|
|
“Kriminaalne hoolimatus”
ja ENSV legaliseerimine
Tekst: Vello Helk,
Vaba Eesti Sõna
|
Eesti NSV Ülemnõukogus
1940.a. Presiidiumi esimees Johannes Vares-Barbarus kõnepuldis.
|
Tartus toimus konverents “Balti riigid
Stalini valitsemise all”, mille ettekannetele on pühendatud
ajalehe Sirp 7. novembri number.
Balti riikide sovetiseerimisest (1940–41
ja 1945–53) uuemas Vene ajalookirjutuses informeerib Boriss
Sokolov, et Venemaa ajaloolased, sealhulgas liberaalsed, ei pea
koostööd nõukogude võimuga kollaboratsionismiks,
kuna see võim on nende arvates alates 1940. aastast legaalne.
Vastupidiselt sellele peab aga valdav osa tänapäeva
Vene ajaloolastest Baltimaade rahvaste kollaboratsiooni Saksamaaga
kriminaalseks tegevuseks.
Järgneb Marju ja Olaf Mertelsmanni intervjuu vene ajaloolase
Jelena Zubkovaga “Ajaloolasele pole tähtis, kas keegi
on hea või halb”. Zubkoval on huvitavaid vaatekohti.
Näiteks rõhutab ta, et Baltikumi poliitiline eliit
erines teiste Nõukogude Liidu regioonide omast. Võimalik,
et siin oli tegemist kõige harituma poliitilise eliidiga
terves N. Liidus. Üks Moskva sovetiseerimiskavadest nägi
ette määrata kohale selline eliit, keda rahvas aktsepteeriks
– “inimliku näoga” eliit. Sellega taheti demonstreerida
nõukogude elu kultuurset fassaadi. Seetõttu olid
Baltikumi juhtivad poliitikud parema haridusega ning nende seas
oli arvukalt intellektuaale. Mitte kusagil mujal Nõukogude
Liidus polnud mõeldav, et tunnustatud kirjanik nagu Vilis
Lacis Lätis olnuks Ministrite Nõukogu eesotsas. Kõrgeima
organi eesotsas oli üks professor, Augusts Kirhenshteins.
Midagi säärast ei olnud mitte kusagil mujal, välja
arvatud Baltikumis. Tuleb lisada, et Eesti näiteks on Johannes
Vares-Barbarus.
Viimasena kirjutab Olaf Mertelsmann “Stalinistlike
repressioonide põhjustest”, lähtudes arvamusest,
et olgu stalinism nii julm kui tahes, etniline hävitamine
ei olnud Stalinil päevakorras.
Siinkohal võtan vaatluse alla viimase artikli, mille autoriks
on 1994. aastast Eestis elav saksa ajaloolane, Tartu Ülikooli
õppejõud, kes oma tausta kaudu on seotud vahepealse
(1941–44) okupandiga. Tema peamiseks uurimisalaks on Eesti
sovetiseerimine, ta on avaldanud mitu selleteemalist tööd,
püüdes tasakaalustada ja vältida liialdusi.
See kehtib ka käesoleva artikli kohta, kus ta esitab palju
fakte stalinismiaja hirmutegudest, mida ei saa teha olematuks.
Neid saab aga tõlgendada, mida teevad väga stalinistlikult
mitmed vene ajaloolased. Mertelsmann seda ei tee, räägib
neist avalikult, seejuures püüdes leida põhjendusi.
Paistab aga välja soov karme fakte leevendada. Just nagu
seisaks kõige selle taga mingi legaalne võim, kes
lähtudes oma ideoloogiast küll tegi palju valesti ja
kahju, aga seda tuleb mõista.
Mida ta mõtleb, kirjutades: “Enne
arhiivide avanemist oli uurimustes esil eliidi ja intellektuaalide
saatus, kuna just viimased kirjutasid enamasti mälestusi.
Nii jäi mõnikord kahe silma vahele fakt, et suurem
osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja
saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel,
mitte poliitilistel põhjustel.” Kehtiva korra poliitilised
vastased olid ju tookord kehtiva “õiguse” kohaselt
kriminaalkurjategijad.
Või jälle: “Läänepoolsete piirialade
sõdurid ei võidelnud enamasti täie pühendumusega
sakslaste vastu ja kippusid deserteeruma. Seetõttu saadeti
Baltikumist mobiliseeritud sõdurid 1941. aastal spetsiaalsetesse
tööpataljonidesse ning alles 1942. aasta alguses said
neist Punaarmee võitlejad. Laagrid olid halvasti ette valmistatud,
elutingimused olid seal jubedamad kui Gulagis ja toiduga varustamine
väga halb. Ligemale kolmandik laagrisse suunatutest suri.
Et tööpataljonidesse saadetud hiljem siiski rindele
suunati, annab tunnistust sellest, et kõrge suremus ei
olnud kavatsuslik, vaid kriminaalne hoolimatus.“
Just see “kriminaalne hoolimatus”
mängib Mertelsmannil suurt rolli, just nagu oleks süsteem
põhiliselt korralik ja legaalne, aga rikutud reegleid eiravate
tegelaste poolt. Kas Ukraina näljahäda põhjuseks
oli ka ainult “kriminaalne hoolimatus”? Ta ütleb,
et hinnates registrite ulatust ja neid hallanud bürokraatide
hulka, näib olevat õigus neil, kes kõnelevad
“lakkamatust puhastusest”, kuigi ta ei toeta totalitarianismi
teooriat. Kuigi opositsiooni vastu käiku lastud meetmeid
võib pidada ülereageerimiseks, oli tegu reaktsiooniga
tegelikele probleemidele. Enamik ohvritest suri alatoitlusse ja
nälga. Selline kriminaalne hooletus ei olnud ettekavatsetud,
kuigi Stalin seda aktsepteeris. Olgu stalinism nii julm kui tahes,
etnilist hävitust ei olnud Stalinil erinevalt Hitleri sõjajärgsetest
plaanidest päevakorras.
Mertelsmann püüab leida tagakiusamise ja sõjakurjategude
põhjusi, mis võivad osalt olla õiged. Ajaloolises
tagasivaates Venemaa varematele rünnakutele Eesti ala vastu
paistab aga korduvalt silma sama käitumine, näiteks
hävitamine ja küüditamine ka Liivi sõja
ja Põhjasõja ajal.
|
|
|
