Kultuur ja Elu 4/2008

Kultuur ja Elu 3/2008

Eestlased ja Venemaa, venelased ja Eestimaa

tekst: Jaanus Kaljusto

Mina, meie ja nemad - inimsaatused ning riiklikud suhted ajaloohuvilise pilgu läbi

Kas Eesti ja eestlased on süüdi kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus?

2006. aasta hilissügisel olin oma abikaasa saatjana kutsut tema doktoritöö juhendaja, südamekirurgia professori koju koosviibimisele. Eelmistest kordadest eristas seekordset koosviibimist asjaolu, et külalisteks olid valit erinevatesse eluvaldkondadesse kuuluvad inimesed abikaasadega. Seega oli oodata õhtut, kus vesteldi kõikvõimalikel teemadel ning ei pidand lõputult lahkama vaid arstiteaduslikke probleeme.

Esimene häirekell minu hinges kõlas siis, kui toimus külaliste omavaheline tutvustamine. Kuuldes, et oleme eestlased, hakkas ajakirjanikust/saatejuhist kohalik prominent koheselt demonstreerima oma vene keele oskusi. 17 Skandinaavias elat aastat on mulle õpetand, et inimeselt, kes soovib siin sinu kui eestlasega vene keeles rääkida, pole midagi hääd oodata. Kartused osutusid ka sel korral kahjuks tõeks - umbes 5-6 tunnisest koosviibimisest moodustas tubli kolmandiku meie omavaheline vaidlus selle üle, kas Eesti ja eestlased on ikka süüdi kõiges selles halvas, mida Venemaa ja venelased on läbi kogu oma ajaloo üle eland või mitte. Mulle ei meeldi vaielda vene televisiooni nõndanimetet diskussioonisaadete või siis läänepoolset näidet tuues Jerry Springeri stiilis saate formaadis, kus arutelu kui sellist ei toimu, kuna vastaspoole argumente ei kuulata ning püütakse vaid vastasest üle karjuda selleks, et kõlama jääks vaid oma enese ainuõige seisukoht. Kuna tegemist oli kohaliku prominendiga ning minust ehk 10-15 aastat vanema ja umbes 20 kilogrammi võrra suurema keha omanikuga, siis ei vaevand ta end eriti oma väidete kinnituseks argumentide otsimisega ning nende sõnastuse lihvimisega oma mõtetes enne nende ilmale toomist ning selle asemel kasutas ta eelpool mainit diskussioonisaadetest omandet "diskussioonitehnikat". Kõige kaalukamaks argumendiks oli muidugi teade, et nüüd olla ma oma pää kohale vett kogund (norra keelest tema ütlust sõna-sõnalt tõlkides), kuna tema on kirjutand seitse raamatut Venemaa teemal, elab suurema osa igast aastast Moskvas ning teab teiste sõnadega kõike sellel teemal räägitavast minust tunduvalt paremini.

Kuigi vaidluse temapoolne formaat mulle ei istund (kui vaidlus kusagile ei vii, on alati kahju esimesest öeld lausest ka siis, kui sa pole vaidlust ise alustand), ei saand siiski ka vait olla, kuna siis olekski võind teistel külalistel jääda mulje nagu kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka lõpmatus tulevikus ongi süüdi meie väikene Eesti ning sellega koos ka kõik eestlased. Võib-olla olen mina isikliselt tõesti mingis osas Venemaa hädades süüdi ja sellisele süüdistamisele polegi mul midagi eriti asist vastu panna - seda enam, et sellel teemal sõna võtmine oleks mania grandiosa maiguga, aga paraku süüdistati ka kõiki teisi meie seltskonnas parasjagu mitte viibivaid eestlasi kõikvõimalikes surmapattudes (muuhulgas loogiliselt võttes ka minu lapsi, kes pole kunagi Venemaal käind). Kuna nemad ei viibind koosolemisel, siis pidime abikaasaga paratamatult eestlaste advokaadi rolli oma pääle võtma.
Prominendi jutust koorus välja, et tema vanaisa oli Riiast pärit juut ning seetõttu panigi mind üllatama asjaolu, et ta ei teand, millises riigis tapeti mineval sajandil kõige rohkem juute. Selgus, tõsi küll vähem üllatavalt, et ka teised külalised ei teand, et selleks riigiks oli NSVL.

Milliseks kujunes vaidlustulemus, on meil abikaasaga kui erapoolikuil osalejail raske hinnangut anda. Küll aga siirdus prominent pääle 2 tundi "vaidlust" rõdule suitsu tegema ning meie lahkumiseni enam tuppa tagasi ei tulndki. Ju ta siis väsis ära oma kõrgest tasemest allpool paiknevate oponentidega ühes ruumis viibimisest. Hiljem esines pererahvas unisoonselt vabandusega, et meiega ühte seltskonda meie suhtes nii vaenuliku käitumisega külaline oli kutsut (kust võisidki nemad seda ette teada!). Lisaks teatasid nad, et prominendi pool kodus varem analoogsel koosviibimisel viibind inimestena üllatavat neid prominendi äsjakõland vene shovinistlik propaganda kommunistlikus kastmes, kuna nad teavad, millises luksuses prominent ise elab. Kõiki neid fakte arvesse võttes julgen arvata, et Lenin oleks prominendi lahterdamiseks kasutand tõenäoliselt sama väljendit nagu ta tegi mitmete teiste vasempoolse retoorikaga lääne rikkurite iseloomustamiseks - kasulikud idioodid. Mis puutub kommunistliku retoorikaga tegelaste sõnade ja tegude lahknemisse, siis sellise lahkheli eredaks näiteks oli Friedrich Engels, kes olla oma tehastes töölisi julmalt ekspluateerind ning saad rahaga finantseerind muu hulgas Karl Marxi vaimu- ja kirjategevust ning ka Marxi mugavat isiklist hõlpelu.
Kuna ma ei ole kirjutand Venemaa kohta ühtegi raamatut, seitsmest rääkimata, siis mis võiks olla see, mis õigustaks minu osalemist vaidluses norralasest eksperdiga Venemaa teemadel? Veel enam - mis õigustaks nüüd seda, et julgen kirjutada artikli Eesti suhetest Venemaaga, eestlaste suhetest venelastega ning loota, et seda keegi veel lugeda tahaks?

Millistele teadmistele/kogemustele võiks baseeruda minu artikkel?

Hakkan siis ilma igasuguse häbitundeta kirja panema kõike, mis võiks minu kasuks rääkida.
Esiteks olen ma eestlane ning Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, seega olen ma otsene osaleja selles, mis seondub Eestimaa ja eestlastega. Ma olen nagu kõik teised eestlased meie ajaloos - nii hääs kui halvas - osaline, aga mitte kõrvaltvaataja. Kõrvaltvaatajaks olemisel on omad eelised, aga suurimaks miinuseks on see, et kõrvaltvaataja saab olla vaid kriitik ning mitte looja. Ükskõik, kui väike või suur osa meie maa ja rahva ajaloos igalühel meist eestlastest eraldi võetuna ka poleks, oleme me kõik osa sellest ajaloost ning see ajalugu polegi midagi muud kui meie kõigi personaalsete lugude kooslus. Meie, kes me elame täna, teeme oma tänaste tegudega ajalugu oma järeltulijaile nii, nagu meie esivanemate teod said ajalooks meile ning meie järeltulijad omakorda hoolitsevad Eestimaa ja eestlaste loo eest tulevikus.
31 aastat olen eland NSVL poolt okupeerit riigis, selle aja jooksul olen osa saand nõukogude koolisüsteemist, samuti nõndanimetet ühiskondlik-poliitilistest organisatsioonidest kuni komsomolini välja. Valdasin tol ajal vene keelt vabalt nii kõnes kui ka kirjas, kõnes tüüpilise eesti aktsendita. Mis puutub vene keele oskustesse, siis 1979. aastal sain ENSV kõrgkoolide vene keele olümpiaadil II koha. Praegu ei räägi ma vene keelt enam nii ladusalt kui varem, kuna puudub aktiivne kõnepraktika. Küll aga loen vene raamatuid (mida olen teind alates umbes kümnendast eluaastast - enamasti ajalugu ja ilukirjandus) - ning kui vähegi võimalik originaale kätte saada - vaid vene keeles.

Olen neli aastat eland Moskvas. Esimesed kaks aastat vahetult enne kooli minekut kui mu vanemad õppisid Moskvas - säält ka tugev alus vene keele oskusele. Lisaks kaks aastat nõukogude armees, mida teenisin ühes juhtivas sõjaväehospitalis Moskvas, millele omakorda aitas kaasa asjaolu, et läksin aega teenima pääle arstiteaduskonna kolmandat kursust. Kõik tööpäevad möödusid hospitali röntgenosakonnas, kus suhtlesin hospitali taseme juurde kuuluvate meditsiinipolkovnikutega ning mõne üksiku veidi madalama aukraadiga sõjaväearstiga. Õhtused ajad aga möödusid kasarmus omavanuste seltsis (kes olid valdavas enamuses minust mõni aasta nooremad).
Tean, millist elu elasid nõndanimetet venemaaeestlased, kuna minu ema on sündind teisel pool Lämmijärve (kohas, kus järv on kõige kitsam) Solna külas, mis enne oktoobripööret kuulus Mehikoorma kiriku koguduse juurde ning pääle Eesti Vabariigi moodustamist jäi VNFSV territooriumile. Küla oli asutet kuulduse järgi Põhjasõja järgselt rootsi sõjavangide poolt, kes olid põgenend vangikaravanist ning ei suut enam tagasi kodumaale pääseda. Naiseks võeti Eesti- ja Liivimaalt pärit neide. Sellest külast ja külaelanikest ning nende saatusest veidi hiljem pikemalt.

Tean, millist elu elasid nõndanimetet peipsiäärevenelased, kuna minu emaema teine abikaasa oli Nina külast pärit venelane (tema enda väitel olla nende perekonna ajalugu Peipsi ääres vene külas alguse saand Napoleoni vene sõjakäigu ajal vangi langend prantsuse sõdurist). Tema jutustustest tean, milline oli elu Leningradis blokaadi ajal ning kuidas teeniti Laskurkorpuses.

Ma pole kirjutand ühtegi raamatut. Selle aja jooksul, mil ma ei ole neid kirjutand, olen kompensatsioonina läbi lugend suurel hulgal ajaloo raamatuid. Pisiku sain oma emalt, kelle teine haridus oli Moskvas lõpetet Ajaloo-Arhiivinduse Instituut. Nende õppetöö toimus Hrushtshevi sula järelmõju all, mil instituudis õpetati ajalugu baseerudes arhiividokumentidele. Brezhnevi võimule tuleku järgselt hakati kruvisid kinni keerama, sest et instituudi õppejõud näitasid üles nõukogude korrale mitte sobivat vabameelsust. Kuna instituudi õppejõudusid üheskoos ei suut võim enam taluda, siis pandi paika uus juhtkond, kelle töö tulemusena lahkusid senised õppejõud - ühed infarktiga haiglasse ning hauda, teised muudesse kõrgkoolidesse. Ajalugu on mulle alati huvitav olnd (eriti NSVL ajalugu ning Eesti ajalugu XX sajandil), nii et lapsena arvasin, et lähengi ajalugu õppima. Pikkade arutelude järel emaga ning võrreldes arhiividokumentidel põhinevat ning nõukogude võimudele mitte sobivat ajalookäsitlust tollal kõrgkoolides õpetatava ideoloogiliselt mõjutet ajalooga, sai mulle paraku selgeks, et NLKP KK poolt dikteeritavat ajalookäsitlust ei olnd mul mitte mingit tahtmist õppima minna.

Enne sisseastumispaberite viimist arstiteaduskonda andsin korraks järele ema Moskva õpingute ajast pärit sõbranna soovitusele viia paberid sisse Moskva Riiklikusse Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, kuhu mu ema sõbranna oli mulle kindlustand koha oma kõrge ameti tõttu instituudis, oli vaid vaja eksamitele minna, kus ma oleksin neid sooritand spetsiaalses (moodustet nõukogude tippvõimukandjate/ametnike lastest) grupis, kus oleks olnd garanteerit kõikide eksamite sooritamine viitele ning automaatne instituuti sisse saamine. Enne eksamite algust oli mul õnneks võimalus jälgida instituudis valitsevat õhkkonda ning tutvuda ka telgitagustega, mille järel sain aga aru, et see instituut ja need meetodid, kuidas sinna sisse saadi, polnd midagi sellist, mis oleks mulle sobind minu kõrgharidustee alustamiseks. Teatasin emale, et loobun oma tutvustega kindlustet kohast ning annan paberid sisse arstiteaduskonda Tartus. Õnneks oli ema instituudi suhtes samale järeldusele jõund ning ka ema sõbranna ei olnd väga solvund, et ma tema lahkest pakkumisest ära ütlesin. Seda otsust pole ma kunagi kahetsend.

Milleks on seda artiklit vaja?

Kuna ma pole nõukogudeaegse haridusega elukutseline ajaloolane, siis olen saand kujundada oma arusaamise nii idanaabri (mis nime all ta parasjagu just elab) kui ka Eesti ajaloost ning nende riikide vahelistest suhetest, nende suhete iseloomu põhjustest ja tagajärgedest ilma ideoloogilise surveta ning baseerida oma järeldused nende autorite teostel, kelle faktikäsitlus tundub kõige ausam ning loogika usutavam. Jälgides praeguseid EV - VF suhteid jõuan järeldusele, et üha rohkem ja rohkem seisab paljude eesti poliitikute ja ka publitsistide retoorika soovunelmatel ning on tugevasti ideoloogiliselt mõjutet. Idealiseeritakse oma erakonnale (eesti keelse sõnana minu jaoks demokraatlik sarnaste vaadetega vabade inimeste poliitiline ühendus) või oma parteile (traditsiooni ja tänapäeva arvesse võttes tähendab eesti keelse sõnana minu jaoks autoritaarselt juhitavat poliitilist liikumist) või siis selle partei välismaisele sõsarparteile sobivat käsitlust ning tegevusplaanide koostamisel ei võeta arvesse reaaliaid ja ajaloo valusaid õppetunde. Lugedes kommentaare poliitika- ja ajalooteemalistele artiklitele näen üha sagedamini, et ka paljud lugejad on üha rohkem mõjutet nii ideoloogiast kui ka lihtsalt soovunelmatest.

Pääle 17 aastat taasiseseisvust on üha sagedamini näha, et väga paljud ei tea, mida tähendas 50 aastat okupatsiooni. Loodussääduste kohaselt on ühelt poolt üha rohkem ja rohkem neid, kes ei mäleta seda enam - näiteks Alzheimeri tõve tõttu. Teiselt poolt aga hakkavad varsti täisikka jõudma need, kes on sündind juba iseseisvas Eestis ning kes on juba asund sõna võtma erinevais internetifoorumeis nii mitmelgi ajaloolisel teemal omamata argumenteerit sõnavõttude tarbeks ei isiklist kogemust ega ka piisavalt haridust, mida siis püütakse kompenseerida löövate väljenditega. Lisaks on inimesi, kes püüavad õigustada okupatsioonivõime neid inimesi tõenäoliselt taband Stockholmi sündroomi tõttu (Üle 30 aasta tagasi toimus Stockholmis ebaõnnestund pangarööv, mille käigus kurjategijad võtsid pangas viibind inimesed pantvangiks. Pääle mitme päeva möödumist tulid kurjategijad pangast välja ning nende elu kaitsesid snaiperite kuulide eest pantvangid vabatahtlikult oma kehadega, kuna ellujäämise nimel olid pantvangid hakand end üha rohkem samastama kurjategijatega. Stockholmi sündroomiks hakatigi kutsuma seda hingelist seisundit, mis tekkis pantvangides pääle teatavat aega pantvangis viibimist, mille järgselt hakati õigustama kurjategijaid). Kahju, et nii paljudel eestlastel tundub seda sündroomi nõukogude rezhiimi suhtes esinevat. Teised õigustavad nõukogude võimu selle tõttu, et nad olid ise selle võimu aktiivsed käsilased - ühed olid niiditõmbajaiks ja teised täideviijaiks. Ei tohi ka unustada neid kaaskodanikke, kelle esinemisi kuulates/vaadates tekib vägisi mulje, et nende puhul on tegemist idanaabri eriteenistuste pilli järgi tantsijatega, ühed vabatahtlikult (teenistuse nimel või mingil muul eesmärgil) ning teised surve tõttu (kompromiteerivad materjalid?). Interneti kommentaariumides on üks osa sõnavõtjaist kindlasti selliseid, kes on tasulised/elukutselised kommentaatorid. Nende tõenäoliseks ülesandeks on avaliku arvamuse kujundamine ning vastuolude tekitamine/suurendamine teat välismaise organisatsiooni huvides nii lugejate kui ka kommentaatorite hulgas, kusjuures vastavalt hetkevajadusele võidakse õli tulle valada esitades sündmuste kommenteerimisel argumente eestluse ja Eesti riigi suhtes nii poolt ja/või vastu.

Üha rohkem on meie hulgas sinisilmseid, kes usuvad, et Vene Föderatsiooni juhtide ja ametnikega on võimalik asju ajada baseerudes õhtumaisele loogikale ja vaidlusretoorikale. Üsna tihti on meie ajakirjanduses võimalik lugeda meie värskelt ametisse astund ametnike ja poliitikute seisukohti sellest, kuidas on vaja asju VF-ga õigesti ning kõige paremini ajada ning et nemad ongi kõige paremad ametnikud/poliitikud sellise tegevuse ellu viimiseks. Enamasti kaasneb sellise väitega loetelu asjadest, milles on vaja VF-le järelandmisi teha, kuna selliste järelandmiste järgselt minevat asjad kohe-kohe väga hääks. Kui tuua näiteid, siis võib siin mainida meie seni ainukese naisvälisministri deklaratsiooni sel päeval kui ta ministriks nimetati. Ta teatas, et nüüdsest muutub EV nõndanimetet idasuunaline poliitika väga tulemuslikuks, kõik vastuolud VF-ga lahendatakse kiiresti ning seda tänu sellele, et uuel ministril on isikliselt nii hääd suhted VF poliitikutega Brüsseli koridoridest. Suur osa värske ministri aurust järgneva aasta jooksul kulus küll isikliste vastuolude lahendamisele VM personaliga, aga siiski jäi austet ministril nii palju aega üle, et harit inimesena suutis ta õppida selgeks idasuunalise reaalsuhtlemise põhitõe, mida ta siis esitles oma kokkuvõttes pääle esimest ministriks oleku aastat: "Suhetes VF-ga ei sõltu midagi EV-st ning neid suhteid pole võimalik meie poolt mõjutada." Olen selle lause esitand mälu järgi, nii et sõnastus võis olla veidi teine, kuid mõte oli just selline. Seega oli austet ministril vaja nägijaks saamiseks vaid ühte aastat. Paljudel teistel, nagu näha, ei aita aga 17 aastastki.

Pean siin kohe mainima, et tõepoolest, ametliku VF ja selle esindajatega on teoreetiliselt võimalik pidada argumenteerit läbirääkimisi ning nende kaudu ka tulemusteni jõuda. Paraku on VF, nagu ühed aimavad ning teised teavad, eriline ning temaga suheldes peab kasutama erilisi argumente ning retoorikat. Kunagi küsiti ühe targa käest, mis on igavik. Tark vastas, et ta ei tea, mis on igavik, aga ta teab, mis on üks hetk igavikus. Nimelt - kui Maal oleks nii kõrge puhtast teemandist mägi, et selle tipp ulatuks Päikeseni ning kui selle mäe tippu lendaks iga 1000 aasta tagant kaaren ning lööks siis oma nokaga üks kord tipu pihta, siis oleks üks hetk igavikust möödund siis, kui kogu mägi on pulbristund ning mäest poleks enam kübetki järgi. Samamoodi on argumentatsioonitehnika ja -retoorika õppimine VF-ga läbirääkimisteks pikk ja keeruline. Ütlen võrdlusena, et vajalik koolitus koosneks venemaa-suhtlusõppe lasteaiaklassidest, koolist ja ülikoolist, kus igal aastal õpitaks üha keerulisemaid tehnikaid ning pääle ülikooli diplomi saamist oldaks valmis tulemuslike läbirääkimiste pidamiseks. Ma ei hakka kogu õppeplaani siin ruumipuuduse tõttu välja tooma, aga mainin ära, milliste oskuste ja teadmistega võiks lugeda lasteaia esimese aasta kursuse sooritatuks.

Esimese aasta materjal on tulemuslikult omandet siis, kui suudetakse Aafrikas viljapõllu ääres seistes teha argumenteeritult selgeks viljapõllu kallale asund rändritsikate parvele, et see ei sööks farmeri põllul kasvavat vilja jäägitumalt ära, kuna farmer on vilja kasvatamisele aega, vaeva ja raha kulutand ning selle viljaga saaks ära hoida näljahäda tekke Aafrika laste hulgas. Kui rändtirtsud nõustuksid esitusloogika ja argumentidega ja nende esitamise tehnikaga ning jätaksid viljapõllu hävitamata, mille tulemusel sureksid aga ise oma varasemaid egoistlikke plaane häbenedes nälga, siis võikski öelda, et argumentatsioonitehnika on nii hää, et võib sügisel lasteaeda uueks õppeaastaks tagasi minna. Kui sellega aga hakkama ei saada, siis tuleb otsida üks teine tegevusala ning mitte raisata oma ja teiste aega ja raha valdkonnas, mille omandamiseks puuduvad anded.

Selleks, et aru saada, mis teeb Venemaa eriliseks, tuleb teha ekskurss Venemaa ajalukku. Ajalooline kokkuvõte on vajalik nii paralleelide välja toomiseks kui ka selleks, et need nooremad lugejad, kes pole põhjalikult Venemaa ja eriti NSVL ajalugu õppind, saaksid aru ajaloolisest kontekstist ja järjepidavusest meie idanaabri käitumises oma naabrite suhtes. Ei hakka seda tegema nii üksikasjaliselt koos kõigi vajalike viidete ja kirjanduse loeteluga nagu seda peaksid tegema elukutselised ajaloolased. Piirdun oma järelduste välja toomisega mainides ka mõningaid nimesid ja esitades ka üksikuid viiteid allikaile, kus siis soovijail on võimalik tähtsamaid aspekte Venemaa ajalooga seonduvast lugeda üksikasjalisemalt. Kuna ma pole ajaloolane, vaid eestlaste koguloos osalev eestlane, siis toon uuema ajaloo kirjeldamisel välja ka näiteid sellest, kuidas minu ja mu suguvõsa elu on olnd mõjutet Venemaal valitsend oludest. Tänan sellel kohal "Kultuur ja Elu" päätoimetajat pr. Tea Kurvits'at, kes oli lahkelt nõus avaldama minu sellekohaseid mõtteid oma ajakirjas. Artikli pika mahu tõttu (Venemaa ajalugu juba on selline pikk ja mahukas ning temaga suhtlemine on keeruline ning mitmetahuline) avaldatakse üks lõik paberväljaandes ning artikkel tervikuna on siis kättesaadav võrguväljaandes, kus siis need, kes teemast huvituvad, saavad seda lugeda.

Venemaa ajaloost nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik

Enne 800. aastat pääle Kristust olid idaslaavlased killustet ning nende poliitiline/riiklik koondumine toimus alles pääle seda kui rootsi viikingid (väringar - varjaagid) etableerisid end kui vürstid ja kaupmehed idaslaavi aladel, eelkõige Ladogal, Novgorodis, Kiievis ja ka teistel strateegilistel kohtadel veeteel, mis ühendas Skandinaaviat Kreekaga. Mingite allikate/legendide kohaselt olla idaslaavlased, kes ei olevat ise suut oma valitsemisega toime tulla, kutsund varjaagid end valitsema. Selline väide tundub kuuluvat muinasjutu valdkonda, ükskõik kui autoriteetne ei paista ka algallikas olevat. Kui varjaagide uudismaa oleks eelnevalt olnd riiklikult ühendet, siis võiks veel pidada usutavaks, et sellises riigis võidi mingite omavaheliste vastuolude tõttu või paljude võrdsete troonitaotlejate konkurentsi olukorras kutsuda kodusõja ärahoidmiseks valitsejaks keegi väljastpoolt. Kuna aga idaslaavi piirkond oli killustet ning varjaagid asusid valitsema nii paljusid erinevaid kohti korraga, siis tuleks asja nimetada koloniseerimiseks. Ju nad olid oma retkedel Kreekasse näind, et tee ääres oli nii palju maad, mida võis hõlpsalt oma võimu alla saada. Valitsema kutsumise legend võis hiljem alguse saada pigem sellest, et sooviti vene riigi ajalugu nooblimates värvides näidata. Hulga uhkem on olla rahvas, kes on endale valitsejad valind/kutsund/palgand, kui rahvas, keda koloniseeriti võõramaalaste poolt ning keda seetõttu läbi aegade on valitsend vaid võõrad, mis sest et need võõrad on aegade jooksul ise venestund.

Selle idaslaavi piirkonna ülikkond ning esialgne sõjavägi ja kaupmeeskond moodustusid IX sajandi alul seega võõrastest - varjaagidest, kes kehtestasid oma korra ja säädused ning kes esialgu kasutasid ka oma keelt. Rörek (Rjurik) pani alguse dünastiale, mis valitses hilisemaid vene alasid kuni 1598. aastani. Aja möödudes hakati oma lastele panema slaavi nimesid ning X sajandi teisest poolest hakkasid ka valitsejad kasutama oma alamate keelt slaavistudes sellega lõplikult. Siin on ilmne põhimõtteline erinevus praeguse Eesti alaga, mille vallutajad jäid truuks oma keelele ja kommetele ning kus algselt uue võimu vasallidena paigale jäänd kohalikud ülikud saksastusid aegade jooksul.

Kõige suurema mõjuvõimu sai algselt Kiievi vürstiriik Kiiev-Rus, mida vene ajaloolased peavad vene riikluse hälliks ning kellele ukraina kolleegid omakorda vastu vaidlevad. Igal juhul ei ole kindlaid tõendeid idaslaavlaste etnilisele eristumisele ukrainlasteks, venelasteks ja valgevenelasteks enne XIV - XV sajandit.

Põhilisteks kaubandusartikliteks olid mesi, vaha ja karusnahad. Lisaks teeniti kaubateede valitsemise tõttu (transiitkaubandus!). Varjaagidest vürstid võitlesid naabrite vastu ning konsolideerisid riiki sisemiselt. Kuna vürstidel oli enamasti palju lapsi, siis toimus ka pidev verine võimuvõitlus sugulaste vahel.

Esimese ja teise aastatuhande vahetusel sõlmis Kiievi vürst Vladimir sõjalise liidu Bütsantsi keisri Basileios II-ga, võttis tema õe endale naiseks ning asus kreeka ja bulgaaria preestrite abil juurutama oma riigis kristlust. Preestrid kasutasid kirikuslaavi liturgiaid, mis olid idaslaavlastele keeleliselt arusaadavad. Vürst Jaroslav organiseeris kristliku kiriku eesotsas metropoliidiga Kiievis, kes siis omakorda allus Konstantinoopoli patriarhile.

Algselt võeti tähtsamad otsused Kiievi vürstiriigis vastu ühises arutelus, milles osalesid nii vürst-valitseja, sõjavägi-aristokraatia kui ka rahvaesindus-veetshe. Selline demokraatia kadus ajapikku. Pääle Kiievi vallutamist Vladimiri-Susdali vürsti Andrei Bogoljubski poolt 1169. aastal, mil vallutaja loobus oma residentsi üle viimisest vallutet linna, kadus ka Kiievi kui suurvürstiriigi võim teiste vürstiriikide üle. Kiievi kultuuriline ja majanduslik võim kadus 1240. aastal pääle Kiievi vallutamist mongolite poolt ning kiriklik võim lõppes pääle metropoliidi residentsi kolimist Vladimirisse 1300. aastal. Vladimiri vürst hakkas end kutsuma suurvürstiks ning see tiitel ja suurvürsti residents läksid päätselt pärimise teel üle Moskva vürstile.

Nõndanimetet mongoli-tatari ike aastail 1240 - 1480 sai alguse pea kõigi (välja arvat Novgorodi) idaslaavi vürstiriikide vallutamisest Kuldordu poolt. Kuldordu rahuldus oma ülemvõimu kehtestamisega ning ei sekkund vürstiriikide sisemisse valitsemisse. Maksude kogumine Kuldordu nimel usaldati Vladimiri (hiljem Moskva) suurvürstile, kes siis pidi maksud toimetama khaani päälinna Sarai'sse Volga alamjooksul. Iga suurvürst pidi ametisse asumisel saama khaanilt kinnituskirja oma suurvürsti õigustele. Tiitel polnd formaalselt päritav, kuid alates Ivan I-st, kes oli ääretult usin maksukoguja, sai selle kirja alati Moskva vürstitiitli pärija.

Novgorod polnd formaalselt Kuldordu poolt vallutet, kuid kuna Novgorodi vürstiriigil oli samal ajal suuri probleeme oma läänepoolsete naabritega, siis nõustuti vabatahtlikult tasuma Kuldordule iga-aastast maksu.

Dmitri Donskoi ajal võitsid vene väed Kulikovi väljal mongoli-tatari vägesid, kuid kuna samal ajal kaotas Moskva suurvürstiriik oma läänepoolseid alasid Leedule, siis jäigi Kulikovi lahing vaid võidet lahinguks, aga mitte võidet sõjaks, kuna Dmitri Donskoi vandus uuesti truudust khaanile. Lõpu alluvusvahekorrale Kuldorduga tegi Ivan III alles 1480. aastal. Nii mitmegi autori väitel on aga kogu hilisem vene riik Kuldordu kui impeeriumi tegelik vaimne ja organisatsiooniline mantlipärija (vt. nt. artiklit lingilt http://www.gulag.ipvnews.org/article20071031.php). Nõndanimetet vene rahva esindajad tänavalt (ning oktoobripöörde järgselt ka kõrgetest kabinettidest) on väga uhked oma keele lopsaka sõnavara üle pidades selle all silmas põhiliselt väljendeid, mida üleriigilistes ajalehtedes ei avaldata. Paraku on ka siin tegemist pärandiga Kuldordu ajast, kuna enamus sellest sõnavarast on laenud tatari keelest. Erandiks on kolmetäheline sõna, mida anekdootides kutsutakse välismaalaste poolt vene rahva kollektiivse matemaatilise geeniuse väljenduseks, kuna kõikjail seintel olla näha matemaatilisi tehteid x, y ja veel kolmanda tundmatu sümboli abil. See sõna olla pärit hiina keelest, kus see tähendavat külavanemat ning selle sõna olla mongolid üle võtt seni oma keeles puudund mõiste tähistamiseks (maksukogujaid saadeti küsimuse pääle, kust saab kätte küla maksud, külavanema juurde, verbaalsele väljendile lisaks veel ka käega suunda näidates).

Ivan III allutas teised vürstiriigid Moskva suurvürstiriigile, muuhulgas ka viimase suhteliselt demokraatliku idaslaavi riigi hilisema Vene Impeeriumi territooriumil - Novgorodi vürstiriigi, kus paljusid tähtsaid asju oli endiselt otsustet rahvakogunemisel - veetshel. Pääle Novgorodi vallutamist toimus linnas suur tapatalg, kus nädala jooksul tapeti iga päev kuni 10 000 novgorodlast, mille järel oli kogu Novgorod verest ja laipadest üle ujutet. Alates sellest ajast ei ole Venemaal enam pikkade aastate jooksul demokraatiat.

Venemaa muutus kuni Peeter I valitsemiseni mitmeks aastasajaks isoleerit riigiks, ühelt poolt poliitiline isolatsioon välisriikide poolt ning teiselt poolt vabatahtlik kõrvale hoidmine lääne katoliiklikust kultuurist. Pääle Firenzes 1439. aastal sõlmit lühiajalist uniooni kreeka ja rooma kirikute vahel lahkus vene kirik protesti märgiks Konstantinoopoli alluvusest ning kuulutas end iseseisvaks. Pääle Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal oli nõndanimetet teine Rooma langend ning Moskva hakkas end nimetama kolmandaks Roomaks (kuigi nad end kolmandaks Roomaks kuulutamise ajal olid ise Kuldordu vasalli seisuses), ning mida nad teevad siiani vaatamata sellele, et hilisemate aegade jooksul on Moskvat ennast korduvalt vallutet. Iseenda kutsumine kolmandaks Roomaks on Moskva enesetunnet juba 655 aastat ülendand ning lubab Venemaa valitsejail ja nende poolt valitsevatel end erilisena tunda ka paljud aastad edaspidi, ükskõik, mida peeglike seinal ka ei ütleks. Võiks küsida, et mis meil sellest, kuidas nad end kutsusid ja kutsuvad? Paraku näitab ajalugu, et pidades end ülima ja lõpliku tõe kuulutajaks messiaseks, on Venemaa valitsejad sellega oma silmis legitimeerind kogu oma agressiivsuse ümbritseva maailma suhtes ning seda oleme meie kui nende naabrid pidevalt väga valusalt maitsta saand.

Alates Ivan IV-st kutsusid Venemaa valitsejad end tsaarideks (caesar). Pääle viimase Rjurikute suguvõsast põlneva valitseja Feodori surma lastetult 1598. aastal oli lõpp ka selle dünastia valitsemisele. Järgnesid mitmed aastad verist võimuvõitlust kuni 1613. aastal valiti tsaariks Mihhail Romanov, kes pani sellega alguse Romanovite dünastia valitsemisele kuni 1917. aastani, mil Nikolai II ütles lahti troonist. Kuni Peeter I valitsemiseni ekspandeeris Impeerium põhiliselt ida poole koloniseerides hõredalt asustet alasid Siberis ning jõudes 1697. aastal Kamtshatkani. Samas ei unustet ka sõdimist läänepoolsete naabritega. Alates idaslaavi vürstiriikide rajamisest varjaagide poolt kuni Peeter I surmani toimusid pidevalt sõjad ka lääne suunal.

Mis puutub praeguse Eesti ala asukatesse, siis olid nad pidevalt idapoolse naabri rünnakute all. Väga hää kirjeldus Liivi sõjast kuni Põhjasõjani toimund sündmustele on minu kõrgelt harit klassivenna Margus Laidre hiljuti ilmund raamatus "Dorpat 1558 - 1707. Linn väe ja vaenu vahel". Raamat on väga detailne ja ülevaatlik, kahjuks suutsin seda lugeda vaid ca 100 lehekülje kaupa pidades vahepääl lugemises väiksemaid pause. Kogu raamatut ei suut ühes jutis lugeda, kuna kirjeldused aasta aastalt toimund vene kallaletungidega kaasnend tapmistest, röövimistest, põletamistest ja vägistamistest kurnasid vaimu nii tugevalt, et vajasin aeg-ajalt puhkepause. Muster oli ikka sama sõltumata sellest, mis sajandil sündmused toimusid. Ikka tungiti kallale ning tapeti mehed, väiksed lapsed ja raugad. Naised vägistati ja seejärel tapeti või viidi kaasa orjadeks. Vara rööviti, mida ei saand kaasa viia, hävitati. Ajavahemikul, mis jäi kallaletungide vahele, saadeti kõikvõimalikke nõudmisi ja ähvardusi. Aeg-ajalt sõlmiti leppeid, millest ei peet kinni siis, kui lepete rikkumine oli vene poolele kasulik ja tal oli selleks piisavalt jõudu. Kui saavutati lepped, mis olid väga kasulikud vene poolele, siis nõuti nendest lepetest kinni pidamist ka aastasadade möödumisel ning seda isegi siis, kui lepe oli mingiks lühemaks ajaks sõlmit. Ähvardustega paralleelselt toimus intensiivne diplomaatia põhimõttel Divide et impera. Kuna Eestimaa ja Liivimaa poolel oli subjekte mitmeid - ordu, piiskopkonnad ja linnad olid kõik iseseisvad läbirääkimiste partnerid, siis üritati külvata lahkhelisid vastaspoole ridadesse kasutades selleks nii ähvardusi, meelitusi kui ka (katteta) lubadusi. Kahjuks näitab ajalugu, et läbi aegade on siinpool Peipsi järve selline taktika pidevalt tänuliku pinnase leind. Vaatamata eelneva ajaloo õppetundidele leidus ikka ja alati neid, kes üritasid omakasule lootes sõlmida separaatleppeid vene poolega nõrgestades sellega oma ühtsel rindel püsimisega kaasneva positsiooni tugevust vene nõudmiste vastu. Tavaliselt ei möödund kuigi pikk aeg enne kui selgus, et separaatlepped ei pidand ning järelandmised, mida tehti lootes, et pääle nende tegemist saabub kohe-kohe igavene õndsus ja rahu, andsid vene poolele vaid aluse uuteks nõudmiseks. Ning kui olukord oli vene poolele sobiv ja ka jõudu oli piisavalt, siis tuldi ja tapeti, rööviti ning vägistati taas ja taas, ükskõik, mis lepped olid ükskõik kui pikaks ajaks sõlmit.

On väga sümptomaatiline kui võrdleme sündmusi, mis toimusid Tartus aastail, mis järgnesid linna ja selle elanike elus näituseks pääle linna vallutamist rootslaste poolt 1625. aastal, sündmustega, mis järgnesid pääle linna vallutamist 1704. aastal vene vägede poolt. Viis aastat pääle Tartu vallutamist rootslaste poolt asutati 1630. aastal Tartus gümnaasium, mis sai omakorda 1632. aastal aluseks ülikooli asutamisele. Seega asuti vallutet aladel arendama haridust, lisaks parandati haldust ning kergendati üldiselt elanikkonna olukorda. Pääle Tartu vallutamist Peeter I vägede poolt õhiti nelja aasta möödudes kõik kindlustused ning kogu elanikkond saadeti 1708. aastal asumisele, kaasa arvat siin juba varasemast resideerund vene kaupmehed oma peredega. Selline tegevus on vene valitsejaile küllalt tüüpiliseks saand - kõik vaenlased ja ka (vene poole arvates) potensiaalsed vaenlased hävitada või parimal juhul asumisele saata ning maa ja vara laastada ning hävitada. Peeter I oli veel küllalt lahke võrreldes tema hilisemate kommunistlike järeltulijatega. Tema nimelt lubas ellujäänd linnaelanikel 1714. aastal linna naasta.

Läbi aegade on olnd tüüpiline, et vene kallaletungid on toimund naabritele, kes on olnd väiksemad ja nõrgemad, aga samas kus elanikkond on olnd kõrgema haridustasemega ning majandus kõrgemalt arenend. Kuni 1755. aastani ei olnd Venemaal oma ülikooli ning tänapäevast paralleele otsides võiks tollaseid vene koole võrrelda tänaste islami madras-koolidega - usukoolidega, kus õpetatakse ainult selle ainuõige Jumala sõna. Kuni Peeter I valitsemiseni suurenes pidevalt Venemaa tehniline mahajäämus läänemaailmast, mistõttu said nii Peeter I (Põhjasõja alguses) kui ka tema eelkäijad varasematel aegadel tugevalt lüüa oma aja kohta moodsalt rootsi sõjaväelt. Kaubanduses Venemaaga valitses Euroopas embargo teat kaupade, samuti moodsa relvastuse suhtes. Peeter I kasutas ära nii mitmetegi lääne ärimeeste kasuahnuse ning hankis endale moodsat relvastust vaatamata müügikeeldudele, samuti meelitas lääne meistreid ja tööstureid asutama töökodasid ja tööstust Venemaal. Viljad saabusid siis, kui moderniseerit vene sõjavägi vallutas nii mitmedki naaberalad läänes, kaasa arvat Eestimaa ja Liivimaa. Vene riigi teenistusse kutsuti ka teadlasi ja aadlikke. XVIII sajandil oli alla 25% Vene Teaduste Akadeemia liikmetest venelased. Kõrgemate riigiametnike hulgas oli kuni 1917. aastani kolmandik Lääne-Euroopa perekonnanimedega.

Vaatamata Peeter I edule Karl XII vägede vastu Poltaava all, oli Eestimaa ja Liivimaa saatus teoreetiliselt veel lahtine. Viimaseks naelaks Rootsi kui suurriigi kirstu sai rootsi kuninga Karl XII hukkumine Fredriksteni kindluse piiramisel. On avaldet teooria, mille põhjal on alust oletada, et Karl XII langes palgamõrvari kuuli tagajärjel, kusjuures oletatavale palgamõrvarile tasuti hiljem Venemaal aadlitiitliga ja kõige selle juurde kuuluvaga.

Oma uute vallutuste kinnistamise sümboliks ehitati impeeriumile uus päälinn Neeva jõe suudmesse - St. Petersburg. Ka selle linna ehitamine on inspireerind hilisemaid kommunistlikke valitsejaid, kuna linn ehitati orjatööd kasutades Neeva jõe delta soistele aladele - sõna otseses mõttes orjade luudele. Orjadeks olid loomulikult äsja vallutet aladel eland soome-ugri rahvaste elanikud, põhiliselt ingerlased, samuti sõjavangid. Venemaa jäi aga veel kaheks sajandiks agraarriigiks, kus riigi edukust näitas impeeriumi alla kuuluva maa suurus ning sellel elava rahva hulk. Kuna olemasolevat maad ei suudet kasutada sama effektiivselt kui läänes, siis üritati edukuse suurendamiseks hankida juurde nii maad kui ka orje.

Venemaa erinevus Lääne-Euroopa riikidest on olnd ka selles, et läbi aegade (alates bojaaride seisuse verisest allaheitmisest Ivan IV poolt) on Venemaa olnd isevalitseja võimu all, kus valitseja võib otsustada kõigi alluvate elu ja saatuse üle. Kui Lääne-Euroopas reguleerisid valitsejate suhteid alamatega/vasallidega mitmesugused lepingud, mis määrasid kindlaks erinevate seisuste kohustused ja ka õigused; kus vasalliseisuses olnd vürstid, hertsogid, krahvid, parunid ja muu aadel olid oma valdustes valitsejad ning otsustasid ise oma alamate elu ja saatuse üle, siis Venemaal oli ka kõrgaadel sisuliselt valitseja jaoks orjad (tõsi küll kullas ja karras), kelle elu ja saatus sõltus valitseja armust ja suvast. Vastukaaluks rikastele ja mõjuvõimsatele bojaaridele (bojaaride seisuse kui sellise sisulise hävitamise järel osaliselt ka nende asemele) loodi Ivan IV poolt teenistusaadli süsteem, kus teenete eest valitsejale tasuti viimase poolt maa/külade/mõisate andmisega teenistusaadliku kasutusse kuni teenistusaadliku surmani või kuni valitseja armu kestmiseni, kusjuures madalam teenistusaadel ei saand neid valdusi pärandada. Peeter I kehtestas 1722. aastal (kehtis kuni 1917. aastani) kolm paralleelset 14 astmelist teenistusredelit riigiametnikele, sõjaväele ja õukonnale. Vaid kõige kõrgemate astmete aadliseisus oli päritav.

XVII sajandi keskel viidi patriarh Nikoni ajal ellu kirikureform, mille tagajärjel eraldusid vene õigeusu kirikust nõndanimetet vanausulised, keda seejärel tabas julm tagakiusamine ja füüsiline hävitamine. Osa vanausulistest leidis varjupaiga Peipsi järve siinpoolsel kaldal, kus nad juba üle 300 aasta on saand oma usku ja kombeid au sees hoida. Peeter I ajal allutati kirik riigi kontrollile ning patriarh asendati Püha Sinodiga. Patriarhi seisus taastati 1917. aastal, kuid viimased 90 aastat (välja arvat ehk Boris Jeltsini ajal) tundub vene õigeusu kirik olevat veel suurema riigi kontrolli all kui ealeski varem.

Seoses hariduse paranemisega ning kirjanduse ja ajakirjanduse levikuga tekkis XIX sajandil olukord, kus üha enam kasvas rahulolematus kehtiva korraga. Hakkasid levima sotsialistlikud ideed ning kui vaadata hilisemate elukutseliste revolutsionääride sotsiaalset kuuluvust, siis põhiliselt madalama astme teenistusaadli laste hulgas, kellele oli aastatepikkune usin töö ainsaks karjäärivõimaluseks ning kus lapsed ei saand loota, et nende vanemate poolt saavutet hääolu pärandub neile. Rahulolematus kasvas ka maarahva hulgas, keda ei rahuldand XIX sajandi keskel läbi viid reformid, mis andsid maarahvale küll vabaduse paberil, kuid ei and vahendeid, millega seda vabadust kasutada. Raha maa ostmiseks maarahval polnd ja kui saigi maad hankida järelmaksuga, siis olid järelmaksu tingimused sellised, et maarahva olukord tegelikkuses halvenes. Kõige edumeelsemaks valitsejaks oli Aleksander II, kes viis ellu nii mitmedki reformid ning kes oli juba hääks kiit varasema võrreldes lausa revolutsioonilised riigikorralduslikud muutused, kuid kes siis ajaloo paradoksina mõrvati (pääle mitut varasemat ebaõnnestund atentaati) 1881. aastal vahetult enne seda, kui mitmed tähtsad muudatused oleksid jõustund.

Järgmise valitseja Aleksander III ajal jäeti Aleksander II plaanid ellu viimata, selle asemel algas intensiivne venestamine impeeriumi äärealadel, mida said valusasti tunda ka Eestimaa ja Liivimaa, kus asjaajamine ja õppetöö viidi üle vene keelele ning kus lastel koolides ei lubat isegi vahetundidel enam emakeeles rääkida. Tartu Ülikoolis vallandati kõik õppejõud, kes polnd võimelised õppetööd vene keeles läbi viima. Eelnev oli tugevaks löögiks Tartu Ülikoolile, kuna pääle ülikooli taasavamist 1802. aastal õnnestus siia tööle saada tolle aja kohta väga tugevaid õpetlasi. Õnnestund rekruteerimispoliitikale aitas kaasa lääne ülikoolides valitsend kord, kus professori amet oli eluaegne ning kus professori ametitool ei vabanend enne, kui eelmine professor oli kas pää või jalad ees lahkund. Kuna Tartu Ülikooli töökeelteks olid saksa ja ladina keel, siis saidki siin vakantseid professori ametikohti taotleda paljud edumeelsed noored õpetlased Euroopast. Nimekiri XIX sajandil Tartu Ülikooli õpetlaste poolt avastatust oleks väga pikk, kindlasti oli tegemist tollal ühe parema ülikooliga kogu maailmas. Pääle uute sääduste kehtestamist olid sunnit lahkuma paljud väljapaistvad õpetlased, kes senini olid olnd Tartu Ülikoolile auks ja uhkuseks. Venestuspoliitika elementideks olid ka Tallinnasse Toompääle püstitet Aleksander Nevski vene õigeusu kirik kui sümbol vene ülemvõimule Eestimaal ning Kuremäele rajat Pühtitsa vene õigeusu nunnaklooster.

Vene riigi ajalugu oli jõund sellisesse punkti, kus hakkasid toimuma sündmused, mis viisid vene impeeriumi ja selle rahva paari aastakümne pärast suurte vapustusteni - nõukogude rezhiimi loomiseni. Kuna NSVL ajalugu nõuab eraldi päätükki, siis koondame sinna päätükki ka need asjaolud ja sündmused, mis olid NSVL loomisele ajendiks ja tõukeks.

Nõukogude Liit kui kurjuse impeerium ning selle kurjuse allikad

Romanovite dünastia languseni Venemaal viis paljude erinevate parteide tegevus, ühiskondlikud olud, Esimene Maailmasõda, sõjaväe juhtkonna vandenõu imperaatori vastu ning paljude muude asjaolude kokkusattumine. Kaasa aitas ka Nikolai II pehme loomus ning tema tõenäoliselt küllalt siiras armastus oma rahva vastu (erinevalt hilisematest kommunistlikest diktaatoritest). Vaatamata sellele, et kommunistlik ajalookäsitlus on teda kutsund Nikolai Veriseks, ei ületand tema valitsemise 23 aasta jooksul hukat ja muidu rahutustes (kaasa arvat nõndanimetet verine pühapäev ja Leena sündmused) hukkund inimeste koguarv hiljem kommunistliku rezhiimi ajal nii mõnegi üksiku päeva (!) jooksul hukat inimeste arvu (ja siis jätame arvestusest välja Teise Maailmasõja aastad).

Kindlasti ei viind tsaarivõimu langemisele aga ühe väikese professionaalse, kuid üsnagi marginaalse revolutsioonipartei tegevus, mida juhtis Vladimir Uljanov (Lenin). Küll aga kasutas see partei oma huvides oskuslikult ära Veebruarirevolutsiooni järgset olukorda ja teostas sama aasta sügisel nõndanimetet Oktoobripöörde ning haaras võimu päälinnas ja hiljem kogu riigis enda kätte. Hilisemas kommunistlikus ajalookäsitluses (alates 1920. aastate lõpust) hakati seda sündmust kutsuma Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks. Lisaks toimus kommunistliku rezhiimi aastail kõikvõimalik nõndanimetet enamlaste (bolshevike) partei tegevuse ülistamine, samuti selle esimese juhi Lenini glorifitseerimine sisuliselt kommunistliku jumala staatuses.

Kes siis oli Lenin ja mida kujutas endast tema poolt juhit partei? Sellel teemal on kirjutet uskumatult suur hulk raamatuid, artikleid ja väitekirju, enamus neist muidugi nõukogude/kommunistlike ajaloolaste poolt. Neid teoseid nimetades peab autorite elukutset alati epideediga kaunistama, kuna ilma lisandita "nõukogude" ja/või "kommunistlik" võib lugejaile ainult nende kirjutiste päälkirja lugedes jääda ekslik arusaam teoses esitatava sisu usaldusväärsusest. Nimetet teosed ülistavad nõukogude ideoloogia poolt lood müstilist jumallikku parteijuhti ning tema juhit parteid kui kogu maailma kõigi rõhutute kaitsel olevate rahuinglite omakasupüüdmatut väesalka. Õnneks ilmub üha rohkem raamatuid, mis lahkavad faktidele ja arhiividokumentidele baseerudes Lenini ja tema partei tegevust.

Nüüd veidi üksikasjalisemalt mõningatest teemadest kasutades selleks nii eelpool mainit raamatus avaldet materjale kui ka teisi allikaid, samuti toon ära mõningad oma järeldused, mis on tekkind nende materjalidega tutvumisel.

Vladimir Uljanovi isa Ilja oli teenistusaadlik, kes oli jõund oma karjääriga nii kõrgele, et sellega kaasnes pärandatav aadliseisus. Perekonna majanduslikud võimalused olid piisavalt suured, nii et pääle Ilja surma võisid lesk ja lapsed elada mugavat jõudeelu. Lese rahalistest vahenditest piisas selleks, et mitte ükski laps ei pidand oma hilisemas elus tegema tööd raha pärast. Suurima osa oma ülalpidamiskuludest kuni ema surmani 1916. aastal sai Lenin oma ema käest, samamoodi olid ema ülalpidamisel ka teised lapsed suurema osa oma täiskasvand elust.

Pääle eksternina St. Petersburgi ülikoolist juristi diplomi saamist töötas Vladimir Uljanov juristina vaid paar aastat, selle aja jooksul saavutamata juristina midagi erilist. Alates 1893. aastast ühines ta sotsiaaldemokraatliku partei tööga, ametlik liikmestaatus algas küll 1897. aastast.

1903. aastal juulis - augustis toimund VSDTP II Kongressil tekkis parteisiseselt kaks fraktsiooni, selle põhjuseks oli Lenini ja Martovi erinevad ettepanekud partei liikmestaatuse definitsiooniks, ning kuna üksmeelele ei jõut, siis tulemuseks oligi parteis enamlaste (bolshevike) ja vähemlaste (menshevike) fraktsioonide teke. Ajaloo keerdkäikude tõttu said fraktsioonid oma nimed hääletustulemuste põhjal, kusjuures tegemist oli sisuliselt ainsama korraga, kus hääletusel osalejaist oli enamus delegaate Lenini (tema ettepanekuvariandi) poolt. Kongress algas Brüsselis, kus see aga aeti laiali kohaliku politsei poolt, kellele tundusid ühte lattu kogunend kõvasti käratsevad inimesed kahtlased olevat. Kongressi jätkamiseks koliti kongress Londonisse, kusjuures kolimise järgselt selgus, et Londonisse jõund osalejate hulgas moodustasid enamuse need, kes toetasid Lenini redaktsioonivarianti.

Milles olid siis Lenini ja Martovi seisukohtade erinevused partei liikmestaatuse määratluse asjus? Lenin oli selle poolt, et parteid juhitaks tugeva ülitsentraliseerituse vaimus, kus juht otsustab ning liikmed viivad juhi otsused vastuvaidlemata ellu. Sellest tulenevalt nõudis Lenin, et liikmestaatuse definitsioonis sisalduks nõue selle kohta, et lisaks kõigile teistele nõuetele osaleks iga liige aktiivselt oma parteiorganisatsiooni töös (kus siis teda oleks võimalik nii kontrollida kui ka juhtida). Martov aga leidis, et ülitsentraliseeritusele peab vastu seisma, vastasel korral ootab parteid despootlik juhivõim. Hääletustulemuste põhjal ning teise poole redaktsioonivariandiga mitte nõustumise tõttu toimus partei jagunemine, kusjuures Lenini pooldajad said kaasavaraks tuleviku tarbeks nime, mille propagandistlikku väärtust on raske üle hinnata, Martovi pooldajad said aga nii liikmete arvu, rahva poolehoiu kui ka rahaliste vahendite reaalse enamuse.

Vaatamata partei (VSD Tööliste P) nimele, ei olnd Leninil endal töölistega suhtlemise reaalset kogemust ning ega ka tõsist huvi selle vastu. Kui tekkis vajadus mingite andmete saamiseks tööliste elu kohta, siis koostas ta küsimustikke, mille alusel tema kaasvõitlejad vajalikke andmeid hankisid. Lenini eesmärgiks oli professionaalide-revolutsionääride salaorganisatsiooni loomine, mis pidi võitlema proletaarse revolutsiooni teostamise nimel, kusjuures volitused selliseks võitluseks proletariaadi nimel oli ta endale võtt ilma proletariaadilt luba küsimata. On sümptomaatiline, et Lenin tahtis just proletariaadi nimel kehtestada revolutsiooni abil diktatuuri, kuna nende nimel oli lihtne esineda (töölistel puudus selline volitet esindatus, kes oleks võind protestida esindusõiguste usurpeerimise vastu). Seda enam, et Lenin arvas, et töölisklassi on reaalselt kõige kergem üles ässitada võitluseks võimude vastu. Lenini seisukoha järgi sai proletariaadile kuuluda vaid täidesaatja roll, kuna Lenini enda arvates ei olnd proletariaat piisavalt teadlik selleks, et mõista sotsiaaldemokraatlikke ideid. Lenini seisukohad partei ülesehitusest leidsid hiljem kajastamist ka 1921. aastal partei X Kongressi otsuses, mille kohaselt keelati ära fraktsioonide teke parteis. Sellise otsuse tagajärjel sai juht alati heita sõnakuulmatud parteist välja koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega.

Enamlaste ja vähemlaste vahel oli erinevus ka ühes teises põhimõtteliselt tähtsas asjas - partei rahastamises. Vähemlased leidsid, et partei raha peab laekuma sääduslikul teel. Enamlased (Lenin) aga leidsid, et raha ei haise, mistõttu seda tuleb hankida kõikvõimalikel meetoditel, kaasa arvat sellised kriminaalsed teod nagu pangaröövid (Stalini karjääri algus parteis). Samuti juhtus aeg-ajalt imelikul kombel, et äkitselt surnd rikkad inimesed pärandasid oma varanduse proletaarse maailmarevolutsiooni eest võitlejaile (näituseks kuulus tööstur Morozov). Ei tollal ega ka kunagi hiljem pole enamlastele olnd nende tegude kriminaalne iseloom mitte mingiks moraalseks taagaks. Eesmärk pühitseb abinõu! Eesmärgi nimel oldi nõus sooritama ükskõik milliseid kuritegusid nii üksikute inimeste, kui ka inimsuse vastu tervikuna. Ja nii neid kuritegusid sooritatigi. Eesmärgi nimel oldi nõus sõlmima ükskõik kellega ükskõik milliseid kokkulepped ning jagama suvalisi lubadusi. Kui enam ei sobind, siis ei peet ei lubadustest ega kokkulepetest kinni. Sellise mentaliteediga muutusid enamlased ja nende poolt kehtestet nõukogude võim keskaegsete veriste tsaaride vaimseiks mantlipärijaiks. Viimased isevalitsejad olid aga üha rohkem ja rohkem hakand juhinduma oma tegevuses riigi juhtimisel moraalist ning riigi elanikkonna huvidest.

Sajandi algusest kuni Veebruarirevolutsioonini 1917. aastal viibis Lenin põhiliselt välismaal ning oli kõikidest nendest aastatest ainult poolteist (1,5) aastat kokku Venemaal. Vähe sellest, et ta ei teand midagi proletariaadi elust (kuigi väitis end nende huvisid esindavat), ei teand ta ka olukorrast Venemaal suurt midagi. Teated, mis saabusid Venemaalt, saabusid hilinemisega, olid fragmentaarsed ning nende põhjal Lenini poolt teht hinnangud olukorrale ja prognoosid tulevikuks ei läind tegelikkusega enamasti kokku. Enne I Maailmasõja puhkemist unistas Lenin sõja puhkemisest Euroopas, ent tõdes (vahetult enne sõja algust), et shansid selleks olevat kaduvväiksed, kuna Euroopas polevat mingeid huvigruppe sõja alustamiseks. Vahetult enne Veebruarirevolutsiooni arvas ta, et tal ei õnnestugi oma elu jooksul revolutsiooni Venemaal ära oodata.

Pääle Veebruarirevolutsiooni olid demokraatlikud jõud Venemaal killustet ning nende koostöö nõrk, tihtipääle vaieldi teisejärguliste asjade üle ning jäeti riigile ja rahvale olulised asjad piisava tähelepanuta. Valitsend küllalt kaootilises olukorras õnnestus enamlastel (pääle ühte ebaõnnestund katset juulis) Julianuse kalendri järgi ööl vastu 25. oktoobrit haarata võim Petrogradis enda kätte. Võimu haaramisel tugineti ühelt poolt kriminaalsele elemendile ja lumpenile, teiselt poolt demoraliseerund sõjaväeüksustele. Kriminaalidele on alati sobind rahutused, kuna segaduste varjus on võimalik hõlptulu hankida, seega osales kriminaalne maailm meelsasti võimu haaramises. Petrogradis paiknevad väeosad olid aga demoraliseerund. Puudus korralik juhtimine ja kord, Petrogradis paiknend sõjaväeüksused olid moodustet sõja tõttu tegevteenistusse kutsut reservväelastest, kes paigutati päälinna pääle seda kui varem Petrogradis paiknend eliitväeosad olid saadet rindele olukorda parandama. Tegevusetuse ja korraliku juhtimise puudumise tingimusis laostusid väeosad ning allusid enamlikule propagandale, kuna hulga ahvatlevam oli toetada neid, kes teatasid, et sõda tuleb koheselt lõpetada, kui neid, kelle võimul püsimise korral ähvardanuks oht päätselt rindele kuulide alla sattuda.

Kriminaalse publikumi värbamine nii tsiviilelanikukonnast kui ka sõjaväest oli kergem ka olukorras, kus enamlastel olid kasutada küllalt suured rahalised vahendid, mida sai siis jagada nii sularahana kui ka teistsuguse kõva (kuid vedela) valuutana rahutustest osalejaile (sellist veendumuste materiaalset potenseerimist on ka hiljemalt nõukogude rezhiimi ajal korduvalt kasutet - meenutage näituseks viinereid ja apelsine NSVL valimisjaoskondade puhvetites, samuti ka nõndanimetet nashistide demonstratsioone Moskvas mitte eriti kauges minevikus, kus tudengeid sõidutati bussidega teistest linnadest Moskvasse ning nende vaev kompenseeriti rahaliselt selleks, et vajalikud veendumused ilusti välja paistaksid). Enamlaste rahalised vahendid olid pärit Saksamaalt, kus pääle Veebruarirevolutsiooni korraldati enamlaste toimetamine läbi sõjas oleva Saksamaa Rootsi kaudu Venemaale lootusega destabiliseerida olukord sõjas Saksamaa vastaspoolel osaleval Venemaal põhimõttel: minu vaenlase vaenlane on minu liitlane. Enamlastele tehti panus, kuna need propageerisid intensiivselt sõja lõpetamist ning vaherahu sõlmimist Saksamaaga (luba seda, mida on kasulik lubada ning siis, kui seda on kasulik teha). Plaan õnnestus suurepäraselt, plaani autoritele soovimatute komplikatsioonidena hävisid nii Saksa kui ka Austria-Ungari Keisririigid.

Võimu haaramisel kasutati rahva hulgas suurema poolehoiu saavutamiseks erinevatele rahvagruppidele meeldivaid loosungeid: Lõpp sõjale! Maa talurahvale! Võim nõukogudele! Kui need loosungid enam ei sobind, siis heideti loosungid kõrvale. Kui selgus, et esimeses pääle oktoobripööret valit saadikute nõukogus olid enamlased vähemuses, siis saadeti see nõukogu koheselt relvade abil laiali ning valimised kuulutati kehtetuks. Rahu asemel ootas maad pikk ja kurnav sõda, lubat maa asemel vilja ja muu vara konfiskeerimine ja talupoegade orjastamine.

Lisaks halvale iseloomule oli Lenin äärmiselt verejanuline inimene, kellele vägivald oli eesmärgiks iseeneses. Ohjeldamatut vägivalda sai ta hakata ellu viima alles pääle proletariaadi diktatuuri nime all võimu haaramist ning kommunistliku rezhiimi kehtestamist. Võimu haaramisele järgnes seniste võimustruktuuride purustamine, teiste parteide ning opositsiooniliste häälekandjate keelustamine ning vastaste füüsiline hävitamine.

Lenini otsesel korraldusel likvideeriti sõltumate kohtute institutsioon ning loodi karistussüsteem erakorralise komisjoniga (TsheKa) eesotsas vastaste kiireks kohtuväliseks hävitamiseks. Lenin isikliselt andis korraldusi TsheKa-le ja justiitsasjade rahvakomissariaadile nende kohta, keda (nii konkreetseid isikuid kui ka suuremat hulka inimesi korraga grupitunnuste põhjal) tuleb kiiremas korras süüdi mõista ja maha lasta või üles puua. Sellega lõi Lenin süsteemi, kus täidesaatev võim kontrollis ja suunas otseselt kohtuvõime (ükskõik, mis nime all nad parasjagu ei eksisteerind), vastavat korda praktiseeriti kogu nõukogude võimu vältel, pääle Putini võimule tulekut on selline praktika taastet ka VF-s.

Kui enne võimu haaramist oli Lenini puhul tegemist kõrgenend (lausa messiaanlusse kalduva) enesehinnanguga ning teistesse üleolevalt ja halvustavalt suhtuva kriminaalse mõttelaadiga inimesega, siis pääle võimule tulekut muutus ta oma kriminaalse käitumisega koheselt massimõrvariks. Ja ärgu nüüd kommunistid tulgu ütlema, et ei tohi Leninit süüdistada ilma kohtuotsuseta. Pole minu süü, et kommunismi Nürnbergi protsess on toimumata. Ka Hitler pole isikliselt olnd kohtu all inimsuse vastaste kuritegude süüdistusega, aga see ei takista kommunistidel (ja ka teistel) teda massimõrvariks nimetamast. Leninit ennast ei takistand mitte miski teisi ilma kohtuta süüdistamast ning neid ilma kohtuta ka hukata laskmast.

Uue võimu karistussüsteemi kaasati nii juba varasemast kriminaalne element, kui ka teisi võimu vahetusega kaasajooksikuid, kes siis muutusid kriminaalseteks pääle karistussüsteemiga liitumist. Ühelt poolt oli karistajate hulgas neid, kes leidsid rahuldust võimaluses uue võimu hääkskiidul praktiliselt piiramatult tappa, piinata ja vägistada ning saada selle eest veel ka palka ja autasusid, teiselt poolt ka neid, kes leidsid sellise tegevuse karjääri tegemiseks olevat sobiva. Karistusorganite eesotsas olid professionaalsed revolutsionäärid - enamlased, kes vaatasid karistustegevusele kui enamlaste võimu kindlustavale argipäevasele aktile. Kõikvõimalikke julmusi karistusorganite töös soodustati tippvõimu poolt eesotsas Leniniga isikliselt. Hävitati nii tegelikud kui ka väljamõeld vaenlased (äärmuslike näidetena kuulusid siia näituseks tänavalt juhuslikult kinni võet korralikes riietes lapsed - seega klassivaenlased, keda siis suva järgi piinati, nüliti elusalt ja tapeti). Karistusorganite "töötajaid" metsikustele innustades tehti neist kommunistliku võimu kuritegude kaassüüdlased, sel moel kindlustades nende lojaalsuse uue võimu suhtes (iga võimuvahetus oleks paratamatult saat need kurjategijad kohtusse, kust neid kuritegude iseloomu arvestades oleks paratamatult tapalavale toimetet).

Sergei Melnikoff on loond internetisaiti, kus on publitseerit palju artikleid enamlaste inimsusevastastest kuritegudest, selle lehekülgedel on ka palju ajaloolisi pilte ja filmiklippe. Kellel on huvi nende materjalidega tutvuda või kes arvavad, et ma olen oma eelmises lõigus kirja panduga liialdand, saavad materjale näha leheküljel: http://www.gulag.ipvnews.org/index.php . Loetavas/vaadatavas materjalis kajastuvate kommunistliku rezhiimi tegude koleduste pärast ei soovita külaskäiku sellele saidile lastele, samuti rasedatele ning kõigile neile, kes ei saa magada näituseks isegi pääle kõigest väljamõeld süzheega õudusfilmide vaatamist.

Oma plaanidelt ja tegudelt oli nõukogude võim kuritegelik ja selle juhid kurjategijad, kes ei saand enam mitte kunagi muutuda korralikeks inimesteks, ükskõik milliseid tiitleid nad endale poleks omistand, ükskõik milliseid uhkeid vormiriietusi nad poleks endale selga pand või ükskõik milliseid säädusi nad ka poleks oma tegevuse õigustamiseks vastu võtt. Selle kuritegeliku võimu kõik juhid on kurjategijad, ükskõik, millisel ajalooetapil nad ka võimul poleks olnd. Kuna praegune VF ja selle juhid peavad end nii juriidiliselt kui ka vaimselt NSVL õigusjärgse järjepidevuse kandjaks, siis on ka nemad oma olemuselt kurjategijad seni, kuni nad pole avalikustand kõiki nõukogude rezhiimi hirmsaid saladusi ja mõist selle rezhiimi kuritegelikkuse hukka, samuti kuni nad pole kõigilt ohvritelt ja ohvrite järeltulijailt nii VF-s kui ka sellest väljaspool andestust palund. Kuna praeguse VF juhtkond seda teind pole ning on vastupidiselt terve mõistuse loogikale hoopis tunnistand NSVL lagunemise XX sajandi kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks, siis on ka see juhtkond ja see rezhiim kuritegelikud. Seda tunnistavad Tshetsheeni ja Gruusia (Georgia) sõjad, ilmsete eriteenistuste jälgedega paljukorteriliste elumajade õhkimine VF linnades, vaba mõtte ja pressi mahasurumine, kohtute jätkuv mõjutamine, valimistega manipuleerimine, agressiivsus kõigi nende vastu, kes pole "meiega", inimõiguste pidev rikkumine kuni teisitimõtlejate tapmiseni mürgi, kuuli, radioaktiivsete ainete jms. tapavahendite abil. Lisaks toimub elanikkonna kasvatamine revanshismi vaimus.

Siin tulebki ilmsiks, kui tähtis on ajaloo tundmine ning selle mäletamine. Kui anda järgi mitmest suunast pidevalt kõlavatele manitsustele unustada kõik vana ära, kuna see ei viivat elu edasi, siis jäämegi suhtluses idanaabriga igavesti tegema samu vigu. Neid vigu tehti Liivi- ja Eestimaal. Neid vigu tehti EV-s enne II Maailmasõda. Neid vigu tehakse täna. Divide et impera on endiselt seda efektiivsemalt kasutuses, mida lühema mäluga on poliitikud nii EV-s kui ka kogu EL-s ning seda kergem on nendega manipuleerida.

Pääle enamlaste võimule pääsemist sattus VNFSV algselt poliitilisse isolatsiooni, kuna ühelt poolt ei tunnistand välismaailm nõukogude võimu seni, kuni kestis kodusõda ning polnd veel selge, kes võidab. Teiselt poolt ei asund ka VNFSV aktiivsele välissuhtlusele (kui jätta kõrvale vaherahu tegemine Saksamaaga vastavalt Saksamaaga sõlmit kokkuleppele tasumaks Saksamaale viimase poolt enamlastele osutet abi eest pääle Veebruarirevolutsiooni ning kuni nõukogude võimul polnd jõudu seda kokkulepet rikkuda). Oma teooriatele toetudes usuti möödapääsmatusse ülemaailmse proletaarse revolutsiooni võitu ning eelistati seda revolutsiooni oodates suhelda vaid oma mõttekaaslastega teistes riikides (Komintern). Aja möödudes sai selgeks, et paljud enesele lood illusioonid ei lähe täide ning et elu teeb oma korrektiivid plaanidesse. Loobuti uskumast kohesesse ülemaailmsesse proletaarsesse revolutsiooni, kuid jätkati uskumist kommunismi saabumisse omal maal. Intensiivistati sisevastastega võitlemist, milleks kuulutati proletariaadi diktatuuri nimel välja punane terror. Võideldi ka end iseseisvaks kuulutand ääremaadega, muuhulgas üritati vahetuva eduga kehtestada nõukogude võimu Eestis.

Iseseisvussõda Eestis oli algselt suunat põhiliselt baltisaksa aadli ja Landeswehri vastu, sündmused ida pool jäid piisava tähelepanuta. Kuna Keiser oli olnd kaugel ja Jumal kõrgel, siis valitses rahva hulgas viha kohaliku baltisaksa aadli vastu, kes balti eriõigusele toetudes kubermangu kohapääl valitses, kuigi baltisaksa võim oli mõneti nõrgenend pääle Aleksander III poolt intensiivse venestuspoliitika elluviimise algust. Tänu rahvuslikule ärkamisele oli rahvustunne tekkind siiski just võitluses saksa aadli ülemvõimu vastu.

Eestlaste osalus Iseseisvussõja lahinguüksustes oli sõja alul loid, kuni murrangu suhtumisse tõid koolipoistest vabatahtlikud, kes tervete klassidena läksid rindele. Pääle Riia alla jõudmist ja Landeswehri purustamist selgus, et olukord idarindel on arvatust tunduvalt tõsisem, sellele aitasid kaasa ka teated punaste poolt toime pand metsikustest. Juba korralikult organiseerit väeüksustega löödi punased Eestimaalt välja, kusjuures lahingutegevus oli nii edukas, et Peipsi ja Pihkva järved ja neid ühendav Lämmijärv olid mingi hetkel sisejärved (nagu Võrtsjärv täna) Eesti vägede poolt vallutet maal. Kui eestlastele oleks iseloomulik ihalus võõra maa järgi, siis oleks tõenäoliselt olnd võimalik ka Petrogradi vallutamine. Kuid kuna eestlasi erinevalt nii mõnestki suurriigist (näiteid pole vaja kaugelt otsida!) ei huvita võõras maa ja vara ning kuna valgekaartlased ei taht kuuldagi sellest, et pääle nõukogude võimu ühisel jõul kukutamist võiks Eestimaa saada ja jääda iseseisvaks riigiks, siis puudus eesti vägedel ja EV juhtkonnal eriline ind lahingutegevusega ida suunas liikuda.

Kuna lahingutegevus toimus sisuliselt igal suunal ümber vastlood VNFSV ning nõukogude võimu saatus oli veel kahtlane, siis pakuti nõukogude valitsuse poolt rahu vastlood Eesti Vabariigile lubadusega tunnistada EV sõltumatust ja rippumatust igaveseks ajaks. Raske öelda, kas EV valitsus uskus siiralt sellesse leppesse või sõlmis leppe parema alternatiivi puudumisel, aga rahu sõlmiti. Lisaks praegusele EV poolt hallatavale territooriumile kuulusid rahuleppe aluselt EV-le ka kaks valda teiselpool Narva jõge (kaasa arvat Jaanilinn), kogu Setumaa koos Petseri kloostriga ning lisaks veel üks väike maalapp teiselpool Lämmijärve Mehikoorma vastas, mistõttu järve mõlemad kaldad selle kõige kitsamas kohas kuulusid Eestile. Viimast fakti paljud ei tea, mina tean vaid selle tõttu, et minu emaema on mulle näidand ja jutustand, kuskohal piir läks, kuna Solna küla, kus ta elas, jäi VNFSV poolele kohe piiri taha. Petseri klooster oli küll venekeelne ja venemeelne vene õigeusu klooster, aga selle jäämine EV territooriumile oli kloostrile tõeliseks õnnistuseks (ükskõik, mida VF valitsuse täieliku kontrolli all oleva vene õigeusu kiriku juhid selle kohta tänasel päeval ka ei arvaks), kuna klooster sai jätkata oma tegevust ajal, mil teised vene VNFSV territooriumil asuvad õigeusu kloostrid tavaliselt hävitati, mungad ja nunnad tapeti või saadeti koonduslaagrisse ning kloostrid muudeti tihtipääle vanglateks või koonduslaagriteks. Tänu oma asumisele EV territooriumil jäi aga Petseri klooster tegutsema ning seda ka pääle EV okupeerimist NSVL poolt 1940. aastal.

Nagu kõik lepped, nii oli ka Tartu rahuleping nõukogude valitsusele paber, mis oli sõlmit vaid möödapääsmatute olude sunnil, ning mille murdmist tuli proovida nii kiiresti kui võimalik. Võimalik oli juba 1924. aasta detsembris. Meie õnneks tookordne riigi kukutamise katse ei õnnestund ning järgmised sammud võeti ette alles 1939. ja 1940. aastal ning seda juba meie kahjuks.

Nagu ma juba eelpool mainisin, oli Leninile vägivald eesmärk omaette nagu ka võimu haaramine ja selle võimu iga hinna eest hoidmine. Lenini surma järel (pääle Lenini füüsilise ja vaimse tervise üha kiiremat halvenemist paari viimase eluaasta jooksul) võitles end võimule Jossif Dzhugashvili (Stalin), kes partei pääsekretäri kohal suutis kõrvaldada kõik konkurendid võimule. Mul on jäänd selline mulje, et erinevalt Leninist polnd Stalinile vägivald eesmärk omaette, vaid vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Kuna ta oli võimul sisuliselt 31 aastat alates Lenini haigestumisest ja viimase järkjärgulisest isoleerimisest riigi praktilisest juhtimisest, siis oli tema rezhiimi ohvrite arv tunduvalt suurem kui Lenini rezhiimi ajal. Ilma ühegi kõhkluseta võib öelda, et Stalin oli suur kurjategija, kindlasti suurem kui Hitler, aga siiski väiksem kui Lenin, kes pani alguse kuritegelikule ja terroristlikule nõukogude võimule ning kes oli minu arvates XX sajandi suurim kurjategija. Kõik sellised hinnangud on paratamatult subjektiivsed. Näiteks minu emaema vend, kes kasvas üles Stalini ajal ning on isikliselt kogend Stalini rezhiimi õudusi, peab Stalinit Leninist tunduvalt suuremaks kurjategijaks. Oma osa mängib siin ka see, et Stalini ja hiljem tema järeltulijate poolt loodi aastakümnete vältel kõikvõimalike valede abil müüti Lenini jumallikust olemusest ning lisaks veel see, et Lenini valitsusaeg jääb kaugemale minevikku.

Stalinil oli kõige alusel otsustades üks suur eesmärk elus - nõukogude võimu kehtestamine kogu maailmas (maailma vallutamine). Kogu tema tegevus riigi valitsemisel oli allutet põhieesmärgi saavutamisele. Kuigi ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi, on korduvalt arutlet selle üle, mis saanuks nõukogude riigist kui Lenin oleks eland kauem või kui Stalini asemel oleks võimule tulnd keegi teine - näiteks Lev Bronshtein (Trotski). Tahtmata õigustada Stalinit ja omamata vähimatki soovi teda paremas valguses näidata, arvan siiski, et nende kahe teoreetilise alternatiivi puhul oleks rahva olukord veelgi halvenend. Lenini puhul oleks asjade käigu veel hullemaks teind tema praktiliselt piiramatu verejanu. Trotski iseloomustamiseks võib aga öelda, et tema plaanide kohaselt oleks kogu elanikkonnast pidand moodustatama ühtses vormiriides (kindlasti vatikuued talvel ja kirsad aasta ringi) tööarmee, kus mehed ja naised oleksid eland üksteisest lahus kasarmuis/töölaagreis ja läind rivis tööle. Ehk teiste sõnadega soovis ta koonduslaagrite (või selle ühe erikaasuse Punaarmee) tüüpi elu mitte ainult ühele osale rahvast, vaid kõigile (erandiks muidugi kõrgemad parteifunktsionärid ja nende pered).

Selleks, et suuta kehtestada nõukogude võimu kogu maailmas, pidi NSVL ise olema tugev militariseerit industriaalmaa, kus kogu rahvas oleks ilma vähimagi kõhklusteta allund juhi igale korraldusele. Eesmärgi saavutamiseks tuli arendada sellist välispoliitikat, mis oleks nõrgendand teisi riike nii eraldi võetuna kui ka parimal juhul kogu ülejäänd maailma tervikuna. Nii salateenistuste ja Kominterni tegevuse kui ka kulissidetaguse välispoliitika abil (Divide et impera) tuli ajada teised riigid omavahel tülli, mille tagajärjel oleks aland ülemaailmne sõda, parimal juhul sellise stsenaariumiga, et NSVL oleks saand jääda selliseks päältvaatajaks, kes ise oleks saand valida, kuna ja keda omavahelises sõjas olevatest naabritest alla neelata ning eelistatavalt nii (hilisemate vallutuste kergendamiseks), et NSVL-le oleks vähemalt alul jäänd vabastaja oreool.

Eesmärgi saavutamiseks tuli Stalinil rakendada mitmeid vägivaldseid meetmeid. Esiteks tuli kõrvaldada kõik konkurendid ning haarata absoluutne võim riigis enda kätte. Seejärel tuli hävitada kõik nõukogude korra (ja sellega kaasnevalt ka Stalini enda) vastased nii, et elanikkond moodustaks juhile kuuleliku ühtse massi. Vastaste hävitamise käigus oli vaja läbi viia riigi industrialiseerimine, samuti põllumajanduse kollektiviseerimine ning kogu majanduse allutamine tsentraalsele juhtimisele nii, et suurt eesmärki silmas pidades oleks oma plaanide ellu viimiseks võimalik majandust juhtida käskude abil.

Osa elanikkonnast hävitati koheselt, osa kasutati orjatööjõuna ära, kuni orjad hukkusid kurnatuse või haiguste tõttu. Hävitamisele kuulusid alul kõik nõukogude võimu aktiivsed vastased ja vaimulikud, samuti need ühiskonna klassid, kelle olemasolu kui selline oli vaenulik proletariaadi diktatuuri ideele. Seejärel need, kes oleksid võind olla nõukogude võimu vastased kas siis rahu ajal orjadena sõda ette valmistades või siis kommunistliku sõja tingimusis. Seejärel need, kes võisid küll olla kuulekad, aga kellel oli tendents mõelda oma pääga maailma asjade üle ning kes võisid mingi käsu saamisel käsu kohesele täitmisele tormamise asemel raisata aega küsimusele - miks? Kuna selline küsimus tekkis kergemini neil, kes olid oma ajutegevuse iseloomu tõttu võimelised mäletama ka väljaspool oma isiklist elu ja tööd sellesse mittepuutuvaid asju - näituseks sündmusi riigis ja nende sündmuste ajalugu rohkem kui 3 kuud tagasi (selliseid oli teooria kohaselt umbes 15% elanikkonnast), siis tuli ka sellised hävitada. Et ülejäänd 85%-l mitte lasta ajakirjandusest järgi vaadata riigis juhtund rohkem kui 3 kuud vanu sündmusi, siis kehtestati kord, mille kohaselt kogu riigi ametlik (kommunistlik!) ajakirjandus viidi pääle ilmumisest 3 kuu möödumist avalikest lugemissaalidest kinnisesse arhiivi, kust neid sai siis laenata ainult parteiorganite spetsiaalsel loal. Vastasel korral oleks ka mitte liiga hää mäluga lugejail (selles osas, mis puutus isiklise elu väliseid sündmusi) võind tekkida vanade lehtede lugemisel küsimus, kuidas neid tänaseid rahvavaenlasi alles hiljuti ülistati kui revolutsiooni suuri poegi (ja tütreid).

Seejärel tuli hävitada need kaasvõitlejad karistusorganisatsioonidest ja partei kõikvõimalikest instantsidest, kes muu rahva hävitamise käigus olid hakand end pidama erilisteks või siis olid oma liha ja vaimu rahuldamise nimel hakand kuritarvitama neile juhi poolt usaldet väikest võimu ning sel moel kujutasid endast ohtu juhi absoluutsele võimule kas otseselt või kaudselt. Lisaks võimalikust parteisisesest opositsioonist vabanemisele aitas ühtede kaasvõitlejate hävitamine suurendada teistes kaasvõitlejais veelgi kuulekust juhile ja tema käskudele.

Kogu aeg tuli hävitada neid ametnikke/funktsionääre, kes ei suut korraldada tööd nende juhtimise alla usaldet ettevõtetes nii, et juhi käsud saanuksid tähtaegselt või veel kiiremini täidet. Lisaks neid töötajaid, kes olid liiga saamatud või kohmakad, et oma tööd korralikult tööpingi taga teha - need tuli saata koonduslaagritesse lihtsamale labida- ja kirvetööle.

Lisaks tuli üritada hävitada tulevase sõja vahetusse tagalasse jäävail NSVL piirialadel elavaid vähemusrahvusi kas tervikuna või siis vähemasti kõiki nende rahvuste meessoost esindajaid, kuna need võisid teisele poole piiri lekitada infot Punaarmee kogunemisest piirile "vabastusoperatsioonide" alustamiseks.
Toon siinkohal näite Mehikoorma vastas teisel pool Lämmijärve paiknend EV - NSVL piiri vahetus läheduses asund Solna külast. Ühel ööl 1938. aastal arreteeriti kõik selles külas eland 141 meest, säälhulgas minu emaisa ja tema 4 venda, ning viidi minema. 141-st tuli pääle sõda tagasi 1 (üks), seegi sandina. Kuhu on maet ülejäänd 140, pole teada. Minu emaisa kohta tuli tõend, et ta suri haigusse 1942. aastal mingis koonduslaagris Karjalas. Kuna on teada, et nõukogude võimul oli hukat (koonduslaagritesse mitte saadet) arreteeritute kohta tihtipääle topelt arvepidamine, kus ühelt poolt peeti arvestust maha lastute korrektsete nimekirjade üle, teiselt poolt aga peeti varitoimikuid, mille järgi jagati hukatute pereliikmeile valeinfot nagu nende lähedane oleks endiselt elus, siis on raske öelda, kas nad tapeti pääle piinamist kuskil NKVD keldris, mingi augu serval nimetus metsas või siis surid tõepoolest koonduslaagris kurnatuse või haiguste tõttu.

Kurb saatus ei taband mitte ainult selle küla mehi. Kord oli üks 7 aastane tüdruk talvel järve ääres jääl uisutades tuisus ära eksind ning sattund EV piirivalve kordonisse, mis asus tollal säälpool Lämmijärve. Kordonis anti talle süüa ja juua ning pääle tuisu möödumist anti ta NSVL piirivalvele üle nii, nagu kord ette nägi. Kui tüdruk sai 15 aastaseks, siis ta arreteeriti NKVD poolt (kus ei unustet nii suuri eksimusi iialgi) ning teda ei näht enam kunagi, tema edasisest saatusest ei teata midagi. Sõja lõpupoole toodi kõik selle küla elusolevad elanikud Eestisse ära üle Lämmijärve taganend saksa sõjaväeüksuse ülema korraldusel, kusjuures neile anti küllalt vähe aega hädavajaliku kraami kaasa pakkimiseks. Osad külaelanikud läksid hiljem salaja üle järve tagasi, et veel asju juurde tuua ning avastasid, et küla oli juba maha põletet taganevate saksa vägede poolt. Kuna Solna küla eestlastest elanikest olid paljudel sugulased Mehikoorma kandis EV poolel, siis said nad päävarju sugulaste juures. Nõukogude võimu traditsioone ja kombeid hästi tundes (nõndanimetet "rahvavaenlaste" pereliikmed on samuti vaenlased, kes kuuluvad hävitamisele) kirjutas minu emaema (ja hiljem ka minu ema) juba pääle Eesti taasokupeerimist NSVL poolt kõikvõimalikesse ankeetidesse oma perekonnanimeks emaema neiupõlve nime ning tõmbas kriipsu lahtrisse, kuhu tuli kirjutada, kas ja kes pereliikmetest on varem arreteerit. Selle tõttu pääsesid nad pääle sõja lõppu arreteerimisest siis, kui algas uus arreteerimiste laine.

Sellest, kuidas Stalin valmistus ette vallutussõjaks, on kirjutand palju raamatuid Viktor Suvorov, kusjuures ta on seda teind väga loogiliselt ja usutavalt. Tema raamatuil on palju poolehoidjaid ja vastaseid, mõlema poole esindajad on tema poolt või vastu esinedes oma argumentatsiooniga kohati väga emotsionaalseks kaldund. Minu jaoks isikliselt tõestab tema raamatutes avaldet materjal, et Stalinile kuulub kõhklematult süü II Maailmasõja alustamise pärast. NSVL ei teind küll avalasku, kuid Stalini strateegilist eesmärki silmas pidav ning tema juhiseid täitva NSVL saladiplomaatia tegutsemise tagajärjeks oligi miljoneid inimesi hävitand sõda. Võib öelda, et Viktor Suvorov on olnd II Maailmasõda uurivatest ajaloolastest/publitsistidest selle väikese poisi rollis, kes hüüdis, et kuningas on alasti. Kuni tema teose (http://militera.lib.ru/research/suvorov1/index.html) ilmumiseni oldi suurtes raskustes seletamaks ära nii paljusid arusaamatusi ja vasturääkivusi II Maailmasõja ajaloo ametlikes kaanonites.

Raamatu ilmumise järel asetusid senini paljud arusaamatud ajaloolised sündmused loogilisse karkassi. Ei ole ime, et kogu praeguse VF ametlikku ajalookäsitlust endale vaieldamatuks juhiseks tunnistav ajaloo teemal sõna võttev vennaskond nii VF-s kui ka nende mõttekaaslased mujalt maailmast (Lenin oleks nende jaoks kindlasti mingi talle omase tabava ütluse leind!) oleks valmis raamatute autorit risti lööma, kui neile vaid võimalus antaks. Viktor Suvorovi suureks teeneks ongi, et ta lükkas veerema lumepalli, mis hiljem põhjustas tõelise laviini ajaloo käsitlemise valdkonnas. Sellepärast VF praegused juhid, kes peavad end NSVL nii vaimseteks kui ka füüsilisteks õigusjärglasteks, nõuavadki nii valuliselt reageerides, et ajalugu ei kirjutataks ümber, vaikides selle juures maha tõsiolu, et ajalugu kui sellist ei saagi ümber kirjutada. Saab vaid ümber kirjutada raamatuid, mis käsitlevad ajalugu. Saab muuta õpikuid ja sellega paraku ka neist õppivate inimeste arusaamu ajaloolistest sündmustest, aga mitte ajalugu ennast. Kahjuks on erinevate inimeste arusaam ajaloost ning sellest, mis on ajaloos tähtis ja mis on vähemtähtis, küllaltki erinev.
Lugesin hiljuti huvitavat artiklit (http://www.novayagazeta.ru/data/2008/82/20.html) küsitlusest, mille alusel selgitati välja, millised on VF elanike teadmised ajaloost ning milline on ajalooliste sündmuste edetabel nende tähtsuse järgi küsitletute jaoks. Soovitan soojalt seda artiklit lugeda, et tekiks arusaamine, milline olukord valitseb praegu VF elanike hulgas. Kuna suure osa EV-s elava nõndanimetet venekeelse elanikkonna (ükskõik, milline on nende juriidiline staatus EV-s) ajalooalased teadmised pärinevad samadest allikatest, siis võibki aru saada, miks meie selleteemaliste vaidluste lõpus on alati kahju esimesest öeld lausest.

Ükskõik kui palju kordi me ka ei seletaks, kuidas toimus NSVL agressioon 1939.-1940. aastal EV vastu, ükskõik kui paljusid Rahvaste Liidus eelnevalt vastu võet (ning ka NSVL täievolilise esindaja poolt allkirjastet) agressori definitsiooni sätteid täitis NSVL oma agressiooniga EV vastu, jäävadki NSVL lagunemise järgselt meile päranduseks jäänd nõukogude inimesed ja nõukogude mentaliteediga VF juhid leierkastina leietama oma muinasjuttu Eesti vabatahtlikust NSVL-i astumisest. Vaid äärmisel juhul teatavad nad, et jah, EV hõivati, aga see oli vajalik NSVL-i julgeoleku tagamiseks Hitleri Saksamaa ähvardava kallaletungi vastu. Selline väide on moraali ja õhtumaise loogika kohaselt absurd, kuna on ebamoraalne ja kuritegelik suurendada oma julgeolekut teiste riikide ja sääl elavate rahvaste hävitamise läbi. Ebaloogiline on see, kuidas suureneks julgeolek selle läbi, et oma piir viiakse võimaliku kallaletungijaga otse kokku, võrreldes olukorraga, kus võimalikust kallaletungijast eraldab neutraalsete riikide vöönd, kust peab oletatav kallaletung eelnevalt läbi minema.

On mõttetu oletatada teemal, mis saanuks EV-st siis, kui oleks otsustet Soome moodi vastu panna. Ei ole võimalik kindlalt teada, kas kaotused rahvastiku arvus oleksid suuremad ja kas ellujäänute saatus oleks olnd veelgi kibedam, aga lõpptulemus oleks tõenäoliselt olnd sama - inkorporeerimine NSVL-i. Jõudude vahekord oli kahjuks liialt ebavõrdne, liialt killustet oli ka toonane Euroopa. Tõenäoliselt ei kuulund Stalini tolle aja plaanidesse hilisemate nõndanimetet sotsialismileeri kuulund, aga formaalselt iseseisvate riikide staatuse sälitamine. Soome iseseisvuse säilimine oli suur ime, selle ime tagajärjeks on see, et nii NSVL ajal kui ka nüüd VF-s räägitakse soomlastest lugupidamisega samal ajal kui eestlased on meie naabrite silmis suurimad fashistid (suurim sõimusõna sõjajärgses NSVL-s ja praeguses VF-s). Sellise suupruugi põhjus on kindlasti psühholoogiline - üritatakse ju samamoodi hoiduda eemale pisikesest, aga vihaselt klähvivast koerast isegi siis, kui seda koera oleks võimalik tappa ühe jalahoobiga ning suhtutakse üleolevalt looma, kes on end alandlikult selili visand. Kuna EV viskas end alandlikult selili, siis sõimataksegi meid fashistideks vaatamata sellele, et EV-s pole fashismist lõhnagi ning VF-s eneses on fashistlikud tendentsid nii tänaval kui ka võimustruktuuride tegevuses ilmselgelt nähtavad.

Mina puutusin nõukogude armees aega teenides selle probleemiga kaks korda kokku. Esimene kord teenistuse algusajal õhtusel rivistusel, kus pääle kohalviibijate kontrollimist loeti ette käskkirju, mis olid mõeld kogu sõjaväeringkonna isikkoosseisule kohustuslikuks tutvustamiseks. Siia kuulusid käskkirjad samateemaliste ning tavaliselt igal õhtul korduvate lugudega: vanemad ajateenijad NN ja MM olid kiusand noorsõdurit PP-d ning sundind teda tegema kõikvõimalikke jäledusi, lõpuks aga toppind PP jõuga põlevasse keskkütte ahju ning ta sääl ära põletand. Selle eest oli neid kumbagi karistet 5 aastase karistusega distsiplinaarpataljonis. Lood olid koledad ja kordusid päevast päeva, kusjuures meile loeti ette vaid neid käskkirju, kus oli juttu sõduritest; ohvitseride kuritöödest meid kui sõdureid ei olnd ette näht teavitada. Lood kordusid ning tavaliselt ei viitsind neid keegi rivistuse ajal eriti kuulata, aega kasutati oma asjade arutamiseks naabritega rivis.

Ühel sellisel rivistusel igavledes kuulsin äkitselt minule senisest suminast veidi valjemalt esitet küsimust, et miks teil Eestis ikkagi venelasi ei armastata. Küsimuse esitaja vaatas pilku minu poole pööramata kergelt muiates otse enda ette, kogu rivis valitses senise sumina asemel pinevalt ootusrikas haudvaikus. Mina isikliselt pole kunagi tund viha ühegi rahvuse kui sellise vastu, enne kooli minekut vanematega Moskvas elat 2 aastat ning hilisem suhtlemine vanemate Moskva kõrgkoolide päevilt pärit erinevatest rahvustest sõprade ja õpingukaaslastega olid mulle ammu-ammu õpetand selgeks, et halvad on inimesed, aga mitte rahvad. Paraku ei olnd sellist vastust sääl rivis tol hetkel võimalik anda. Vastasin, et ei armastata tõesti. Teatasin seejärel, et näiteks minu armastus kulub ära minu sugulastele ja sõpradele, kui üle jääb, siis oma rahvale. Aga mille eest ma peaksin teid armastama? Vaata näiteks sind ennast, miks ma peaksin sind armastama? Seejärel kirjeldasin ma teda ilma 300 tatari keelest ning 1 hiina keelest vene keelde laenat sõnu kasutamata detailselt tema väljanägemist kasutades selleks ainult tsensuurset sõnavara, aga nii, et see talle võimalikult paremini (aga mitte täiesti) arusaadav oleks - venekeelse meditsiiniterminoloogia abil. Seejärel kirjeldasin tema sõpra, kes seisis tema kõrval ning siis järjest kõiki ülejäänuid kuni lõpuks teatasin, et mitte keegi tema rivis seisvaist rahvuskaaslastest ei oska oma enda emakeeles - vene keeles - vigadeta ei kirjutada ega rääkida, et nende kultuuriline tase on olematu, kuna nad pole tõenäoliselt ühtegi vene väärtkirjaniku raamatut läbi lugend. Kuna mina erinevalt neist oskan nende emakeeles vigadeta nii rääkida kui ka kirjutada, ning kuna ma tean vene kultuurist, ajaloost ja kirjandusest tunduvalt rohkem kui kõik nemad kokku, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaks selliseid harimatuid, kuid kõrgenend enesehinnanguga jultund tüüpe armastama. Minu suurimaks üllatuseks ei järgnend pääle rivistuse lõppu minuga arvete õiendamist (olin sisemuses otsustand vastu lüüa oma viimase veretilgani) ning kaasvõitlejad läksid imelikus vaikuses pesema ja magama. Mitte kunagi hiljem ei küsit minu käest enam, miks me venelasi ei armasta. Paljudega selles rivis seisnuist saime hiljem sõbralikult läbi. Mind kutsuti mõnikord harva lõõpides eesnime asemel burzhuazia'ks (kodanluseks) - võtsin seda kui komplimenti, aga mitte kunagi ei kutsut mind fashistiks. Arvan, et kui ma oleksin sellise vastuse asemel üritand neile selgeks teha, et me armastame venelasi väga-väga, siis oleks mind edaspidi igal võimalikul juhul kiusat selliste küsimustega. Kaasvõitlejate hinnang minu oskustele ning teadmistele oli aga kogu hilisema teenistuse vältel ilmselgelt üle hinnat, kuna ükskord Punaarmee aastapäevale pühendet kohustuslikul viktoriinil, kus kaks võistkonda pidid eelnevalt ette valmistama mälumängu küsimused teisele võistkonnale esitamiseks, oli meie vastasvõistkond loobund ühe küsimusena nõudest lugeda üles kõik USA osariigid, kuna pidasid seda küsimust mulle vastamiseks liiga lihtsaks.

Teine kokkupuude oli juba teenistuse lõpuajast, kus väeosa üldkoosolekul arutati väeosas valitsend olukorda, kus paar pikema teenistusajaga debiilsemat sõdurit armastasid kiusata noorsõdureid. Tegemist oli tüüpilise nõukogude koosolekuga, kus aeti ümmargust juttu ning tehti kõva häält ning seda kõike linnukese kirja panemise nimel. Mind tüütas selline mõttetu loba ära ning kuna ma leidsin, et noorsõdurite kiusamine oleks pidand ammu lõpetatama, siis tõusin püsti ning teatasin, et sellised asjad ei lõpegi ära enne kui nendega sisuliselt, aga mitte vormiliselt võitlema hakatakse. Aga sisulist asjade paranemist pole oodata nii kaua, kuni nõukogude armees on sisemine olukord ja suhtumine üksteisesse hullem kui sõja ajal fashistide suhtumine tsiviilelanikkonda vallutet aladel (võrdlus neile arusaadava kurjuse sümboliga selleks, et koosolekul viibind ohvitseridel asja olemus paremini teadvusse jõuaks). Sellega oli üldkoosolek koheselt läbi ning õige varsti kutsuti mind eriosakonda aru andma, mis alusel võrdlen ma kuulsusrikast Punaarmeed fashistidega. Asi läks nii hulluks, et minus tekkis arvamus, et päätse kojusõidu asemel ootab mind vangilaager Siberis nõukogude armee solvamise pärast, kuna verbaalset kallaletungi ühele nõukogude võimu alustalale võinuks tol ajal soovi korral kvalifitseerida riigivastase tegevusena.

Asi lahenes minu õnneks lihtsalt. Teisel päeval pääle kaitseministri käskkirja järjekordse aastakäigu teenistusse kutsumisest ning sellega kaasnend 2 aastat ära teenind sõdurite erru arvamisest, saadeti mind eelnevalt vormistet errusaatmispaberitega koju. Eriosakonna ülema nõuded mind rangelt karistada sumbusid hospitali (kus töötasin päevasel ajal röntgenosakonnas) suurte kogemuste ja pika sõjaväestaazhiga ülema soovitusse lõpetada asi ära, kuna minu kaasuse suure kella külge paneku korral võinuksid eriosakonna ülema enda ülemused KGB liinis küsida, miks sellist rahvavaenlast ei õnnestund paljastada eelneva kahe aasta jooksul ning kuidas sai üks rahvavaenlane strateegiliselt nii tähtsas väeosas (meie patsientide hulka kuulus nõukogude armee juhtkond) teenida. Kuna sellise süüdistamisega võinuks suure tõenäosusega kaasneda kagebiidi edasine teenistuskäik Moskva asemel näituseks Sahhalinil, siis sai eriosakonna ülem sellisest argumendist nii hästi aru, et asi summutatigi ära ning mind saadeti esimesena meie väeosast erru põhimõttel - patust kaugemale.

See oli minu kolmas ja viimane kokkupuude väeosa eriosakonna ülemaga. Esimene kord kohtusime poolteist aastat varem kui tegin tal kui patsiendil röntgenpilti hüppeliigesest, mille tegin pildijäädvustuse spetsiaalset tahmatehnoloogiat kasutades paberile (mida oli võimalik kasutada välitingimustes lahingolukorras), aga mitte röntgenfilmile, kuna kohe-kohe saabuvaid õppusi arvestades oli vaja kontrollida tehnika korrasolekut. Pääle pildi tegemist asus patsient seletama, mida kõike on sellise tehnoloogiaga võimalik teha, mainides ära, et ta on meie väeosa "osobist" ning küsides, kas mina olen seda tehnoloogiat kasutand ka mingite dokumentide paljundamiseks. Kui ma teatasin, et ma olin seda tehnoloogiat kasutand ainult röntgenülesvõtete tegemiseks vaid vastava korralduse saamisel, siis oligi jutuajamine selleks korraks läbi. Teine kohtumine oli nädal hiljem kui mind kutsuti eriosakonda jutuajamisele, kus siis pääle kordund tahmatehnoloogilist vestlust teatati mulle, et kui ma peaksin oma kaasvõitlejate suust kuulma midagi sellist, mis võiks eriosakonnale (KGB-le) huvi pakkuda, siis tuleb mul kohe tulla talle isikliselt ette kandma. Vestlus lõppes pääle seda kui teatasin, et selline käitumine kaasvõitlejate suhtes ei käi minu eluvaadetega kokku ning seetõttu pole tal minu külaskäiku kunagi oodata. Teine kohtumine läbi. Kolmas siis juba poolteist aastat hiljem ja tunduvalt tõsisem, aga siiski õnneliku lõpuga.

Teen siinkohal ühel pikema kõrvalpõike KGB teema üksikasjalisemaks valgustamiseks oma elus. Lugesin hiljuti ühte artiklit agentide värbamisest KGB poolt nõukogude okupatsiooni lõpuaastail Eestis. Kuna mul on selle kohta isikline kogemus olemas, siis laiendangi veidi teemat oma üleelamistega.

Õppisime kaheksakümnendate aastate keskel ülikooli lõpukursustel lisaks kohustuslikele arstiteaduslikele ainetele veel võõrkeeli, koos kolme kursusekaaslasest noormehega alustasime rootsi keele õppega viienda kursuse sügisel. Pääle aastast kursustel käimist filoloogiateaduskonna ühe väljapaistva õppejõu juures pakkus meie õpetaja järgmisel kevadel välja võimaluse minna rootsi keelt praktiseerima Tallinnasse Inturisti juurde, milleks me siis paar kuud õppisime intensiivselt Tallinna giidi rootsikeelseid abimaterjale ning käisime Inturistis jutuajamisel elukutselise rootsi keele giidi juures. Seejärgselt lubatigi meil gruppide juures alul praktikantidena kaasas käia (saime rootslastega kõnekeelt harjutada) ning hiljem võimaldati meil giididena paari grupiga kaasa sõita marsruudil Tallinn - Riia - Leningrad, kus me pidime nende majutamise ja toitumisega seot asju ajama, samuti vajadusel tõlkima. Pääle iga grupi ära saatmist nõudis Viru hotelliga tegeleva KGB ohvitseri sekretär (keda elukutseliste giidide hulgas kutsuti naabriteks, kuna KGB ohvitseri ja tema sekretäri kabinetid olid giidide toa kõrval seina taga) grupi giidilt kirjalikke vastuseid küsimustikule, kuhu tuli kirjutada, milliseid küsimusi esitati ja kes grupi liikmeist millegi erilisega silma paistsid. Vastuseks oli õnneks võimalik kirjutada tollasele nõukogude ühiskonnale omast tüüpilist ümmargust kantseliitset mula, mis ei saand tekitada grupis olevatele turistidele mitte mingit kahju (á la tunti huvi ENSV saavutuste vastu, nõukogude korrale vaenulisi küsimusi ei esitet jne.).

Kuuenda kursuse kevadel umbes kuu aega enne arstidiplomi saamist kutsuti mind ootamatult välja sõjakomissariaati. Sõjakomissariaadis juhatati mind ühte kabinetti, kus ees ootas majori pagunitega üldväeosade mundrit kandev ohvitser, kes tutvustas end KGB töötajana ning teatas, et väljakutsel pole midagi ühist sõjaväekomissariaadiga, tegemist on vaid ühe lihtsa vestlusega, mida teat põhjustel on mugavam teha sõjakomissariaadi ruumes. Ta teatas, et arstiteaduskonda ja Maarjamõisa haiglasse on ühepäevasele külaskäigule tulemas üks grupp meditsiini õppivaid rootsi tudengeid oma juhendajatega ning et ta on kuuld, et mina pidin selle grupiga olema tõlgina saatjaks. Ta teatas, et KGB-d huvitab, mis sellise grupi külaskäigul toimub ning et ta soovib, et ma tuleksin pääle grupi ärasõitu temale aru andma ühel kindlal päeval ja kellaajal Tartu hotelli ühte numbrituppa. Vastuseks hoolikalt sõnu valides teatasin, et ma sain ta soovist aru, lubamata samas, et ma tulen vestlusele ning hoidudes ka teatamast, et ma vestlusele ei tule (ülikooli lõpetamine oli liiga lähedal selleks, et suud liiga laiali ajades diplomi saamist ohtu panna). Pääle rootsi meditsiinitudengite grupi lahkumist sõitsin ma Tartust ära (ühe rootsi grupiga giidina kaasas 9 päeva Tallinnas, Riias ja Leningradis), et saaksin vajadusel põhjendada, miks ma ei tulnd vestlusele. Vestlusele minek mu plaanidesse kohe kuidagi ei sobind ning kui ma järgneva pooleteise aasta jooksul midagi rohkemat ei kuuld, siis arvasin, et sinna see asi jäigi.

1989. aasta suveks kutsuti minu õde ja mind külla Brüsselisse. Vormistasime dokumendid ning saime kätte välispassid aasta alguses, suve alguses oli plaanit sõita Moskvasse Belgia viisa ning Saksa transiitviisa saamiseks. Jaanuaris helistati mulle töö juurde ning üks meesterahvas teatas, et tal on vaja minuga kokku saada ja minu tuleviku üle arutada ning kui mulle see sobib, siis tuleks ta samal õhtul minu juurde koju. Ootava patsiendi tõttu polnd mul võimalik telefonitsi detailidesse minna ning ma leppisin õhtuse kellaja kokku saamata aru, et helistajaks oli KGB töötaja. Õhtul saabus erariides mees, kes tutvustas end kui KGB töötajat, kes oli minuga poolteist aastat varem sõjakomissariaadis kokku saand. Ta mainis, et ma ei olnd tulnd kohtumisele hotelli ning kui ma teatasin, et ma olin sel ajal sunnit Tartust ära sõitma, siis rohkem sel teemal ei räägit. Küll aga küsis ta, kellele me õega Brüsselisse külla läheme ning teatas, et KGB Tartu osakonnal on suur huvi nende vastu, kes Brüsselisse sõidavad, kuna tartlaste hulgas on sõidud sinna kanti haruldased. Ta teatas ka, et tal on mulle üks spetsiaalne palve: nimelt - kui keegi peaks mind paluma võtta kaasa üks saadetis edasi toimetamiseks ühele konkreetsele inimesele Brüsselis, siis ta soovib, et ma võtaksin selle saadetise vastu ning helistaksin talle selleks, et ta saaks saadetist inspitseerida. Pääle palve esitamist rääkis ta pikalt, mida kõike ta on minust kuuld ning arvas, et saab lubada mulle hiilgavat tulevikku. Minu iseloomustamiseks kasutas väljendeid, millest ma sain koheselt aru, kelle käest oli ta neid andmeid saand (ei oskagi arvata, kas selline äratundmine oli tal ette plaanit või vastupidi). Jutuajamise lõpuks teatasin ma, et ma sain ta jutust aru ning võtsin vastu tema poolt ant telefoninumbri.

Kuigi tegemist oli 1989. aastaga ja vabadustuuled juba puhusid, oli Eesti siiski jätkuvalt NSVL võimu all. Kogu järgnev nädalavahetus kulus mõtlemisele, et mitte kas, vaid kuidas saaks KGB ülesandest nii ära öelda, et mingeid pahandusi perekonnale ei tekiks. Arutasin asja isaga ning jõudsin lõpuks otsusele, kuidas käituda. Viisin esmaspäeva hommikul välispassi passilauda tagasi ning teatasin, et ei saa kahjuks sõita. Seejärel helistasin mulle jäet telefoninumbril ning teatasin, et nagu vestluskaaslane mäletab, ei öeld ma meie eelneva nädala vestluse lõpetuseks mitte midagi muud kui et ma sain tast aru, kuna leidsin, et sisuline vastus sellisele ettepanekule vajas põhjalikku kaalumist. Nüüd olin ma terve nädalavahetuse tema ettepanekut vaagind ning jõund järeldusele, et tema poolt pakut hiilgav tulevik kohe kuidagi ei sobind kokku minu nägemusega minu tulevikust ning selle tõttu olin ma sunnit tema ettepanekust ära ütlema, mille tõenduseks oli ka see, et ma olin oma passi tagastand ning otsustand, et ma ei sõida Belgiasse. Kui ma seda kõike telefonis KGB ohvitserile teatasin, siis kuulas ta mu jutu ära ning teatas, et tal on sellest kahju ning kui ma siiski peaksin ümber mõtlema, siis on mul vaja talle vaid helistada.

Kevadeks muutus aga elu Eestis juba nii palju, et julgesin passilauast uuesti passi ära tuua ning sõita suvel Brüsselisse (põhiliselt vanemate survel, kes ei taht minu tollal 19 aastast õde üksinda nii kaugele tundmatusse kohta sõita lasta). Hiljem pole mind keegi KGB-st enam kontaktind. Kui ma pääle Eesti taasiseisvumist olen meenutand seda 1989. aastast pärinevat lugu KGB poolt hiilgava tuleviku lubamisest, siis olen ma korduvalt mõeld ka sellele, kui paljudele võidi sellist hiilgavat tulevikku lubada ja kui paljud neist võisid lahke pakkumise kahel käel vastu võtta. Ajal, mil enamus meie rahvast oli nii vaene, et sai kulutada vaid töökohast makstavat palka, said osad meie kaasmaalased alustada suuri ärisid (austus nende vastu, kes oma äri suure vaevaga ise tühja koha päält üles on ehitand!) omades selle jaoks raha juba siis, kui pangad ilusate silmade ja sorava jutu eest veel raha ei laenand (alguses polnd pankadel endilgi eriti raha). Lisaks rahale võidi hiilgava tulevikuga inimesi aidata ka idasuunaliseks kaubanduseks vajalike sidemete kindlustamisega, samuti lubade andmisega läänesuunaliseks kaubanduseks nõukogude võimu lõpuaastail. Teades idanaabri tavasid läbi aegade ning mõeldes eriteenistuste tegevuse pääle, pole minu arvates küsimus mitte selles kas, vaid kes. Nende ärimeeste hulgas, kes praegu propageerivad EV poliitika muutmist VF-ga nõndanimetet paremaks suhtlemiseks (loe: järelandmiste tegemiseks EV huvisid ja väärikust jalge alla tallates) võib olla inimesi, kes sellist juttu siiralt usuvad (kas siis naiivsuse tõttu või mingil muul põhjusel). Võib, aga ei pea.

KGB teema lõpetuseks veel paar seika. Ülikoolis õppimise ajal käisid jutud sellest, et mitte ainult igal kursusel, vaid ka igas rühmas oli KGB nuhk. Mäletan esimesest kursusest, et selline teema oli väga sageli arutusel viina ja õlle juures. Ajastu kombeid arvestades oli see iseenesest mõistetav, et sellised inimesed (koputajad) meie hulgas olid, kuna aga polnd võimalik täpselt teada, kes meist olid nuhkideks, siis leidsin, et polnd mõtet vaevata oma pääd nimedele mõtlemisega. Tava oli selline, et tähtsaid asju nagunii ei arutet väljaspool perekonda.

Mõned aastad tagasi teatati, et nüüd saavad kõik soovijad tutvuda enda kohta käivate KGB toimikutega Tõnismäe arhiivis. Otsustasin, et lähen tutvun siis enda kohta käiva toimikuga. Passi ette näitamise järel toodi mulle toimik. Selgus, et tegemist on väljasõidutoimikutega kogu meie pere kohta, toimikus olid välismaale sõidu eel vormistet paberid - iseloomustused töölt/koolist/ülikoolist. Pidasin seda veidraks, et mulle näidatakse ka minu vanemate ning õe ja venna toimikuid, aga kuna meie perel mingeid hämaraid asju hinge taga polnd, siis ei olnd ka midagi hullu lahti. Kuna meie saime "liikuma" alles nõukogude võimu lõpuaastail, siis oli sõite olnd vähe ning toimik õhuke, eriti arvestades, et selles olid nelja inimese paberid. Pääle iseloomustuste ei olnd toimikus enam mingeid pabereid. Läksin elukutselise arhiivitöötaja käest küsima, et kas ma saaks tutvuda ka KGB toimikuga minu kohta. Daam vastas, et selliseid toimikuid peeti ainult dissidentide kohta ning kui ma ei olnd dissident, siis minu kohta ei olndki mingit muud toimikut. Professionaalse arhiivitöötaja kohta oli väide nii absurdne, et ma ei leind sügavat mõtet temaga vaidlusse asuda.

Miks ma julgen öelda, et daami väide oli nii absurdne? Seletan lähemalt. Kõigi meie iseloomustuste tagakülgedel olid märkused, allkirjad ja pitsatid. Minu iseloomustuse tagaküljele oli näituseks kirjutet, et midagi kompromiteerivat mingit numbrit kandva osakonna andmestikus minu kohta ei ole. Osakonna juhataja allkiri. Ühe teise osakonna juhataja allkiri ja pitsat teate all, et olen kirjavahetuses kaheksakümne kuue (86) rootsi kodanikuga, kusjuures keegi neist pole nõukogudevastase tegevusega silma paist (selgituseks - kõik 86 olid need minu endiste rootsi turismigruppide liikmed, kes olid mulle Jõulukaardi saat ning kellele ma olin ka vastand, mõnega vahetasime aeg-ajalt isegi kirju). Minu vanemate iseloomustuste taga oli kirjas, et nad on kirjavahetuses ühe soome perega juba nii ja nii palju aastaid ning et nüüd sõidavad tuttavaile külla. Minu õe iseloomustuse tagaküljel oli teade, et ta on (kui mäletan õigesti!) kahekümne nelja (24) välisriigi kodanikuga kirjavahetuses, nendest need ja need (nende inimeste puhul oli tegemist turismigrupiga Eestis käind rootsieestlastega) tegelevad selliste ja selliste asjadega - küllaltki detailsed iseloomustused, mis sisaldasid selliseid andmeid, mida nad ei olnd mu õele ei rääkind ega ka kirjas kirjutand - aastakümneid varasemast ajast. Jne. Jne. Pääle iseloomustuste tagakülgede lugemist ei usu ma enam, et igaühe kohta meie peres ei olnd toimikut. Ilma toimikuta ei ole võimalik pidada arvet, kes kellega oli tuttav ja kirjavahetust pidas (massiline elektrooniline ajastu ei olnd veel aland, kõikide asjade kohta olid NSVL-s paberid, paberid köideti toimikutesse, kuhu pandi pabereid juurde ja juurde). Ja meie pere oli selline, kes ei paist silma avaliku vastalisusega nõukogude võimule. Lisaks pidid mingis toimikus olema ka need andmed, mida KGB ohvitser oli tsiteerind siis, kui ta jutustas mulle minule lubatavast hiilgavast tulevikust.

Mis puutub aga esimesel kursusel korduvalt õlleklaasi kõrval arutet teemasse koputajate üle meie hulgas, siis paar aastat tagasi ilmus ajakirjanduses üks artikkel, mille põhjal võib küllalt kindlalt uskuda, et nendel, kes tollal sagedasti ühte nime nimetasid, oli tõenäoliselt õigus.

Nii palju siis isiklistest kogemustest KGB-ga ning tagasi KGB hambust õnneliku pääsmise juurde sõjaväes oleku lõpukuudel. Stalini rezhiimi ajal oleks selline pääsemine olnd praktiliselt välistet, kuna karistati nii vastaseid, kui oletatavaid vastaseid, kui ka neid, kes polnd piisavalt valvsad ja ka neid, kes teadsid liiga palju. Viimaste alla kuuluvad nõndanimetet juunikommunistid, keda NKVD kasutas 1940. aastal toimund EV-i NSVL-ga liitmise (juriidiliselt ebakorrektse ning väga robustselt läbi viid) legaliseerimise eesmärgil. Nende saatus oli otsustet sel hetkel, kui nad asusid koostööle NSVL-ga võimu kukutamiseks EV-s ja selle liitmiseks NSVL-ga. Juunikommunistidega tehti kokkulepped, mille järgselt neid kasutati ära nii võimuvahetuse teostamiseks kui ka hävitusaktsioonide alustamiseks EV elanikkonnas (nii nimekirjade koostamine kui ka isikliselt karistusaktsioonide juhtimine ja läbi viimine). Aga et nad teadsid nendest lepetest, siis kuulusid nad paratamatult hävitamisele, kuna nad teadsid asju, mis vastavalt tolleaegsete nõukogude ja praeguste VF võimude väidetele ei toimund kunagi. Küsimus polnd mitte selles, kas neid ennast pidi hävitatama, vaid kuna ja kuidas. NSVL oli XX sajandil vaieldamatu maailmameister propagandas ning valetamises. Paljud saladused kindlustatigi sellega, et hävitati nende teadjad. Sellepärast ongi kentsakas näha, et ka tänapäeval on vaatamata kõigile ajaloo õppetundidele EV-s nii palju neid, kes käituvad oma riigi või elukoha huve eirates võõrriigi kasuks unustades, et selle võõrriigi poolt sõlmit lepped millegi saavutamiseks kehtivad vaid seni, kuni eesmärk on saavutet, selle järel muutuvad nii vastastest kui liitlastest leppeosalised ülearusteks. Mooramees on oma töö teind.

II Maailmasõda õnnestus Stalinil initsieerida oma plaanide kohaselt. NSVL sõda Saksamaaga aga algas mitte selliselt nagu Stalin oli plaanind. Viktor Suvorov kirjeldab veenvalt, miks Saksamaa sõjaline edu sõja alguses oli nii suur - kõik huvilised saavad seda tema raamatuist lugeda. Mulle tundub olevat veenev Suvorovi arutlus sellest, kuidas Stalin alustas konkreetseid ettevalmistusi sõjaks Saksamaaga koheselt pääle nõndanimetet Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimist ning kuidas Hitler omakorda alustas oma ettevalmistusi sõjaks NSVL-ga alles siis, kui nägi, millisesse väljapääsmatusse olukorda oli Saksamaa sattund pääle ühise piiri tekkimist NSVL-ga, kus kõikide märkide kohaselt toimus juba massiivne ettevalmistus kallaletungiks Saksamaale. Tänu sellele, et Saksamaa oma löögiga NSVL vastu ennetas paari nädalaga NSVL-i plaanitavat lööki Saksamaa pihta, sai ennetava löögi tegija suured eelised kohe sõja alguses, mistõttu jõudude varasema ilmse ebavõrdsuse asemel tekkis Saksamaal shanss võiduks sõjas, mille võitmiseks tal muidu polnd vähematki lootust.

Ma ei taha õigustada Hitlerit ning arvan, et ta oli suur kurjategija nii oma rahva kui ka muu maailma suhtes. Tema kuriteod mõisteti Nürnbergi protsessil hukka. Aga veelgi suurem kurjategija Stalin ja tema kaasvõitlejad kvalifitseerusid oma tegude ja salalepetega samuti ühe vähemalt sama suurel ja kõmulisel protsessil süüdistuspingil istumiseks. Stalini suurele eesmärgile pühendet tegevusele mõeldes on usutavad Heikki Hautamäki raamatus "Finland i stormens öga" publitseerit andmed selle kohta, et 15. oktoobril 1939. aastal sõlmisid NSVL ja Suurbritannia Kuningriik MRP-ga analoogse salaleppe mõjusfääride jagamisest Põhja-Euroopas NSVL ja Suurbritannia vahel, mille kohaselt pidi Stalin saama endale Baltikumi, Soome, Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra, Suurbritannia pidi vallutama Lõuna-Norra ja Lõuna-Rootsi ning selle järgselt pidi ühiste jõududega Saksamaale kallale tungitama. NSVL-le oli see tavaline praktika (Divide et impera) - kõikvõimalike lepete sõlmimine ning seejärel ainult neist kõige kasulikumate kasutamine.

Ajalugu ei tunne endiselt tingivat kõneviisi, aga siiski arvan, et kui Stalin oleks ennetand Hitlerit esimese löögi andmisega ning oleks saand sellega kaasnevad eelised, siis ei oleks sõja lõppedes NSVL-i või selle mõjusfääri kuulund mitte ainult pool Euroopat ning järgnevate aastate jooksul veel lisaks mitte ainult pool Aasiat pluss mitmed riigid Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vaid oleks olnd suur oht selleks, et NSVL sõjamasin ning selle järel veerend repressiivorganid poleks esimese jutiga pidama saand enne kui igal pool oleks vesi vastu tulnd. Kogu Euroopa. Kogu Aasia. Kogu Aafrika. Hiljem aga Lõuna-Ameerika kallale. Kasarmukommunismi tingimusis üles kasvand eri nahavärviga nõukogude inimeste põlvkonnad poleks osand arvatagi, et nõukogude tegelikkusest teistsugune elu on üldse võimalik, kuna nad ei oleks olnd seda elu ei näind ega ka sellest kuuld. Pääle patriootlike nõukogude teoste, mis oleks neis kasvatand armastust oma suure nõukogude riigi vastu, poleks nad saand lugeda ei mittenõukogude raamatuid ega vaadata vabas maailmas lood filme.

Pääle poole Euroopa allutamist ning juurte ajamist ainult osasse Aasiasse, Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse suutis NSVL pääle sõda vastu pidada 46 aastat enne pankroti välja kuulutamist ning räbaldund valge lipu heiskamist ning sedagi suuresti tänu VNFSV presidendi Boris Jeltsini isiklisele mehisusele ja siiralt demokraatlikele maailmavaadetele (pääle kommunistlikku eksiminevikku). Maad kolossi jalge all aitasid uuristada ka NSVL ääremaade elanikud, kes said innustust piiri taga eksisteerind vaba maailma hingusest TV ja raadio kaudu. Kui NSVL-l oleks 1941. aastal õnnestund esimesena ellu viia löök Saksamaa vastu ning selle järgselt oleks valitset kogu maismaad merest mereni, siis olnuks kerge kontrollida valitsetavat rahvast pääle hoolikat selekteerimistööd (osalist hävitamist) karistusorganite poolt ning me poleks osand vabadusest isegi mitte unistada.

Pääle Hitleri Saksamaa ennetavat lööki NSVL pihta saksa sõjaväe poolt saavutet eeliste tõttu oli vaatamata ülesande lootusetusele Hitleri Saksamaal tekkind siiski teoreetiline võimalus sõja võitmiseks NSVL vastu. NSVL elanikkonnas oli veel palju neid, kes mäletasid aega enne nõukogude võimu kehtestamist ning olid nõukogude võimu vähemalt passiivsed vastased, eriti Ukrainas. Paljud ukrainlased, valgevenelased ja venelased, rääkimata juba leedulastest, lätlastest ja eestlastest, tervitasid saksa vägesid kui vabastajaid kommunistliku diktatuuri alt. Kui oleks välja kuulutet vabad valimised ning tekkind uutele vabadele ja demokraatlikele riikidele oleks Saksamaa poolt pakut majanduslikku ja sõjanduslikku koostööd (kaasa arvat nende riikide sõjavägede relvastamist saksa vägede kätte äkklöögiga langend nõukogude sõjatehnikaga), siis oleksid paljud asund võitlema Kolmanda Riigi poolel NSVL ikke vastu, kusjuures kuuldused kommunistlikust rezhiimist vabastet aladel toimund muutustest oleksid nõukogude võimul teind väga raskeks kommunistide kontrolli all oleva territooriumi valitsemise. Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi ning selle tõttu polnd Hitleri Saksamaal vähimatki shanssi võita seda sõda, kuna see oli just nimelt Hitleri Saksamaa - Saksamaa, kus tapeti juute ja teisitimõtlejad. Saksamaa, mis sõlmis sõpruslepingu teise suure kurjategijaga - Staliniga. Saksamaa, mis tõi vallutet riikidesse hävingut ja kannatusi, aga mitte vabadust.

Nagu Viktor Suvorov kirjutab, sai Stalin pääle Saksamaa rünnakut 22. juunil 1941. aastal aru, et tema suure eesmärgi suur teostumine ei olnd lähemal ajal enam võimalik, kuna jäi kasutamata võimalus tungida esimesena Saksamaale kallale, samuti tänu suurtele kaotustele sõja alguses. Järgmine ja Stalini arvates parim ja viimane shanss nõukogude võimu kehtestamiseks kogu maailmas tekkis 1953. aastal, mil nõukogude armee oli endiselt võitlusvõimeline ning NSVL oli nagu USA-gi varustet aatompommiga. NSVL taktikasse kuulus alati teiste provotseerimine selleks, et konfliktidest ise võitjana välja tulla, sest erinevalt vastaspoolest sai konflikti provotseerija parema ettevalmistuse tõttu alati eelise (on lihtne valmistuda sõjaks kui vastaspool ei aimagi, et varsti tekib olukord, mis viib pääsmatule konfliktile - vaadake kas või viimast vene-gruusia sõda, kus vahetult enne konflikti tekkimist olid hambuni relvastet vene väed juba kolonnis märguannet ootamas, vt. hääd kokkuvõtlikut artiklit lingilt http://www.novayagazeta.ru/data/2008/91/17.html). Vastavalt mitmete uurijate poolt leit dokumentidele pidi konflikti provotseerima 5. märtsiks 1953. aastal planeerit kõikide juutide arreteerimine ja seejärel hävitamine NSVL-s, mis omakorda pidigi ajendama USA-d sõjalist konflikti alustama. Juutide totaalhävitamist valmistasid ette ka juutide vastu suunat nõndanimetet Leningradi protsess ja arstide protsess.

Minu abikaasa töökaaslase vanaisa, kes oli admiral Balti laevastikus, sai vahetult enne Stalini surma käsu ilmuda koheselt Moskvasse, kuhu (nagu hiljem selgus) samaaegselt kutsuti paljud kõrged juudisoost võimukandjad ning kus arreteeriti need, kes jõudsid kohale enne Stalini surma. Kuna admiral oli siis, kui teatati Stalini surmast, alles teel, siis ta pääses eluga. Kuigi mitmel pool on tõendet, et Stalin tahtis hävitada kõiki juute selleks, et ajendada USA-d sõjalisse konflikti astuma, ei ole juudi kogukond esinend Stalini ja NSVL-i suhtes samade süüdistustega kui Hitleri ja Kolmanda Riigi vastu ning seda vaatamata sellele, et isegi arvesse võtmata Stalini plaane juutide täielikuks hävitamiseks NSVL-s, oli NSVL-s tapet juutide arv suurem kui Hitleri Saksamaal. Nii mitmedki juudi organisatsioonid on täiesti vait selles osas, mis puutub juutide tagakiusamisse ja hävitamisse NSVL-s, samas aga on väga varmad süüdistama Eestit ja eestlasi kollektiivselt nende kuritegude suhtes, mis toimusid II Maailmasõjas Eestis ajal, mil Eesti oli ise okupeerit Saksamaa poolt. Me mõistame hukka nende inimeste tegevuse, kes hävitasid juute okupeerit Eestis, mõistame hukka nii inimesed kui ka kuritegeliku rezhiimi, kelle käsul need kuritööd tehti. Aga me ei laienda nende inimeste süüd tervete rahvuste pääle, kelle hulka need inimesed kuulusid. Ning seda vaatamata sellele, mis rezhiimi ajal (Kolmas Riik või NSVL) kuritööd sooritati ning mis rahvustesse kuulusid tapet inimesed.

Tsaari-Venemaal oli juutide diskrimineerimine tavaline, juutidel takistati hariduse saamist, nende õigused olid piirat, sagedased olid pogrommid juutide vastu, millele võimud omakorda vaatasid läbi sõrmede. Lenini emaisa Israel Blank läks 1820. aastal vene õigeusku üle võttes endale uueks nimeks Aleksandr Blank ning kirjutades sellekohase taotluse võimudele. Juba vene õigeusklikuna lubati tal asuda õppima ülikooli, kuhu tollasel Venemaal oli juutidel pääs keelat. Kui rikastel olid veel võimalused piirangutest mööda pääseda, siis vaeste juutide elu oli tunduvalt raskem kui teiste rahvuste esindajail. Siit tulekski otsida põhjust, miks enamlaste juhtkonnas nii palju juute oli, kuna tagakiusatavate viha senise võimu vastu oli suur. Aga tuleb veelkord rõhutada, et iga inimese tegude eest vastutab inimene ise, aga mitte tema rahvuskaaslased. Nõukogude rezhiimi ja selle võimukandjate kuritöödes on süüdi konkreetsed inimesed, aga mitte rahvused, kelle hulka kurjategijad kuulusid. Kuna kommunistlike kurjategijate hulka kuulus kahjuks küllalt palju juudisoost inimesi, siis vast siit tulekski otsida põhjust, miks Eestit ja eestlasi süüdistavad juudi organisatsioonid vaikivad NSVL-s sooritet (muu hulgas ka juutide vastastest) kuritöödest. Kuna NSVL-s oli suhteliselt palju juute mitte ainult ohvrite vaid ka mõrtsukate hulgas, siis sellepärast vast ei tahetagi seda teemat üles võtta, kuna neile juudi organisatsioonidele võib tunduda, et selle teema kergitamisel võidakse neile ebameeldivaid küsimusi esitada. Lisaks on alati kergem süüdistada väikeriike kui suurriike. Mõningate eestivastaste väljaastumiste puhul on samuti märgata, kui hästi sellised süüdistused sobituvad ajalises ning ideelises kontekstis põhiliselt idast tulevate VF eriteenistuste hingust kandvate eestivastaste kampaaniatega.

Mina ise pean juute uhke ajaloo ning pikkade traditsioonide ja kõrgkultuuriga rahvaks ning ma tean, et sellist arvamust jagab enamus eestlastest. Eestis pole antisemitism kunagi valitsend ning isegi NSVL-i ajal oli ENSV juudivihkamisest vaba, millega tulebki seletada seda asjaolu, et nii paljud väljapaistavad juudisoost teadlased ja ka muude ametialade esindajad asusid Eestisse elama. VNFSV-s toimus ametikohtade jagamine kirjutamata sääduste järgi, mille kohaselt VNFSV-s peeti juute teisejärguliseks rahvuseks ning kellel takistati võimetele ja haridusele sobivaid ametikohti saada. Üheks näiteks võin tuua oma kunagise trepikojanaabri professor Rem Blumi, kes ei saand Leningradis erialast teadustööd, kuna talle öeldi, et "juudi kvoot" olla täis, töölisena ei saand ta aga tööd, kuna öeldi, et haridust olla liiga palju ning et kui teaduskraadiga juudisoost inimene võtta tööle lihttöölisena, siis olla varsti oodata Ameerika Hääle teateid sellest, kuidas juute NSVL-s diskrimineeritakse. Teiste sõnadega - ei tööd ega leiba. Eesti ja Tartu (Riiklik) Ülikool võtsid ta väljasirutet kätega vastu ning me oleme uhked, et meil selline kaasmaalane oli. Kuigi ma isikliselt ei tea teiste väljapaistvate juudi soost eesti õpetlaste konkreetseid lugusid enne Eestisse asumist, arvan siiski, et analoogseid juhtumeid oli palju.

Võib arvata, et juute päästis totaalhävitamisest NSVL-s 1953. aastal pigem Stalini lähemate kaastöötajate hirm oma isiklise tulevase saatuse pärast, kuivõrd nende kaasstöötajate hirm plaanitava III Maailmasõja ees või siis südametunnistuspiinad juutide totaalhävitamise plaanide pärast. Kõigi märkide järgi otsustades oli Stalinil plaanis oma senised kaastöötajad asendada noorema generatsiooni esindajatega, kusjuures kõike varem toimunut arvesse võttes võis arvata, et asendamine ei oleks toimund endiste abiliste pensionile, vaid ühte teise kohta saatmisega. Vaatamata pidevale võimuvõitlusele ja ka Stalini poolt oskuslikult kultiveerit vihavaenule inimeste vahel Stalini lähimas ringkonnas, suudeti oma naha päästmiseks sel korral siiski üle saada isiklistest vastuoludest ja ühendada oma jõud Stalini mürgitamiseks nõndanimetet verd vedeldavate (hüübimisvastaste) ainetega, mis siis kutsusid tal esile ajuverejooksu. Koomasse langend Stalin jäeti abita, kuni oldi kindlad, et ta sureb. Stalini surm päästis NSVL-i juudid totaalhävitamisest, samuti tõmbas kriipsu pääle III Maailmasõja vallandamise plaanidele.

Pääle Stalini surma sai võimule mürgitamist plaanind ja teostand vandenõulastest triumviraat, kus sisulist esimest viiulit mängis algatuseks Lavrenti Beria. Beria on üks müstilisemaid võimukandjaid NSVL ajaloos. Nõukogude publitsistika on talle omistand kõikvõimalikud kuritööd ja pahed, kusjuures suur osa süüdistustest on kindlasti tõsi. Ei tohi aga unustada, et tegemist oli kaotajaga võimuvõitluses. Vastavalt nõukogude traditsioonile sai võitja alati kogu kuulsuse ning kaotaja kogu süü. Kindlasti oli Beria kurjategija, tegemist oli ju pikkade aastate jooksul Stalini ühe lähima abilisega, kes NKVD juhina hävitas väga palju inimesi ning seda mitte ainult Stalini käskudele tuginedes. Võib arvata, et tal oli ka palju neid inimlikke "nõrkusi", milles teda hiljem süüdistati. Lisaks sellele oli kõige järgi otsustades tegemist väga tugeva majandusinimesega, kellele Stalin usaldas aatompommi loomise projekti juhtimise. Kindlasti oli tal Stalini surma järgselt üks kõige kvalifitseeritumaid ülevaateid riigi majanduslikust olukorrast tervikuna. Võib olla nägi ta juba tollal märke sellest, et samal moel jätkates on NSVL päätselt majanduslikult pankrotis? Igal juhul asus ta kõigi repressiivorganite juhina oma positsiooni kasutades koheselt läbi viima mitmeid väga intriigivaid reforme NSVL poliitilises elus - reforme, mida ei näht kogu NSVL-i eksistentsi jooksul ei enne ega pärast.

Beria alustas vastupidiselt varasemale ja hilisemale tavale liiduvabariikide "rahvustamist". Keskkomitee määrusega kohustati liiduvabariike kehtestama asjaajamiskeelena vastava liiduvabariigi rahvuskeel, kusjuures kohalikku keelt mitte osand nõukogude ja parteitöötajaid kohustati keelt omandama või kohalt lahkuma. Uute funktsionääride ametisse määramisel hakati eelistama kohaliku rahvuse esindajaid. Uus kord ei viid sisse mitte kogu NSVL-s korraga, vaid eraldi liiduvabariikides ühekaupa. Alustati Ukraina, siis Valgevene ja Leeduga, samad plaanid olid teiste liiduvabariikidega. Samuti oli Berial plaanis lubada Saksamaal ühineda ning lasta juba ühinend Saksamaal tegutseda ühtse riigina ilma NSVL poolse diktaadita. Mis plaanid olid tal pikemas perspektiivis, on raske öelda. Pole välistet, et valge laev oleks Eestisse siiski saabund, tõsi küll mitte sellest suunast, kust oodati ja loodeti. Kuna Beria arreteeriti võimuvõitluse käigus 3,5 kuud pääle Stalini surma ning hukati sama aasta detsembris, siis ei saa me seda kunagi teada.

Võimuvõitlus. Hrushtshev. Brezhnev. Andropov. Tshernenko. Gorbatshev. Ma olen tõenäoliselt üks neist vähestest, kes viitsis omal ajal läbi lugeda nii NLKP XXV Kongressi materjalid kui ka XXVII Kongressi omad ja võrrelda neid. XXVII Kongressi materjale lugesid paljud, kuna tegemist oli üle pika aja sellesse ametisse asund eluvõimelise uue NLKP KK pääsekretäri - Mihail Gorbatshevi troonikõnega. Paljud inimesed sattusid Gorbatshevi kõnet kuulates/vaadates vaimustusse, kuna nähti harjumatult noort ja energilist juhti, kes rääkis vigadest ning vajadusest need vead parandada ja kohe-kohe paremini elama hakata. Glasnost. Perestroika. Ilusad sõnad. Energiline jutt.

Mind paraku ei veend uue juhi jutt, kuna ma ei saand aru, mille poolest uus juht oli parem kui näituseks Leonid Brezhnev (pääle selle, et Gorbatshev oli noorem ja terve). Kuna ma olin lugend ka Brezhnevi ettekannet XXV Kongressile (vaadata polnd võimalik, kuna siis jäid magama), siis ma teadsin, et pääsekretäride jutt oli vaatamata 10 aastasele vahele ajas ning ligi paarikümnele aastale vanuses praktiliselt sama. Ainult et Gorbatshevi poolt energilisemalt ette kant. Sellist juttu olime ka varem kuuld ning polnd sellele reageerind, kuna teadsime, et üks asi oli jutt tribüünil, aga teine asi oli elu. Minu arvates jäigi Gorbatshev vaid laululinnuks, kellel ei olnd pääle ilusate sõnade rääkimise mingit konkreetset plaani elu sisuliseks, aga mitte verbaalseks parandamiseks. Paradoksina aga juhtus, et inimesed, kes ei mäletand või ei olnd kunagi lugend varasemate pääsekretäride kõnesid, hakkasid arvama, et nüüd ongi suuri muutusi oodata ning hakkasid selliste muutuste ootuses elama. Kui muudatusi ei tulnd ega tulnd, siis üritati ise hakata asju paremaks muutma. Tulemuseks oli, et rahvas viis kollektiivselt (igaüks pisikese sammu, kokku aga suure liikumise) läbi rahvale vajalikud muudatused ühiskonna elus, mille ühe tagajärjena muutus informatsioon kättesaadavaks ning riigi elu üle sai hakata arutama kartmata kohest risti löömist. Tagajärgedele mõeldes olidki murrangute põhjusteks Gorbatshev oma jutuga ühelt poolt ning teiselt poolt rahvas oma vajadusega lõpetada see igavene absurditeater lõpuks ära. Lehmakauplemine läänega. Ida-Euroopa vabanemine. Saamatu putsh. Suur pluss Gorbatshevile tema finaali pärast - ta andis verd valamata võimu üle Jeltsinile ning legaliseeris NSVL-i laialisaatmise.

Kangelane ja võitja Boris Jeltsin. Tõenäoliselt senini ainuke tõeline demokraat Venemaa valitsejate hulgas, kellel kõigele lisaks puudusid feodaalsed ambitsioonid maailmas. Ainuke posttsaristliku Venemaa valitseja, kelle isikuomadusi võiks tinglikult kirjeldada väljendiga - korralik inimene. Kahjuks "liialdas" ta alkoholiga ning lõppkokkuvõttes usaldas ka valesid inimesi, eriti ühte, kes oli õppind KGB kõikvõimalikes koolides inimestele silma vaatamise kõrget kunsti ning tundis hästi eduka värbamise psühholoogiat. Kauplemine Vladimir Putiniga oma perekonna tuleviku pärast ning võimu usaldamine Putini kätte. Halb järelkaja Jeltsinile rahva hulgas, kuna nafta ja gaasi hinnad olid maailmaturul madalseisus ja sellest tulenevalt VF-i majandus krahhi serval. Ülimad kiidusõnad neilt, kes hindasid saavutet vabadust ja demokraatiat.

Putin, kelle arvates oli XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks NSVL lagunemine. VF muutub NSVL õigusjärgsest järglasest ka vaimseks pärijaks. Riigile allutatakse vaba meedia, kohtusüsteem pole taas sõltumatu. Arreteeritakse teisitimõtlejaid. Putini isiklised vaenlased hukkuvad kahtlastel asjaoludel. Paljukorteriliste elumajade õhkimised VF-i erinevates linnades, kusjuures nurga taga kummitab FSB vari. Teine Tshetsheeni sõda ja suure osa Tshetsheeni rahva ja maa hävitamine. Nõukogude retoorika naasmine VF-i võimukandjate kõnedesse, ähvardused ja shantaazh suhtluses välismaailmaga. Taas Divide et impera.
Kohati tundub, et EL ja USA juhid on väga sinisilmsed ja saamatud VF-ga suhtlemisel, pigistatakse silm kinni halva suhtes ja üritatakse vägisi sõbrad olla väiksemate riikide ja nende rahvaste arvel. Naaberriikide vastu on VF-l pidevalt pretensioonid ning sekkutakse nende siseasjadesse. Isegi Norra jääb hammaste vahele. Keelatakse norra lõhe import, kuna testid näitavat keelat ainete norme ületavat sisaldust kalalihas. Rikkast perekonnast pärit (nagu see Norra nõndanimetet tööpartei juhtidele üldse omane on) sotsialistist Norra välisminister teatab järgneva paari aasta jooksul iga kord kui see jutuks tuleb ajakirjandusele, et asi kindlasti lahendatakse, kuna ollakse VF võimudega pidevas dialoogis ning et ta loodab, et kohe-kohe võetakse uued proovid ning varasemad (vigased) testitulemused ja impordikeeld tühistatakse. Jutust jääb mulje nagu norra valitsus tõesti usub, et tegemist on mingi arusaamatusega, aga mitte VF nääklemisega lootes survestada norra valitsust järelandmistele Põhja-Jäämeres vaidluse all olevate majandustsoonide piiri osas kala püügiks ja lisaks veel kättemaksuga norra vetest röövpüügilt tabat vene traalerite kinni pidamise eest. Kõige suurem norra päevaleht teeb vaimustet reportaazhi norra välisministri töövisiidist VF-i ja tema kohtumistelt säälsete ametikandjatega ning kiidab välisministri suurt annet ja kõrget haritust. Reportaazhi lugedes torkab kohe silma, et VF esindajad irvitavad varjamatult oma käitumisega VF-ga suhtlemises kogenematu Norra välisministri üle. Kurb lugu.

Siiski on olemas märke, et mitte kõik ei ole nii naiivsed. Alex Goldfarb kirjeldab Marina Litvinenko'ga kahasse kirjutet raamatus "Death of a dissident" juhtumit, kus antakse üle USA Senati Välissuhete Komiteele koopiad filmist "Assassination of Russia". Filmis kirjeldatakse sõltumatu uurimise versiooni elumajade õhkimise korraldamisest VF linnades. Autori sõnul võetakse kõik koopiad ära kui soojad saiad ning ühe kõige mõjukama senaatori abi teatab: "We just cannot go out and say that the president of Russia is a mass murderer. But it is important that we know it. Your stuff is serious. I will make sure that the senator sees it." Raamatus pole mainit, millise senaatoriga oli tegemist, aga on intriigiv mõelda, et see film võis olla selleks pilguavajaks, mille vaatamise järel äsjastel USA presidendivalimistel osalend vabariiklik presidendikandidaat teatas, et erinevalt päätselt ametist lahkuvast presidendist (kes vaatas omal ajal Putini silma ja nägi, et VF president on korralik inimene), nägi tema Putini silma vaadates sääl vaid kolme tähte: K, G ja B.

Poolteist aastat tagasi selgus VF-s korraldet küsitluses, et riigi kõige suuremaks vaenlaseks peetakse Eestit. Kuna selle aastatuhande algusest on VF sise- ja välispoliitika pöördund NSVL ajal sisse tallut radadele, siis on selline küsitlustulemus ausalt öeldes suurimaks kiiduks EV arengule pääle taasiseseisvumist. Ajal, mil maailma paariariikide suurimaks (tihtipääle ainukeseks) sõbraks on VF, on VF arvates vaenlaseks olemine kvaliteedimärgiks, kuigi mitte eesmärgiks iseenesest. Pronkssõduri teisaldamisel läksid VF eriteenistuste plaanid ilmselgelt aia taha. See võis olla EV valitsuse targa tegutsemise tagajärg, aga võis olla ka õnnelik juhus, et rahutused tekkisid plaanitust tunduvalt varem seoses oodatust varasema pronkssõduri teisaldamisega ja selle tõttu polnd kõik asjaosalised veel oma ülesandeid kätte saand ning nende tegutsemist koordineeriti puudulikult. Tulemuseks oli stiihiline laamendamine, mille mõju oli sõna otseses mõttes rohkem kosmeetiline kui riigi aluseid raputav. Kõige helgem hetk kogu masendavalt koleda ning ühele VF kodanikule fataalse loo juures oli siis, kui VF duumas tehti ettepanek koheselt lõpetada diplomaatiline vahekord EV-ga. Kahjuks jäigi see ettepanekuks, kuna külma pää ja kuuma südamega teraspilguga VF president sai aru, millised hoovad kaoksid diplomaatiliste suhete lõpetamisel VF eriteenistuste arsenalist EV siseasjadesse sekkumiseks.

Järjekordselt võis näha ühe EV parlamenti kuuluva ning VF võimuparteiga sõpruslepinguga seot partei juhi käitumises sellist tegevust, millele hinnangu andmiseks on vaja otsustada, millist väljendit tuleks kasutada kirjeldamaks tegusid, mis jätavad mulje tegutsemisest mitte niivõrd EV ja selle kodanike huvide kaitsmisel, kuivõrd käitumisega EV-le vaenuliku võõrriigi huvides.

Külastasin vahetult pronkssõduri teisaldamisele järgnend ajal VF võimukuulekaid internetiportaale ning lugesin neil lehekülgedel ka lugejate kommentaare sündmustele Tallinnas. Ei hakka siin ümber jutustama kogu soppa, mis eestlaste ja Eesti pääle välja valati, kusjuures osa kommentaaridest oli kirjutet Balti riikides elavate nõukogude inimeste poolt. Valdavas enamuses kasutati vanglazhargood, mis on üha enam ja enam saand tavapäraseks suupruugiks mitte ainult nõukogude inimeste poolt tänaval, vaid ka VF kõige kõrgemate võimukandjate suus. Ühe naisterahva kommentaaris oli välja öeld see, mis tundub olevat ka VF juhtide tegevusjuhiseks: kui nad meid ei austa, siis las nad vähemalt kardavad meid. Õnneks pole selline suhtumine välismaailma omane mitte kõigile VF kodanikele. Mul on au isikliselt tunda paljusid venelasi, kes suhtuvad poolehoiuga eestlastesse ning Eesti Vabariiki ning kes hoiavad meile pöialt. Kahjuks pole vene kõrgintelligentsi raskekaallastel kerge olla pinnal tormisel poliitikamerel, kus pinnale ujuvad paraku teise moraalse ja intellektuaalse kaaluga inimesed. Mis puutub tõelisse vene kõrgintelligentsi, siis minu kogemuse järgi saavad nende kõlbelise ja vaimse tasemega end võrrelda vaid juudi kõrgintelligentsi esindajad. Tõenäoliselt võiksid nendega veel võistelda hindud ja hiinlased, kahjuks on aga minu isikline kogemus nende rahvaste esindajatega suhtlemisel piirat.

Ühel logiseva majanduse ja agressiivse mineviku ja olevikuga riigil on raske oodata ümbritseva maailma lugupidamist enda vastu, kuigi lugupidamise saavutamine on teoreetiliselt võimalik. Selleks tuleb ausalt tunnistada oma mineviku ja oleviku patte, normaliseerida oma suhted naabritega lõpetades ära nende kiusamise ja siseasjadesse sekkumise ning ehitada üles vaba ja demokraatlik riik. Pika ja väsitava töö tulemusena on võimalik viia oma riigi kodanike elu kvaliteet vähemalt sama kõrgele kui arenend tööstusriikides. Kui ka välispoliitiline suhtlemine üles ehitada teisi riike austavale käitumisele, siis on oodata, et sellise riigi autoriteet maailmas saab olema kõrge ning et teda hakatakse austama. Paraku on selline tegevus pikka ja väsitavat tööd nõudev ning kõige eelduseks on oma mineviku aus lahti mõtestamine. Kuna VF juhid pole valmis ausalt ja enesekriitiliselt lahkama oma riigi minevikku ja iseenda käitumist, siis pole ka selle riigi kodanikel oodata vaba ja läbipaistva demokraatliku riigi teket. Seetõttu arvataksegi VF-s, et kui muu maailm neid ei austa, siis las nad vähemalt kardavad.

Minu teada on VF ainuke riik maailmas, mis nõuab meedias aktiivselt oma riigi kodanikele teiste riikide kodakondsuse andmist. Kõik teised riigid on huvitet sellest, et nende riikide kodanikud oleksid seda jätkuvalt, kusjuures ei takistata oma kodanikele teiste riikide kodakondsuse võtmist juhul kui seda siiski tahetakse teha perekondlikel või muil põhjusil. Aga VF lausa nõuab teistelt riikidelt, et VF sünnijärgseile kodanikele antaks teiste riikide kodakondsus. Ma ei tea, kuidas teistele inimestele, aga minule jätab selline käitumine kahtlase ja paha mulje ja ma ei saa sellist riiki usaldada. Riigi kodakondsus ei ole kaup, millega tuleks kaubelda. Kodakondsus väljendab riigi ja sellise inimese suhet, kes peab seda riiki oma kodumaaks ning vastab riigi kodakondsuse saamiseks/omamiseks vajalikele nõuetele.

Praegu käib EV-s intensiivne arutelu EV kodakondsuse teemadel. Paljud idasuunalise kaubandusega tegelevad ärimehed ja nii mitmedki poliitikud nõuavad, et kodakondsuse andmise reegleid muudetaks, pakutakse välja selliseid muutusi, mille puhul võib hakata rääkima juba kodakondsuse nullvariandist (aga ainult nõndanimetet venekeelse elanikkonna suhtes). Võin siin koheselt öelda, et isegi juhul kui kõik EV-s elavad kodakondsuseta isikud (enamuse puhul on VF Konstitutsiooni või siis VF Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt VF sünnijärgsete kodanikega) võtavad eesti kodakondsuse ja lisaks neile kõik senised VF kodanikud Eestis loobuvad oma VF kodakondsusest (kui VF nad sellest peaks vabastama) ning võtavad samuti eesti kodakondsuse, ei lahenda see mitte mingil moel probleeme nõukogude inimeste mentaliteediga Eestis, samuti ei vähenda VF agressiivsust EV suhtes. Tulemusena saame parimal juhul vaid EV-i mitte sallivad kodanikud, kes siis hakkavad otseselt mõjutama neile vastumeelse riigi korda kasutades selleks juba kodanikuõigusi.

Täpsustan oma väidet. VF Konstitutsiooni kohaselt on VF sünnijärgsed kodanikud kõik need, kes on sündind NSVL ajal VNFSV territooriumil. VF Konstitutsioonikohtu otsusega on VF sünnijärgsed kodanikud ka kõik selliste inimeste järeltulijad, ükskõik, kus nad on sündind. VF kodakondsusest saab vabastada vaid VF sünnijärgse kodaniku sooviavalduse põhjal (kuigi VF pole kohustet neid vabastama). Seega on enamus nõndanimetet kodakondsuseta inimesi Eestis sünnijärgsed VF kodanikud. Kui nad taotlevad eesti kodakondsust, siis nad ei taotle samaaegselt oma vabastamist VF kodakondsusest (EV ei nõua seda nõndanimetet kodakondsuseta isikutelt), mistõttu nende VF kodakondsus säilib ka eesti kodakondsuse saamise järel, ükskõik, mida meie kodakondsussäädused selle kohta ei arvaks. Selle kohaselt võib agressiivse välispoliitikaga VF ükskõik kuna väita oma agressiooni põhjenduseks EV vastu, et tegemist on VF kodanike au ja väärikuse kaitsega (isegi siis kui Eesti elanikest 100% oleksid EV kodanikud passi järgi). Milleks meil on siis vaja vägisi anda eesti kodakondsus inimestele, kes seda ei taha ning ei salli meie riiki ning selle säädusi? Kõik need, kes aga peavad Eestit oma kodumaaks ning austavad meie säädusi ning täidavad kodakondsuse saamiseks/omamiseks vajalikke nõudeid, on südamlikult teretulnd.

Siia võib ääremärkusena lisada, et vastavalt VF säädustele peavad VF kodakondsuse taotlejad sooritama vene keele eksami ning sellise korra vastu ei protesti mitte keegi ei VF-s ega ka muus maailmas. Lähitulevikus laieneb see kord ka elamis- ja tööloa taotlejaile VF-s. Kuna VF peab end NSVL õigusjärgseks järeltulijaks, siis võin tuua ka ühe näite sellest, kuidas NSVL tõlgendas NSVL Kodakondsussäädusi. Ma tean juhtumit, kus EV-s pääle Tartu rahu sõlmimist (millise lepingu kohaselt VNFSV lubas igavesti tunnistada EV sõltumatust ja rippumatust) sündind EV kodanik asus enne baaside lepingu sõlmimist elama Rootsi Kuningriiki, abiellus veidi hiljem ning sai rootsi kodakondsuse enne EV okupeerimist NSVL poolt. Tema lapsed olid sündind Rootsis rootsi kodanikena. NSVL arvates oli nii tema kui tema laste puhul tegemist NSVL kodanikega. Kui pojad oleksid 18 kuni 28 aasta vanuselt ületand NSVL piiri, siis oleks nad koheselt kutsut nõukogude armeesse aega teenima. Pojad ei julgend isegi sellisesse lennukisse istuda, mis oleks lennand vahemaandumisteta üle NSVL - kunagi ei tea, mis põhjusel lennuk võinuks NSVL-s maanduda.

Vaatamata VF räigele retoorikale kodakondsuse teemal on VF enda käitumine sõnadest lahknev. Meie pere kunagised külalised Moskvast kohtasid ühel koosviibimisel Tartus vene rahvusest eesti tüdrukuid, kes olid kõik vajalikud eksamid ära teind ning olid taotlend eesti kodakondsust. Kuna eesti kodakondsuse saamiseks tuli eelnevalt loobuda VF kodakondsusest, siis olid nad vastavalt säädusele esitand korrektselt vormistet taotluse VF kodakondsusest vabastamiseks. Vaatamata korduvatele järelepärimistele asjaajamise käigust ei olnd nad juba mitme aasta jooksul veel vastust VF-st (saatkonnast) saand. Kõik eelnev kinnitab, et VF-le on oma riigi kodanikud vaid vahend, mida saab kasutada oma suurriiklike ambitsioonide rahuldamiseks ja ebastabiilsuse külvamiseks naaberriikidesse. Praegu käib VF-s arutelu uue "kaasmaalaste" määratluse üle, mille kohaselt tahetakse tunnistada kaasmaalasteks kõik varem NSVL territooriumil eland inimesed.

Hiljuti lugesin üht arvamusartiklit Novaya Gazeta'st, kus teatati, et VF-s on inimõigustega kõik korras. Ainsaks probleemiks olla see, et VF peab inimesteks vaid neid, kellel on vähemalt 1 miljardi dollari väärtuses vara või selle ekvivalendina samas suurusjärgus võimu. Omapoolse kommentaarina lisan siia juurde, et kõigele lisaks ei tohi sellised inimesed esineda kriitikaga Putini aadressil.

EV kodanikuna pean tõdema, et pääle taasiseseisvuse saavutamist on EV areng olend tunduvalt soodsam ja oma kodanikest lugupidavam kui vastav areng VF-s. See aga ei tähenda sugugi, et asju ei saa veelgi paremini teha kui varem, seda enam, et EV üritatakse pidevalt survestada ning sisemist olukorda destabiliseerida VF eriteenistuste professionaalse destruktiivse tegevusega nii otseselt (VF kõrgeima poliitilise juhtkonna korraldusel), kui ka kasutades oma huvides ära VF eriteenistuste mõju all olevaid nii EV vabariigi kodanikke kui ka EV mittekodanikest püsielanikke. Sellise destabiliseeriva tegevuse korraldamiseks on VF eriteenistustel saad suured kogemused päranduseks NSVL päevilt, mil soodustati kõikide meetoditega maailma destabiliseerimist (kaasa arvat praktiliselt kogu maailma terroristide väljaõpet ja relvastamist terve NSVL eksistentsi jooksul).

Mida saaks EV teha paremini oma suhetes VF-ga?

Lühike vastus on - mitte midagi. Suhetes VF-ga ei sõltu nende suhete parandamine EV-st, vaid VF-st. Kõik need, kes arvavad teisiti, peaksid lugema rohkem ajalugu ning mõtlema NSVL käsilaste saatusele pääle EV okupeerimist NSVL poolt kui ka muudel aegadel. Ükskõik, milliseid järelandmisi VF nõuetele ka ei teeks, võib võimalikele järelandmistele järgnevat võrrelda vaid vanasõnaga - süües kasvab hundi isu. EV peab elama oma elu ning mõtlema oma kodanike elu, au ja väärikuse pääle ning seda sisuliselt ning mitte ainult sõnades. EV peab olema väljas oma riiklike huvide eest, aga mitte mõtlema pidevalt sellele, mida üksikud meisse halvasti ja agressiivselt suhtuvad välisriigid meie tegemistest arvavad. Lisaks tuleks mõelda meie mittekodanikest rahvuskaaslastele välisriikides, aidata meie rahvuskaaslastel säilitada sääl eesti keelt, meelt ja kultuuri oma kogukondades ning võimaldada muude riikide eesti rahvusest kodanikel asuda soovi korral elama EV-i andes neile juba esmasel taotlemisel püsielamisloa EV-s, samuti vajadusel rahaliselt aidates neid elu korraldamiseks EV-s. Arvan, et ka nõndanimetet vaderite süsteemi loomine (mida riik võiks omalt poolt soodustada) võiks kaasa aidata meie rahvuskaaslaste hilisemale võimalikult valutule integreerumisele eesti ühiskonda.

EV peab aktiivselt tegutsema selle nimel, et EV-s oleks riigikeeles kõikjal võimalik hakkama saada. Praegu on võimalik kõikjal toime tulla vene keeles, aga mitte eesti keeles. Näituseks minu taanlasest õemees (kes õppis täiesti perfektselt eesti keele ära 1 aastaga) oli Paldiskis sadamat otsides täiesti väljapääsmatus olukorras, kuna mitte keegi ei saand ei tema eestikeelsest küsimusest aru, ega oleks teda eesti keeles tõenäoliselt osand ka sadamasse juhatada.
EV peab aitama kõigil soovijail omandada eesti keele. Siin tuleks ära märkida vajadus varustada ETV eestikeelsed saated optsiooniga valida saate juurde eestikeelsed subtiitrid, mis hõlbustaks tunduvalt eesti keele õppijail keele omandamist. Ei ole aga mitte mingit vajadust varustada neid saateid venekeelsete subtiitritega, kuna venekeelsed subtiitrid ei hõlbusta mitte mingil moel eesti keele õppimist. Kui keegi eesti keelest mitte aru saav ning seda keelt õppida mitte tahtev inimene peakski kogemata juhtuma mõnda ETV saadet vaatama (hiljutise küsitluse järgi oli ETV venekeelne uudistesaade nõndanimetet venekeelse elanikkonna hulgas vaadatavuselt alles 147. kohal), siis aitavad venekeelsed subtiitrid tal õppida vaid venekeelset teksti soravamalt lugema. Peaks soodustama ka seda, et EV-s müüdava kauba pakenditel ei oleks venekeelseid kirjeid. Venekeelsete tekstide puudumine aitaks kaasa eesti keele paremale omandamisele mittekodanikest püsielanike hulgas. Ei saa kasutada selleks administratiivseid vahendeid (vabas riigis saab nõuda ainult riigikeelseid tekste, nende olemasolul pole võimalik keelata võõrkeelseid tekste), pigem võiks nõuda kaubalt, millel pole venekeelseid kirjed, mingi kindla protsendi võrra vähem käibemaksu, sellega premeerides neid, kes on suutelised kaupa ostma riigikeelse tooteinfo abil.

EV-s on vaja paika panna nii poliitilise kui ka majandusliku välissuhtlemise prioriteedid ning soovitada tungivalt eesti ettevõtetel orienteerida oma toodang ja kaubandus vaid läbipaistva riigikorralduse ja majandusega välisturgudele, ükskõik, mida selle kohta ka ei arvaks üksikud eesti ettevõtjad. Kui sellist soovitust ei järgita, siis peab soovitust eiravail ettevõtjail olema selge, et kriisi korral pole neil riigilt abi oodata. Tuleks aidata soovijail oma toodangut ümber suunata uutele turgudele tingimusel, et läbipaistva riigikorralduse ja majanduse nõuetele mittevastavatest turgudest loobutakse täielikult. Nii mitmetegi eesti ettevõtjate ja poliitikute suust kõlavad nõuded EV (aga mitte VF) poliitika muutmiseks suhete väidetava parandamise eesmärgil VF-ga (loe: järelandmisteks EV huvide vastu rääkivatele nõuetele, et siis selliste EV huve eiravate järelandmistega väidetavalt soodustada kaubavahetust VF-ga) on oma sisult suunat EV sõltuvuse suurendamisele meie suhtes agressiivsest välisriigist ning sellega kaasnevalt ka EV julgeoleku haavatavuse suurendamisele. Selleks, et mitte olla vähimaski sõltuvuses agressiivsest idanaabrist, tuleb maksimaalselt hoiduda kaubavahetusest VF-ga. Toorainet on võimalik osta mujalt, valmis toodangut on võimalik müüa mujale. EV huvides on majanduse täielik ümberorienteerumine idasuunalt ülejäänd maailmakaartesse. EV Valitsuse suhtlus eesti ettevõtlusega peaks samuti olema üles ehitet sellisel põhimõttel, et oma riigi ja rahva huvisid silmaspidavail ettevõtjail oleks kergem olla dialoogis Valitsusega kui ettevõtjail, kelle tegevus on üles ehitet EV suhtes agressiivsete välisriikide huvide kaitsele.

VF-ga, mille eesotsas on poliitikud, kes hävitavad oma rahvast ning on agressiivsed naabrite vastu, ei ole võimalik ega pole ka vajalik aktiivselt suhelda. Samas tuleb aktiivselt võidelda VF propagandasõjas meie enda ja meie sõprade eest kasutades selleks nii vähe energiat ja raha kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kuna VF-s on olemas spetsiaalsed riiklikud struktuurid koordineerimaks kõigi riigiasutuste tegevust teiste riikide poliitikasse ja siseasjadesse sekkumisel (põhimõttel Divide et impera), siis selle tõttu tuleks ka EV-s luua spetsiaalne riigiasutus, mille ülesandeks oleks kaitsetegevus välisriikide eestivastase tegevuse neutraliseerimiseks info- ja propagandasõjas. Välisriikide katsete puhul sekkuda EV siseasjadesse oleks selle asutuse õiguseks ja kohustuseks kõigi teiste riigiasutuste tegevuse operatiivne koordineerimine, samuti asjakohase info kiire jagamine maailma meediale. Kui selline asutus EV-i riigiasutuste struktuuris juba on, siis on selle asutuse töö paraku nähtamatu, seega puudulik.

Tuleb tagada EV kodanikel kõigi kodanikuõiguste vaba ja piiramatu kasutamine EV-s, mittekodanikest elanikele aga kõik inimõigused EV-s. Samas tuleks aga anda teada, et nagu teisteski riikides (näiteid võib leida igast ilmakaarest), ei taluta mittekodanike osalemist katsetes mõjutada EV riiklikku korda (nagu mitte kusagil mujal, ei aktseptitaks enam välismaiste kodanike senist tava osaleda poliitilistes aktsioonides EV-s, kuna tegemist oleks agressiivse võõrriigi katsega oma kodanike vahendusel sekkuda EV siseasjadesse).

Tahan veel öelda, et lisaks kõvale tööle ja viisakatele kommetele on selleks, et ühest riigist ja selle rahvast ka teised riigid ja rahvad lugu peaksid, veel vaja, et see riik ise peaks endast ja oma kodanikest lugu. Viimane pole aga võimalik seni, kuni valetatakse nii omadele kui ka võõrastele ning vaikitakse maha oma tegelik ajalugu. Muu maailma lugupidamise ära teenimise eelduseks on ka see, et austatakse kõikide maailma riikide õigust ise otsustada oma elu üle. Seda omadust aga pole meie idanaabri tegevuses kogu tema riikliku eksistentsi jooksul veel näha olnd.

Lõpetuseks

Saatus on meid õnnistand nelja naabriga, ühega igas ilmakaares. Meiega samal meridiaanil asuvate naabritega, samuti meie naabriga Läänemere taga, oleme me aegade jooksul tülitsend ja üksteist veristand, aga samuti sõbrustand ning vahetand kaupu ja teenuseid. Nagu vanemad kasvavad lastega ja vastupidi, oleme me koos kasvand läbi aegade. Oleme õppind üksteisest lugu pidama ja sellele vastavalt ka käituma. Olles oma riigi huvide eest väljas oleme õppind leidma kompromisse, mille järel võidavad kõik, kusjuures ajalugu on näidand, et selliste kompromisside tagajärjel on järelandmised kasu arvelt lähitulevikus kaasa toond suurema tulu pikemas ajalises perspektiivis. Oleme õppind abistama üksteist hädas ja viletsuses. Mitte kellelgi ei tuleks pähe stsenaarium, mille kohaselt oleks võimalik Eesti sõjaline konflikt põhjas, lõunas ja/või läänes oleva(te) naabri(te)ga.

Saatuse tahtel on meil idas naaber, kes on suur nii pindalalt kui ka rahva arvult, aga kelle käitumine läbi aegade pole olnd korrelatsioonis ei selle riigi pindalaga, ega ka rahva kõlbelise ja vaimse potensiaaliga, ükskõik kui Suuri Inimesi sääl eraldi võetuna ka ei sünniks. Läbi aegade on olnd pigem reegliks kui erandiks, et idas asuva riigi valitsejaiks ja sellega ka kogu riigi nii sisemise kui ka välise ilme ja käitumise kujundajaiks on kõrgenend enesehinnanguga ja väärastund kõlbeliste väärtushinnangutega feodaalse mõttelaadiga agressiivsed juhid. Ajalugu on näidand, et sellest riigist lähtuva agressiivse kurjuse vastu saab seista ainult siis, kui kõik teised riigid hoiavad üksmeelselt kokku sõlmimata separaatkokkuleppeid, mille tagajärjel kaotaksid kohe need riigid ja rahvad, kelle arvel separaatlepped tehti ning pikemas perspektiivis need riigid, kes need lepped sõlmisid. Vaatamata sellele on idanaabril õnnestund pidevalt külvata vaenu ja segadust teiste riikide hulgas. Kui teised riigid võivad teha omavahel kompromisse vajalike lahenduste leidmiseks, siis idanaaber sõlmib meelsamini neid leppeid, kus kõik kaotavad, kui leppeid, kus kõik võidavad (ideaalis soovib idanaaber muidugi leppeid, kus ise võidab ning kõik teised kaotavad). Kui kellelgi õnnestubki meie idanaabriga sõlmida lepe, kus saadakse kasu lähitulevikus, siis pikema aja jooksul selgub tavaliselt, et kokkuvõttes kaotatakse või siis oli see lepe mõeld kellelegi kolmandale kahju tekitamiseks.

Suurema osa viimasest 90 aastast on seda riiki valitsend inimesed, keda võib võrrelda kõige suuremate massimõrvaritega läbi aegade. Selle aja jooksul on hävitet suur osa nii oma rahvast kui ka naaberrahvastest. Sõdade ja konfliktide initsieerimisega on kurjust ja vägivalda ekspordit kogu maailma, nii vaimselt kui ka füüsiliselt on sandistet nii oma rahvast kui ka naabreid, sellise ekspordiga jätkatakse ka täna, lõppu kurjuse tootmisele ja ekspordile pole näha. Praeguse VF juhtkond peab end ja oma riiki NSVL nii vaimseks kui ka füüsiliseks õigusjärglaseks näidates seda pidevalt ka oma käitumisega. Kui mingi riik maailmas (eelkõige VF ise!) paistab silma jõhkruse ja vägivallaga nii oma kodanike kui naabrite suhtes, siis pole rahvusvaheliselt võimalik sõlmida leppeid sellise riigi ohjeldamiseks, kuna ÜRO Julgeoleku Nõukogus blokeeritakse VF esindaja poolt kõik selliste resolutsioonide vastuvõtmised.

EL on lõhestund paljudes küsimustes, mille ühiseks näitajaks on VF. Nii mitmeski EL liikmesriigis on võimul poliitikud, kes lasevad end manipuleerida VF poolt, kas siis rumalusest või/ja kasuahnusest, selle tagajärjel on olukord VF-ga (mitte ainult!) piirnevates EL liikmesriikides tunduvalt ebastabiilsem ja tulevik tunduvalt ebakindlam kui see oleks ajaloost õppust võtval ning kõlbeliselt kindlal EL ühistegevusel VF-ga seonduvates küsimustes.

Eesti ühiskond on lõhestet, osaliselt 50 aastat kest okupatsiooni tõttu, osaliselt VF eriteenistuste asjakohase tegevuse tõttu. Me kõik oleme saand vigastada NSVL okupatsiooni jooksul, kes vähem, kes rohkem. Üha vähemaks jääb inimesi, kes on oma kasvatuse ja hariduse saand okupatsioonieelsel ajal ning kes on üritand meile õpetada häid kombeid ka siis, kui avalikult propageeriti NSVL kommunistlikke inimvihkajalikke põhimõtteid. Vaatamata sellele, et enamus meist on üles kasvand ja hariduse saand kurjuse impeeriumis, pole olukord siiski nii lootusetu kui see võib tunduda internetist kommentaariume lugedes või siis nii mitmegi eesti kodanikust ettevõtja või poliitiku seisukohtade ja üleskutsetega tutvudes. Täisikka hakkab jõudma esimene põlvkond taasiseseisvund Eestis sündind inimesi. Meie ülesandeks on neist kasvatada paremad inimesed kui me seda ise oleme ja nii, et nemad omakorda oskaksid kasvatada oma lastest veel paremad kõlbelised, harit ja töökad eestlased-eurooplased.