|
|
August Torma arhiivi saatus
Tekst: Tiina tamman
|
August Schmidt (alates 1940.a Torma),
Eesti saadik Londonis 1934-1971. Filmiarhiivi foto |
Olen viimased kolm
aastat Glasgow’ Ülikooli juures uurinud kunagise Londoni-saadiku
August Torma
elulugu ja tegevust. Uurimise käigus on ilmsiks tulnud huvitavaid
tahke tema ja tema saatkonna arhiivi saatusest, millel on vaid
kaudne side mu doktoritööga, ent mis võiksid
samas eestlasele olla huvipakkuvad.
Juba Torma elulugu on
omajagu huvitav. Sündides 1895. aastal oli ta perekonnanimi
Schmidt, aga ma kasutan selguse mõttes allpool nime “Torma”,
mille ta võttis alles 1940. aastal. Niisiis – August
Torma sündis Pärnumaal, oli koolis suurepärase
õppeedukusega ja lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi
1914. aastal kuldmedaliga. Sama aasta sügisel läks ta
Peterburi Ülikooli keeli õppima. Selleks ajaks mängis
ta juba suurepäraselt klaverit, ehkki kodus neil klaverit
ei olnud. Ka oskas ta juba komponeerida ning mängis kaasüliõpilastele
ette omaloodud laule. 1916. aastal sai temast tsaariarmee sõdur,
järgmise aasta suvel sai ta rindel haavata, võeti
sõjavangi, paranes Austrias ja Taanis, läks sealt
edasi Arhangelskisse, kus töötas Inglise sõjaväe
staabis ja kust hakkas saatma Eesti Vabadussõtta tagasi
sealseid eestlasi.
1919. aastal sõitis ta tagasi Eestisse, määrati
Leetu sõjaväeliseks esindajaks, kaks aastat hiljem
oli ta samas ametis ka diplomaatiline esindaja ja veel kahe aasta
pärast tuli Tallinna Välisministeeriumi poliitilise
osakonna juhatajaks, ehkki ta ei olnud varem Välisministeeriumis
päevagi töötanud. Kümne aastaga ministeeriumi
kõrgetel kohtadel tõusis ta saadikuks Rooma ja Genfi,
kus esindas Eestit Rahvaste Liigas. 1934. aastal määrati
ta Londonisse, kuhu jäi oma surmani 1971. aastal.
Nii et tema elulugu
on geograafiliselt laiahaardeline, aga arhiividest arusaamise
seisukohast on oluline lisada, et ta oli 20-ndatel lühemat
aega Välisministeeriumi nõunikuna ka Moskvas ja Pariisis.
Oma loomult oli Torma tagasihoidlik mees, kes lisaks vaoshoitud,
kuivale kirjastiilile ei pidanud ei päevikut ega avaldanud
mälestusi. Oma testamendis nimetas ta selgelt aga isiklikke
pabereid, kirjavahetust ja fotosid – seega olid need testamendi
koostamise ajal 1970. a olemas, ent nende edasine saatus on teadmata.
Teadmata on ka paljude esemete saatus, nagu näiteks tema
nahka köidetud külalisteraamat, iluköites piibel,
väga suur hulk noote, mõned maalid ja isegi tema ja
ta naise passid.
Mis juhtus
pärast Torma surma?
See on pikk ja keeruline
episood, ent sel on oluline tähtsus arhiiviprobleemidest
arusaamiseks. Alustame Torma enda surmast, mis juhtus märtsis
1971. Torma järglaseks saatkonnas sai Ernst Sarepera, ilus
sirge mees, 64-aastane, kes oli olnud saatkonna nõunikuks
juba aastaid. Seni täie tervise juures olnud mehel avastati
aga kahe kuu pärast vähk ja ta suri operatsioonil mais
1971. Sarepera surm tähendas seda, et Torma poolt testamendis
määratud kahest testamenditäiturist jäi alles
vaid üks: pastor Jaak Taul. Ja üksinda on küllap
hoopis raskem otsustada, mida testamenditäitjana teha.
Torma nimelt ei olnud määranud, kellele tema isiklikud
paberid, kirjavahetus ja fotod lähevad – ta oli andnud
selle ülesandeks testamenditäituritele. Jaak Taul siis
mingil hetkel otsustaski, et Torma isiklik arhiiv tuleb saata
Balti arhiivi Stockholmis. Ta kirjutas selleks kirjagi, ent millegipärast
ei saatnud seda ära, vaid jättis lõpptulemusena
arhiivi saatkonna hoolde – teiste sõnadega samasse
kohta. Kirjast on aga ometi uurijale kasu: sellest selgub, et
arhiiv oli muust arhiivimaterjalist eraldatud, sest Tauli kirjas
on selle suuruseks mõõdetud poolteist riiulimeetrit.
Selleks hetkeks oli saatkond Sarepera järglase August Bergmani
hoole all, kes oli 80-aastane. Et Bergman oli olnud vaid saatkonna
ametnik ja mitte diplomaat, tundis ta end ilmselt New Yorgi peakonsuli
käsualusena. Sealt saabusid juba Londoni saatkonna tegevuseks
mõeldud rahad. Peakonsuliks oli tookord Ernst Jaakson,
kes oli käinud ka Londonis Torma matusel. Nii et kui Jaakson
käskis 1971. a mais Bergmanil saata kõige olulisemad
paberid New Yorki, täitis Bergman selle käsu sedamaid.
Kas New Yorki läks midagi ka neist pooleteisest riiulimeetrist,
mida mainis Jaak Taul, ei ole teada – Jaaksoni instruktsioonides
on vaid lause, et saata tuleb “see osa arhiivist, mille meie
kandsime hr Torma teiste asjade hulgast samal korral asuvasse
teise toa kappi”. Seda hetke ma loengi terve saatkonna arhiivi
lagunemise alguseks. Arhiivist on küll säilinud mitmeid
nimekirju, ent need on kuupäevata, sügavalt erinevad
ja neid on võimatu sobitada sellega, mis on tänapäeval
alles Tallinnas Välisministeeriumis, kus seda kogumit kutsutakse
suusõnal Torma arhiiviks.
Olen otsinud Torma isiklikku arhiivi kõikjalt, kuhu olen
osanud vaadata, ent selle saatus pole selgunud. Torma oli näiteks
innukas fotograaf ja kui juba tema testament nimetab fotosid,
siis ilmselt oli neid hulgaliselt.
Ent läheme
tagasi 1971. aastasse
Üks osa arhiivist
oli äsja saadetud New Yorki. Saatkonna majas toimus Torma
isiklike asjade oksjon. Mis sai aga edasi saatkonna arhiivist
või terves majas asunud paberitest? Jaakson saatis oma
abilise, konsul Aarand Roosi Londonisse selle mahuka arhiiviga
tutvuma. Roosi sulest on pärit mitmed inventarinimekirjad,
sest esialgu ta vaid tutvus olukorraga, luges kokku saatkonnaruume,
kirjeldas neid ja neis leiduvaid esemeid, siis aga hakkas asju
kastidesse pakkima ja pakkimise käigus paberite sisuga lähemalt
tutvuma. Ta elas saatkonnahoones 80-ndatel aastatel mitut puhku
ja kulutas hulga aega materjali läbivaatamiseks. Teda ja
tema poolt värvatud abilisi tuleb lugeda osa arhiivi hävitajaks.
Siinkohal on oluline aru saada Jaaksoni motiividest. Londoni saatkond
oli hiigelsuur, aga viletsas seisukorras. Seitsmel korrusel asuv
maja oli külm ja niiske, selle tulevik ebaselge. Jaaksoni
plaan oli see maha müüa. Järelikult oli vaja see
tühjaks teha ja vähegi väärtuslikum kraam
New Yorki transportida. Kõike ära viia ei saadud juba
sellepärast, et New Yorgi peakonsulaadis ei olnud eriti palju
ruumi. Kanadas asuv Endel Aruja soovis saada Riigi Teatajaid ja
mitmeid raamatuid – ta organiseeris selleks ka transpordi.
Niiviisi vähehaaval hakkas arhiiv lagunema. On teada, et
korraliku järelvalveta majja murti vähemalt üks
kord sisse ja midagi ka varastati – üksikasjad pole
selged.
Jaaksonile oli suureks abiliseks antiigispetsialist Michael Pick,
kes oma tutvuste ja Londoni asukoha tõttu vahendas mitmeid
tehinguid. Nii näiteks kasutati saatkonnamaja filmivõteteks
– “Tuba vaatega” (Room With a View). Ent ka filmimise
käigus näib olevat asju kaotsi läinud. Seesama
Michael Pick sai Jaaksonilt ülesande mööbel maha
müüa ja maja päris tühjaks teha. Seegi võttis
mitu aastat aega. Nende aastate jooksul saatis Pick New Yorki
ettekandeid – mitmeid esemeid müüdi suurte oksjonifirmade
kaudu ja dokumentatsioon selle kohta on alles. Ent kui tahta aru
saada, kuhu näiteks võis sattuda Torma tiibklaver
või mõni konkreetne maal, on vastust pea võimatu
leida.
Ent läheme tagasi otsese pabermaterjali – arhiivi –
juurde, mida ma olen hoopis tõsisemalt otsinud kui klaverit
või maale. Aarand Roos ja hiljem ka Trivimi Velliste nägid
arhiivi uuesti New Yorgis – nüüd juba lahtipakituna.
Kummagi jutust ei selgu, kui palju seda materjali päriselt
oli, seda oli nii riiulitel kui ka kapis – kuidas seda tagantjärele
mõõta? Siis määrati Riivo Sinijärv
Londonisse saadikuks. Jaakson kaebas talle, et New Yorgis on ruumi
vähe ja arhiiv tuleks ära viia. Sinijärv leidis
lennufirma, kes nõustus abistama, ja Aarand Roos oli jälle
see, kes arhiivi pakkis. Sinijärv tõi selle Londonisse,
pani uue saatkonnahoone ühte tuppa, ent sai siis kutse tulla
tagasi Tallinna. Arhiiv seisis Londonis veel mitu aastat, enne
kui Välisministeeriumi arhivaar Heli Tomingas selle Tallinna
tõi.
Nii on tegelikult sedasama arhiivi silmaga vaadanud ja käega
katsunud õige mitmed isikud. Kõik elusolijad oskavad
arhiivi ka kirjeldada, ent ükski neist kirjeldustest ei haaku
kellegi teise kirjeldusega – juba asukoht ja olud olid teised.
Olen täiesti kindel, et kõik asjaosalised, ka need,
kes materjali hävitasid, tegutsesid heade kavatsustega, ometi
on tulemuseks see, et arhiiv ei ole täielik. Sellest puuduvad
näiteks igasugused finantsdokumendid. Huvitaval kombel pole
ka New Yorgi arhiivist säilinud finantsdokumente, ehkki rahad
Londoni saatkonna ülalpidamiseks tulid just New Yorgist.
Arhiivid
hoiul
Londoni saatkonna arhiivi
ajavahemikust 1919–1989 hoitakse nüüd Tallinnas
Välisministeeriumi arhiivis.
Tallinnas Riigiarhiivis on samas eraldi üksusena hoiul Londoni
saatkonna arhiiv – see aga lõpeb aastaga 1934, kui
Torma Londonisse kohale määrati. Samas arhiivis on eraldi
üksustena Välisministeeriumi enda dokumendid, nende
seas ka hulgaliselt kirjavahetust Londoniga ja suur osa sellest
on hoopis hilisem kui 1934. Selles on näiteks Torma ettekandeid
Londonist saabunud originaalide kujul. Selles mõttes on
iga uurija alati tämulik arhiivide näilisele topelt-tegevusele,
sest kaustades on ka koopiad ministeeriumist väljaläinud
kirjadest. Hoopis keerulisem on otsustada, mis kokkuvõttes
on puudu.
Mõned
üllatusleiud
Tallinna arhiivides
on mul olnud ka toredaid üllatusi. Peatun neist kahel.
Üks neist oli August Torma isikufondi leidmine. Olin kolme
aasta eest teinud järelpärimise ja saanud teate, et
“Riigiarhiivis ei ole hoiul August Torma isikuarhiivi”
ja selline peen vahe sõnakasutuses oli mulle heaks õppetunniks.
Olin küsinud isikuarhiivi, mitte isikufondi. Uurija peab
olema visa ja leidlik. Olen arhiivirahvale sügavalt tänulik,
sest nad on olnud minu vastu väga kenad ja abivalmid.
Igatahes oli mu rõõm suur, sest isikufondis on Augusti
ja tema armastatu Alice’i vahelist kirjavahetust nii enne
nende abiellumist kui ka abielu esimestel aastatel, kui nad elasid
mõnda aega lahus. Nii ongi säilinud Augusti muljed
Moskvast ja Pariisist, kui ta töötas seal 20-ndatel
aastatel nõunikuna. Neist koorub välja hoopis rohkem
Augusti inimlikku külge, kui hilisematest kirjadest ja ettekannetest,
mis on laias laastus kuivad ja ametlikud. Hilisemaid kirju Alice’ile
ei ole ma leidnud. Neid võib muidugi olla selles isikuarhiivis,
mida Torma oma testamendis mainib ja mis on kaotsi läinud.
Vaevalt et ta üldse ise teadis, et need 20-ndate aastate
kirjad on Tallinnas alles.
Kirjade päritolu on ebaselge: arhiivirahva endi arvamuse
kohaselt tulid nad arhiivi KGB vahendusel. Arhiivis on dokumentaalselt
tõestatud vaid see, et 1952. aastal tuli päevavalgele
11,6 kilo lahtist paberit ja sellest saigi August Torma isikufond.
Kui asi oli tõesti nii juhuslik, siis peab suisa imestama,
et fondi loojad oskasid vaid hellitusnimede järgi täiesti
õigesti ära arvata kirjade autoreid. Mõni juhuslik
ümbrik Alice’i vana aadressi ja neiupõlvenimega
vaevalt siin kaasa aitas. Ka oli Tormade Toompea-korteris elanud
pärast nende lahkumist Tallinnast teisigi inimesi.
Teine sama tore leid oli mul parteiarhiivis, kus juhuslikult leidsin
Torma KGB toimiku. Selle olemasolust olin lugenud, olin seda otsinud,
aga alguses ka jälle ilmselt valest kohast ja valede sõnadega.
Toimik on huvitavalt täiesti sobimatu nime all – Tormale
on antud hüüdnimeks “Keelepeksja” (Spletnik).
Mida oleks tulnud teha teisiti
Siia võikski panna punkti, ent
tahaksin veel arutada, mida Torma kui elukogenud inimene oleks
võinud teisiti teha. Tema ametlikus kirjavahetuses olid
arhiivid pidevalt silmapiiril, alates 1924. aastast, kui ta värske
osakonnajuhatajana maadles terve aasta, et saada Moskvast kätte
Eestile eraldatud arhiiv. Seda ta ka lõpuks sai, ja aasta
kulus mitte sellepärast, et Venemaa oleks teinud takistusi,
vaid Eesti Moskva saatkonnas oli raskusi küll personali,
küll kadunud eksportloa leidmisega.
Hilisemaid arhiiviarutlusi on Torma kirjades kapaga, küll
Saksamaal leitud Tallinna linna arhiivi, küll Eesti kullasse
puutuvate dokumentide säilitamise, küll Otto Strandmanni
isikliku arhiivi kohta. Muide, too Prantsusmaal 1950. aastal ilmsiks
tulnud Strandmani arhiiv on ka hiljem ilmselt kaotsi läinud,
ehkki ühel hetkel oli see Torma käes. Väga pikalt
arutati kirjavahetuses näiteks Eduard Viiralti arhiivi saatust
Viiralti surma järel Pariisis. Torma ütles kindlalt
ära – ta ei tahtnud arhiivi Londonisse tuua – ja
arhiiv, põhiliselt vist kunstiteosed, saadeti Stockholmi.
Ja ometi ärgitas Kaarel Pusta, kellega Torma oli aastaid
tihedas kirjavahetuses, veel 1964. aastal Eesti välisesinduste
keskarhiivi loomist, seesama Pusta saatis ka oma eluajal suure
osa oma USA-s asunud arhiivist Hooveri instituudile, kus see asub
ka praegu. Miks ei võinud ka Torma organiseerida oma arhiivi
kindlasse kohta panekut veel oma eluajal? Miks jättis ta
nii tähtsa küsimuse testamenditäitjate otsustada?
Meie poliitilist ajalugu on ju suhteliselt vähe uuritud,
sellest on vähe kirjutatud. Seda on ka maailma arhiivides
laiali ja arhiivides istumine teadagi nõuab raha ja aega.
Tahaksin aga lõpetuseks teile edasi anda ühe minu
jaoks väga lootustandva telefonivestluse sisu. See oli vestlus
mehega, kes 1999. aastal andis Riigiarhiivile üle uusi materjale
Julius Seljamaa kohta. Küsisin, kust ta need sai. Selgus,
et tema vanaisa oli olnud metsavaht, kes oli talle usaldatud Seljamaa
paberid maha matnud. Teine osa, nagu selgub, on veel kätte
leidmata.
Nii et kusagil võib meil veel olla mahamaetud ja ammu unustatud
dokumente siinsamas Eestis. Aga seda enam võib neid olla
kusagil välisriikide pööningutel. Võib ka
olla, et enamik on ammu prügimäele viidud ja sealt midagi
enam tagasi ei too. Ent mina pole lootust kaotanud, et Torma arhiivist
võib veel mõni osa päevavalgele tulla.
|
|
|
