|
|
Vallo Kepp: "Mind huvitasid
luuletaja ja muusa seosed"
küsis: Jaanika Kressa
|
Visnapuu filmi looja Vallo Kepp. |
Hiljuti esitles Karl Ristikivi
Film uut kirjanduslikku dokumentaalfilmi „Henrik Visnapuu
üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest
eluaastast 1941–1951“. Filmi looja Vallo Kepi sõnul
on Visnapuu eesti luules mitte ainult huvitav poeet, vaid ka mees.
Eesti
on juba nii kaua olnud vaba, miks on Henrik Visnapuu ümber
ikka niisugune vaikus? Kas Eesti üldse on päriselt vaba?
Visnapuu peal on tõesti eriline needus. Ta ehmatab oma
isamaalisusega ja tal pole otsest ihu-uurijat, kes ta eest seisaks
ja teda pidevalt pildis hoiaks.
Nõukogude aeg kaotas ära terve rea luuletajaid, ka
Hendrik Visnapuu vend Eduard on nelja luulekogu autor. Eesti luules
kestab ju nõukogude aeg edasi, me ei saa öelda, et
see on otsa saanud, kuni meil pole Eesti Kirjanduse Instituuti
ja korralikku, näiteks 7-köitelist eesti kirjanduse
ajalugu. Kui need saavad olema, alles siis on nõukogude
aeg otsas, aga mina ei näe seda. Kui praegu hakataks tegema,
siis võiks see nii 20 aasta pärast välja tulla,
aga seegi pole võimalik, sest meil pole sellist potentsiaali.
Kanoniseeritud luuletajad on meil „Sõnarises“,
see luuleantoloogia oli algusest peale liiga väikse mahuga
kavandet, sinna on „mahtunud“ ainult 194 luuletajat.
Me oleme palju luuletajaid kaotanud nõukogude ajal –
minu isiklikus tagasihoidlikus kogus oli aasta tagasi 760 autorit.
Kuidas Teie isiklikult
Visna enda jaoks avastasite?
Inimene, kes tunneb huvi luule vastu, leiab luuletajad üles!
Tartus elas üks vana kooliõpetaja, kes õpetas
eesti keelt Tartu Õpetajate Seminaris. Mina Nõo
kooli poisina sattusin Tartus tema raamatukokku. Oli see nüüd
1968 või 1969, aga ühel päeval ta ütles
mulle, et sul tuleb sünnipäev, vali siit mõni
raamat. See oli elu raskeim ülesanne, aga ma valisin Visnapuu.
Tal oli hea meel. See oli kas „Käoorvik“ või
„Jumalaga, Ene“. Hiljem kinkis ta mulle nummerdatud
eksemplari ühest „Siuru“ albumist.
Ma trükkisin kõik tema paguluses ilmunud kogud käsitsi
ümber – see oli väga hea tuttavaks saamise viis.
Olete filmi tehes
toonud välja lembelüüriku.
Ma olen filmitegija, ma teen filme kirjandusest, aga alati on
probleem, kus lõpevad kirjanduse piirid ja algab muu elu.
Mind väga huvitasid selle filmi juures just luuletaja ja
ta muusa seosed, aga need on asjad, millele tihti saab vaid vihjata,
siin ei saa otse lumelabidaga lüüa.
1998. aastal filmisin ma Pärnus tema muusat. Nüüd,
11 aastat hiljem filmi kokku pannes, olin üllatunud, mida
Sii mulle rääkis. Tookord ma ei taibanud veel paljutki
ja nüüd, kus teda enam ei ole, ma imestan, et mida ta
on mulle rääkinud!
Teie film on ilus
kojutuleku algus, kuid Visna aeg pole veel tulnud ja teda Eestisse
matta saab alles siis, kui rahvas ja riik on nii kaugele kasvanud.
Enne tuleb teha veel mõned filmid.
Saan järgmisel aastal 60 ja pean korralikult planeerima,
mida ma teen. Kui oleksin ette teadnud, et urn ära viiakse,
ma pole päris kindel, kas ma oleksin siis üldse läinud
sellele teekonnale ja teinud selle filmi. Sain sellest teada vahetult
enne väljasõitu, kui piletid olid juba ostetud. Ma
põdesin kaua aega, mis minuga juhtus Ameerikas, urni äraviimist
kolumbaariumist ja paljusid teisi küsimusi.
1979. aastal tegin oma debüütfilmi „Kõrvemaa
sügis“, seal on loodus ja tekstiks Tammsaare mõtted,
mida ma noppisin suuremas osas „Tõest ja õigusest“.
Kui see film oli eetris ära olnud ja tuli järgmine hommik,
oli mul tunne, et maailm on palju soojemaks läinud!
30 aastat tööd on mind aga õpetanud, et kirjandusfilm
on üks naljakas asi. Tal pole nagu õiget seost kirjandusega
ega õiget seost inimeste ja eluga, see on kuidagi õhus
rippuv ja asi iseeneses. Mul on kogu aeg olnud mõte, et
kunagi võiks korraldada konverentsi visuaalsest kirjandusest
või audiovisuaalsest kirjandusest. Kunagi tuleb hetk, et
kui kirjanikust filmi ei tee, siis teda ei ole olemas. Lutsu „Kevadest“
vaatavad kõik filmi. Kujutan ette, milline pahameel tõuseks
klassis, kui kästaks võrrelda romaani ja filmi. Siis
peaks ju ka raamatu läbi lugema. Ja läbi selle, et kirjandusfilm
on nii marginaalne, marginaliseerub ka selle tegija.
|
H. Visnapuu tantsimas 1950. Paremal
J. Kaiv, tema kõrval
P. Krusten. |
Kas Te kahetsete
midagi?
Ma kahetsen seda, et mul ei ole kunagi olnud isiklikku kaamerat
ja väga paljud inimesed on surnud, keda ma oleksin võinud
üles võtta. See on ainukene kahetsemine. Kaamera rentimine
täna on tonn päevas, see on masendav praegusel hetkel.
Mõnikord ma tahaksin, et nõukogude aeg tuleks ETV-sse
tagasi ühes aspektis: siis tehti sellist asja nagu arhiivivõte.
Lihtsalt võeti midagi arhiivi jaoks üles, ilma kohustuseta
sellest saadet teha.
Nii palju huvitavaid mälestusi on ümberringi, pane ainult
kaamera üles ja võta. Et seda ei saa teha, sellest
on kohtavalt kahju.
Kui oleksite sündinud
Läänes, oleksite saanud seda kõike teha. Õigel
ajal õigeid filme õige kaameraga.
Sittagi. Ei usu. Kultuur ei huvita suurt kedagi, selles suurt
vahet ei ole, kas elad idas või läänes. Pead
lihtsalt olema ullike.
Kas Visnapuu oli
ka ullike?
See jäi mind ka filmis painama, selle küsimuse jätsin
üles, et kust läheb piir kaasatöötamise, kollaboratsionismi,
õuelaulikuks olemise ja loomingulise inimese sõltumatuse
vahel, kuni tänapäevani välja. Kus on piir?
Kui inimesed astusid Rootsi pinnale, oli neil poliitiline tegevus
keelatud. Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse istungiteks sõideti
rongiga Taani ja istungid peeti seal. Olen peaaegu kindel, et
nad Visnapuud nii väga ei igatsenudki sinna Rootsi kaasa
võtta, aga see on minu isiklik arvamus ja ma ei suuda seda
tõestada.
Ta oli natuke liiga kange, konjak saab ka vahel liiga kangeks
ja läheb kibedaks... Kuni Underi surmani Visnat Rootsis ei
deklameeritud. Kaks suurt ühte väikesesse riiki ei mahtunud.
Oli küll tema kas 10. või 5. surma-aastapäeval
üks mälestusaktus, aga palju sellest ei räägitud
– Adson jälgis neid asju väga kiivalt.
Nii on Eesti kistud
mitte kaheks, vaid palju rohkemateks narmasteks?
Oleme lahku kasvanud, meil on justkui kaks järjepidevust
ja see on kurb. On üks, mis ära läks, ja teine,
mis siin läbi kümnete ja sadade pesumasinate lasti,
ajud ära pesti ja mis meil siin on. Need kaks järjepidevust
ei sobi ja üleminekuaeg Nõukogude Eestist Eesti Vabariiki
kestab ilmselt terve inimpõlve.
Kuidas ütles Mowgli okassiga Sahhile, kes kuulis midagi ja
poole pani juurde? „Kui sinu peas oleks väikene pragu,
kus natukene valgust sisse paistaks!“ Ja tõmbas siis
käe kiiresti ära, sest okassea okkad olid ikka väga
teravad. Mowglis on veel üks hea tsitaat: „Need, kellel
on varvaste vahel karvad, ei salli, et seda neile meelde tuletatakse.“
Ometi tunduvad
Visnapuu ja Masing neistki kahest järjepidevusest justkui
eemal seisvat. Kummast rääkimine võiks olla ebameeldivam
neile, kel on karvased varbavahed?
Eks nad mõlemad ole. Mehed, kes ei mahtunud kivile. Eesti
ei oska nendega midagi peale hakata. Masingu ilmumine on ehmatav,
tundub, et ta lükkab hierarhiad segamini ja tema luule on
võimas. Ta pole mitte ainult luuletaja, mõtleja
ja tõlkija, vaid ka teoloog, kelle sõna maksis,
aga kelle peal oli ka kogu aeg ketseri vari, kes hästi kaanonitesse
ei mahtunud. Ta oleks hukkunud ilma naiseta, kes teda kantseldas
ja toitis.
Visnapuu puhul on tunne, et teda nagu ei olekski vahel olemas.
Ei saa ju tõsiselt võtta, et nõukogude ajal
ilmus ainult tema väike luuleraamat, kuid ka vabas Eestis
on ilmunud vaid mälestuste kordustrükk, üks roosa
Georg Grünbergi koostatud valimik, punane raamatuke armastusest
ning nüüd „Poeetika põhijooni“ kordustrükina.
Ja see on kõik.
Millised olulised
inimesed jäid Teil Visna filmi puhul üles leidmata?
Silvia Narma, Visnapuu viimane elukaaslane, ja Herk Visnapuu,
tema vennapoeg. Koostasin mõne aasta eest jõululuulevalimiku
„Täis tähti jumallapse põll“, seal
on kõigi kolme Visnapuu luuletused sees.
Kuidas minna Visna
tagasitoomisega edasi? Kohe on tulemas tema 120. sünniaastapäev,
aga kõne on kirjatundjatel kadunud rahva lastele alles
tõlkimata...
Me ei saa muud teha, kui anda igaühe väike panus. Üleskutsete
aeg on läbi, üleskutseid esitav inimene pilatakse lolliks
ja naiivseks. Isamaalisus on huvitav asi, sellega on nagu usklikkusega,
et praegu on ülekaalus Kivirähu-taolised karjujad ja
kaksikmoraal on inimestes veel rängalt sees. Henrik Visnapuu
programmiline rahvuslus ja eestlaseks olemise kihistused, tema
püüe midagi suuremas mastaabis ära teha, mis viis
ta võimu lähedusse, kui ta luuletajana tundis kodumaa
saatuse pärast muret, seda ei mõisteta nüüd
ega mõistetud ka siis. Hjalmar Mäel oli lihtsalt jõuluõhtuks
vaja ühte luuletajat, kes tegi töö ära. See,
et Visnapuu võttis asja tõsiselt, ei lugenud midagi.
|
|
|
