|
|
Tallinna vanad kohvikud
tekst: Andres Klemet
Paljud
kohvikud on ajaga seoses elanud läbi uuendusprotsesse. Oleme
näinud, kuidas Tallinna kohvikud loobusid ettekandjatest,
mil moel on muutunud teeninduskultuur jm. Aeg on toonud nii head
kui halba. Võrsunud on uusi kohvikud, mille ülelugemine
pole enam üldsegi nii kerge kui mõnikümmend aastat
tagasi.
Kohviku
mõistega on seostatud enamasti kohta, kus pakutakse kohvi,
teed jt kuumi jooke, saiu, pirukaid ja kooke. Kohvikuajaloos on
olnud alkoholivabu perioode, kuid tänapäeval selles
osas enamasti piiranguid pole. Kui kolmekümnendail sai mõnes
kohvikus veini või õlut tellida, taastus nõukogude
ajal möödunust laiaulatuslikum alkoholitraditsioon.
Kuue- ja seitsmekümnendate aastate kohvikutes sai küll
erinevat sorti alkoholi tellida, ent viina või õlut
me tollest ajast kohvikumiljöös ei mäleta. Näiteks
Pärli kohvikus piirduti mitmel perioodil alkoholi osas veiniga.
Nüüdseks on kohvikumõiste avardunud. Kahekümnenda
sajandi esimesel poolel polnud meie kohvikud just lõunatamise
jaoks. Hiljem, nõukogude ajal, hakati näiteks mitmetes
Tallinna kohvikutes kuumi roogi pakkuma. Ent mitmes kohvikus piirduti
ses suhtes viinerite ning lisanditega.
Meie kohvikutes pole üldiselt palju tantsitud. Kolmekümnendail
oli ses osas erandiks kohvik Marcelle, paik, kus nüüd
asub restoran nimega Maikrahv. Nõukogude ajal on siiski
jalga keerutatud kohvikutes Tuljak, Romantik, Mustamäe. Elava
muusika traditsioon on meie kohvikutes olnud palju tagasihoidlikum
kui restoranides. Kummalisena tundub, et neljakümnendate
teisel ja viiekümnendate esimesel poolel kostis õhtuti
pillihelisid isegi sööklates ja toidubaarides. Muusikalembelisteks
sööklateks või toidubaarideks olid Viru, Kopli,
Pelgulinn, Tervis, Hiiu, Astoria, Nõmme raudteejaama einelaud
jt.
Ideaalse kohvikuna võiks ette kujutada paika, kus on viisakas
teenindamine, meeldiv aroom, kus tarvitatakse peaasjalikult kohvikulikke
tooteid. Meeliskohvik võiks sobima vestluse- ja ajaviitepaigaks.
Tõelist kohvikut iseloomustab pidulik ning turvaline õhkkond,
mitte läbikäiguhoovi hõng. Kohviku õhustikku
mõjutavad ajalehelugemisvõimalus ning lauamängud.
Ettekandjate traditsiooni on raske majanduslikel põhjustel
taastada. Mõnede arvamuste järgi on vaikus või
elav muusika parem kui valjult kostev raadiosaade või juhuslik
makimuusika.
Kultase ajad ei kipu eriti taastuvat, ent edendada saab mõndagi.
Päris
algusest
Eestimaa
ei olnud mahajäänud paik ka kohvikute osas. Üks
kohvimaja tegi uksed lahti Narvas juba aastal 1697. Esimene kohvik
avati Tallinnas 1702. aastal. Kohvikust on teada ainult omaniku
nimi Alphonso Tellado Carvallido. Too kohvik sulges uksed 18.
sajandi esimesel veerandil. Seepeale jätkus kohvikuvaikust
pooleks sajandiks. Andmete puudumine ei välista mõne
kunagise kohviku olemasolu.
1774. a alustas Niguliste tänaval tööd kohvik Stadt
Hamburg, mis peibutas külastajaid odavate toitude ja jookidega.
Too mõnus kohvik oli praeguse aadressi järgi Niguliste
2. Menüüs olid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid,
kohv, tee, šokolaad, veinid, liköörid, koogid,
jäätis. Kohviku juures oli asutuse nimi juba hotell,
kus oli ka restoran.
18. sajandil avati mitmeid kohvikuid, nimetades neid ka trahteriks,
ning pakkudes seal ka sööki-jooki. Näiteks 1971.
aastal tegutses (Toomkooli 7) kohviku moodi asutus, kus sai mängida
piljardit. Tolle kohviku omanik Gilly jätkas hiljem Niguliste
tänaval, hotelli Hamburg vastas. Selles asutuses tegeleti
ka tubade väljaüürimisega. Paralleelselt Gillyga
töötab Joseph Grigory kohvik aadressil Pikk jalg 14.
Üheks vanimaks kohvikuks võib nimetada Vogti äri,
mis kinnitas kanda Pikal tänaval, Suure Rannavärava
lähedal. 1799 kolis Vogt Vana turu ja Kuninga tänava
nurgale. Kuni sajandivahetuseni peeti arvestatavaks kohvikuks
ikkagi tuntud headuses Hamburgi.
Maiasmokk
Tallinlastele on omaseks
saanud Maiasmoka-nimeline kohvik ja kondiitriäri. Vanema
generatsiooni esindajad määratlevad seda ilusat hoonet
lakooniliselt. "Stude". Selle kohviku erilisus on seotud
vanusega. Baltimaade vanemate eesotsa pretendeeriv kondiitriäri
kinnitas kanda juba aastal 1789. 1917. aastast alates tegutseb
seal pood, ent kohvikut pole.
"Stude" nimi on seotud kondiitriäri omanikuga,
kes tegutses hoones aastatel 1864–1940. Tallinlased mäletavad
Maiasmokka seitsmekümnendaist aastatest peamiselt kondiitri-
ja pagaripoena, kuhu kerkis ka iseteenindav ja alkoholivaba väike
kohvik. Tegemist oli justkui püstijalabaariga, kuhu oli õnneks
ka mõned lauad jäetud.
Kuigi Maiasmokka põhiruumis (esimesel korrusel) pole ettekandjaid,
on Maiasmokk mõnusalt kohvikuhõnguline koht. Maiasmokk
paistab silma ka biidermeierliku siseakujunduse poolest.
Pärl
Eriti populaarne kohvik
asus aadressil Pikk tn 1. Toomina tuntud kohvik tegutses aastail
1934–1944. Sellesse pisikohvikusse mahtusid kuus lauda, teenindasid
kaks ettekandjat. Too kohvik peibutas peaasjalikult sealsamal
kõrval asuva Päevalehe toimetuse ja trükikoja
töötajaid. Nõukaajal sai Pika tänava alguses
tegutsev kohvik nimeks Pärl.
Möödunud aastakümnetel on see kohvik oma kolme
saaliga hiilanud omapära tõttu – eriti suurepärased
olid seal kondiitritooted. Kuuekümnendail müüakse
seal torukujulisi torte, nimega "Erikujuline". Hiljem
pälvisid populaarsust tort "Pärl", "Valeri"
küpsised ja muud firmatooted. Pärlis nõukogulikku
vaimu kandvaid ettekandjaid eriti polnud, kohvikus võtsid
aja maha näiteks kirikuinimesed, vanemapoolsed tallinlased.
Tundus, et Pärli-seltskond kolis mingil ajal Maiasmoka päevinäinud
ruumidesse, Pärli kohvikust mitte eriti kaugele.
Pärlis serveeriti kohvi klaasidest. Kohvi telliti kannuga.
Kohvikannud kaunistasid kohvikulaudu ka näiteks Harjus, Moskvas
jm. Kuuekümnendail ja hiljemgi võis kohvikulaudade
peal näha karafine. Pärlis napsitati tagasihoidlikumalt
kui näiteks Harjus või Narvas, kuid äärelinna
kohvikutes oli asi kõige vindisem. Pärlis piirduti
mingil pikal perioodil kangema kraami osas veiniga, soojadest
toitudest pakuti viinereid, omletti.
Selles kohvikus polnud riidehoidu ja üleriideid sai riputada
konksude otsa. Pärli õhkkond ei kippunud üle
piiri minema. Päris kõrtsikakluseks võis halvematel
aegadel ja harva minna näiteks Kajas, Szolnokis, Harjus.
Pärlit külastas palju veidrikke, kuid eks neid leidus
mujalgi.
Juba mitu aastat tegutseb endise Pärli kohviku ruumes kauplus
ja endist kohvikut meenutavad vaid seal müüdavad tassid
ja teised lauanõud.
Helsinki
Aadressil Viru tn 18
on kohvikutraditsioonid ammused. Seal joodi kohvi juba 19. sajandi
lõpuaastatel. Kolmekümnendail kandis sealne asutus
nime Filipyts.
Kuuekümnendate esimesel poolel on seal tunda mõnusat
kohvi- ja suitsusegust lõhna. Hall õhk hõljus
üsna tuntavalt ja müstiliselt ka Harju, Narva, Pärli
jt kohvikutes. Lemmikus võis nelja- ja viiekümnendail
ka väikest orkestrit kuulata. Üheks kaasalööjaks
oli ses osas akordionist Eino Avarsoo. Hiljem hakkas kohvikuliste
tuju tõstma muusikaautomaat.
Muusikaautomaate võis näha-kuulda ka kohvikutes Energia,
Pegasus, Harju. Masinast orkestriasendaja toimis mingil ajal ka
restoranides Pärnu ja Kaukaasia. Et lustikummutist muusikavaimu
välja meelitada, tuli sinna viis kopikat sisse lükata.
Hiljem saab Lemmikust jäätisekohvik, mis kujuneb armastatud
noortekohvikuks.
Lemmiku nooruslik ja positiivne aura hakkab mõningate klientide
tõttu kahanema. Ettekandjad on hädas lõnguste
ja teiste pahade poiste või tüdrukutega, kes istuvad
pealinna vanas kohvikus pikki tunde, kas või terve päeva,
hoides kohti kinni midagi eriti tellimata. Hiljem rivistusid igat
tüüpi tegelased (karvased, punkarid, hevid jt) Harjumäe
vabaõhukohvikusse (Varblane), Pegasusse või Moskvasse.
Lemmiku noortekohvikust saab hiljem lihtne püstijala-pirukabaar,
kuigi Lemmiku silt ilutseb Viru 18 kohal edasi. 1996. aastal avatakse
Lemmiku ruumes odav pitsarestoran Mona Lisa. Teeninduskultuur
ja õhkkond on seal muljetavaldav. Hiljem jätkatakse
taas Lemmiku sildi all, kuid kohvikut on kerge sööklaks
pidada. 21. sajandil on mõnda aega Lemmiku ruumid kasiino
käes. Aastal 2009 avab selles majas uksed Helsinki lokaal.
Helsinki nimi figureeris ammustel aegadel Viru 6 aadressil, kohas,
kus valitseb lokaalivaim ka tänapäeval.
Viru
Viru tn 1 asus restoran
Kuning, mille hilisemaks nimeks sai Viru. Menupaiga uksed tehakse
lahti aastal 1937. Ülakorrusel tegutseb restoran, esimesel
kohvik. Ülakorrusel kuulatakse erinevatel aegadel mitmeid
orkestreid. Tuntum neist oli Four Singers. Viiekümnendate
aastate ajalehed reklaamivad Viru teisel korrusel mängivat
Eduard Kurdi okestrit. "Viru lakas", nagu seda paika
kutsutakse, musitseerivad teiste seas Georg Metssalu, Uno Veenre,
Uno Naissoo, Gennadi Podelski, Eri Klas ja paljud teised tuntud
muusikud.
Alumisel korrusel, kus töötab nõukaajal pikki
aastaid toidubaar, tegutseb kolmekümnendail elegantne kohvik,
kus muusikalist meelelahutust viieliikmeline ansambel, kus akordioni
ja löökriistu mängib Raimond Valgre. Ülejäänud
muusikud olid Erich Hendla (viiul, saksofon), Karl Aavik (saksofon,
klarnet), August Saarm (trompet, kitarr), Teofil Maiste (klaver).
Saksa okupatsiooniajal on üleval oleva restorani nimeks Hanseaten
(ja Atem).
Möödunud aastakümnetel täidavad need Viru
ja Vene tänava nurgal olevad ruumid söökla ja toidubaari
ülesandeid. Viiekümnendatel pole ülakorrusel olevas
sööklas veel elava muusika traditsioon katkenud. Esimesel
korrusel tegutsenud toidubaar on toiduvaliku- ja kvaliteedi ning
hindade poolest hinnatud; järjekord venis sageli pikaks,
kuid läks vilksalt edasi. Ülakorrusel tegutsenud šveitseri
ja ettekandjatega söökla oli üpris soliidne.
Juba mõnda aega sätib Viru söökla ja toidubaari
piirkonda ennast siinne kaubamaja, nagu hoone algusaegadel. Ülakorrusel
on aga praegusel perioodil vaikus.
Nimeta
baar
|
 |
Suur-Karja 4 on aastakümneid
kohvi- ja kohvikõrvast pakutud. Kolmekümnendail töötab
neis tubades Heinmanni kohvik. Möödaläinud aastakümnetel
mäletame seal Harju kohvikut, mis on Tallinna kohvikuelus
suurt osa mänginud. Segadust tekitab tõik, et mingil
ajal enne sõda kandis Roosikrantsi tänava ja Vabaduse
väljaku nurgal olnud kohvik samuti Harju nime.
Viieümnendail hoiab seal Suure Karja tänava justkui
kahte ühendatud majja asuva kohviku õhkkonda üleval
väike meeleolumuusikaorkester. Ühes neist tegid kaasa
Enn Kandvere (viiul), Arved Haug (saksofon), Aadu Mutsu (klaver)
ja Uno Veenre (kontrabass).
Harju kohviku kondiitritooted on omapärased ja hinnas, seal
valmistatakse pisikesi kooke, kandilist vahvlitorti. Harju elab
isegi üleminekuaja üsna hästi üle, kui võrrelda
mõne teise kohvikuga.Harju kohvik on peibutab läbi
aegade hubasuse ja kohvikuliku õhkkonnaga. Harjus mängib
kuuekümnendail ja hiljemgi muusikaautomaat, elavat muusikat
on seal hilisematel aegadel kuuldud harva. Üheksakümnendate
keskel alustab endise Harju kohviku ruumes tegevust iiri-stiilis
pubi Nimeta Baar.
Võit
Suur-Karja tn 18 tegutseb
30-ndatel lokaal, mille nimeks oli esialgu Arkadias, seejärel
Meriklubi, veel hiljem aga OK. Kunagise laenupanga majas on kohvik
tegutsenud läbi aegade esimesel korusel ja keldris. Mõnel
perioodil on asutus olnud kas söökla, baar või
kohvik. Muusikalist meelelahutust pakuvad seal erinevatel aegadel
mitmed orkestrid, nende seas Kirillovi mandoliinikvartett. 1948.
aastal lahutavad seal meelt Vladimir Sapožnin, Leo Tauts
jt.
Viiekümnendatel kutsutakse ajalehereklaami kaudu sinna kohvik
nimega Võit. Kuuekümnendatel näeb Suur-Karja
tänava poolkaarjate akendega saalis sööklat, kus
münte aparaati visates võib saada supi või
prae. Võidu allkorrusel tegutseb söökla, kus
võlvide alla kogunevad kahtlased õllesõbrad.
Väljaviskaja ülesandeid täidab möödunud
aastakümnetel šveitser, kuid Võidus teatavasti
mundrimeest pole.
Hiljem on kohvik-restoran mitu korda nime vahetanud: Tooro, Avec,
Oscar. Peale järjekordset vaikust hakkab seal tööle
Buffet ja Koffik, Vanalinna kohvik, seejärel praegugi keldris
töötav vinoteek.
Corso
Vabaduse väljaku
ja Roosikrantsi nurgale kerkib 1932. aastal moodne ja kaunis Corso
kohvik. Kahest eri värvi saalist asub roheline saal Vabaduse
väljaku pool, punane aga Roosikrantsi tänava pool. Seoses
omaniku vahetamisega sai Corsost uus kohvik, mille nimeks pandi
Harju. See nimi, nagu juba mainitud, on tekitanud kohvikuajaloos
segadust, nagu ka Astoria, Metropol, Gloria jt.
Pärast pikka vaikust tekkis seitsmekümnendail endise
Harju ruumidesse Rae restoran. Corso perioodil aitas meeleolu
luua Corso trio: Jasha Shumjatsher (viiul), Jakob Aalak (tšello),
Harry Keltjanov (klaver), mis viljeles salongimuusikat. Varem
peeti hästi tüüpiliseks kohvikupilliks viiulit.
Pärast mõnekümneaastast pausi seab seitsmekümnendail
sellesse piirkonda end sisse Rae restoran, kus musitseeris tol
ajal tulevase ansambli Apelsin algkoosseis. Mingil ajal tegutses
seal pinaist Paul Reimetsa jazzkvartett.
Palace
Kunagise Peetri hotelli
kohale ehitatud Palace hotell valmib aastal 1936. Kuuekümnendaist
peale on Pärnu maantee poolele jäänud kohvik, mille
kõige kauem vastu pidanud nimi on olnud Palace. Vabaduse
Väljaku poole jäi väike ja sümpaatne restoran,
kus oli kuuekümnendail jazzihõngu tunda.
Palace kohvik peibutab nii möödasõitjaid kui
-kõndijaid, seal saab sooja toitu ja sealne kohv on hinnas.
Kord mäletan seal aga ühte ettekandjat, kes pahandas
seepeale, et teda liiga palju jooksutati. Peenetundelisusega ei
paistnud silma ka kõik Harju ettekandjad. Ent see käis
väheste kohta.
Palace kohvikus võttis kliente vastu šveitser, riidehoidjaid
sai kohatud ka Harjus, Narvas, Energias, Lemmikus, Moskvas, Pegasuses.
Energia
Kohvik Energia, mida
kohvikriisi ajal ka teebaariks nimetati, loobus ettekandjatest
kaheksakümnendail aastail. Taskusõbralik ja suhteliselt
mugav paik on seniajani vastu pidanud, meelitatakse ligi turiste
ja ka kohalikke külastajaid. Kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate
aastate Energias oli sissekäik ja garderoob paremal pool,
praeguse sissekäigu poolel aga pesitses seinaga eraldatud
kondiitripood. Energia kohvikuga seoses meenuvad pidulikud valged
kardinad, muusikaautomaat, ent toiduvalik oli vanasti nüüdsest
mitu korda kesisem. Kaheksakümnendail kuulsin sealt: "Kui
ei ole jäätist, siis järelikult pole ka kokteili."
Harjus öeldi kord nii: "Ma juba ütlesin, et seda
saia ei ole." Kevade restoranis tervitati: "Kuhu te
ronite." Schverini sveitser andis katkiläinud mantlitripi
puhul nõela ja niidi.
Iseteenindav Energia on olnud inimsõbralik. Rida aastaid
tegutses Energia kohviku kõrval üsna hubane pisikohvik,
mis on hiljuti oma ruumid ohverdanud pangale.
Narva
Narva kohvik on aastakümnete
jooksul saanud paljudele tallinastele omaseks. Alguses piimasaalina
või toidubaari nime kandnud kohvik on erinevatele aegadele
vastu pidanud. Aeg-ajalt on küll ruumide osas kriitikanooli
õhku lastud, ent kohta on püütud ikka ja jälle
parandada. Narva kohvikut on kiidetud teeninduskultuuri ja toidukvaliteedi
poolest. Narva on üks väheseid kohvikuid, kus teenindavad
seniajani ettekandjad.
1960. a avatud kohvik on näinud erinevaid päevi. Muuseas,
algusaegadel oli kohvikulaudu tõstetud isegi kõnniteele.
Linden
Narva maanteega seoses
oleks vale mööda vaadata kunagisest kohvikust Linden,
mis tegutses aastatel 1917–1929 aadressil Narva mnt 4. Kunagise
Lindeni piirkonnas kinnitasid üheksakümnendail kanda
baar ja kauplus nimega Linden – nimi polnud juhuslik, tuletades
kunagisi aegu meelde. Ammustel aegadel olevat Lindeni kohviku
kohal olnud vana restoran Narva, Esimese maailmasõja ajal
tegutses seal aga juba Lindeni kohvik.
1916. aastal avati maja teisel korrusel kohvik Empir, mis muudeti
peagi Lindeniks. Kohvikus olevat olnud suured ruumid, pehmed vaibad,
peeglid, tagaseinas mäletati loorberipuud. Esimestel tegutsemisaastatel
oli Linden loomeinimeste kokkusaamiskohaks. Eriti populaarseks
kojunes kohvik kirjanike ja luuletajate seas, alaliseks kliendiks
oli seal poeet H. Visnapuu. Parimal ajal sai Lindenist õhtune
kabaree. 1929. aastal tekkis sinna alkoholivaba kohvik, mis siiski
üsna pea uksed kinni pani.
Kohvik-restoran Lindeni puhul ei tahaks mainimata jätta kohvikuorkestrit,
kus osalesid tuntud muusikud Konstantin Paalse, Boris Jaanikosk
jpt. Lindeni kohvikuhoone hävines märtsipommitamises.
Pegasus
Pegasus on olnud üsna
originaalne, olles justkui oma nime vääriline. Kohvikuga
seostub boheemlik õhkkond, vürtsi on lisanud sisearhitektuuriline
omapära. Pegasusest mäletame ootelolevat pianiinot,
mida ei olevat lubatud mängida. Seda võis vaja minna
kunsti- ja kirjandusõhtutel. Pegasus oli oma algaegadel
kohvik-klubi, ent hiljem muutus avatuks pea kõigile. Kaheksakümnendail
ei vaadanud teenindajad pikalt istuvale noorte seltskonnale kõige
parema pilguga. Kord muutus üks puhvetipidaja isiklikuks,
nähvates: "Mis on niisugusest mehest üldse kasu?"
Filosoofilise hõnguga Pegasus oli kohviku Tallinn filiaal,
mistõttu polnud tal oma kondiitritööstust. Pegasuse
parimad ajad olid tõenäoliselt kuue- ja seitsmekümnendad.
Juba mitu aastat on Pegasus tänapäevaselt restoranihõnguline.
Tallinn
Ajakirjanduses on olnud
erinevatel aegadel suureks kõneaineks Harju tn 6 maja (enne
Harju tn 48). 1939. aastal nimetati seda kohta Tallinna esimeseks
kohvikuks, kuigi varasemad olid Stude, Tesloni kohvik, Schuberti
kohvik Vene tänaval. Varem oli ka olnud Feischneri kohvik,
mis tegi uksed lahti 1917. Ka on ülemüstifitseeritud
Feischneri nimi, kes oli selle kohvikuga seotud kõigest
neli aastat. Raske on ka Harju tn 6 maja pidada kohvikukultuuri
sümboliks. Aga see ei pisenda Feischneri tublidust.
Vähesed teavad, et aastal 1920 avati Harju 6 majas Cafa Cirstein.
Kohvik oli alkoholivaba. 1923. aastal peeti Cirsteini asutust
kõige suuremaks ja mugavamaks kohvikuks. Kahes saalis oli
istekohti kokku 200. Kohvikus mängis orkester ja seal tantsiti.
Cirsteinile järgnesid selles majas restoran Küba ja
kabree-restoran Savoy. Viimasest pärines ka möödunud
aastakümnetel olnud trepp, mis on nüüdseks lammutatud.
Järelikult oli selles hoones varieteevaimu juba enne varietee
Tallinnat.
1932. aastal avatakse Harjumäel vabaõhukohvik, mis
muutusi läbides on tegutsenud seniajani. 1933. aastal tehti
lahti Harju tn 6 majas aga kabaree Ampiir. Järgmisel aastal
kuulub kohvkuruum Kristliku Noorte Naisühingu söögisaalile.
Kuuldu järgi olevat seal jumalateenistust pidanud omapärane
juudi rahvusest kristlane Johannes Rubanovitsh.
1936. aastal läks kohvik legendaarse Feischneri kätte,
kes kolis ära kitsaks jäänud Tesloni majast. Mainima
peab, et Feischneri ajal toimus jutuks olevas majas suur ümberehitus.
Kohvik oli tasemel, saades ajakirjanduse kaudu isegi ülistava
hinnangu. Nõukogude ajast mäletame käsitletavast
hoonest kohvkut nimega Tallinn. Õhtulehes määratleti
seda seitsmekümnendail isegi kohvik-kombinaadiks. Ülakorrusel
olnud kohvikus mängis viie- ja kuuekümnendail salongimuusikaansambel.
Kohvik Tallinn oli luuletaja Artur Alliksaare meelispeatuspaigaks.
Maailmakuulus tšellist ja hilisem dirigent Mstislav Rostropovitš
püüdis alati Tallinnast läbi tulles just selles
kohvikus peatuda.
Kohviku allkorrusel mängisid eakad mehed malet, mõnikord
sattus ruudulise laua taha ka daam. Sarnaselt Pärlile eelistas
alumist saali soliidses eas publik. Juhuslikult läbilipsanud
punkareid või hevisid vaadati seal pahura pilguga.
Tallinna kohviku kondiitritooted olid rikkalikult esindatud ja
hinnatud. Müügisaalis oli alailma väga pikk järjekord,
mis miskipärast väga vilkalt edasi liikus. Tordipakkijad
olid omamoodi virtuoosid. Muuseas, kondiitritoodete poolest oli
kuulus ka mõni äärelinnakohvik, näiteks
Kelmikülas tegutsev Toome kohvik.
Hiljem Harju tn 6 kanda kinnitava George Browni pubibaariga pole
küll kõik tallinlased eriti rahul, kuid omasuguste
seas pole tal häda midagi. Teenindus on viisakas, vana vaimu
oleks ka justkui õhus. Päris kohvikuhõngu seal
enam pole, ent vahepealsed elava muusika traditsioonid on
teinud paiga huvitavaks. Ülemises ruumis aga püütakse
ammuseid teatritraditsioone ikka ja jälle jätkata. Juba
rida aastaid toimib Harju tn 6 allkorrusel Stereo baar.
Vale oleks mööda vaadata kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendail
töötanud Tallinn-baarist, mis
kannab erilisi mälestusi. Koht oli tuntud oma hea ja kange
kohvi poolest, seal võis näha tuntud vaimuinimesi.
Mõnikord nimetati baari "Julgete meeste" baariks,
aga ka – vabandust! – neljakümne oina baariks.
Tallinna vabaõhukohvikut hüüti Varblaseks, Pegasuse
kohta öeldi Hobukõrts. Niguliste piimasaal, kus oli
kunagi ka kohvik, nüüd restoran Karikas, öeldi
Pudrukõrts. Söökla Võidu allkorrust nimetati
mõnel perioodil kloaagiks, Viru söökla teist
korrust aga Viru lakaks. Hüüdnimesid on kindlasti muidugi
rohkem.
Kultas
2.02.1937 tegevust alustanud
Kul-tase kohvik Vabaduse väljakul kujunes Eesti kohvikukultuuri
musternäidiseks. Kohvik alustas tegevust 1936. aastal valminud
endise majaomanike Panga majas. Tollest kohvikust, mille asutas
Nikolai Kultas, on jäänud suisa legendaarsed mälestused.
Kohvikus valmib 70 sorti torte, kohviliike on 12. Klientide käsutuses
on Euroopa riikide tähtsamad ajalehed, võimalik oli
kirja ja telegrammi teele lähetada. Saab isegi lasta oma
ülikonda pressida; selleks puhuks varustatakse klient hommikumantliga.
Kultase kohvik pakub tol ajal pea kõike vajalikku, alkoholi
aga paraku mitte. Selles kohvikus peetakse ilukirjandusõhtuid
ning muid kultuurüritusi.
Kultuurilembeline on ka Nikolai Kultase väike kohvik, mida
kutsutakse Väikeseks Kultaseks, mis asub Niguliste tänaval,
kandes nime Columbia. Too kohvik tegutseb ka sõjajärgsel
ajal. Hiljem pesistes nendes ruumes pikki aastaid piimasaal, seejärel
restoran.
Kultase suur kohvik elas läbi mitmeid ja segasid aegu, tegutsedes
edasi ka pärast natsionaliseerimist ja Saksa okupatsiooni
aastatel. Isegi Tallinna pommitamise eelõhtul oli kohvik
avatud, orkester mängis. 1951. aasta Õhtulehest võib
lugeda avatavast Moskva kohvikust. Tegemist on endise Kultasega.
Moskva kohvik on tõenäoliselt oma aja kohta parim,
mis sest, et üleminekuajal mõneti ära vajub.
Väga paljude külastajate jaoks ilmestas Moskva kohviku
meeleolu salongimuusikaansambel. Eestis pole vist teist kohvikuansamblit,
mis samatüübilisena niivõrd kaua, aastakümneid
vastu pidas. Salongimuusikakvintett toimis selles kohvikus juba
Kultase ajal, teame viiuldajaid Hubert Aumeret, Hugo Schütsi,
Friedrich Kaasikut jt. Moskva kohviku perioodil tegid kaasa viiuldajad
Boris Kuhlmann, Ilmar Põder, Vladimir Sapožnin, Erki
Aavik, Mihkel Kranig, tšellistid Kaarel Vallimäe, Paul
Purga, kontrabassistid Robert Ots, August Marrand, pianistid Valter
Roots, Endel Annus, Peeter Kardna, Hans Hindpere jpt.
Moskva kohvikus käis palju veidrikke, nagu mitmel pool mujalgi.
Kohvikut külastas kegendaarne Mauri Raus, kes väga oma
luuletusi ette luges.
1996. aastal avatud Metropoli restoran ja Kuldtassi kohvik kutsusid
ajakirjanduses esile sõimuvalingu. Arvati, et Kultas pööraks
hauas ümber. Nördinud oldi piduliku trepi likvideerimisest.
Nüüdseks on kohviku nimeks saanud Kultus.
Maikrahv
|
 |
Populaarne on Raekoja
platsil Vana Tooma nimega kutsutud menupaik, kus ammustel aegadel
mängis Eesti esimene jazzorkester The Murphy Band. Jegorovi
majas avati kohvik aastal 1925. Restoran on tegutsenud aastakümneid,
olles kohvik, söökla või restoran. Nüüdse
Maikrahvi restoraniga seotud piirkond on kandnud erinevaid nimesid:
Marcelle, Laine, Vana Toomas. Muuseas, Marcelle oli omal ajal
Tallinna ainuke alkoholivaba kohvik. Omal ajal oli sea tegijaks
kuulus jazzorkester The Murphy Band, mida juhtis Victor Compe.
Sõjajärgsel ajal tegutses ruumides söökla,
sissekäik oli Mündi tänavalt, tuntud baari uksest.
Mõnel perioodil on Mündi baar ja Raekoja platsi restoran
olnud ruumiliselt ühendatud. Viiekümnendatel leiame
Mündi tn 3 aadressilt toidubaari. Kuuekümnendail aastail
võisime aga Mündi tänavalt kohvik-einelaua, mille
reklaamilt võis näha Vana Toomase pilti. Einelauast
sai kuuekümnendate lõpus tuntud Mündi baar, kuhu
mõni kunagisest einelauast läbiastunud klient ei söendanud
enam siseneda. Baar oli populaarne isegi väljaspool Eestit.
Mündi baar avatakse hiljem teise nimega, seal pakutakse Korea
rahvusroogi. Hiljem tunneme sealset lokaali restoranina, mille
nimi on Turg. Mündi baari nimi on osaliselt üle kandunud
üle tee tegutsevale Pika Mündi baarile.
Nõmme
Omamoodi legendaarne
oli Nõmmel Raudtee 33 tegutsenud kohvik, mis aastal 2000
ajutiselt mõneks aastaks suleti.
Juba kahekümnendail on seal kondiitriäri. Sõjajärgsetel
aastatel on ruumid kohvik-piimabaari päralt, 1951. aastal
kõneb ajalehereklaam juba kohvikust. Nõmme kohviku
ajaloos on olnud mitmesuguseid aegu. Nõmmekad mäletavad
seal suurt ahju, kuhu ettekandjad puid sisse pistsid. Kuuekümnendail
kostis kohvikusumin õue ja seetõttu ei tahtnud paljud
saiakesi ostvad lapsvanemad oma võsukesi puhveti juurde
kaasa võtta. Ükskord kustus kohviku Nõmme sildilt
üks m-täht ja kohvikust Nõmme sai kohvik Nõme.
Kas sel ajal just lärm suur oli, ei tea. Positiivseid mälestusi
on aga nõmmekail selle kohaga rohkem kui negatiivseid.
Kunagi võis aknalt lugeda reklaami: "Alati värskendav
kohv". Kuuekümnendail nähti selle vana kohviku
ees hobuvankrit. Kaheksa- ja üheteistkümnendail polnud
seal õhkkond enam nii joomane, Margoks nimetatud kohvik
peibutas kaunidusega.
Pärast mõneaastast vaikust avas Raudtee tn 33 asunud
ajalooline kohvik jälle uksed. Sinna kolis lähedal tegutsenud
kauplus-kohvik. Raudtee tänavalt möödujad võivad
lugeda: köök, kook, kondiitriäri, kohvik.
Roheline
Konn
18. sajandi lõpus
oli Weizenbergi tänaval kohvimaju ja trahtereid suisa kuus,
sama palju ka Poska tänaval. Tallinlaste jaoks on olnud aga
tuntum neist Roheline Konn, mis on erinevatel aegadel kandnud
isesuguseid nimesid: Bristol, Rene, Kadriorg, lõpuaastatel
aga Omaabi.
Kadrioru perioodist mäletatakse kohvi- ja suitsusegust lõhna,
ettekandjaid, šveitserit. Viiekümnendail loob meeleolu
ansambel. Kohvikulauad on sel ajal kaetud linadega. Kohviku lõpuperioodil
oli seal taskukohaste hindade tõttu külastajaid palju.
Kohvikulisi oli seinast seina: pensionärid, asotsiaalid,
kodutud... Viimastel tegevusaastatel kuulus trammi lõpp-peatuse
juures olnud kohvik ühingule "Omaabi". Roheliseks
Konnaks hüütud kohvik lammutati 2004.
Salme
Kalamaja rajooniga seostub
kohvikutega seoses kunagine armas puumaja,mis asus Kalma sauna
kõrval. Kohvik-toidubaarina alustanud söömakoht
tegi uksed lahti juba viiekümnendail. Salme kohvikust kostis
õhtuti elavat muusikat, ootel oli kolm tuba, kus teenindasid
ettekandjad. Mingil perioodil meelitas seal külalisi otsekui
sisehoovi peidetud vabaõhukohvik.
Kirjanik Teet Kallas maalis ajalehes sellest kohast kunagi värvika
pildi, seostades Salme kohvikut salakohtumistega. Äärelinnakohvikuna
see koht ehk hilistundidel alati kõige viisakamaks ei jäänud..Kohvik
hävis 1980. aastal.
Tuljak
Kuuekümnndate lõpus
tegevust alutanud Tuljaku kohvik võitis tallinlaste ja
kaugemaltki tulijate seas suure populaarsuse. Ilmet ja õhkkonda
mõjutasid asukoht ja kohviku kõrval olev lillepaviljon.
Tuljakus võis omal ajal õhtuti kuulata elavaid pillihelisid,
ka toimusid seal paljud televisooniülekanded, eriti vana-aastaõhtutel.
Omapärasest kohvikust sai hiljem restoran Carina, mis on
ka juba ammu oma tegevuse lõpetanud.
|
|
|
