|
|
|
Indrek Sammul |
Teater kui nähtamatu
varandus
küsis: Jaanika Kressa
Foto: teater ugala arhiiv
Tänavune
teatrikuu läks ajalukku Ugala vabanemisega Jaak Alliku nõukogudeaegsest
demagoogiast. Juhtkonnavahetus küttis kirgi ja ületas
uudisekünnise nii raadios, teles kui kirjutavas pressis.
Toimuv oli lahendus aastakümnetega tekkinud talumatule olukorrale.
Jõulueelsel
ajal, teatri 90. juubeli künnisel, ajame juttu Ugala uue
peanäitejuhi Indrek Sammuliga, kes kolis Viljandisse
perekondlikel põhjustel: et saaks perega rohkem koos olla,
et lastel on väikelinnas parem kasvada, et Indreku emal on
Viljandi miljööväärtuslikus vanalinnas maja,
mille restaureerimine on väljakutse.
Et aastakümnete tagune käärimine sünnilinna
teatri just tema teisel Ugala-aastal sisemiselt plahvatama paneb,
ei osanud Indrek Viljandisse elama tulles kuidagi ette näha.
Kuidas Ugalal läheb?
Ugalal läheb töiselt. Praegu (jutuajamine toimus 10.
detsembril) esietendub Silvia Soro näidend „Nähtamatu
varandus“. See on etendus kogu perele ja me mängime
seda jõululavastuse nime all, kuid seekord pole tegemist
otseselt jõuluteemaga, vaid see on ühe poisi rännak
läbi viie maa muinasjuttude, kus ta otsib taga nähtamatut
varandust. Seda, mida ei saa kotti panna, mis on hinges ja südames.
Seega, tõelise jõulusõnumiga.
Kuidas tähistate
teatri sünnipäeva, kas pöörate selleks ajaks
terve linna pea peale?
Kavas on väike pidu, me ei taha suurelt teha, sest aeg on
raske. Tervet linna me pahupidi ei pööra, aga meil on
heameel, et oleme suutnud aidata käivitada ühe rahvateatri.
6. jaanuaril teeb Viljandi rahvateater nimega „Seasaare näitemängu
selts“ oma esimese lavastuse.
Nende esietendus on kultuurimajas, aga veel enne seda, kell kuus
õhtul, on linnarahvas oodatud Ugala tiigi kaldale, kus
me avame lavatorni uue näo. Ei taha seda sündmust ette
lahti rääkida, kuid mõte on selles, et oleks
aru saada, et see on teater. Praegu kui võõras inimene
mööda sõidab, ei saa arugi, mis maja see on.
Linnarahvas rõõmustab:
Ugalast saab tõesti jälle teater!
Teatris on vaja, nagu igas eluvaldkonnas, kus inimesed töötavad
koos – ühistunnet. Seda, et teeme ühist asja. Kõigil,
kes selles majas töötavad, peab olema see tunne, mitte
ainult, et see lavastus, kus mina mängin, on tähtis,
vaid tähtis on ka see teine lavastus, kus mina parasjagu
ei mängi. See, mis me kõik koos teeme, ongi teater.
Teater pole ainult lavastus, teater pole ainult maja, teater on
need inimesed, kes on seal sees, ja kõige tähtsam
on see, mis tundega teatrit tehakse. Tähtis on sõnum,
mida teater kannab.
Milline on uuenenud
ehk vabanenud Ugala sõnum?
Eks me püüame oma sõnumit luua. Me oleme isekeskis
arutanud, et meie sõnum võiks olla eelkõige
soojus ja kummardus inimlikule kannatusele.
Muidugi oleme ka rahaketi otsas, sest peame ju ennast ära
majandama, nii peame leidma mingi kesktee. Me püüame
mitte raha pärast teha, aga paratamatult mingites variantides
me sellest ei pääse mööda, me ei saa päris
äärmustesse minna.
Me püüame aga näidata ka seda teistlaadi teatrit.
Teatripilt on Eestis ju väga rikas, neid laade, kuidas keegi
teatrit teeb, on väga palju, võtame kas või
NO-teatrist Estoniani – sinna vahele jääb palju
variante.
Kus võiks
olla Ugala koht Eesti teatrikaardil?
Kõige tähtsam on, et Ugala sellel kaardil oleks. Et
oleks inimeste teadvuses, et Viljandis on üks teater, kuhu
tasub sõita, tulla vaatama meie lavastusi.
Te ei koondanud
sel aastal ühtegi näitlejat, see sõnum oli väga
positiivne. Aga neid teisi tegelasi oligi vist teatris enne ülearu?
Oleme veel ilma näitlejate koondamiseta hakkama saanud, teisi
ametikohti on optimeeritud jah. Raske öelda, kas neid oli
palju või mitte, kuid kindlasti on tööd võimalik
teha varasemast palju kontsentreeritumalt. Ei pääse
ka teater sellest, mis meie ümber toimub. Püüame
tööülesandeid täpsustada, ülesannete
hajusus on väga suur.
Ilma näitlejata
pole teatrit. Kas näitlejaid on Ugalas piisavalt või
oleks neid vaja juurde?
Nii see on jah. Puudus on meil verinoortest näitlejatest,
aga see on alati nii olnud, et need, kes on Tallinnas lõpetanud,
sinna ka jääda tahavad.
Kas see tendents,
et kui keegi on nii maha käinud, et Tallinnas enam hakkama
ei saa, siis tuuakse Ugalasse, on nüüd möödas?
Seda meil plaanis küll ei ole, selle pilguga pole Tallinnas
küll ringi vaadanud! Pigem püüame oma kasinate
võimalustega minna seda teed, et hoida seda truppi, kes
meil on, ja kui meil tekivad vahendid, siis tuua juurde noori.
Otsime ka noori lavastajaid, kes pole Ugalas lavastanud, neid
on palju, aga ajalist graafikut on päris raske kokku panna,
et kõik klappima saaks.
Palju on Ugalas
koosseisulisi lavastajaid?
Üks. On kujunenud nii.
Kas poleks odavam,
kui neid oleks rohkem?
Odavam oleks nii, et on kolm oma lavastajat, kes katavad 80% repertuaarist.
Samas nõuab selline kolme või nelja lavastajaga
süsteem seda, et kõik peab olema hästi läbi
mõeldud: et trupp ei jaguneks nende vahel nii, et igal
on ainult oma näitlejad. Nad peavad ka omavahel töötama
koos, et trupp ja koosseis püsiks värske. Väga
kiiresti on tulemas väljakujunenud harjumused, mis suunduvad
mugavuste rööbastesse. Lavastaja ülesanne on katsetada
näitlejates uusi külgi, leida neis seda julgust. Ükski
asi ei kesta igavesti, kõik kooslused püsivad vaid
mõnda aega, mingi maagiline 6 või 7 aastat on õige
asi, seejärel on vaja raputust või värskendust.
Lavastaja töö
näitlejaga, loominguline värskus ja julgus, see, et
näitleja ärkas hommikul rõõmsana ja läks
huviga teatrisse, oli uhke, et on Ugala näitleja – selline
aeg oli Toominga aeg. Pärast teda olid vaim ja vaimsus Ugalast
lahkunud...
Mul on raske minevikku kommenteerida. Näitlejat käivitab
see, kellega ta proovis kohtub, kes annab jõu ja käivitava
mõtte. Prooviperiood on ju kaks kuud meie elust, on oluline,
kuidas see möödub, millega ma tegelen. Küsimus
on selles, kas mu ajurakud liiguvad, kas ma pean kokku puutuma
mingite probleemidaega, mida ma pole osanud näha, aga see
lavastaja näeb neid nii.
Eesti on väike,
kas teatrikoole pole meil mitte liiga palju?
Paar aastat tagasi, kui majanduslik seis oli parem, kui väikesed
trupid sündisid ja tegid oma asju, siis leidsid kõik,
kes tulid nii kultuuriakadeemiast kui lavakunstikateedrist, ennast
mingisugusest kooslusest ja said tegeleda teatriga. Praegu ilmselt
läheb situatsioon keerulisemaks.
Ometi tegi Ugala
hiljuti veel oma noortestuudio. Mida see endast kujutab?
Kujutab endast 10. klasside õpilasi. Üks noorte inimeste
kamp peab teatri juures olema. Me pole võtnud eesmärki,
et nad tingimata lavastuse välja tooksid, aga kui neil tekib
idee, siis see võib juhtuda.
Meie soov oli anda noortele veel üks võimalus midagi
teha, ega neid ringe ja võimalusi siin Viljandis väga
palju pole ja kui teater suudab seda, et 15 noort inimest saab
oma vaba ajaga midagi peale hakata, sest nad on huvitatud teatrist
ja eneseväljendusest, siis see käib teatri juurde.
Kas noortele meeldib
etüüde teha?
Küsimus on õpetajas. Etüüd on kõige
raskem, see on eneseületuslik moment. Kuidas tunda ennast
hästi – selle õhustiku ja usalduse saab luua
õpetaja. Näitlejaõpilane avab iseennast, seda
ei saa võrrelda sellega, et sa pead kodus heliredelit harjutama,
siin on täielik eneseavamine, see on improvisatsioon, mille
jaoks õpilane vajab turvalist keskkonda, et looming süttiks,
avaneksid kanalid, mida ei osanud oodatagi. Selle keskkonna saab
luua õpetaja. Hirmuga minna etüüdi tegema, see
loob lõpuks tuimuse ja ehk tuleb ka tulemus, aga minu tunne
on ikka see, et sa pead olema turvaliselt kaitstud ja hoolitud.
Usu, et meie kaks noort ja andekat õpetajat, Silvia Soro
ja Martin Mill, suudavad sellise õhustiku luua.
Teatrikoolid tahavad
ju tühja lehte, mis neist stuudioinimestest pärast saab?
Võib-olla see oli ennevanasti nii, Panso ajal, ma ei tea.
Kõik sõltub sellest, kes võtab kursust vastu.
Legendaarne on ju Aare Laanemetsa stuudio, sealt tuli terve plejaad
näitlejaid, kõik võeti vastu. Näitlejaid
on tulnud koolide näiteringidest ja igalt poolt.
Sul oli Tallinnas
palju huvitatavat tööd, said kriitikute tähelepanu
ja teatripreemiaid. Kas oled nüüd juba tunda saanud,
et oled provintsis ja kriitikute silmanägemine on Sind vaadates
järsult halvenenud, nad ei näe enam sama hästi
kui varem?
Võib-olla pisut on ka seda suhtumist juba välgatanud,
aga ma ei ütleks, et Tallinnas minus ainult imet nähti,
sain seal ka negatiivset kriitikat nii üks kui teine kord.
Kriitikaga on nii, et pead sellesse suhtuma kainelt. Negatiivne
tuleb enda jaoks läbi mõelda ja positiivse kriitika
suhtes tuleb olla eriti ettevaatlik. Seda, et lihtsalt tähele
ei pane, see pole võimalik, vähemalt minu puhul. Ma
loen ja panen tähele küll, tunnen ennast puudutatuna
ja rõõmsana ja ma olen ka mõnest hästi
analüüsivast kriitikast leidnud asju, mida olen lavastusse
üle kandnud.
Nii et perifeeriatunnet
Sinu sees ei ole?
Ei ole! Tegemist on nii palju ja reaalsuses on terve Eesti ju
nii väike. Kui me suudame siia tuua inimesi, kellega on põnev
koos töötada, siis iga uus toob endaga kaasa oma mõttemaailma,
eriti põnev on, kui ta toob kaasa ka ellusuhtumise. Mitte
ainult, et üks lavastaja on parem oma tehniliselt pagasilt,
vaid loeb see sõnum, mida ta tuleb jagama. See rikastab
ja käivitab mind inimesena.
Tulid Viljandisse
elukoha muutuse pärast. Kas oskasid uneski näha, et
selline saatuslik võimalus, peanäitejuhi roll, ees
ootab?
Ei. Aga me proovime edasi minna, vaatame, mis saab. Süda
on raske ja valutab, aga mõistus ütleb, et pole mõtet
muretseda. Tulevikuks on ideid, mida ellu viia, aga paljus sõltuvad
need kokkulepetest, teistest inimestest ja töögraafikutest.
Nägin märtsis
Sakala-online leheküljel näitlejate kirja, kus nad olid
kõik oma pretensioonid ära sõnastanud. See
oli imekaunis kiri – tekitas tunde, et Ugala on nõukogude
okupatsioonist lõpuks vabanenud, Alliku jama ja tema igavesed
intriigid ei lähe enam läbi, näitlejad on vabad.
See oli tegelikult näitlejate erakiri ja ei olnud mõeldud
avalikustamiseks. Kogu saaga on muidugi säilitatud ajaloo
tarvis, kuid me oleme teatris otsustanud, et seda teemat me enam
ei kommenteeri, see ei vii mitte kuhugi, sest asi sai alguse aastakümneid
tagasi.
Üldiselt jah. Põhimõtteliselt 95% trupist tunneb
ennast nii, nagu sina väljendad.
Kas pinged on nüüd täiesti
maas, kas trupp on ühtne?
On küll jah, trupp on ühtne. Aga majas on pingeid veel
pisut ikka, me ei saa ju inimestelt nende tundeid ja arvamust
ära võtta.
See on küll midagi päris
uut, sest aastakümneid polnud Ugala inimestel mingit arvamust!
Raskete sündmuste ja pingeliste olukordadega on ikka nii,
et seda ei lahenda üldsuse arvamus, kultuuriministri otsus
ega partei seisukoht. Iga inimene peab ise üle vaatama, mis
on olnud ja mis on tema osa selles. Enda sees tuleb asjad ära
lahendada. Ainult nii saab edasi minna. See, et keegi lööb
rusika lauale, ütleb, et nüüd on kõik, nüüd
lähme nii edasi, reaalsuses ei toimi, nii ei kao pinge kunagi.
Reaalsus on see, kas saame edasi töötada.
* * *
CV
Indrek Sammul
s. 1972 Viljandis
1979–1990 Viljandi Maagümnaasium
1990–1994 EMA kõrgema lavakunstikooli XVI lend
1994–2007 Tallinna Linnateatri näitleja
1996 parima meesosatäitja aastaauhind, parim meesnäitleja
festivalil “Draama 96”
1999 parima meesosatäitja aastaauhind, parim meesnäitleja
festivalil “Draama 99”
2001 Ants Lauteri nimeline noore näitleja preemia
2006 lavastajadebüüt Jaan Tätte näidendiga
“Kaev”
2007 sügisest Ugala näitleja,
2009 aprillist Ugala peanäitejuht
|
|
|
