Sõprade seltsi
juhib kristlik-demokraat dr Wolfgang Schäuble, Angela Merkeli
uue valitsuse finantsminister ja endine siseminister.
Selliseid kultuuritoetajaid vajataks Eestiski.
Ja kui keegi arvab, et seltsi liikmed saavad vähemalt tänutäheks
tasuta kontsertidele, see eksib. Ka siis, kui ollakse kontserdiõhtul
tööpostil, maksavad liikmed oma pileti kinni sellest
hoolimata. Ainukene edu, mida Festspielhausi sõbrad naudivad,
on see, et neil on eesõigus piletite ostmiseks juba siis,
kui pääsmed pole ametlikult veel müüki läinud.
Nüüdseks on seltsil 1400 liiget ja eelmisel aastal anti
kontserdimaja intendandile 7 miljonit eurot ürituste korraldamiseks.
Absoluutne
tipp-programm
Festspielhausi programm on ehitatud üles
aastaaegadele: kontserdimaja organiseerib nelipüha-, suve-,
sügise- ja talvefestivale, millega seoses esitatakse vähemalt
üks ooper, samuti antakse mitu klassikalist kontserti. Neli
korda aastas on hoones külalisena kõrgetasemelised
balletitrupid. Selle kõrval tuuakse lavale mitu meelelahutussõud.
Lähedane ja viljakas koostöö
on olnud Peterburi Maria teatriga, mida juhib üks maailma
tuntumaid dirigente Valery Gergiev. Tänavu oli külas
üks Saksamaa tänapäeva huvitavamaid orkestri juhte
Christian Thielemann koos oma Müncheni muusikakollektiiviga,
kavas oli mh Richard Straussi “Elektra”; eelmisel hooajal
said Baden-Badeni muusikasõbrad kuulda sama toonikunstniku
“Roosikavaleri”. Oma lopsaka keele ja avameelsusega
tuntud Thielemann tõi esile, et “Elektra” draamasid
ei näe ta mitte ainult õhtuti dirigeerides, vaid loeb
neid iga päev ka kollasest ajakirjandusest. Kuidas leiab
dirigent orkestriga iseendale spetsiifilise kõla? Siinkohal
oli sakslase arvamus: “Selleks, et orkester leiaks oma isikliku
kõlapildi, ei piisa Strawinskyst, Bartókist või
Mahlerist, isegi mitte Richard Straussist. Siinkohal olen päris
vanamoodne dirigent. Muusikakollektiivi ei ole võimalik
kasvatada mitte Mahleri esimesega, vaid Beethoveni kolmandaga.
Kuid kui orkester on võimeline mängima “Eroicat”,
siis oskab ta mängida mida tahes,” arvas Christian Thielemann.
Aktuaalses “Elektras” tegid kaasa suurepärased
lauluhääled: Linda Watson (Elektra), Jane Henschel (Klytämnestra),
Manuela Uhl (Chrysothemis), René Kollo (Aegisth) ja Albert
Dohmen (Orest).
Harmooniline duo: Fazil Say
ja Kristjan Järvi
|
Dirigent Kristjan Järvi ja
Türgi pianist Fazil Say. |
Kord aastas on aga tänutäheks
toetuse eest ka spetsiaalne Sõpradeseltsi kontsert. Tänavu
olid Baden-Badenis usinatele annetajatele esinemas Türgi
pianist Fazil Say ja dirigent Kristjan Järvi – mõlemaid
muusikuid peab kohe algatuseks kiitma ebatavalise ja suurepärase
kontserdiõhtu eest ülivõrretes. Uskumatu, kuid
Türgi ja Eesti temperamendid harmoneerusid suurepäraselt.
“Viva Estonia!” ütles võrratu klaverimängija,
kui küsisin, kuidas sujub koostöö eestlasest orkestrijuhiga.
“Kristjan ja mina teeme mitmeid erinevaid projekte, ta on
fantastiline,” tõi Fazil Say esile niivõrd
südamlikult, et ei jäänud kahtlustki selles, et
kahe erinevast rahvusest mehe omavaheline keemia klapib.
Fazil Sayd peab kuulama, ta mängib
nagu väike kurat. Olgu siis Maurice Raveli “Klaverikontsert
G-duur” või vana hea Wolfgang Amadeus Mozarti “Klaverikontsert
D-duur KV 537 “Kroonimiskontsert””. Ta on uskumatu!
Vahel tundub, et klaver vajub kohe-kohe emotsioonide tormide all
maa alla, samas jälle võlub türklane välja
niivõrd hellad kõlad, et muusikariist hõljub
lava kohal. Kuid mitte ainult tema tehnika ei ole sõna
otseses mõttest jalustrabav, vaid ka intepretatsioon, tema
ideed, eriti iseenda komponeeritud “Klaverikontsert nr 2
“Silk Road”” puhul: milliseid toone, hääli,
kõlasid oskas muusik oma instrumendist välja tuua...
Ta ei mänginud klaverit, ta ise oli klaver. Kui seda peaks
ühe sõnaga kirjeldama, siis oli see “põnev
avastusretk”.
Kuid ka Kristjan Järvi tantsiv dirigeerimisstiil
võlus Festspielhausi sõpraderingi liikmeid, võiks
isegi öelda, et eestlasest oleks võinud saada ka hea
näitleja, kui temast poleks saanud orkestri juhti. Järvide
dünastia noorem võsu oskab suhelda mitte ainult oma
orkestri, seekord Mahler Chamber Orchestra või toonikunstnikuga,
vaid ka publikuga. Leonhard Bersteini overtüür “Candide”
ja George Gershwini “Rhapsody in Blue” olid kui loodud
eestlasele.
Suurepärase muusikaõhtu lõpetuseks tulid mõlemad
kunstnikud fuajeesse, kus neid võeti ülisoojalt vastu,
mitmed soovisid saada geniaalsetest muusikutest fotot või
siis neilt autogrammi. Klassikabisnes on viimastel aastatel väga
palju muutunud, dirigente, lauljaid, pianiste ja viiuldajaid koheldakse
nagu popstaare. Kristjan Järvi oli Baden-Badenis esimest
ja loodetavasti mitte viimast korda, talle endale igal juhul meeldis
nii publik kui kontserdisaal, samuti organisatsioon, mis on igale
esinejale omaette tähtis.
Allergia- ja kopsuarst Jan Ryba koos
abikaasa Ingridiga Heidelbergist astusid peale kohtumist Fazil
Say ja Kristjan Järviga Sõpraderingi liikmeks. Miks,
soovisin ma teada. “Esiteks teeb ühing tänuväärset
tööd ja meil on lihtsalt hea meel, et klassikaline muusika
ei ole enam nii jäik kui varem. On vahva pärast ilusat
kontserdit kohtuda ka muusika tegijatega, see süvendab õhtu
emotsioone,” rääkis abielupaar. Rybade kõige
meeldejäävam õhtu Festspielhausis on olnud Maria
teatri esituses Pjotr Tšaikovski “Luikede järv”.
Nendega oli kaasas noorim tütar, 7-aastane Victoria koos
oma sõbrannast nimekaimuga Schwetzingenist. Tüdrukud
ei tundnud hilisõhtul peale pikka kontserti üldse
väsimust, vaid muljetasid elavalt omavahel, hoolimata eesolevast
pikast koduteest – Schwarzwaldi metropolist on Neckar-jõe
romantilisse linna oma sada kilomeetrit. Kui seda ei või
pidada muusikaarmastuseks, siis mida veel?
Eestit kaks aastat tagasi külastanud
hambaarstid dr Christiane Pergande-Bareiss ja dr Gerhard Bareiss
olid sel õhtul usinasti tööpostil värbamas
seltsi uusi liikmeid. Abielupaar kuulub juba algusest peale Baden-Badeni
Festspielhausi toetajate hulka. “Kui sai teatavaks, et meie
kontserdimaja on pankroti äärel, siis oli selge, et
peame ühendama oma jõud aitamiseks.”
Kokku sai Sõpradering sellel meeldejääval muusikaõhtul
27 uut liiget, tegevjuhil prof dr Ernst-Moritz Lippil on põhjust
jääda rahule. Ka šeff ise, Andreas Mölich-Zebhauser
võis rõõmustada, sest uhke ja kvaliteetse
kunsti kontserdihoone tulevik on kindlustatud. Ja muusikasõbrad
võivad nautida varsti veel nii sopran Anna Netrebko, tenor
Rolando Villazóni, metsosopran Elina Garanase, viiuldaja
Anne-Sophie Mutteri, pianist Hélène Grimaudi, ballettmeister
John Neubaueri ja muidugi meie Järvide helikunsti.
|
|
|
