|
|
Põhjanaabrite relvavendlus
sakslastega
Tekst: Evald Kampus
Fotod: raamatust "Jääkärien elämäntyö.
Itsenäisyyden puolesta.”
|
Major Maximilian Bayer –
esimene Soome vabatahtlike komandör oli kõrgesti
haritud mees: kirjanik, väljapaistev kõnemees
ja noorsookasvataja. Ta langes Verduni all 1917. aasta oktoobris.
|
Ajaloos on rahvastel
ja riikidel tulnud kasutada vana, äraproovitud võimalust
– teha ajutist koostööd vaenlase vaenlasega, sest
sellisest liidust võib kasu olla.
Niisuguse omakasu saamise
või siis sundliitluse näideteks võisid olla
1939. a sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt, samuti ka 12.
juulil 1941 Suurbritannia ja Nõukogude Liidu ühise
sõjategevuse kokkulepe, millele 26. mail 1942 järgnes
sõjalise liidu leping ning 2. augustil 1941 USA lubadus
osutada NSV Liidule majanduslikku abi.
Eestlastel ei jäänud Teises maailmasõjas oma
kodumaad Nõukogude Liidu vastu kaitsta püüdes
muud võimalus kui Saksa armee, kas siis mobiliseerituna,
sundvabatahtlikult või vabatahtlikunagi. Niisugune asi
pole tundmatu ka meie põhjanaabritele ja sugulasrahvale
soomlastele.
Igal rahval on ajaloos kangelasi ja suurmehi, kelle teeneid ja
tegusid veel sajandeid takkajärele tänulikult esile
tõstetakse. Eestlastel, rääkimata muidugi rootslastest
endist ja ka soomlastest, on üheks niisuguseks persooniks
Rootsi kuningas Gustav II Adolf, kes enne oma langemist Kolmekümneaastases
sõjas Lützeni lahingus 16. novembril 1632 jõudis
30. juunil 1632 alla kirjutada Tartu Ülikooli asutamise ürikule.
See oli hiiglaslike järelmõjudega akt nii Tartu linnale
kui kogu eesti rahvale ja tulevasele riigile.
Kui aga tänase Müncheni mõne kodanikuga tuleb
juttu tollest Rootsi kuningast, siis hakkavad nad veel praegugi
vihast värisema, meenutades, kuidas Gustav II Adolf linna
piirates nõudis selle alistumise märgiks linna võtmeid,
ähvardades vastasel korral Müncheni maha põletada.
Eestlastel ja soomlastel on Vabadussõjast võtta
üks ühine persoon, kes soomlastele oli kangelane ja
eestlastele eriti vastik antikangelane – nimega kindral Rüdliger
von der Goltz. Jah, samade inimeste rollid on ajaloos eri maades
lausa vastandlikud olnud.
Meile, Teises maailmasõjas osalenutele on Soome ajalugu
Talvesõjast alates paljudele isegi omal nahal hästi
tundtud. Tunneme juba koolipoisipõlves õpitu ja
paralleelselt ka omal käel loetu põhjal küllalt
hästi Eesti Vabadussõja ajalugu. Ent ilmselt on vähe
neid, kes sama võiksid öelda Soome Vabadussõja
ja selleks ettevalmistuste kohta. Sellest järgnev jutt tulebki.
Ja neile, kes sõja ajal said väljaõpet Saksa
õppelaagrites, pakub vast huvi, kuidas seda soomlastega
veerand sajandit varem läbi viidi.
Soome vabatahtlike
sõjaline väljaõpe Saksamaal
Soomes 19. sajandi lõpupoolel
levinud rahvusaateid ja -liikumisi tabas alanud venestamine eriti
valusasti. 1901 saadeti laiali Soome rahvuslik sõjavägi.
1908 algas uus venestamislaine, kuid Soome suurvürstiriigi
autonoomiat ei õnnestunud siiski täielikult hävitada,
kuigi 1914. a novembris kuulutati välja eriti laialdane venestamisprogramm.
Mõistagi andis see soomlaste iseseisvusliikumisele uut
hoogu ning loodeti, et Venemaa osutub alanud Esimeses maailmasõjas
kaotajaks. Soomlased mõistsid hästi, et tulevane omaenda
sõjavägi vajab nii relvi kui ka koolitatud juhte.
Soomlaste sõjakogemused olid 19. sajandil piirdunud järgnevaga:
1831. a oldi Vene armee koosseisus osaletud Poola ülestõusu
mahasurumisel ning käidud 1877–1878 Türgi sõjas.
1853–1856 oli Krimmi sõja päevil moodustatud
rannakaitse üksusi. Oma sõjaväekohustusel põhines
1878–1901 Väike armee. Muidugi teenis hulk soomlasi
ohvitseridena Vene armees, nagu ka tulevane marssal Mannerheim.
Kui soomlaste katsed nüüd 1914. aastal organiseerida
sõjaväelist väljaõpet omal kodumaal, Rootsis
ja Taanis luhtusid, pöörduti Vene vaenlase Saksamaa
poole.
1915. a jaanuaris otsustasid Saksa armee ülemjuhatus ja välisministeerium
võimaldada 200 soomlasele sõjaline väljaõpe.
Algul said need vabatahtlikud sõita välispassiga Rootsi
kaudu Saksamaale õppelaagrisse, mis asus Hamburgist põhja
pole Holsteinis Lockstedtis. 189 mehest olid 145 keskkooli lõpetanud
ja 34 ka ülikooli. 60% vabatahtlike emakeel oli rootsi. Algul
ei käsitatud neid sõduritena, vaid Saksa riigi külalistena,
tsiviilisikutena. Nad kandsid Saksa partisanide vormi ja neid
kutsuti pioneerideks – rajaleidjateks (Pfadfinder). Hiljem
riietati nad Saksa jalaväevormi ja neid kutsuti musketärideks.
Esmalt oli väljaõppeaeg määratud neljale
nädalale, kuid seda pikendati korduvalt. Programm oli otstarbekas
ja tõhus ning vastas Soome hilisemale reservohvitseride
väljaõppele.
Kursuste juhiks ja Soome vabatahtlike komandöriks oli algusest
peale kuni 1917. aasta alguseni major Maximilian Bayer, kõrgesti
haritud mees: kirjanik, kuldsuu, muusikatundja ja noorsookasvataja.
Ta langes Verduni all 1917. a oktoobris. Väljaõpet
teostasid neli saksa ohvitseri ja rida allohvitsere. Juhtkonda
ülendati ka soomlasi. Augusti 1915 nimetati kursus ümber
jäägripataljoniks, mida pidi suurendatama 200 meheni.
Nüüd algas
Soomes täienduste otsimise aktsioon. Ka Saksamaalt saadi
sõja algul sinna jäänud soomlastest üle
saja mehe. Soomes moodustati värbamiseks põrandaalune
täidesaatev komitee, mis koosnes iseseisvust pooldavatest
vanema põlve esindajatest. Komitees olid esindatud kõik
kodanlikud parteid. Ametlikult jäid kõrvale vaid sotsiaaldemokraadid,
kuid nii mõnedki viimase juhtkonnast aitasid üritusele
aktiivselt kaasa.
Värbamises osales üle Soome hulk tuntud ja austusväärseid
inimesi. See oli venelaste poolt hoolega valvatud maal sõjaseisukorras
väga keeruline, ohtlik ja seiklusrikas protsess. Lõuna-Soomest
sõideti raudteel põhja poole ja sealt liiguti etapiviisi
kas jalgsi või suuskadel põhiliselt Tornio kaudu
Rootsi.
1916. aasta talvel ja
kevadel arreteerisid Vene sandarmid viiskümmend aktivisti
(oli ka surmasaanuid ja haavatuid). Nad vabanesid Veebruarirevolutsiooni
käigus 1917. aastal.
1916. aasta maiks oli Saksamaale läinud lisaks juba sealsetele
veel 1510 meest. Kuid nende hulgas oli ka tervise poolest sobimatuid.
Sellised suunati Saksa tsiviilametitesse. Alles jäänud
1890 mehest osales hiljem Soome Vabadussõjas 1261 jäärgit.
Augustis-septembris 1915 oli Soome vabatahtlike õiguslik
seisund muutunud. Nad muudeti Saksa armee sõduriteks, kuid
vandetõotuse andmist ei nõutud. Neid kohustati Saksamaal
teenima igal pool ja kõigest jõust. Vene ja Soomegi
tookordsete seaduste järgi oli see reeturlik tegevus.
Septembrist 1915 kuni maini 1916 kasutati Soome vabatahtlike väeosade
kohta nimetust Ausbildungsgruppe Lockstedt. Eesmärgiks oli
koolitada Soome tulevase armee võimalikult rohkematele
väeliikidele põhi- ja juhtivjõudusid. Algul
oli selles koolis kaks laskurkompaniid, kuulipildujakompanii ja
pioneerikompanii. Meeste arvu kasvades lisandusid hiljem veel
kaks laskurkompaniid ja välisuurtükiväerühm.
Algkoolituses oli pearõhk siseteenistusel ja riviõppusel.
Hiljem keskenduti laske- ja lahingutegevusele. Ent mõnelegi
oli saksa keel väga raske ning preisilik distsipliin liiga
pedantne. Seepärast koolitati saksa ohvitseridele ja allohvitseridele
abiks ka soomlasi. Viimaste jaoks kehtestati koguni oma auastmestik:
Hauptzugführer, Oberzugführer, Zugführer, Gruppenführer
(rühmaülem), Hilfsgruppenführer. Kõige kõrgema
aukraadi sai Erik Jernström, teise 19, kolmanda 46, neljanda
(rühmaülema oma) 196 ning rühmaülema asetäitja
aukraadi 274 soomlast.
Olen koos soomlastega käinud sealkandis otsimas nende jäägritest
isade võitlusteid. Asja tegi raskemaks see, et tollal kasutati
lätikeelsete kohanimede asemel saksakeelseid. Laste teadvusesse
olid juba maast-madalast juurdunud isade jutud lahingutest Aa
jõe ääres. Et tegelikult oli see Lielupe jõgi,
polnud keegi kuulnudki.
Ka Eesti Vabadussõjas kasutati võitluses Landeswehriga
saksakeelseid kohanimesid. Omamoodi kuulsaks said sõdurite
mälestustes võitlused Tireli soodes. Olen lätikeelsetelt
kaartidelt seda kohta otsinud ja pole täpselt leidnud, sest
see sõna ise tähendabki läti keeles sood.
Lätimaal langes 11 soomlast, üks oli surnud haavadesse,
üks jäi kadunuks, haavata sai 49 meest. Rohkesti oli
haigestunuid, eriti tuberkuloosi, sest toit oli olnud soomlastele
ebapiisav ning kaevikutingimused viletsad. Sellesse suri 15 meest.
Märtsis 1917 toodi pataljon rindelt ära, et jätkata
koolitust garnisoni-, kuurort- ja turismilinnas Liepajas, kus
selleks olid üsna head võimalused (muidugi välja
arvatud Vene sõdurite endised kasarmus, mis kubisesid söödikutest).
Eesmärk oli anda igale jäägrile vähemalt allohvitserikoolitus.
Siin treeniti mehi mootorratturvirgatseiks, auto- ja mootorpaadijuhtideks,
õpetati raudteeteenistust, anti oskusi hävitus-, partisani-
ja sabotaažitegevuseks. Üks mees sai koguni lenduri
väljaõppe.
Heikki Nurmio kirjutas sõnad Jäägrimarsile, millele
muusika lõi Jean Sibelius. Sellel marsil oli suur tähtsus
jäägrite ühtekuuluvustunde kindlustamisel ja Vabadussõja
vaimustuse õhutamisel.
|
Rindevõitluse kogemuste
saamiseks lähetati 1916. aastal soomlased Riia lahe äärsele
rindele, kus tuli vastamisi olla vene üksustega. |
Soome Vabadussõda
ja jäägrid
Pärast Veebruarirevolutsiooni
(nagu eesti ajalookäsitluses on harjutud ütlema), märtsis
1917, kui Venemaal kukutati tsaar ja võimule tuli Ajutine
Valitsus, sai Soome oma endise autonoomia täielikult tagasi.
Kuid varsti tekkisid Soome Eduskunna ja Vene Ajutise Valitsuse
vahel konfliktid. Ja kui Eduskund oli 18. juulil 1917 võtnud
vastu seaduse, mille järgi Soome siseasjade lõplik
otsustamisõigus kuulub soomlastele endile, saatis Ajutine
Valitsus Eduskunna laiali.
Kui sama aasta oktoobris said kodanlikud erakonnad Eduskunna valimistel
senise sotsiaaldemokraatide enamuse vastu valimisvõidu,
püüdsid viimased end maksma panna revolutsiooniliste
vahenditega. Sotsiaaldemokraatide radikaalne tiib – punased
– omandasid parteis üha suurema ülekaalu ning hakkas
organiseerima punakaarti. Vastukaaluks moodustasid kodanlikud
jõud kaitseliidu.
6. detsembril 1917 kuulutas Eduskund Soome iseseisvaks vabariigiks,
mida 1918. a esimestel päevadel tunnustasid nii Venemaa,
Rootsi kui ka Prantsusmaa. Kuid nagu Eestiski, tuli soomlastel
tegeliku riikluse kättevõitmiseks maha pidada Vabadussõda.
Erinevalt Eestist, kus vastaseks oli peamiselt Vene Punaarmee,
jagunesid soomlased ise suuresti kahte leeri ning nende sõjal
oli tugev kodusõja iseloom. Punaste poolel võitles
ka 65 000 Soomes paiknevat Vene sõdurit.
Mõlemad pooled valmistusid võimalikuks relvastatud
kokkupõrkeks. 15. jaanuaril 1918 volitas Eduskund kindral
C. G. Mannerheimi moodustama Põhja-Soomes kaitseliidu baasil
valitsusväed ja asuda neid juhtima. 28. jaanuaril 1918 puhkes
Venemaast lahkulöömise vastaste, Soome punaste nn revolutsioon
Vene enamlaste toetusel. Helsingis moodustati rahvakomissaridest
koosnev valitsus K. Manneriga eesotsas. Eduskunna osa säeti
etendama 35-liikmeline nn töörahva peanõukogu.
Punased haarasid võimu Helsingis ja kogu Lõuna-Soomes,
kavatsusega teha seda kogu maal.
Osa Valge-Soome Eduskunna liikmeid oli Vaasas moodustanud ajutise
valitsuse (Vaasa senat). Punaste võimuhaaramine kogu Soomes
aga ebaõnnestus, sest 28. jaanuari öösel õnnestus
valitsusvägedel relvitustada Põhjamaal asuvad venelaste
üksused. Esimesed lahingud kaitseliidu ja punakaardi vahel
toimusid jaanuari lõpul.
Rootsilt küsiti ametlikult abi, kuid ei saadud. Siiski aidati
sealt valgeid silmapaistval määral. Samasugune situatsioon,
muide, kordus ka Talvesõja ajal.
Mis oli vahepeal saanud jäägritest? Juba 1917. a sügisel
saadeti jäägrite väikesi eelrühmi koos relvalastidega
salaja sakslaste laevadega Soome. Relvad peideti väikesaartele.
Soome iseseisvaks kuulutamine
6. detsembril 1917 pidanuks jäägritele avama kodutee.
Siiski viivitasid sakslased nende ärasaatmisega, soovides
mitte takistada parajasti Brest-Litovskis toimuvaid rahuläbirääkimisi
bolševikega. Olukorras, kus lisaks Nõukogude Venemaale
tunnistas Soome iseseisvust ka Saksamaa, saadeti Saksa sõjaministri
5. veebruari 1918. a käskkirjaga jäägripataljon
laiali. Uueks ülemaks sai Soome kolonelleitnant Wilhelm Thesleff,
kes oli saabunud Liepajasse Soome valitsuse volinikuna.
Enamik jäägreid saabus Soome Vaasasse laevadel 25. veebruaril
1918, täpselt kolm aastat hiljem, kui esimesed neist olid
jõudnud Lockstedti. 26. veebruaril esines jäägripataljon
Vaasas paraadil kindral Mannerheimile algkoosseisus viimast korda.
Seejärel jagati nad üle Soome laiali.
Võis ju karta, et ka jäägrid jagunevad kahte
leeri, kuid siiski asusid ka peaaegu kõik soome tööliste
hulgast pärinevad jäägrid seadusliku valitsuse,
Valge-Soome poolele. Saksamaale jäi erinevatel põhjustel
veel 400 meest, kellest enamik töötas tsiviilteenistuses,
viibis haiglates või tervisepuhkusel. Enamik pöördus
Soome tagasi veel samal või järgneval aastal. Kümned
neist jõudsid ka Vabadussõja rinnetele.
Soome Vabadussõda oli lühike, kestes vaid mõne
kuu, aga see-eest väga verine. Märtsis osales mõlemal
poolel lahingutes umbes 70 000 meest. Mõlemal poolel
langes umbes 7000 meest. Punane ja valge terror, vangilaagrite
olud ja surmaotsused tõid kaasa ligi 30 000 soomlase
surma. Seda ei saanud unustada kumbki pool. Alles Talvesõda
suutis soome rahva uuesti ühendada.
Jäägritest moodustati kolm kaherügemendilist jäägribrigaadi,
kuhu kuulus 18 jäägripataljoni, mille komandörideks
olid jäägriohvitserid. Suur osa jäägritest
jätkas väljaõpet ja tegutses kompaniiülematena.
Kujunenud olukorras oli loogiline, et Eduskund kutsus Soomele
appi ka Saksa vägesid, kelle tegevus kiirendas sõja
lõppu, kuid ei olnud võidus otsustavaks jõuks.
Soomes sai
von der Goltzist positiivne kangelane
1. aprillil maabus Vaasas
10 000-meheline Saksa Idaarmee diviis (12.Landwehrdivison),
mida juhtis kindral Rüdiger von der Goltz. Veidi selle meile,
eestlastele nii problemaatilise isiku kohta.
R. von der Goltz (sünd. 8. dets. 1865, surn. 3. apr. 1930
Berliinis), teenis pikemat aega Saksa kindralstaabis ja määrati
1911. a rügemendiülemaks. Võttis rügemendi-
ja brigaadiülemana 1914–1918 osa Esimesest maailmasõjast
nii lääne- kui ka idarindel, ülendati 1916 kindralmajoriks.
Tegutses koos Soome valgete vägedega kuni Soome Vabadussõja
võiduni, lahkus pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni
Soomest ja oli 1. veebr kuni 14. okt 1919 Lätimaal Saksa
korpuse ülemaks. Vallutas oma saksa vabatahtlikest koosneva
väega (peamiselt nn Rauddiviisist ja Balti Landewehrist)
22. mail 1919 Riia. Landewehri väeosad olid eelmisel kuul
kukutanud K. Ulmanise Läti Ajutise Valitsuse ja selle asemele
seadnud uue, eesotsas saksameelse pastori A. Niedraga.
Hoolimata liitlaste sõjaliste esindajate vastuseisust,
ühendas von der Goltz Landeswehri Rauddiviisiga ja püüdis
okupeerida kogu Lätit. Ta alustas Eesti Vabariigi vägede
vastu pealetungi 19. juunil 1919, kuid purustati juba 22. juunil.
3. juulil tehtud vaherahu kohustas von der Goltzi Riiast lahkuma,
tegevust jätkas taas K. Ulmanise valitsus. 1919. aastal võitlesid
kindrali väe jäänused edasi polkovnik Pavel Bermont-Avalovi
väegrupis, püüdes vallutada Riiat, kuid eestlased
panid nende edasitungi oktoobris seisma. Von der Goltz, kes osales
1919. a sõjategevuses nii enamlaste kui Eesti ja Läti
rahvusvägede vastu, pidi lätlaste nõudel sama
aasta oktoobris maalt lahkuma.
Seevastu Soomes sai von der Goltzist positiivne kangelane. Tema
diviis vallutas punastelt kolmepäevases lahingus tagasi Helsingi
ning ta võis nautida sealsete elanike imetlust. Diviisi
võidukas lahingutee jätkus koos Mannerheimi vägedega,
kuid võiduparaad 16. mail Helsingis tähistas Soome
Vabadussõja lõppu. Võib õigusega öelda,
et just jäägrite panus Soome Vabadussõjas oli
otsustav. Nemad moodustasid Soome sõjaväe juhtkonna
tuumiku ja vaimse selgroo. Sõjas osalenud 1261 jäägrist
langes 127 ja sai haavata 238.
Sõja ajal oli
Saksa mõju Soomes tunduvalt tõusnus, jätkudes
ka pärastpoole, mistõttu Mannerheim lahkus ülemjuhataja
kohalt. Eduskund valis riigihooldajaks vanameelsete, 1918. a asutatud
koonderakonna juhi ja saksasõbraliku poliitiku Pehr Evind
Svinhufvudi. 1918. aasta augustis otsustas Eduskund moodustada
Soomest kuningriigi ning oktoobris otsustati kutsuda Soome kuningaks
Hesseni prints Friedrich Karl. Kui aga keskriigid 1918. a novembris
sõjaliselt kokku varisesid, sai Svinhufvudi poliitika terava
kriitika osaliseks ja ta lahkus ametist. Detsembris astus tema
asemele Mannerheim, kes suutis äratada Soome vastu usaldust.
Juunis võttis Eduskund vastu uue põhiseaduse, mille
alusel sai Soomest vabariik. President K. J. Ståhlbergi
ajal sõlmis Soome 14. oktoobril 1920 Tarus rahulepingu
Nõukogude Venemaaga.
Jäägrid aga jätkasid sõdade vahelisel ajal
oma haridusteed ning etendasid juhtivat osa ka reservohvitseride
väljaõppel, sõjaväe ja kaitseliidu arendamise
ning tugevdamisel. Talvesõja alguseks oli elus veel 1282
jäägrit. Neist, keskmiselt 50-aastastest meestest, osales
sõjas 730. jätkusõjas sõdis veel 710
meest. Võib-olla aitab jäägrite osa Soome ja
tema sõjaväe ajaloos kõige kõnekamalt
näidata fakt, et jäägrite seast võrsus Soome
kangelaslikule armeele tervelt 49 kindralit (kirjutan veel kord
arvu „nelikümmend üheksa” sõnadega,
et mõni lugeja ei peaks seda trükiveaks), 811 ohvitseri,
540 allohvitseri ja 36 karastunud sõdurit.
* * *
Kasutatud kirjandus:
Jääkärien elämäntyö itsenäisyyden
puolesta. Jääkäripataljoona 27:n Perinneyhdistys
r.y. – Föreningen Jäger bataljon 27:s Traditioner
r.f. Kirjapaino: Madonas Poligrafists, Riika 2004.
|
|
|
