|
|
|
Muinsuskaitse kui rahvaks olemise
kaitse vajab taas pjedestaalile tõstmist. Lilledepanek
Konstatin Pätsi sambale Tahkurannas. Arhiivifoto |
20 aastat muinsuskaitsepäevadest
Pärnus
Tekst: Eduard Rajari,
Pärnu Muinsuskaitse Seltsi president 1988–1993
Muinsuskaitseliikumine
Pärnumaal algas 11. aprillil 1987 Pärnu Muinsuskaitse
Klubi loomisega. 11 aktiivset inimest kogunes Pärnu Muuseumi
saali, et vormistada enda tegevus muinsuskaitsest kantud aadete
alla. Nende seas Omar Volmer, Vaike Aller, Urmas Sinkel, Heedi
Nooremäe – kes nüüd on kõik juba meie
tegusid manalast vaatamas.
Nädala pärast
oli meid 23, klubi otsustati nimetada seltsiks, esimeseks presidendiks
sai Tiit Madisson.
Selts ei tekkinud tühjale kohale, varem toimusid kultuuriülikooli
loengud, tegutses Kodulinna klubi, olid koduloolased oma tegemistega,
ilmusid ajalooteemalised artiklid ajalehes, viimastest olid oodatud
Astrid Muinaste Pärnu linna tutvustavad artiklid, siis Rein
Raie ja Lea Tähevälja linnamajade tutvustused jne. Ajaloohuvi
on Pärnus ikka jätkunud.
Muinsuskaitse Seltsi kui organiseeritud tegevuse võlu seisnes
ilmselt tema suurimas eesmärgis: taastada muinsuste muinsus
– Eesti Vabariik (Trivimi Velliste sõnastuses). Algamas
oli muinsuskaitseliikumise tormiline tõus. Muinsuskaitse
Selts kui tollal ainus legaalne rahvuslik ühiskondlik jõud
pidigi saama taasiseseisvumise aateliseks juhiks, eestlaste seni
vaoshoitud lootuste ja ootuste kandjaks.
Üksteise järel, üksteist tegude ja sõnaga
toetades äratasid ühiskondlikud liikumised – Rahvarinne,
roheline liikumine, ERSP, Elu Sõna jt. koos muinsuskaitsjatega
rahva unistuse oma vabast riigist.
12. detsembril 1987 asutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmeskonda
sai juba lugeda tuhandetega. Asendamatut mõju eestluse
taassünnile kujutasid Muinsuskaitseklubide kokkutulekud ehk
muinsuskaitsepäevad. Mitte ainult sütitavate koosolekute,
julgete esinemiste, vaid iseäranis praktiliste tööde,
talgute tõttu, kus nähti ja kogeti, et oma käterammuga
saab paljugi korda saata. Meeldejäävaim neist on kindlasti
Tartu V muinsuskaitsepäevad, kus toodi avalikult lipuna välja
rahvusvärvid. Tartu õhk oli nii pakatav isamaalisusest,
et sellest osasaamine äratas needki, kes seni veel kahtlesid.
Ühe ööga kasvas Tartus Muinsuskaitse Seltsi liikmeskond
üle 10 tuhande.
Sama, 1988. a sügisel toimusid VI Pärnu muinsuskaitsepäevad.
Kui Tartu orienteerus sinimustvalge väljatoomisele, oli Pärnus
pearõhk Konstantin Pätsi mälestuse taastamisel,
tema tähtsuse ja osa lahtirääkimisel Eesti riikluse
sünnil. Nagu paljudel muudel juhtudel, oli siingi sütitajaks
ja julgustajaks meie hea sõber Trivimi Velliste. Pätsi
mälestamise krooniks sai ausamba taastamine Tahkurannas.
Kolm elevil päeva – kirjutas tollal ajakirjandus.Üritusi
oli palju, kõikjale ei jõutud, siiski oli tung teadmiste
ja vaba sõna järele nii suur, et tollane Parteimaja,
Esplanaadi 10, oli tüünelt huvilisi täis. Evald
Laasi kõneles teemal “Kuhu jäid Eesti Vabariigi
kaadriohvitserid”, Toomas Karjahärm Konstantin Pätsi
elust ja tegevusest, Arvo Valton sidus oma loengus ajaloo ja tuleviku,
Mati Õun pajatas meresõjasündmustest Pärnu
lähikonnas, Küllo Arjakas tegi ülevaate teemal
“Salaprotokollist baaside lepinguni”. Loenguid oli Vanalinna
kooli saalis, kuurordi kultuurihoones kõneles Toe Nõmm
Eesti Vabariigi relvajõududest II Maailmasõja eel
ja algul, Rein Ruutsoo “Eesti vaimuelu tippajad 1920–1930”.
Neid teemasid meenutas taas ajakirjanik Tõnu Kann Pärnu
Postimehe veergudel.
Nagu heaks tavaks oli kujunenud, toimusid talgud, teater etendas
Rein Saluri menunäidendit “Minek”, toimus heategevusoksjon,
räägiti Pärnu arengust.
Kahtlemata oli Muinsuskaitseklubide VI kokkutulek see sündmus,
mis sai Pärnu muinsuskaitseliikumise kulminatsiooniks. Seltsi
liikmeskond ulatus selleks ajaks ligi 300-ni. Pidevalt toimusid
koosolekud, loengud, talgud. Selts algatas Pärnu ajaloolise
lipu ja vapi taastamise. Selle märgiks oli Pärnu Muinsuskaitse
Seltsi lipul ja rinnamärgil Linnavolikogu poolt aktsepteerituna
Pärnu vapi kujutis. Ühena esimestest alustasime Vabadussõja
kalmistu taastamist ja ausamba taaspüstitamist. Meie teetähisteks
on kunagise Endla teatri mälestuskivi, millel asub Eesti
Vabariigi esmast väljakuulutamist meenutav tahvel, linnapea
Oscar Brackmanni mälestussammas, mälestuskivi Nikolai
kirikule ja muidugi Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas
ning Vabadussõja monumendi taastamine Alevi kalmistul.
Kõik need tähistavad ühtlasi head koostööd
teiste organisatsioonidega, baltisakslastega, Pärnu linnaga.
Nähtavad
ja jäävad märgid
Suurem osa praktilistest
töödest on kadunud ajalukku ja nende meenutaminegi on
juba ettevõtmine. Väga palju tööd tegime
Pärnu Alevi kalmistu taastamisel. Tõstsime uuesti
püsti mahavajunud riste, sambaid, aedu, puhastasime neid,
värvisime. Ühtlasi rookisime välja võsa
ja korrastasime kultuuritegelaste haudu. Samas uurisime, kes on
Alevi kalmistule maetud, mida on nad head teinud ja millega jälje
Pärnu ajalukku jätnud. Neid, kes on suurde kultuurilukku
jäädvustunud, on siin maetud üksikud. Nimetada
võib Amandus Adamsoni, Johann Heinrich Rosenplänterit,
Hermann Stillmarcki, Frommhold Martensit. Seda enam on vajalik
teada seda hulka inimesi, kes on Pärnu linna hea käekäigu
eest seisnud, selle hariduslikku ja kultuurilist taset kõrgel
hoidnud. Selles, et tänapäeval on Alevi kalmistu üks
eeskujulikumalt hooldatud ja säilitatud kalmistu, on oma
osa ka muinsuskaitse seltsil. Ühena esimestest asusime korrastama
Vabadussõja kangelaste haudu, esialgu küll salaja,
kui aeg ja võimalused avardusid, üha enam ja lõpuks
sai teoks terviklik korrastamine koos ausamba taastamisega, kus
eestvõtjaks jällegi muinsuskaitse selts.
Meie töökäsi jätkus ka väljaspool linna.
Meenuvad talgud Pulli kiviaja asulakoha korrastamisel, Mihkli
kirikuaias, aga ka sõjakalmu korrastamine Mäetagusel
ja palju muudki.
Meil oli aktiivne hariduslik tegevus, loenguid pidasid oma seltsi
inimesed kui ka lektorid väljastpoolt. Viimastest meenuvad
eredamalt Rein Helme ja Hannes Walteri ajalooteemalised loengud.
Kahjuks saame neid tublisid mehi tänada vaid meenutades,
mõlemad on manalamehed. Koos Rein Raiega tehti töid
vanalinnas ja kuulati tema emotsionaalseid etteasteid. Viimased
olid populaarsed ka väljaspool seltsi liikmeskonda.
Sekkusime, võib siiski öelda, et aitasime Pärnu
linnal probleeme lahendada: tõstatasime Endla teatri nime
taastamise, linna lipu ja vapi uuesti kasutusse võtmise,
tänavanimede korrastamise, linna vapimärgi annetamise.
Omaette peatükk Pärnu muinsuskaitse ajaloos on sidemete
taastamine siit välja rändama sunnitud baltisakslaste
ja nende järeltulijatega. Tore ja viljakas koostöö
kestis Heinz Lutheri, Rolf Schmidti, Barbara Fankhaeneliga veel
pikki aastaid.
Kõik
hea ei kesta tavaliselt pikalt
Muutusid ühiskondlikud
olud, enamus poliitikat proriteetseks pidavaid inimesi leidis
rakendust arenevates erakondades. Suurim eesmärk – Eesti
riigi taastamine – oli seljataga. Muinsuskaitseliikumine,
mis oli olnud iseseisvuse eest võitlejate lipulaevaks,
eristas end erakondlikust, poliitilisest tegevusest, keskenduti
kultuurimälestiste kaitsmisele ja propageerimisele, muinsuskaitsele
selle laiemas, rahvuspoliitilises tähenduses. Seltsi jäid
sügava kultuurihuviga inimesed.
Samas süvistuti uuele teemale Ali Rza-Kulijevi eestvõtmisel
– sõjahaudadele. Sellest tegevusest kasvas lõpuks
välja uus organisatsioon, Eesti Sõjahaudade Hooldeliit,
mille presidendiks eelnimetatu sai. Nii lahustus pikapeale seltsi
liikmeskond, jäid passiivsed kuulajad, enamasti eakad inimesed.
1997. aastal pidasime oma 10. aastapäeva. Juba siis oli selge,
et endist Muinsuskaitse seltsi enam ei ole. Vaja olnuks uut, energilist
juhti, uusi eesmärke, uutlaadi tegevust. Seda ei tulnud.
Üha raskem oli inimestel majanduslikult toime tulla, aega
ühiskondlikule tegevusele ei jätkunud. Tegime ka ise
vigu. Keskendusime liialt sammaste püstitamisele, mingil
ajal oli vajalik, et kogu aur nende peale läheks, kuid muu
tegevus oli pärast raske taastuma. Seetõttu jäi
mõnigi seltsist eemale. 1995. aastal käivitatud Muinsuskaitse
Kogust, mis oleks ühendanud maakonna muinsuskaitsetegevuse,
ei saanud asja. Asja ei saanud ka oma kodu ehitamisest. Mahukamaid
töid selleks tehti heauskselt, linnavalitsuse lootustandvate
lubaduste najal nii Pühavaimu 8 keldri, Kuninga 28 keldri
kui ka Kuninga 26 korrastamistöödel. Peale selle, kui
tööd tehtud, leiti ruumidele ärilised otstarbed.
Kodutuks jäämine ruineeris suuresti seltsi liikmete
entusiasmi ja siis, kui tuli aeg mittetulundusühingud ümber
registreerida, jätsime selle tegemata ning saatsime seltsi
erru.
See oli radikaalne samm ja nagu arvata oli, tekkis muinsuskaitseliikumine
üsna varsti taas. Tekkis kaks uut seltsi, üks Tiina
Tojaku ja antikvaar Olaf Esna eestvõttel, teine ehitusettevõtja
Kalmer Paalese juhtimisel. Mõlemad seltsid tegid omi tegusid,
mul on siiani ühe suurema ettevõtmisena meeles Eliisabeti
kiriku aknapesu. Kaua ei võinud selline eraldatus kesta
ja nii toimus ühinemine. Kahjuks ei toonud ühinemine
endaga kaasa uusi tuuli. Selts küll toimib, kuid puudub tulevikku
vaatav suunitlus, pole noori kaasalööjaid, pole uusi
ideid ega uusi juhte. Muinsuskaitse pole populaarne, muinsuskaitse
kui mõiste on muutunud põhjendamatult sageli sõimusõnaks
ja seda paljuski riikliku muinsuskaitse mitte alati kõige
õigema poliitika tõttu.
Praegu teeb muinsuskaitse selts aktiivset koostööd koduloolaste
seltsiga, on toimunud ühiseid üritusi, töid, ekskursioone,
loenguid. Seega peaks olema kõik ajaloohuvilised ühe
laua ümber koondunud ja see annab lootust, et paremad ajad
on veel ees.
10. aastapäeva kõnes mainisin, et tuleb aeg, kus muinsuskaitseseltsidesse
kuulumine on auasi. Meil on küllaga annet õppida vigadest
ja edasi minna.
Väärikas
juubel
20 aastat on möödas
Pärnu muinsuskaitsepäevadest. Väärikat juubelit
kutsusime 11. oktoobril tähistama kõiki endiseid muinsuskaitseliikumises
osavõtnuid, olgu nad missugusest seltsist või ajast.
Päev algas pärgadepanekuga K. Pätsi ja Vabadussõja
ausambale. Kohal oli Matti Päts ja Helbe Merila-Lattik. Edasi
mälestati lahkunud seltsi liikmeid, nende haudadel Metsakalmistul
ja Alevi kalmistul süüdati küünlad.
Õhtupoole sai teoks ajalookonverents, kus esinesid allakirjutanu
ülevaatega seltsi tegemistest, praegune seltsi esimees Olaf
Esna, Trivimi Velliste sütitas rahvast nagu alati optimismiga
tuleviku suhtes, sõna võtsid Mark Soosaar, abilinnapea
Jane Mets, loenguga esines Küllo Arjakas. Oli tervitusi ja
ei puudunud ka muusikaline osa, Pärnu Muusikakool saatis
esinema flöödiansambli ja noore viiuldaja Edeliis Püttsepa.
Esinemine võeti publiku poolt soojalt vastu.
Tänusõnad siinkohal Pärnu Linnavalitsusele, kelle
toel üritus sai toimuda.
Konverentsi läbis mõte muinsuskaitseliikumise äratusest.
Ajad ja olud on kahtlemata teised kui toona, ühiskonnast
pole aga kadunud valupunktid, mis vajaks uut läbimurret.
Liikumine on ju iseenesest olemas, kuid minetanud massilisuse
ja muutunud kui mitte elitaarseks, siis kitsa ringi asjaks kindlasti.
Kõrvale on jäänud noored. Peaaegu olematu on
side riikliku muinsuskaitsega. Liitumine koduloolastega on kahtlemata
edasiviiv, kuid vajaks laiemat kandepinda, suuremat huviliste
ringi. Tööd jätkuks nii uurijatele kui talgulistele.
Ent peamine on: muinsuskaitse kui rahvaks olemise kaitse vajab
taas pjedestaalile tõstmist.
|
|
|
