|
|
Henrik Visnapuu –
Suur Kojutulek algab juubeliaastal valmiva filmiga
Tekst: JAANIKA KRESSA
|
Janika Kronberg |
Uue aasta algul peaks
Karl Ristikivi Seltsi ettevõtmisena valmima film pealkirjaga
“Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri”. Visnapuu
on kirjutanud kümme kirja oma naisele Ingile, kes suri 1941.
aastal.
Lahutatus kahest armust, Ingist ja Eestist, kiskus poeeside kuninga
südame nüüd tõesti narmaiks. Visnapuu lahkus
61-aastaselt, jättes eesti rahvale lisaks kaunimatele lauludele
ka vaimse testamendi: õpetuse, kuidas saada paremateks
eestlasteks.
Reþissöör-operaator Vallo Kepi tööna
valmiv film kõneleb Visnapuu viimasest kümnest eluaastast,
oma muljeid sellest filmist ja Visnapuuga seonduvast jagab filmi
konsultant, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg.
Kuidas sündis
idee teha Eesti Vabariigi juubeliaastal film Henrik Visnapuust?
Miks just tema?
Janika Kronberg: “Visnapuu on üks suuremaid eesti
luuletajaid, ta on väga mitmekülgne luuletaja ja seoses
Eesti Vabariigi juubeliaastaga rõhutame tema isamaaluule
tähtsust.
Seda enam, et tema loomingut ei ole piisavalt või vajalikul
määral Eestis meie uue iseseisvuse ajal tutvustatud
ja välja antud. Ta väärib enamat kui 1993. aastal
ilmunud valimik „Mu ahastus ja armastus”. See kogumik
täidab küll olulist lünka, aga meenutame, et paguluses
anti 1960. aastail tema luulet välja kaks suurt köidet
ja ehk saaks kokku kolmandagi. On tehtud mõningaid väiksemaid
kogumikke ja uuesti on ilmunud tema mälestusteraamat “Päike
ja jõgi”, nii et ei saa ka öelda, et üldse
uuesti midagi välja antud ei ole.
Visnapuu looming on väga mitmekülge. Kui nimetada tema
kirjandusteaduse alast tegevust, siis oli ta koos Jaan Aineloga
esimese korraliku eesti poeetikaõpiku autor. Mainida tuleb
muidugi ka tema tegevust draamakirjanikuna, ajakirja „Varamu”
toimetajana ja üldse kultuurielu korraldajana.”
Filmis meenutate
Visnapuu põgenemisteekonda, tema elu viimast kümmet
aastat. Miks just neid?
Visnapuu looming ja isiklik saatus sobib tutvustamiseks väga
hästi igal ajal, aga eriti just meie riigi juubeliaastal.
Aeg Visnapuu abikaasa surmast 1941. aastal kuni tema enda surmani
1951. aastal on luuletaja ja inimese saatuses üldse olnud
väga pöördeline ja saatuslik.
Tõuke andis meile ka see, et ta ei olnud maetud, vaid tema
põrmu säilitati New Yorgis kolumbaariumis. Juubelikomisjonilt
oli võimalik taotleda selleks kõigeks raha, nii
filmi tegemiseks Henrik Visnapuu viimastest eluaastatest kui ka
tema põrmu matmiseks sinna, kus tema koht näib olevat,
Tallinna Metsakalmistule, Ingi kõrvale. Kuid matmise korraldamine
on rohkem lähisugulaste otsustada.
Mida need inimesed
rääkisid, kes teda mäletavad?
Intervjueerisime Visnapuud mäletavaid inimesi nii Eestis
kui Ameerikas. Me olime tegelikult selle asjaga hiljaks jäänud,
Visnapuu kaasaegsed ja võitluskaaslased on ju samuti läinud.
Kas nad ütlesid,
et kus te varem olite?
Jah, Hellar Grabbi Washingtonis ütles seda otse. Et nüüd
on juba hilja. Ometi just tänu tema vahendustegevusele saime
me väga hea pika intervjuu Pedro Krusteni lese Edla Krusteniga
Washingtonis.
Pedro Krusten tundis Henrik Visnapuud juba Eestis ja hiljem olid
nad Saksamaal ja Ameerikas lähedased kaaslased. Krusten on
sellest kirjutanud oma raamatus “Kaugelviibija käekõrval”.
Lese meenutused aga lisasid veel üht-teist vahetut ja inimlikku.
Mitte üksnes Visnapuu, vaid ka omakorda Pedro Krusteni ja
mitmete teiste elule ja loomingule.
Aga me rääkisime ka näiteks Henrik Visnapuu lähisugulasega,
Tallinnas elava Harieta Kalmuga, kes 14-aastasena pärast
Ingi surma asus Henrik Visnapuu juurde Tallinna elama. Tema on
üks väheseid ja viimaseid, kes Visnapuud vahetult enne
Eestist lahkumist lähedalt on näinud.
Neist, kes nägid Visnapuud poisikestena Saksamaa pagulaslaagrites,
kohtasime mitmeid, kuid need olid vaid väikesed meeleolukad
killud, mitte teda hästi tundnud inimeste mälestused.
Kui film nüüd
valmis saab, kas see tekitab huvi meie unustatud poeedi vastu?
Praegused kirjandusõpetajadki
on ju käinud koolis ajal, mis Henrik Visnapuud olemas polnud,
mil temast rääkida ei tohtinud.
Ma loodan küll. Kuid filmi põhiautor on ikkagi Vallo
Kepp, tema teostab seda oma nägemuse kohaselt, film on nendest
poeetilistest nägemustest ja maastikest, mis Visnapuud ümbritsesid
ja mida ta tollal võis tunda.
Aga sel filmil kindlasti on ka hariv ja Visnapuud kaasaegsete
eestlaste teadvusesse tagasi toov eemärk.
Kuidas Teie avastasite
Visnapuu?
Ülikooli ajal 1980. aastail kirjutasin mitu sellitööd
Visnapuu kaasaegsest Artur Adsonist ja eks siis avastasin ta nagu
teisigi siurulasi, põhjalikum tundmaõppimine muidugi
alles käib. Pean küll tunnistama, et ta ei ole kunagi
päriselt „minu autor” olnud, kellele ma oleksin
keskendunud. Aga see, mis noort inimest Visnapuu luule puhul kindlasti
kõige rohkem haarab ja köidab, on tema kui poeedi
omas ajas üsna väljakutsuv poolus, tema varajane Siuru-aegne
luule. Aga see on ainult üks Visnapuu.
Hiljem olen mõelnud mitte niivõrd isamaaluuletaja
Visnapuu peale, vaid tema kui “kahe alguse” poetiseerija
peale, kes palju kirjutab sellest, kuidas “käib ingel
ühes kojas saatanaga” ja kelle loomingus on sellised
inimhinge lõhestumise motiivid, mis ei ole niivõrd
rahvuslikud, kui universaalselt mõistetavad. Samas väljendab
Visnapuu seda väga isikupäraselt, eesti keeles ja meeles,
selles mõttes on kogu tema luuletemaatiline ja poeetiline
skaala väga avar ja seal leidub igale hingele ja lugejale
midagi, mis korda läheb.
Kõigepealt
oli ta lihtsalt üks väga andeks luuletaja, aga ta oli
ka üks väheseid, kes loojavaimuna tundis kaasvastutust
eesti ühiskonna pärast ja näitas positiivset huvi
ning lojaalsust üles Eesti riigi vastu.
1930. aastate lõpus on Visnapuud tõesti võimalik
hinnata ka tema kultuuripoliitilise tegevuse järgi. Töötades
Tallinnas riigiametnikuna, vastandus ta aga omaaegsele Tartu vaimule.
Vaikival ajastul esindas tema pigem võimulähedast
positsiooni, aga ma olen tartlasena paratamatult rohkem arbujate
ja Tartu vaimu hoidja. Selles mõttes ei oska vahest kõiki
Visnapuu avaldusi ja ametiseisundit nii väga rõhutada.
Mulle pole jäänud
muljet, et ta oleks vaikivat ajastut õigustanud, küll
aga püüdis ta olukorda mingil määral päästa
ja sõna otseses mõttes kantseldas kunstiinimesi,
võitles nende eest, oli sidemees vaimu ja võimu
vahel, see oli ilus.
Seda küll. Kuigi mul on raske ütelda, kuipalju sellel
oli mõju. Paguluses lõi see tema idealism ja teotahe
eriti välja igasuguste asjade korraldamisel ja organiseerimisel,
kui tal endal ei olnud tegelikult mitte midagi, kui ta elas luuletajana
Saksamaal ja ka hiljem New Yorgis peost suhu või kellegi
armust või sellest, mida talle luuleõhtute eest
maksti, aga kuidas ta samal ajal pidas sütitavaid kõnesid
ja organiseeris kõigepealt Saksamaal põgenikelaagris
Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi. Sellest ka ei teata
palju, kuid sellel seltsil oli siiski oma toetajaskond ja liikmeskond,
kes korraldas üritusi ja kirjastamist sellel raskel ajal.
Hiljem kandus seltsi tegevus ka teistele maadele, vastavalt sellele,
kuhu pagulased edasi asusid.
Ta püstitas
mitu punkti eestlaste välisvõitluses, kui vabaduvõitluse
relvaks sai sõna. Nad polnud vabad mitte ainult iseenda
lõbuks, vaid ka meie pärast, kes me jäime raudeesriide
taha. Ta ehitas korraliku vundamendi eestlaste vabaduvõitlusele
kogu maailmas.
Kui vaadelda seda, mis toimus 1940. aastate lõpus Saksamaal
põgenikelaagrite likvideerimise aegu ja kui Visnapuu pidas
New Yorgis 1949. aastal oma kõne, milles ta küsis,
et mida me vajame rahvusena püsimajäämiseks ja
milline pärand oleks kaasa võtta, kui kodumaa vabaneb,
siis see kõne oli väga idealistlik, väga aateline,
võis näha, et nende Visnapuu eesmärkide püstitamiseks
puudus igasugune alus, mis ikkagi peaks olema majanduslik. Raha
ei määra kõike, aga võimalusi annab rohkem.
Ta ei jõudnud seda aega ära oodata, kui inimesed Läänes
said endale kindlustunde tagasi, leidsid elu- ja töökohad
ning vastavalt sellele ka võimaluse aktiivselt kultuurielus
osaleda. Mingil moel on aga need tema püstitatud punktid
siiski kõik tänaseks täidetud, seda võib
nüüd, üle poole sajandi hiljem, väita.
Üks ettevõtmisi, millele ka Visnapuu oma õnnistuse
andis, oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi ehk kirjanike oma kirjastuse
loomine. Mis tundub esmapilgul ju utoopiline, et kirjanikud kui
eluvõõrad inimesed teevad oma kirjastuse, mis on
võimeline konkureerima ja ületama neid kirjastusi,
mis olid paguluses juba tekkinud ja mille eesotsas võis
olla näiteks ärimees, kes oli huvitatud omakasust, mitte
aga kirjanike toetamisest.
On väga sümboolne, et Henrik Visnapuu mälestusteraamat
“Päike ja jõgi” ilmus, kuigi postuumselt,
just sellelt kirjastuselt. Niisamuti oli tema idee luua ajakiri.
Ta oli olnud “Varamu” toimetaja, ta teadis väga
hästi, mida tähendab ajakiri. Eestis oli ju ajakiri
“Looming”, mis ühendas eelkõige kirjanikke,
paguluses asutas Bernard Kangro ajakirja “Tulimuld”
ja hiljem Ivar Grünthal “Mana”, mis avaldas autorite
loomingut, kriitikat jne. Siis muidugi ajalehed, neid oli tolleks
hetkeks tekkinud palju ja need pidasid vastu aastakümneid,
mõned ilmuvad praeguseni. Kõik see kujundab kirjanduselu
kui terviku, kui institutsiooni, kus toimib kriitika, avaldatakse
raamatureklaame, intervjuusid kirjanikega jne. Ajaleht ja raamat
posti teel ja käest kätte riigist riiki ja mandrilt
mandrile oli oluline suhtlusvahend, selle kaudu levis rahvuslik
teave.
Kas me võime
oletada, mis oleks siis, kui Visnapuu ei oleks seda kõike
organiseerinud, kui teda üldse poleks olnud?
Ma arvan, et kogu see tegevus ei ole niivõrd sellesama
1949. aastal peetud kõne näpuga järje ajamise
tulemusena tekkinud, vaid spontaansem, aga kuivõrd see
kõne on nii programmiline, siis me võime vaadata
tagantjärgi, mis on teostunud. See kõne on ka ilmunud
raamatus “Kirjanikult lugejale” paar aastat hiljem,
kui mõned asjad olid juba teostunud. Kui kõne lugejateni
jõudis, oli Visnapuu juba surnud, aga kui palju neid eestlasi
teda 1949. aastal New Yorgis ikka kuulamas oli. Kuigi tollal oli
New Yorgi Eesti Maja, vanim omasuguste seas, juba olemas ja seal
käis vilgas tegevus.
Visnapuu kõneles eestipärasest eetikast, hoiatas meid
mitte üle võtmast jesuiitlikku ja kommunistlikku loogikat,
vahepeal on aga kõik omaks võetud, rahvas on muutunud.
Ma ei arva rahvast nii halvasti. Mul ei ole rahvale midagi ette
heita. Kui oli laulev revolutsioon, oli rahvas ühtne, ärme
räägi sellest, kes neid kokku kutsus, kas Lauristin
või Kelam. Olen kindel, et kui tekib taas oht ja vajadus,
et jälle tulevad mingid tankid, siis tekib inimeste vahel
jälle ühtsus ja minnakse koos. Inimeste huvid, ka kultuurilised,
on mitmekesised, ja rohkem on võimalusi nende rahuldamiseks,
on vabadus valida erinevate võimaluste vahel.
Kas eesti kirjandus
on kokku saanud? Kus asub praegu vaimne Eesti? Visnapuu väitis,
et tookord ta asus seal, kus maksis südametunnistuse ja sõnavabadus.
Mis on praegu, kus on Eesti?
Ma arvan, et see kese on nüüd ikka siin küll, aga
nende sidepidamise vahendite juures, mis praegu, pole see enam
geograafiliselt nii piiritletav, suhtlemine on tänu internetile
avardunud. Ma pole mingi internetiapologeet, aga see on suurepärane
vahend, mis avab võimalused – kui võrrelda
meie aega ja Visnapuu aega, on tänastel noortel juba raske
mõista, et siis ei saadud suhelda, et ei teatud, kes elab
teisel pool merd.
Kui me praegu ei vaheta kirju, siis me vähemalt vaatame,
mis kuskil toimub. Infol, mis tollal liikus läbi nn raudse
eesriide, oli telefonimängu efekt, selle tõesust polnud
võimalik kontrollida. Näiteks “Kodumaa”
paskvillid 1960. aastatel olid küll pahn, aga sealt sai teada,
et midagi ilmus ja kes elavad veel. Tark inimene Läänes
sai ühtlasi aru, et tal ei sobi head asja, mis ilmub siinpool,
kiita ega avalikult mõista. Näiteks kui Ain Kaalep
kirjutas 1968. aastal luuletsükli don Quijotest, millega
tähistas Jaan Tõnissoni 100. sünnipäeva,
siis mõni inimene sealpool sai aru, aga ta ei kiirustanud
seda avaldama. See oleks teinud autorile palju pahandust.
Tahan öelda, et eestlased on tublid, praegu ka, ma ei taha
kurta.
Visnapuu tõmbab
selge piiri: ei kommunistlikele rahvusreeturitele. Kui Kirjanike
Liit hiljuti tohutult leinas Uno Lahte, siis see näitab,
et midagi on sügavalt väga mäda.
Olen Eesti Kirjanike Liidu liige ja väidan, et ega tohutult
ei leinanud, ma olen seda nekroloogi tähelepanelikult lugenud.
Et see nekroloog
sellisel kujul ilmus, näitab, et ollakse nõukogude
kirjanikud, ENSV järeltulijad.
Sellega ma ei ole nõus.
See on teema, et
kas sai kodu kaitsta nii, et sihtisid püssiga kodu suunas?
Ja nüüd istume ühe laua taha?
No aga siis võib ju soovitada vaadata, mida kirjutas või
vähemalt millele kirjutas Visnapuu alla nõukogude
aastal ajalehtedes.
Kannatusteaasta
punalehti ma ei ole lugenud. Küll aga Henrik Visnapuu pala
koolilugemikus, pealkirjaga “Esimesed tunnid vabastatud Tallinnas”,
mis rääkis 1941. aastast. Aga mida ta siis 1940. kirjutas?
Seda, mida pidi.
Huvitav siis, et
ta ühtegi sellist luuletust ei kirjutanud.
Jah, aga tal oli hea trump, et ta kirjutas juba 1920. aastal luuletuse
“Töörahva, talupoege vaba maa, jää vabaks
sa!” See on ju vaimukas vastus iseenesest.
Kas filmis kõlab
ka Visnapuu luule?
Me valime veel, teksti pealelugemine on viimane asi. See ei tohiks
olla nagu õppefilm, kus keegi näitab näpuga,
me soovime luulet ja elulugu ja saatust anda edasi dokumentide
abil, et ta oleks faktiliselt usaldusväärne, et see
pilt, need vahendid, mida filmiga on võimalik teha, vastaksid
Visnapuu (nagu iga portreteeritava) olemusele.
Ei taha ka väga metakeelde minna, kuid kui ütlen, et
luule kõlab, aga pilt vastab sellele, mida me kuuleme,
elulugu muidugi sinna juurde. Mulle meeldivad rohkem asjad, mis
pole tehtud nagu Sirje Kiini film Underist. See, kes filmi teeb,
ei tohiks ise olla nähtaval. Aga selle hääl ja
sõna, kellest on jutt, peab olema kuulda.
Kellele film tehakse,
kes on adressaat? Tervele rahvale?
Kui ma ütlen, et tervele rahvale, siis see kõlab liiga
ambitsioonikalt. Siis see on nagu laulupidu.
Visnapuu peakski
olema laulupidu!
Ja koorijuhist kultuuriminister võiks juhatada mõne
laulu Visnapuu sõnadele.
Kas riik leidis
meelsasti selle filmi jaoks raha?
Jah, seda enam, et eelarve on suhteliselt tagasihoidlik ja näiteks
Ameerika-reisi puhul oli võimalik ühendada mitu eesmärki.
Meil polnud vaja ka väga palju inimesi ega tehnikat, operaatorina
käis osaliselt kaasas Triinu Ojamaa Eesti Kirjandusmuuseumist.
Eesmärk oli, et kaamera käiks nendes kohtades, kus viibis
Visnapuu, et maastikud oleksid õiged, ja muidugi tahtsime
kohata inimesi, kes veel Visnapuud mäletavad. Saksamaa ja
Austria sõitsime läbi autoga. Natuke on toetanud ka
Eesti Kultuurkapital ja muidugi oleme väga tänulikud
eestlastele nii Saksamaal kui New Yorgis, kes olid asjast huvitatud
ja aitasid kulusid kokku hoida. Toime tulla aitab ka koostöö
Eesti mäluasutustega – kaamera kasutamise eest saab
Eesti Kirjandusmuuseum kogutud materjali ja montaaþ toimub
Eesti Rahva Muuseumis. Filmi toodab või moodsama sõnaga
„produtseerib” Karl Ristikivi Selts ja mingit veel hullema
sõnaga overheadi ei koori. Nime laenamise rõõm
kaasategemise võimalusega.
Kas paigad olid
palju muutunud, mida õnnestus leida?
Meie kasutada olid kirjavahetused, mälestused ja muidugi
Krusteni raamat. Nende juhatusel käisime mitmes kohas Austrias,
aga kõige olulisem oli Geislingen an der Steige Saksamaal.
Mingit põgenikelaagrit selles mõttes, nagu mujal,
seal polnud. Mujal väiksemates kohtades, Frankfurdis Oderi
ääres, Hamburgis jne elati küll barakkides ja võimlates,
kuni rinne liikus lõunasse. Nõukogude tsooni ei
jäänud ükski normaalne balti pagulane.
Geislingen ehk nagu seda ka nimetatakse Fünftälerstadt
või viie-oru-linn on aga Lõuna-Saksamaal ja jäi
Ameerika tsooni. Ühte väiksesse linnakesse kogunes mitu
tuhat eestlast. Ameeriklased tühjendasid osa eramaju sakslastest,
ajasid nad viieks aastaks kodudest välja. Nii elati villades,
kuigi need olid muidugi ülerahvastatud.
Meie võttegrupp sättis oma käigu samale ajale,
kui oli Geislingeni Eesti Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek.
Tollased gümnasistid pole praegu veel sugugi vanad. Priit
Vesilind, “National Geographicu” ajakirjanik, läks
ühte majja ja tutvustas ennast, et elas seal kunagi, teda
võeti sõbralikult vastu, huvi tundis kohalik ajakirjandus.
Sealsel kalmistul on mälestusmärk eestlastele. Pildistasin
samu paiku, mida tundsin omaaegsetelt fotodelt ja üllatav,
et muutunud on pigem loodus kui linn ise. Puud on kasvanud suuremaks
ja mõned kadunud, kuid linnapilt, hoonestus on üsna
sarnane. Nii elumajad, koolimaja kui ka hoone, kus toimetati eesti
ajalehti „Eesti Rada” ja „Eesti Post”.
Krusten meenutab
oma raamatus sõdurite haiglat, kus ka Visnapuu ravil oli.
See oli veidi eemal, Sindelfingenis Stuttgarti lähedal, aga
seda muidugi pole enam.
Küll aga külastasime veel kolme-nelja väiksemat
kohta lõuna pool Austrias ja Bodensee ümbruses. Leidsime
Ida-Austrias Alt-Aussees pansioni, kus Visnapuu 1944. aasta jõulude
paiku viibis, kus olid tollal veel mõnedki teised eestlased
ja kus Hjalmar Mäe käis neile kõnet pidamas.
See maja oli täitsa olemas loetava sildiga, kuid pansionina
enam ei töötanud. Kui aga 1944. aasta kohta küsisime,
siis paluti meil ära minna, öeldi, et vanaema võttis
siia igasuguseid...
Mis paiku filmisite
Ameerikas?
Ameerikas leidsime maja, kus Visnapuu peatus enne surma Usmanite
peres ja kust ta viidi haiglasse. Maja juurde ja aias filmida
lubati, aga hospidali juurest kästi meil kaameraga ära
minna. Tulge homme tagasi, küsige peaarstilt luba filmimiseks,
ütlesid kaks relvastatud politseinikku. Tõenäoliselt
ei ole Ameerikas kuigi lihtne profikaameraga ringi käies
filmida. Seda meeldivam oli üllatus, et Fresh Pondi kolumbaariumis
oldi väga lahked.
Kas selles kirikus,
kus toimus leinatalitus, saite filmida?
Kirikusse, kus Visnapuu maeti, me ei saanud ka sisse, ajad ei
sobinud, kuigi kloppisime uksele. Praeguseni on seal eestlaste
jumalateenistused. Filmisime tänaval, samuti Harlemis piirkonnas,
kus Visnapuu New Yorgis elas.
Kas ajasite Eesti
Kirjandusmuuseumi direktorina Ameerikas muidki asju?
Jah, Ain Kalmuse arhiiv ja üht-teist veel sai ära toodud,
tänuga meenutan ka Eesti Arhiivi rahvast Lakewoodis ja Kaare
Kolbret New Yorgis, kes loovutas Kirjandusmuuseumile ühe
Visnapuuga seotud Endel Kõksi kunstiteose.
Millal Visnapuu
üldse meil erifondist välja pääses? Mäletate,
kuidas varem tema kohta kirjas oli, et publitsistlik propagandaluule
ja fašistliku ladviku teener.
Mul on kokkupuude, kui kõvasti ta oli erifondis. Siinsamas
Kirjandusmuuseumis käisin üliõpilasena kursusetööd
kirjutamas, see oli vist 1986. aasta. Pääsesin küll
erifondi, kuid sain lugeda ainult Adsonit. Paul Ariste kirjutas
mulle käsitsi kirja kaasa: Palun võimaldada üliõpilane
Kronbergil lugeda erifondis Henrik Visnapuu mälestusteraamatut
“Päike ja Jõgi”. Tulin siia, andsin kirja
sõbralikule erifonditädile, seal aga istus ka üks
vanamees, kellest ma hiljem sain aru, et ta on direktor. Ta vaatas
mind, vaatas luba ja raputas pead.
Kogu Visnapuu vabanes erifondist siis, kui muu pagulaskirjandus,
vist 1988.
Milline raamat
on “Päike ja jõgi”?
Mälestustega on tihti nii, et kui kõrges eas inimene
alustab oma mälestuste kirjutamist, siis ta nende lõppu
tihti ei jõuagi. Visnapuu polnud küll nii kõrges
eas, kuid temalgi jäid nad lõpetamata. “Päike
ja jõgi” oli kavandatud kahes osas, millest esimese
ta sai valmis ja see lõppes Siuru-ajaga.
Tema raamat on aga midagi palju enamat kui lihtsalt raamat lapsepõlvest.
See on loomingufilosoofiline teos.
Kuidas hindate
Vallo Keppi filmi peamise autorina?
Vallo Kepp on üks eesti luule paremaid tundjaid. Tal on delikaatne
lähenemine ja ta on varem teinud filme Bernhard Kangrost,
Uku Masingust, Karl Ristikivist ja mitmetest teistest kirjanikest.
Ma usaldan teda ja mul on hea meel, et saime talle tööd
anda, seda enam, et ma ise tegelen praegu kahe Karliga –
Ristikivi ja Ast-Rumoriga – ega saa Visnapuu-filmi juures
loominguliselt nii tihedalt kaasas olla. Ma usaldan inimest, kes
on hingega asja juures.
Millega “Henrik Visnapuu üheteistkümnes
kiri” lõpeb?
Lõpeb ilmselt Ingi hauaga. Põhimõtteliselt
võib teha ka mitu lõppu. Teise aastaid hiljem.
* * *
Jõulutäht
Läbi muremusta
täna silmavee
viib meid igiustav
Betlemmasse tee.
Valulik ja karge
on me jõulujutt.
Meil veel kõigil kurgus
lahkumise nutt.
Vees ja rannaliivas
mitmel viimne säng.
Raskeim kõikeviiva
teadmatuse äng.
Hüljatu
ja hüütu,
võõra tallata,
pimeduses süütu
ägab Eestimaa.
Pime täna
õhtul
ka mu Ingi haud.
heidan murepõhku,
tühi jõululaud.
Maga kodumullas,
jõuluõnnis Ing.
Rõõmsas koidukullas
koju toob meid ring.
Surm ja sõjakära
–
kõik vaid mööduv näht.
Üle Eesti särab
siiski jõulutäht.
Henrik Visnapuu
Jõulukuu 1944
|
|
|
