|
|
Vabadusvõitlejad väärivad
lugupidamist
Tekst: Enn Sarv
Eesti Inimõiguste Instituudi täiskogu ülesandel
kirjutatud artikkel
|
Relva-SS reamehe vorm. “Kuna
enamik vabadusvõitlejaid kandis Saksa SS mundrit, siis
püütakse mehi nüüd takkajärgi tunnistada
kuritegeliku organisatsiooni liikmeiks ja fasistideks.” |
Saksa sõjaväes
teeninud eesti vabadusvõitejad olid algusest peale sõjakuriteo
ohvrid. Genfi 1949. a IV konventsioon („Tsiviilisikute kaitsmisest
sõja ajal“) määrab, et okupatsioonivõim
ei tohi sundida okupeeritud maa kodanikke teenima oma relvastatud
jõududes või abijõududes. Selline sundimine
on tunnistatud tõsiseks õigusrikkumiseks ehk sõjakuriteoks
(art 147). Lisaks survele on keelatuks tunnistatud ka igasugune
propaganda kodanike vabatahtliku värbamise eesmärgil
(art 51).
Genfi konventsioonidega oli 1995. a ühinenud
186 riiki, ka Eesti. Neid konventsioone peetakse tänapäeval
oluliseks osaks üldkohustuslikust rahvusvahelisest tavaõigusest.
Keeld värvata okupeeritud maa kodanikke okupandi sõjaväkke
kehtestati juba 1907. a Haagi konventsioonidega, mille alusel
Nürnburgi tribunal natslikke sõjakurjategijaid karistas.
Saksa vägedes teenimine 1943/1944 tähendas aga eestlastele
ühtlasi oma territooriumi ja rahva kaitsmist ning NSV Liidu
Eesti-vastase agressiooni igati õigustatud tõrjumist:
see oli ainus võimalus edasi lükata uut punaterrorit
ja luua eeldusi oma juriidiliselt edasikestva riigi faktiliseks
taastamiseks, lõpuks aga kümnete tuhandete ohustatud
eestlaste pagemiseks välismaale ja seal iseseisvusvõitluse
jätkamiseks.
Eesti presidendi kohusetäitja professor
Jüri Uluots esitas 7. veebruaril 1944 eesti meestele üleskutse
kaasa minna Saksa mobilisatsiooniga ja kogu jõuga takistada
punaväe uut sissetungi. Sellega kuulutas ta Saksa vägedes
teenimise vabadusvõitluseks ja eesti meeste kodanikukohuseks.
Üks prantsuse õigusteadlane on väitnud, et Saksa
ja Soome sõjaväes teeninud eestlased pluss metsavennad
olid Eesti põrandaaluse valitsuse salaarmee (Akadeemia
nr 5, 1997).
Pärast Eesti taasvallutamist
tegi Nõukogude okupatsioonivõim Saksa ja Soome mundris
sõdinuist lindpriid ja represseeris neid pool sajandit.
Võitlejaid aeti aastakümneid taga nagu metsloomi ja
nad pidid oma vabadusvõitluse eest ränka hinda maksma.
Keda surma ei mõistetud, selle saatuse määras
kalender: varem arreteeritud mõisteti 10 aastaks ja hilisemad
25 aastaks sunnitööle. Pärast vangist vabanemist
järgnes ilma kohtuta teine karistus: tähtajata sundasumine
NSV Liidu kaugemates paikades. Sealt vabanemisel tuli veel kolmaski
karistus, jälle ilma kohtuta: elukoha-, õpingu- ja
töökohakeeld ja muu diskrimineerimine.
Praegu, pärast 50-aastast lakkamatut karistuste kandmist,
on mehed esmakordselt vabad kokku tulema ja maailmale kinnitama:
me pole kunagi olnud fašistid ega kurjategijad, olime ja
oleme hoopis vabadusvõitlejad, püüdsime kaitsta
oma maad ja iseennast agressori vastu, kes plaanitses eesti rahva
hävitamist. Nende vabadusvõitlus oli sisuliselt rahvahääletus
sõltumatu Eesti eest.
Tõestamaks meeste 50 aastat kestnud
karistamise ebaseaduslikkust peab jälle appi tooma Genfi
IV konventsiooni. Art 70 keelab okupeeritud maa kodanike arreteerimise,
jälitamise või karistamise selle eest, mida nad olid
teinud või kirjutanud või rääkinud kas
enne okupatsiooni või selle ajutise katkestuse ajal, välja
arvatud juhul, kui oli tegemist sõjakuritegudega. Ja art
67 kohustab kohtuid arvestama, et süüdistatav ei ole
okupeeriva riigi kodanik. Ja veel: art 67 keelab nii süüdistatavate
kui ka süüdimõistetute okupeeritud maalt väljaviimise.
Muidugi on keelatud ka korduv karistamine ühe ja sama asja
eest. Sõjavangide puhul käsib Genfi III konventsioon
(art 87) kõigele lisaks maksimaalsel määral silmas
pidada, et neid ei seo kinnipidava riigiga mitte ükski kohustus
ega truudusvanne. Konventsioonid sisaldavad veel mitu lehekülge
eeskirju, kuidas tuleb korraldada ausat ja seadsepärast kohtumõistmist
ja missugused on kohtualuste õigused. Nõukogude
võim rkkus peaaegu kõiki neid eeskirju.
Praegu on Eestile vaenulikud jõud arendanud vabadusvõitlejate
vastast laimukampaaniat. Kuna enamik vabadusvõitlejaid
kandis Saksa SS mundrit, siis püütakse mehi nüüd
takkajärgi tunnistada kuritegeliku organisatsiooni liikmeteks
ja fašistideks. Täpsemalt uusfašistideks, ehkki
see kõlab üle 70-aasta (80) vanuste meeste kohta väga
pentsikult.
Fašismisüüd ei tihanud
neile välja mõelda isegi mitte KGB, kogu pool sajandit
kandsid nad karistust paragrahv 58-1a alusel. See tähendas
nõukogude isamaa reetmist. Teiste sõnadega: võitlust
oma tõelise isamaa Eesti eest.
Tegelikult tunnistati 1946. a Nürnbergi kohtus kogu SS tõepoolest
kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe suure ja meie
jaoks otsustava erandiga: tribunali selgituse kohaselt ei saa
kuritegeliku organistsiooni liikmeiks pidada isikuid, keda riigiorganid
kutsusid relva-SS teenistusse ilma meestele valikuõigust
andmata. Valikuvabaduse puudumine oli eestlastel koguni kolmekordne:
esiteks ei lubanud sakslased luua mingit eesti sõjaväge,
teiseks viidi Wehrmachti eesti vabatahtlike väeosad 1944.
a kevadel sundkorras relva-SS alluvusse ja kolmandaks, kõik
ülejäänud eestlased, tohutu enamus, olid mobiliseeritud.
Niisiis nime poolest relva-SS, aga seal teeninud eesti sõdureid
pole kunagi kuritegelikku organisatsiooni kuuluvaiks tunnistatud.
Seda teadsid ka NSV Liidu okupatsioonivõimud, mistõttu
mehi karistatigi kunstlikul ettekäändel. Nii nagu Vabadussõjast
osavõtnud eestiaegsed ohvitserid mõisteti surma
lihtsalt selle eest, et üldse toimus Vabadussõda.
Tuhanded eesti vabadusvõitlejad
jõudsid maailmasõja lõpuks läände.
Seal skriiniti nad kõik fašismist priiks. Näiteks
Rootsi eestlastel (Teataja nr 4, 1998) on koopia USA Põgenikekomisjoni
kirjast Eesti Vabariigi peakonsulile New Yorgis 13. sept. 1950,
milles öeldakse, et komisjon ei pea Balti relva-SS üksusi
Ühendriikide vastasteks organisatsioonideks, vaid käsitab
neid eraldi ja erinevalt nii nende eesmärgi, ideoloogia,
tegevuse kui ka SS kuuluvusele hinnangu andmise poolest. Euroopa
organid läksid veelgi kaugemale: nad on korduvalt avaldanud
koguni lugupidavat suhtumist “oma vabaduse eest väljaastunud
eestlaste, lätlaste ja leedulaste kaheksa aastat kestnud
võitlusesse ja relvastatud vastupanusse ning tuhandetesse
selles võitluses hukkunutesse“ (Europarlamendi1983.
a vastav resolutsioon ja seda tunnustav Euroopa Nõukogu
1987. a resolutsioon on avaldatud Loomingus nr 3, 1989).
Maailm on tunnistanud Eesti vabadusvõitluse
õiguspärasust, nõukogude okupandid aga tegid
võitlejaist 50 aastat kestnud lakkamatute sõjakuritegude
ohvrid. Sellest tuleneb järeldus: igasugused püüded
eesti vabadusvõitlejaid nüüd takkajärgi
fašistideks tembeldada on omaaegsete NSV Liidu käsilaste
abitu katse ennast vassimiste abil vabaks rääkida rahvusvahelisest
kriminaalvastutusest. Või hoopiski katse järele proovida
praeguse Eesti poliitilise juhtkonna õigusalaseid teadmisi,
isamaa-armastust ja meelekindlust: kas nad tõesti lähevad
provokaatorite liimile ja alistuvad nende survele või avaldavad
Euroopa eeskujul ka omalt poolt lugupidamist meie vabadusvõitlejaile
ning ometi viimaks tänavad neid ustava kohusetäitmise
ning riigi ja rahva huvides toodud ohvrite ja kannatatud repressioonide
eest.
|
|
|
