|
|
|
Harald Nugiseks Eesti Rahva Tänumedali
tseremoonial Tori kirikus, 19. oktoobril 2008. Foto Erki Nurk.
|
Eesti Rahva Tänumedal
Harald Nugiseksile
Tekst: Jaanika Kressa
19. oktoobril leidis
Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus aset eriline
autasustamistseremoonia. Eesti rahvas austas oma suurimat elavat
sõjasangarit, Rüütliristikavaleri kapten Harald
Nugiseksi. Loomulikult polnud kohal ainsatki Eesti riigi esindajat.
Nugiseks
hindab rahva antud medalit seni saadud ristidest rohkem
Harald Nugiseks käis
Tori kirikus Eesti Rahva Tänumedalit vastu võtmas
koos abikaasa ja tütretütretütrega. Mari Süda
ei tulnud oma vanavanavanaisa saatma juhuslikult – ta on
aidanud sõjasangaril arvukat kirjavahetust pidada ja teinud
koolis uurimustöö Harald Nugiseksist. Nii teab Nugiseks,
et gümnaasiuminoored pakuvad küsitluses teda huupi küll
kirjanikuks, küll kunstnikuks, kuid Teisest maailmasõjast
on teadmisi vähestel. Ajalugu lihtsalt ei õpetata.
„Kas kartusest, mis juhtub siis, kui noored teada saavad,
et nende vanavanaisad polnudki mingid hirmsad fašistid, vaid
hoopis vabadusvõitlejad? Mida küll peab mõtlema
noor põlvkond, kui meie omad riigijuhid meid, Eesti piiri
kaitsjaid, häbenevad?” küsib Harald Nugiseks.
Tänumedal
on kõige tähtsam
„Seda medalit ma
pean kõige tähtsamaks. Seni oli Rüütlirist
mu kõige kõrgem autasu, kuid nüüd ma hindan
kõrgemaks Eesti Rahva Tänumedalit – see on mu
oma rahva antud,” ütleb Harald Nugiseks liigutatult,
näidates kullast medalit, millel Eestimaa kontuurid.
Kuigi seni on meediast läbi kõlanud niisugused väited,
nagu ei oleks Nugiseks Tänumedalit tahtnudki ega peaks ta
ka oma Rüütliristist lugu, on tegelik olukord vastupidine.
Nugiseks on rindemees ja mitte sõnasepp. Seda enam loeb
see hetkeilme ta näol, mis tekib, rääkides nendest
autasudest. Elav, tuline, korraks peaaegu põletav pilk
87-aastase vabadusvõitleja silmis on ise kulda väärt.
Kes seda on näinud, see teab, et tunnustus on antud õigele
mehele, vaprale ja otsekohesele inimesele, kes ei hakka meeldida
tahtes roomama, sest pole seda kunagi teinud.
Nugiseks tunnistab, et ta ei mõista poliitikute keerutamist.
„Ma ei taha Eesti valitsust küll kiruda, aga mul on
nende pärast piinlik,” ütleb ta. Olles teeninud
ka Eesti Kaitseväes, on ta saanud kaitseministeeriumilt suure
hunniku igasuguseid riste. Tema isiklikus kogus leidub arvukalt
ka väliseesti vabadusvõitlejate riste, üks rist
EELK-lt ja muidugi need Suur-Saksamaa omad, aga ei ühtegi
Eesti Vabariigilt.
„Ma ei ole kollektsionäär, seda ütlesin ka
president Rüütlile, kes mulle pikalt seletas, et tema
ei saa mulle riiklikku autasu anda. Lennart Meri ütles, et
tema ei saa, sest Lääneriigid ei mõista. Ilves
pole minuga sel teemal rääkinud, tema vanemad pääsesid
aga samuti 1944. aastal Läände just seetõttu,
et meie, piirikaitsjad, rinnet kinni hoidsime,” räägib
Nugiseks.
Olukord on piinlik. Harald Nugiseks sai sõdurivapruse eest
Raudristi Rüütliristi Saksamaalt, kuigi kaitses Eestit.
Kui sõda oleks võidetud, oleks ta saanud ka mõisa
(kaotuse puhul sai meie sangar 13 aastat sunnitööd).
Harald Nugiseks pole Eesti riigi peale isiklikult solvunud, pigem
muretseb ta endast nooremate pärast, kes selles võltsis
maailmas tõde teadmata või seda salates edasi elama
peavad. Teises Vabadussõjas võidelnud mehed tuleb
võrdsustada esimeses Vabadussõjas võidelnutega,
sest mõlemad võitlused on peetud Eesti vabaduse
eest.
|
Tänumedali kätteandmise
tseremoonia kutse. |
Narva ruumis
ühise vaenlase vastu
1921. aastal Järvamaal
sündinud Harald Nugiseks ei olnud sõjaväelane.
Ta oli pere noorim laps, õppis Türi aianduskoolis
ja Paide kaubanduskoolis, läks punamobilisatsiooni eest metsa
ja nägi pealt, kuidas bolševikud põletasid maha
tema kodutalu, kus Harald võis lugeda endast tagasi 10
põlve Nugisekse.
Punased oli märatsenud, tapnud ja põletanud kõigis
paigus üle Eestimaa. Ja muidugi oli leidunud ka eestlastest
äraandjaid ja pealekaebajaid. See oli uskumatu ja sõnulseletamatu
terror, mille peatas Saksa vägede saabumine.
Liitumine vabastajatega, et surmavaenlasele kätte maksta,
oli loomulik. 20-aastasest Harald Nugiseksist sai esmalt 185.
Idapataljoni sõdur, Eesti Leegioni sõdurina sai
ta esmalt sõjalist väljaõpet Heidelaagris,
seejärel Lauenburgi allohvitseride koolis.
1944. aastal muutus Narva ruum paigaks, kus Euroopa vabatahtlikud
ühiselt võitlesid bolševismi vastu. Rahvas ulatas
rahvale käe ja ühiselt kanti raskus. Harald Nugiseks
jõudis oma meestega Neveli alt Narva alla veebruari keskel,
1. märtsil algas Vaasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea vallutamine,
kus Nugiseks võttis ohvitseride Rõõmussaare
ja Lumera haavata saades ise juhtimise üle.
“Narva ruumis olevad väed eraldusid 18. armee koosseisust
ja nimetati ümber Narva armeegrupiks ja sellest ajast sai
Narva rinne võitlussümboliks. Paigaks, kus Euroopa
vabatahtlikud koos saksa relvavendadega seisid järjekordse
mongoliidse, idahordide, tungimise vastu Euroopasse,” kirjutab
veebilehel www.eestileegion.com Andri Ollema. See südamega
koostatud lehekülg annab palju põhjalikku informatsiooni
nii Harald Nugiseksi kui ka teiste sõjasangarite kohta.
Ja mitte ainult informatsiooni, vaid ka tunnistust, et eestlased
oma sangareid ei unusta. Noor põlvkond astub vanaisade
jälgedes, selleks on kogunetud Eesti Leegioni Sõprade
Klubisse, et ütelda vanadele vabadusvõitlejatele:
“Teed Teie võitluspaikadesse, mille pinnas on väetatud
parimate poegade verega, ei tohi rohtuda iial!”
Venelane
oleks palju varem Eestisse tulnud
“Miks mulle anti
Rüütlirist selle pisikese jupi, selle kraavi tagasi
vallutamise eest? Sealt oli ette nähtud Eesti vallutamine!
See üksus, keda me kinni hoidsime, ei suutnud oma ülesannet
täita,” räägib Harald Nugiseks.
Mis oleks juhtunud siis, kui Narva all poleks suudetud bolševikke
seitse kuud kinni hoida? Kui poleks appi tulnud flaami, hollandi,
taani, norra, rootsi ja teised vabatahtlikud?
“Venelane oleks palju varem Eestisse sisse tulnud, need,
kes Narva all aitasid – iga mees oli meile tähtis! 70
000 inimest pääses minema,” ütleb Nugieks.
Harald Nugiseks suhtleb oma relvavendade ja teiste Rüütliristikavaleridega
üle maailma. Inglis- ja saksakeelseid kirju 27 välisriiki
aitavad saata tütretütar ja tütretütretütar.
“Ma usun saatusesse, sest ükski kuul mind ei võtnud.
Olen mitu korda mahalaskmises olnud, ja siin ma olen, laua ääres
jälle,” lausub Harald Nugiseks. “Mul elus imelikud
juhtumised olnud. Käisin Türi aianduskeskkoolis. Täpselt
samas klassis, kus ma õppisin, oli ka minu palat! Peale
seda, kui Vaasa sillapea tagasi vallutasin, anti mulle puhkust.
Ega ma ei teadnud, et selle eest risti sain, tulin puhkusele ja
jäin kopsupõletikku. Siis said puhkusepäevad
läbi ja isal ei jäänud muud üle kui mind lähimasse
haiglasse viia, sest ma ise ei olnud võimeline liikuma.
Haigla, kus ma Rüütliristi sain, oli varem kool, kus
ma õppisin.”
Harald Nugiseks on liigutatud eesti rahva usaldusest. Ta mõistab,
et noored vajavad eeskuju, vajavad sangarit. Nii on ta saatuse
tahtel välja valitud olema oma rahva vabadusvõitluse
sümbol.
„Ju ta peab nii olema, kõik teised juba jalad ees
läinud. Sealsamas, kus olid Paul Maitla lõpupäevad,
olin ma ka kinni, aga mind päästis juuatäis kommunist,
kes tuli ja tõmbas kohe ära rüütliristi
ja viskas pori sisse – tema ei teadnud, mis see on. Esimese
klassi raudristi peale oli nii tige, nõudis, et mis tegid,
et selle said. Rüütliristi pidas vist mingiks kellukeseks,”
muigab sõjasangar.
Jutt, et eestlasel Tšehhis Rüütlirist kaelast tõmmati,
läks aga maailmas laiali. Saksamaal oli üks Rüütliristi
kavaler, SS-Haupsturmführer Günther Mierwald, kellel
oli vähk, tema saatis oma Rüütliristi mulle. „Mina
pole seda meest silmast silma näinud, võlgnen tänu
Marianne Sihverile, kelle kaudu asju aeti. Rüütlirist
käis käest kätte ja mina sain ta Pärnu postkontorist.
Tuli kiri, kirja sees rist, lint taga. Ma olen kirjades igasuguseid
asju saanud ja kirjakandjad toovad kirjad alati kohale ka siis,
kui aadress puudulik on, nad ei tee sellest numbrit, et ma olen
Saksa sõjaväes olnud,” jutustab Harald Nugiseks.
Julgete nimed
on raamatus
Tänumedali raamatut,
kus kirjas toetajate nimed, on Nugiseks jõudnud põhjalikult
uurida.
“Siin on huvitavaid nimesid, kõvu mehi. Mulle on ka
hiljem palju helistatud ja küsitud, kus saaks veel toetusallkirja
anda, neile olen vastanud, et see aeg on juba möödas,”
räägib Eesti Rahva Tänumedali kavaler. Temagi kõrvu
on jõudnud jutud, et paljud ei julgenud alla kirjutada
kartusest, et sellest võib saada uus küüditamise
nimekiri. Isegi endiste relvavendade hulgas on leidunud neid,
kes on halvustavalt öelnud, et see oli ninanipsu andmine
valitsusele.
“Paljud ütlevad ka, et polegi kuulnud. Aga väga
huvitavaid nimesid, kõvu mehi on allakirjutanute hulgas,”
kinnitab Harald Nugiseks.
“Viimasel leheküljel kirjutab proua Asta Luksepp Elvast
aga nii südamesseminevalt, et ma pidin kohe telefoni võtma
ja talle tänuks helistama,” ütleb Harald Nugiseks
liigutatult.
Eesti Rahva Tänumedali ideega tuli kevadel välja Vaba-Sõltumatu
Kolonni Nr 1 esindaja Ain Saar Jüri Kuke mälestuskonverentsil.
Kolonni üleskutsega ühinesid ridamisi veel 10 organisatsiooni:
Eesti Leegioni Sõprade Klubi, Eesti Iseseisvuspartei, Eesti
Rahvuslik Liikumine, ajaloohuviliste seltskond MTÜ Uus Euroopa
ja kuus sõjameeste piirkondlikku organisatsiooni: Eesti
Sõjameeste Sakala Ühing, Võrumaa Sõjameeste
Ühendus, Läänemaa Vabadusvõitlejate Ühendus,
Eesti Vabadusvõitlejate Rakvere ühendus, Eesti Leegioni
veteranide Virumaa klubi ja Põlvamaa Vabadusvõitlejate
Ühendus.
Eesti Vabadusvõitlejate Liidul Eesti Rahva Tänumedali
üritusega ühinemiseks mehemeelt ei jätkunud.
„Andsime kapten Harald Nugiseksile, kellel tervis kehv, lubaduse,
et tseremoonia mahutame ühe tunni raamidesse – seega
polnud sõnavõtud võimalikud. Selle otsuse
kiitis heaks ELSK foorum, kes leidis, et medalitseremoonia pole
kõnekoosolek,” meenutab Ain Saar. Nii toimuski vaid
kaks ettekannet: Andri Ollema pöördus oma tervituskõnes
Harald Nugiseksi poole ja ütles talle ära need tänusõnad,
mis oleksid juba ammu pidanud kõlama Eesti Vabariigi juhtide
suust. Ain Saar selgitas Tänumedali loomislugu ja tänas
toetajaid.
Mälestusplaat
elavale
30. novembril leidis
Tori kirikus aset veel üks vabadusvõitlejatega seotud
sündmus. Avati mälestusplaat neljale Rüütliristi
kavalerile, kuid plaadil on vaid kiri “Eesti kaitselahingute
kangelastele”. Sellel seisavad nimed lahkumise järjekorras:
Paul Maitla, Harald Riipalu, Alfons Rebane ja Harald Nugiseks.
Oli tõesti õõvastav vaadata, kuidas avati
mälestusplaat elavale mehele! Ja mis on üks mälestusplaat
Rahva Tänumedaliga võrreldes!
Tegelikult leidis sel pühapäeval Toris aset korraline
esimese advendi jumalateenistus koos armulauaga, millele järgnes
Tori Kihelkonna Muinsuskaitseseltsi 20. aastapäeva tähistamine.
Rüütliristi kavaleridele pühendati aega alla kahe
minuti, mis kulus Vabadusvõitlejate Liidu esimehe Gunnar
Laeva tervitusele: “Head inimesed! Nende nelja Eestimaa mehe,
kelle nimed on kirjutatud täna siin avatud plaadile, elukäik
ja elusaatused on olnud erinevad. Kuid ühine on neis olnud
see, et Eestimaale traagilisel hetkel, Teises maailmasõjas,
kui oli vaja astuda relvaga välja, et kaitsta Eestimaa piire
ja taastada kaotatud riiklik iseseisvus, siis nad astusid välja
ja sooritasid kangelastegusid, mille eest neid autasustati kõrgete
riiklike ja sõjaliste autasudega,” rääkis
Laev ja asetas lilled vastavatud plaadi juurde Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu ja 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi veteranide poolt.
Kuhu ja millal oma lilled panevad teised, nende hulgas Maitla
ja Rebase perekonnad, oli korraldajatele ükskõik,
sest Pärnumaa Muinsuskaitse juubel läks hoogsalt edasi.
Sõjasangaritest rohkem ei räägitud.
Miks korraldas Vabadusvõitlejate Liit mälestusplaadi
avamise jumalateenistuse ja muinsuskaitse juubeli varjus, miks
oli see taas üks salastatud ettevõtmine, ei soostunud
kahjuks Gunnar Laev kommenteerima.
Tori kirikus on ka Harald Nugiseksi pronksbüst, mille avamine
oli 20. oktoobril 2007. “Minult on küsitud, miks skulptori
loodud töös on raske ära tunda auväärset
sõjameest, miks on büst paigaldatud „nurga taha”,
miks on ta riietatud Eesti kaitseväe vormi, miks ehib Eesti
kaitselahingute kangelase rinda Tori Kiriku Taastajate Ühenduse
teeneterist? Ma ei tea õigeid vastuseid, küllap oskavad
kõike selgitada büsti loomisega tegelenud inimesed,”
kommenteeris Kuno Raude.
Vastavatud mälestusplaati kirjeldab arhitekt Raude järgmiselt:
“Plaadi ülaservas paikneb sõjaaegse Saksa riigi
kõrgeimat sõjalist autasu, Rüütliristi,
meenutav kujutis, millelt puuduvad Rüütliristile omased
sümbolid. Plaadi alaservas on kujutatud Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu logo koos tekstiga „Eesti Vabadusvõitlejate
Liit”.”
Raude meelest oleks tulnud kivisse raiuda ikka ehtne Rüütlirist,
mida annetati vaid sõjaväljal ülesnäidatud
ülima vapruse eest. “Mis toimub eestlase hinges, meie
riigis?” küsib ta.
EVL ja ELSK võiksid
jõud ühendada
Eesti Leegioni Sõprade Klubi meesteni
jõudis info Eesti Vabadusvõitlejate Liidu rahastatud
mälestusplaadi avamisest alles hiljem.
„Te pidite taluma tagakiusamist, aga Te ei löönud
kunagi käega – Sini-Must-Valge elas Teie hinges, nagu
elas ka idee vabast Eestist! Te kasvatasite oma lapsi vabaduse
vaimus, uskudes, et kord tõuseb jälle mõõk
ning orjaahelad purustatakse. Teie võitlus lõppes
võidukalt, Eestimaa on taas vaba. Siiski-siiski tuleb veel
läbi käia suur filtreerumisprotsess ja vabaduse altarilt
pühkida okupatsiooni kannupoiste valelik jõuk,”
seisab kirjas nende kodulehel.
Jääb üle vaid loota, et EVL ja ELSK oma jõud
ühendavad ja tulevikus koos tegutsevad. Nagu ütleb Harald
Nugiseks, pole vabadusvõitlus veel läbi ja seda tuleb
jätkata, kuni ametlikult tunnustatakse neid mehi, kes võitlesid
Eesti vabaduse eest.
|
|
|
