|
|
Ajaloo vähetuntud lehekülgi
40 aastat Nõukogude
Liidu Demokraatliku Liikumise asutamisest
tekst: Kalju Mätik
Tuntud
tõde – võimul on omadus korrumpeeruda ja absoluutne
võim korrumpeerub absoluutselt – kehtis ka Nõukogude
impeeriumi kohta. Kui 1917. aastal oli veel palju ideelisi kommuniste,
kes arvasid, et rahvas tuleb ikka kaikaga paradiisi ajada, sest
rahvas on rumal ega saa aru, mis talle hea on, siis 1960-ndatel
aastatel võis olla kindel, et valitsev ladvik koosneb peaasjalikult
südametunnistuseta aferistidest, kes olid valmis teenima
ükskõik keda.
1960-ndateks aastateks
oli relvavõitlus juba lõppenud. Viimane katse oli
1956. aastal Ungaris. Oli selge, et üksnes relvajõul
kommunistlikku diktatuuri kukutada on vähetõenäoline.
Muidugi mingi fantastiline variant oli, mis oli kellelgi isegi
kirja pandud. Näiteks Kremli vallutamine mingi rituaalse
kogunemise ajal, näiteks parteikongressi ajal, kas või
õhudessandiga. Aga ka sellele olid valitsejad mõelnud.
Õhudessant lihtsalt osteti ära. Langevarjur-meistersportlane
võis sõjaväes saada 200 rubla iga langevarjuhüppe
eest, isegi sellise lihtsa hüppe eest, mida koolitüdrukud
tegid oma lõbuks. Nii Ungari 1956-nda aasta kui ka Tšehhoslovakkia
sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine
on utoopia. Kommunistid tulid võimule ja püsisid võimul
nii vale kui vägivalla abil, kusjuures, mida kaugemale edasi,
seda tähtsamaks muutus vale osatähtsus. Ja oli selge,
et tarvis on eeskätt võidelda valede vastu ja samuti
ka kommunistide poolt levitatavate müütide vastu.
Postkommunistlik
poliitmütoloogia
Praegu käibeloleva
postkommunistliku poliitmütoloogia kohaselt saime me vabaks
tänu “laulvale revolutsioonile”. Tahtmatult tekib
küsimus, miks me siis juba aastal 1869 vabaks ei saanud,
kui toimus esimene laulupidu Eestis? Kindlasti andis meie öölaulupidu
olulise panuse iseseisvuse saavutamiseks, aidates paljudel inimestel
üle saada Stalini ajast jäänud hirmunarkoosist,
kuid ainult sellest oleks väheks jäänud. Me saavutasime
iseseisvuse kõigi aktsioonide koosmõju tulemusel.
Kui suur oli mingi üksiku aktsiooni, mingi rühmituse
või üksikisiku tegevuse osatähtsus, seda on raske
hinnata. Ja need inimesed, kes aktiivselt tegutsesid iseseisvuse
saavutamise nimel, ei pidanud mingit normipäevade arvestust.
Võitlus kommunistliku türannia vastu kestis erinevates
vormides kogu Nõukogude okupatsiooniaja. Paljusid selle
võitluse külgi on valgustatud küllaltki erinevas
mahus, mõni asi on aga seniajani jäänud varju.
Üheks selliseks on Breþnevi ajal tegutsenud põrandaalune
rühmitus nimega Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine.
NLDL-i asutamine
|
Nõukogude Liidu Demokraatliku
Liikumise asutajaid: Artem Juskevitš (1931–1982) |
Kui teadaolevad varem
tegutsenud vastupanugrupid koosnesid tavaliselt eestlastest, siis
selle asutasid mitte-eestlased. Kolmega neist puutus allakirjutanu
isiklikult kokku, ülejäänute kohta võib
lugeda Sergei Soldatovi raamatust “Eesti saatuse keerdsõlmes”.
Kahjuks pole nendest kolmest praegu enam kedagi elavate kirjas.
Need olid Sergei Soldatov (1933–2003), Artem Juskevitð
(1931–1982) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.
Oma lapsepõlves ja nooruseas 1941–1949 elas Soldatov
Virumaal üle NKVD kuritegusid. Nende sündmuste mõjul
jõudis ta varakult järeldusele, et nõukogude
diktatuur on oma olemuselt rahvuste ja inimkonna vaenlane ning
kuulub kõrvaldamisele. Juskevitð tuli Eestisse pärast
keskkooli lõpetamist. Ta oli pärit Lääne-Ukrainast
Volõnia oblastist, mis varem oli Poola koosseisus. Nendes
piirkondades oli metsavendlus Teise maailmasõja ajal palju
massilisem ja organiseeritum kui meil. Ukraina Ülestõusuarmee
võitles nii Saksa kui ka Nõukogude okupantide vastu.
Tjutrjumov oli lõpetanud vene gümnaasiumi, aga sõja
ajal Punaarmeesse mobiliseerituna õppis Eesti korpuses
ära eesti keele. Nad kõik kolm tundsid Eesti ajalugu
ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Kui ma ükskord
Juskevitði juures kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime ja
küsisin, et kes see on, siis Juskevits seletas mulle, et
Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.
Õppides Leningradi Polütehnilises Instituudis, hakkas
S. Soldatov ajendatuna isikukultuse paljastamisest NLKP 20. kongressil
ja Ungari ülestõusust 1956. aasta sügisel oma
kolleege agiteerima, et saadaksime NLKP Keskkomiteesse ühiskonna
reformimise kava. Esialgu lõi paar tosinat üliõpilast
küll õhinal kaasa, kuid peagi hakkas kodanikujulgus
kõikidel kaduma. Teda jäi toetama vaid üks. Kiri
läkski adressaadile kahe allkirjaga. Paari kuu pärast
kutsuti mõlemad asjaosalised LPI parteikomiteesse, kus
neile püüti selgeks teha, et nende arusaamad on ekslikud
ja poliitiline arengutase ebaküps. Välja neid instituudist
siiski ei visatud, oli ju “sulaaeg”.
Pärast instituudi lõpetamist töötas Soldatov
mõnda aega TPI-s. Hruðtðovi-aegse “sula”
tingimustes inimesi mõne üksiku sõna või
mõtteavalduse eest istuma ei pandud ja selle tõttu
ütlesid paljud inimesed välja, mis nad mõnest
asjast arvavad. See andis võimudele soodsa võimaluse
igasugused teisitimõtlejad arvele võtta. Ja nagu
öeldi: kedagi ei unustatud. Soldatov kirjutas raamatus “Eesti
saatuse keerdsõlmes”: “Vaatamata ajutistele kordaminekutele
hakkasid minu pea kohale kogunema äikesepilved. Mu kontaktid
Moskva inimõiguslastega, kriitilised väljendused kehtiva
korra ja võimu kohta, ütlused ühiskondliku demokraatia
ja rahvusliku iseseisvuse kasuks ei jäänud võimudele
saladuseks... Sellele järgnes omavoli, mil “massilise”
koondamise tagajärjel vallandati umbes 10 tuhandelisest TPI
personalist üksainus isik – nende ridade kirjutaja.
Samas polnud mul kunagi ei tööalaseid märkusi ega
noomitusi.... Peale võimuhaaramist Breþnevi rühmituse
poolt 1964. aastal algas Nõukogude Liidus “restauratsiooni”
ajajärk, mil konservatiiv-tagurlik poliitika ühendus
tugevate neostalinistlike elementidega. Uus juhtkond arvas, et
N. Hruðtðov on oma reformidega liiga kaugele läinud
ja püüdis asjade käiku muuta endale sobivamas suunas.”
1968. aastal sai Soldatov Moskva inimõiguslastelt A. Sahharovi
töö “Mõtisklusi...”, mis teda aga absoluutselt
ei rahuldanud. Ta kirjutas otsekohe Sahharovile vastulause “Loota
või tegutseda?” Teksti enne Moskvasse saatmist läbi
lugenud Eesti teisitimõtlejatel polnud ühtegi märkust
ega täiendust. Kuna Moskva, Leningradi ja Kiievi dissidentidelt
mingeid positiivseid algatusi ei järgnenud, siis tuli autoril
endal asi käsile võtta. Asuti koostama dokumenti nimetusega
Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm. Mõttekaaslased
abistasid nendes küsimustes, milles nad olid paremini kursis.
1969. aasta sügisel sai tekst valmis. Moskvas väljaantav
inimõiguslaste illegaalne väljaanne “Jooksvate
sündmuste kroonika” andis dokumendile positiivse hinnangu.
Hiljem edastas Vabadusraadio NLDL Programmi 18 rahvuskeeles.
Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid
NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni – Poliitiliste Vabaduste
Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon
varsti avastada ja likvideerida. Kaks ohvitseri, Gavrilov ja Kossõrev,
saadeti GULAG-i, allohvitser Paramonov, kes mingeid tunnistusi
ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks.
Ülejäänud asjaosalised pääsesid kergemate
karistustega.
Kuritegelikud
kaksikvennad natsism ja kommunism
|
NLDL-i asutajad: Sergei Soldatov
(1933–2003) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.
|
Rahulolematuid oli tol
ajal palju, aga enamikul juhtudest oli tegemist nn “kohvitassi-opositsiooniga”.
Oldi valmis sõprade ringis kohvitassi ja napsiklaasi taga
parteid ja valitsust kiruma, kuid sellega ka piirduti. Ja taoline
pseudoopositsioon oli võimudele isegi mingil määral
kasulik, sest võimaldas nagu kaitseventiil ülearuse
pahameele välja lasta. NLDL-i aktivistide soov luua laiem
põrandaaluste rühmituste võrk ei õnnestunud.
Küll aga õnnestus luua üks grupp Moskvas ja teine
Leningradis. Moskvas konstrueeris Aleksandr Bolonkin paljundusmasina
ja hakkas välja andma ajakirja “Svobodnaja Mõsl”.
Moskvalased ja leningradlased kukkusid kinni 1972. aastal, aga
oma mõttekaaslasi Eestis nad välja ei andnud.
NLDL-i aktivistid oli seisukohal, et igasugune agitatsioon peab
olema suunatud esmajoones Venemaale, sest Baltikumi põliselanikud,
kes teada tahavad, kuidas meil elati enne nõukogude okupatsiooni,
seda ka teavad, Venemaal on aga tõeline informatsiooninälg.
Kommunistlikul ideoloogial oli ju üks küllaltki oluline
erinevus oma kaksikvennast natsismist – natsism oli avalikult
kuritegelik, mingit vabadust ega demokraatiat ei eksisteerinud
ei paberi peal ega tegelikus elus. Kommunism seevastu aga oli
äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelikkus oli enam-vähem
samasugune kui natsismi tingimustes, paberi peal aga olid kõik
vabadused ja õigused kindlustatud. Ja kui suurt ohtu kujutas
iga vaba mõtteavaldus oma aja ära elanud diktatuurile,
seda näitab kas või seegi, et nõukogudevastane
agitatsioon ja propaganda olid ohtlikumad kuriteod kui tapmine
või röövimine. Tapmine ja röövimine
olid kriminaalkoodeksis peatükis “Ohtlikud kuriteod”,
nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda aga peatükis
“Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod”. Samasse peatükki
kuulusid ka veel näiteks sabotaaþ ja diversioon.
Nii nagu see oma peaga mõtlevate inimeste juures vahel
ikka juhtub, ei olnud Soldatov ja Juskevitð kaugeltki kõigis
küsimustes samadel seisukohtadel. Mõlemad olid seisukohal,
et kommunistlik diktatuur on kuritegelik ja tuleb massilise rahumeelse
tegevusega kehtestada demokraatlik kord. Samal ajal Juskevitð
oli seisukohal, et peamine on demokraatia kättevõitmine,
küll siis saab ka muud probleemid lahendatud. Soldatov seevastu
oli seisukohal, et rahva olulise osa moraal on diktatuuri laostava
mõju tagajärjel niipalju langenud, et selle tagajärjel
võib kommunistliku diktatuuri likvideerimise järel
võimule tulla mingi teine, mis pole eelmisest millegi poolest
parem. Selle kohta kirjutas ta: “Inimesesööjate
juures viib ka demokraatia inimesesöömisele.” Et
seda vältida, tuleb peatähelepanu pöörata
ühiskonna moraalitaseme tõstmisele. Nii kurb kui see
ka pole, tuleb tunnistada, et Soldatovil oli suures osas õigus.
Sildid on ju meil vahetatud, aga sisu on põhiliselt samaks
jäänud. Trammijäneseid ja roolijoodikuid karistatakse,
aga sadu inimesi surma saatnud NKVD kaastööline I. Jakobson
jäi täiesti karistamata. Riiklikud massiteabevahendid
avaldavad agaralt ekskommunistidest valvehalisejate nutulaule
selle kohta, kuidas me ikka peame Venemaaga hästi läbi
saama, igasugused erinevad mõtteavaldused aga avaldamist
ei leia. Nii nagu tuntud “surnupeksja” Hruðtðov,
kes kompartei XX kongressil vapralt Stalinit materdas, viimase
eluajal aga truult teenis, nii on ka meil juttu stalinistlikust
totalitarismist. NLDL oli seisukohal, et diktatuuride kuriteod
saavad võimalikuks eeskätt tänu kaasajooksikutele.
Soldatov kirjutas artiklis “Poliitiline terror Nõukogude
Liidus” (“Lutð Svobodõ”, numbrit ei
mäleta): “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil
mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda
süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid
ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada.”
Isamaalasi nimetatakse marurahvuslasteks või faðistideks.
Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele
pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud
rahvastevahelist koostööd.
Müütide
kütkes
Müüdi ksenofoobiast
ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised
okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu
tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli
mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb
Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku
laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri
välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada,
et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi
KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks
ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks
rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud
seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga
üksmeelsed. Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis (see
rühmitus loodi koostöös NLDL-i aktivistidega) oli
öeldud: “Iga mitteeestlane, kes võitleb vabaduse
ja demokraatia eest, on meie liitlane. Iga eestlane, kes teeb
reþiimiga koostööd, on meie vaenlane”. Koostöö
all loomulikult ei mõeldud mitte tööd tavalises
mõttes, vaid koostööd repressiivorganitega.
Lõpuks võiks püüda vastata küsimusele,
kes siis ikkagi lammutas NSV Liidu või vähemalt viis
asja niikaugele, et sildid said vahetatud. Arvata võib,
et see toimus mitmete, sageli täiesti vastandlike jõudude
tegevuse tulemusena. NLDL-i aktivistid ja nende mõttekaaslased
tahtsid demokraatiat ja vabadust, nomenklatuuri esindajad tahtsid
saada kapitalistideks või vähemalt Kremlist sõltumatuks.
Läänes võis ju igaüks, kes oli riigipiruka
juurde saanud, meie mõistes rikkaks saada ja hästi
elada ka siis, kui ta enam võimu juures ei olnud, NSV Liidus
aga olid ka nomenklatuuri esindajad tegelikult vasallid, kes said
privileege kasutada seni ja ainult seni, kuni nad olid võimu
juures. Kui nad võimu juurest konkurentide poolt eemale
tõugati, siis jäid nad ilma privileegidest ja sageli
ka peast. Kindlasti oli nomenklatuuri seas nii kommunistliku diktatuuri
säilitamise kui ka lammutamise (või vähemalt
sildivahetamise) pooldajaid. Milline oli jõudude vahekord,
selle kohta võime teha ainult oletusi, kuid võib
olla kindel, et päris paljud jõudsid ka ladvikus arusaamisele,
et nii igavesti minna ei saa. Ühe Leningradis tegutsenud
põrandaaluse organisatsiooni juht Igor Ogurtsov viidi varsti
pärast arreteerimist ühe kõrgema julgeolekubossi
juurde, kes talle sõna otseses mõttes näkku
naeris: “Mis, teie tahate meie üle kohtu mõistma
hakata? Meid tallatakse esimesel päeval jalge alla, kui midagi
juhtub.” Nii et arvatavasti andsid ka opositsionäärid
oma panuse selleks, et lõpuks kaldus kaalukauss muudatuste
kasuks.
|
|
|
