Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri

Kultuur ja Elu 4/2009

Kultuur ja Elu 3/2009

Suvevateljee – restaureerimisjärgus Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum 12. novembril 2009. Foto Harjumaa Muuseumi kogust

Amandus Adamsoni pärand saab Paldiskisse
väärika kodu

tekst: Kätlin Janson

Paldiski on tuntud kui endine sõjaväelinn arvukate viiekorruseliste silikaattellistest majadega. Aga ühel kõrvaltänaval asub kõrgete majade vahel üks tõeline arhitektuuripärl – pisike puidust, rikkalike nikerdustega maja oleks nagu hoopis teisest maailmast. Siin, skulptori kunagises suveateljees, tähistati 12. novembril Amandus Adamsoni 154. sünniaastapäeva.
Praegu toimuvad restaureerimistööd, et avada siin järgmisel aastal skulptorile Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Sel aastal paigaldati Amandus Adamsoni 154. sünniaastapäeva puhul maja katuseharjale oma ajaloolisele kohale tagasi restaureeritud tuulelipp. Tuulelipul seisab maja ehitamisaastana arv 1899. Üritust olid väisamas esindajad Kultuuriministeeriumist, Muinsuskaitseametist, Harju Maavalitsusest, Kunstnike Liidust, Muuseumiühingust, Paldiski Linnavalitsusest, Harjumaa Muuseumist ja mujalt. Uue muuseumi valmimist ootavad pikisilmi kõik.

Hoone päästeti hävimisest

Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi ajalugu sai alguse 2005. aasta novembris, kui maja õigusjärgne omanik Amandus Adamsoni Rootsis resideeruv tütar Maria Maddalena Carlsson kinkis muinsuskaitse all oleva suveateljee ja kinnistu Eesti riigile. Paar aastat varem lootis proua Carlsson hoonest muuseumi arendada Paldiski linna kaasabil, kuid linna vähese huvi tõttu jäi tehing toona katki. Õnneks oli riik muinsuskaitsealuse hoone päästmisest huvitatud. Kinkeleping nägi ette Adamsoni muuseumi loomist ning kinnistust sai Harjumaa Muuseumi filiaal nimetusega Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum.
Aastaid remontimata hoone seisukord oli halb. Puudus vesi ja kanalisatsioon ning elektripirn põles ainult kahes ruumis. Hoone vajas hädasti restaureerimist. Vajaliku projektdokumentatsiooni koostamine ja raha taotlemine võttis aega ning reaalsete restaureerimistöödega sai alustada alles tänavu mais. Kui ehitajad töödega algust tegid, selgus, et nii mõneski kohas hoidis maja püsti veel ainult värv. Puit värvi tagant oli juba mädanenud ja pudenenud. Kaua poleks see maja enam püsinud ning kaduma oleks läinud oluline kultuuri- ja arhitektuuripärand.
On tore tõdeda, et pikalt veninud Amandus Adamsoni muuseumi loomise projekt sai alguse just muuseumiaastal. Aastaks 2011, mil Tallinnast saab kultuuripealinn, peaks loodav muuseum oma uksed ka külastajatele avama.

Omanäoline ekspositsioon

Restaureerimistöödega alguse saanud unikaalse muuseumi loomise eesmärgiks on arendada suveateljeest kaasaegne muuseum, kus tutvustatakse Amandus Adamsoni elu ja tööd, kuid mitte ainult. Lihtsalt ühe uue isikumuuseumi lisandumine teiste omalaadsete sekka küllaldast publikuhuvi ei tagaks, nii on loodavas muuseumis uudse kontseptsioonina ette nähtud ka isetegemise ja kaasalöömise võimalus. Külastaja osaks on mitte ainult uue informatsiooni ammutamine, vaid tal on võimalus olla ka skulptor ning luua savist oma kätega ainulaadne taies.
Tavaliselt kujutavad isikumuuseumid endas ruumi, mis püüab väga täpselt edasi anda seal elanud isiku eluolu ja ajastut. Palju isiklikke esemeid ning kunstnike puhul kindlasti ka loodud originaaltaieseid. Suurepäraseks näiteks on Ants Laikmaa majamuuseum Taeblas. Seal on muuseumihooneks Laikmaa enda elupaik ja maja on sisustatud kunstniku isiklike esemete ja töödega.
Kuna Adamsonist säilinud suveateljee oli mitmeid aastaid ilma järelvalveta, olid sealt kaduma läinud kõik Adamsoni skulptuurid ning samuti isiklikud esemed. Alles jäi ainult hoone ise. Nii ei tulnud muuseumi loomise kontseptsiooni kokku pannes tavapärase isikumuuseumi rajamine kõne allagi. Eristumaks teistest isikumuuseumidest tuli Adamsoni muuseumile leida uudne ja innovaatiline lähenemine.
Kuna Harjumaa Muuseumil pole ühtki Amandus Adamsoni originaalteost, hakatakse Adamsoni töid külastajatele näitama arvuti abil. KUMU Kunstimuuseumis olevad skulptuurid ning erinevates Eesti linnades seisvad monumendid kuvatakse vaataja ette ekraanile realistlike 3D kujutiste abil, mida on võimalik ekraanil pöörata ja lähemale tuua. Arvutiekraan ei suuda loomulikult ka kõige parema tahtmise juures asendada reaalset kujutist. Samas pakub ekraan originaaltaisesega võrreldes suuri eeliseid. Näiteks oleks Tallinna laheäärsel alal jalutaval inimesel vaja väga pikka redelit, et vaadata Russalka monumendil kujutatud naisele silma, nagu seda võimaldab 3D kujutis. Samuti pakub uus lahendus hea alternatiivi neile, kel puudub piisavalt elav kujutlusvõime, et näha terviklikuna teoseid, mis pole säilinud või mida kunstnik pole lõpetada jõudnud.
Arvuti abiga saab ühes pisikeses ruumis näidata kümneid ja sadu kunstiteosed, mille eksponeerimine originaalis nõuaks tohutu suurt ruumipinda. Teadaolevalt pole 3D rakendusi ja teisi sarnaseid innovaatilisi tehnilisi lahendusi muuseumides sellisel moel veel kasutusele võetud.

Amandus Adamson abikaasa ja tütardega Veneetsias Markuse väljakul.
Foto Maria Carlssoni erakogust

Adamsoni pärandit on raske ülehinnata

Amandus Adamson oli üks esimesi professionaalseid skulptoreid eesti kultuuriloos. Ta õppis Peterburi Kunstide Koolis ja omandas seal filigraanse tehnika. Algsed kristlikud teemad asendusid Adamsoni tõelise kire – merega. Meremotiividel on loodud kõik tema tuntumad teosed: „Laeva viimne ohe“, „Veenuse sünd“, „Laine ainuke suudlus“, „Agu tervitab lainet“, „Äreval ootel“ ja nõnda edasi. Tugev akadeemiline koolitus ning kirg oma töö vastu väljendusid sadades skulptuurides ja nende peensusteni lihvitud rikkalikes detailides.
Suurepärane inimanatoomia tundmine ja esteetiline ilu pakuvad erakordset naudingut ka tänasele vaatajale – tänane skulptuuriõpe on minetanud inimkeha anatoomia ning romantismi kujutamise. Seda enam tuleks imetleda ja väärtustada tööd, mida Amandus Adamson oma skulptuure luues tegi. Tunnustatud skulptorina Venemaal ning viimaks ka Eestis on Amandus Adamson eesti kunstiajaloo alustala nii kunstnikuna kui ka õpetajana. Tema viimasesse kodupaika muuseumi rajades on meil võimalus avaldada austust ja tänu andekale skulptorile ning säilitada väärikalt temast jäänud arhitektuuripärandit.
Amandus Adamsoni poolt kavandatud säilinud suveatlejee on pisike, pisut enam kui 60 ruutmeetril on tervelt 11 erinevat ruumi. Sellistes kitsastes oludes on keeruline pakkuda vastavalt muuseumi plaanidele külastuse juurde ka käelist tegevust. Harjumaa Muuseumil on kavas Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi laiendada ja suveateljee lähistele rajada tulevikus päris uus hoone, kus skulptuuride loomiseks on tagatud kõik vajalikud tänapäevased tingimused. Lisaks muuseumi külastamisele plaanitakse pakkuda ka külalisateljee teenust.
Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumist võiks kujuneda unikaalne õppebaas kuntitudengitele. Tulevasel skulptoril on suurepärane võimalus tutvuda kõigepealt Eesti ühe esimese skulptori tööde ja tehnikatega ning seejärel juba ise õpitut rakendama asuda. Resideerumisvõimalus professionaalsetele välisskulptoritele toob pikema perioodi jooksul Paldiskisse omakorda uue tänapäevase skulptorite generatsiooni. Muuseumi ja kunstihariduse ühendamine muudab loodava muuseumi unikaalseks ja omapäraseks nii teiste muuseumide hulgas kui ka kunstiharidusasutuste seas.

Uus nägu Paldiskile

Uudne lähenemine kunsti eksponeerimisele ning unikaalne resideerumis- ja haridustegevuse pakkumine muuseumis tõmbab tähelepanu mitte ainult Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumile, vaid ka muuseumi asupaigale Paldiskile, mis on eelkõige tuntud endise sõjaväelinnana ning praeguse kütuseterminaliga transiidisadamana. Mainele mõjuvad kahjustavalt ka sagedased poliitilised kemplused.
Uue unikaalse turismiobjekti lisandumisega tõuseb kindlasti Paldiski linna kui uue reisisihtkoha külastatavus ja linnale omistatakse positiivne kunstikuvand. Paldiskit hakatakse nägema kui kunsti- ja skulptuurilinna. Unikaalne Paldiski paekallas ja mitmekesine loodus on kunstiga tegelemiseks just õige paik. Seni on see seisnud kasutamata potentsiaalina ning täitnud pigem autoparkla otstarvet. Loodava muuseumi eesmärgiks on panna külastajat Paldiskit hoopis teise pilguga vaatama. Paldiskis on kunsti ja kultuuri, mida täna seal ei nähta.
Miks peaks just Paldiski olema see koht, kuhu uus Amandus Adamsoni muuseum rajada? Esiteks sündis Amandus Adamson Uuga-Rätsepa talus, mis jääb tänase Paldiski linna territooriumile. Taluhoonest pole enam jälgegi. Kuigi õpingud viisid Adamsoni Peterburi, kuhu ta pikemalt peatuma jäi, käis ta siiski tihti ka kodukohta külastamas.
Ilmselt seetõttu otsustaski Amandus Adamson omale Paldiskisse ateljee ja kodu rajada. Kõigepealt valmis pisike suveateljee, kus Ants Laikmaa mälestuste kohaselt Adamson ise samuti ehitustöödest osa võttis. Maja iseäraliku planeeringu järgi võib arvata, et projekteerinud on selle skulptor ise. Suveateljee kõrvale kerkis hiljem suur kahekorruseline elumaja. Enne, kui Amandus oma perega Paldiskisse kolis, elas elumajas tema esimene abikaasa, kes legendi kohaselt hukkus pommitabamuse tagajärel maja trepil.

Tööga väljateenitud tunnustus

Adamson pöördus oma perega Paldiskisse tagasi 1918. aastal, kui Venemaal oli alanud revolutsioon. Tsaari soosikuna polnud Venemaa Amandus Adamsoni jaoks siis enam turvaline. Romanovite dünastia auks ausammast rajades oli Adamson kaotanud kogu oma varanduse ning revolutsiooni puhkemise tõttu jäigi see töö lõpetamata. Tänu sellele, et ta pärast revolutsiooni puhkemist Venemaalt Eestisse tagasi pöördus, on paljud tema teosed kodumaal säilinud.
Algselt vaatas kohalik kultuurkond tema naasmisele viltu. Kardeti, et Venemaal raha kaotanud skulptor osutub pisikeses Eestis tugevaks konkurendiks ning teda kritiseeriti ta romantilis-naiivse loomelaadi tõttu. Hoolimata kõigest valiti Adamson enamike Vabadussõja monumentide kavandajaks. Paljud neist hävitati hiljem küll Punaarmee poolt, osa on aga uuesti üles ehitatud ning taas vaatamiseks avatud. Vabadussõja monumentide loomisega saavutas Adamson lõpuks tunnustuse ka kohalikes kunstiringkondades.
Paldiskisse jäi Amandus Adamsoni elama kuni surmani. Juunis 1929 suri skulptor oma elumaja trepil südamerabanduse tagajärjel. Adamsoni soovide kohaselt maeti ta Pärnu Alevi kalmistule tema enda loodud Vabadussõja monumendi lähistele. II maailmasõja tõttu skulptori perekond lagunes. Paldiskisse jäid elama abikaasa ja vanem tütar, poeg siirdus õppima Saksamaale ning noorem tütar põgenes Rootsi. Loodetavasti näevad Rootsis elava eaka daami silmad oma isamaja taaskord täies ilus ning mälestus kunagisest tunnustatud skulptorist Amandus Adamsonist saab väärikalt hoitud.