Kultuur ja Elu 4/2008

Kultuur ja Elu 3/2008

Kostku meile kustumata – Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele

Tekst: Hellar Grabbi

„Umara” kirjastusel ilmus 2007. a Tallinnas Jaak Pihlau koostatud „Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele”. Raamat, mille väljaandmist toetas Eesti Represseeritute Abistamise Fond, on suures kaustas, pidulikus mustas kuldkirjaga köites, hõlmab 515 kriitpaberile trükitud lehekülge, kaalub 2,5 kilo ja sisaldab andmeid 1763 EV ohvitseri kohta, nende hulgas 430 hukatu või hukkunu lühibiograafiat. Tegemist on kapitaalse teosega, mille eest nii koostaja kui kirjastus ja fond väärivad suurt tänu.

Eelkõige seisab selle raamatu väärtus rikkalikus andmestikus. Teos on vajalik käsiraamat igale tõsisele uurijale ja teretulnud teabevaramu igale huvilisele. Andmed on liigendatud järgmiselt:

1. EV kaadriohvitseride üldnimekiri seisuga 16. VI 1940, mis hõlmab 1545 nime koos viimase teenistusastmega.
2. 430 hukatud ja hukkunud EV kaadriohvitseri lühibiograafiad. Need sisaldavad peale päritolu ja hariduse teavet teenistuskohtadest sõjaväes ning hukkumisega seosesolevad andmed. Hõlmab 16. VI 1940 tegevteenistuses olnud ohvitserid.
3. Hukatud ja hukkunud endised EV kaadriohvitserid, 218 nime koos lühiandmetega sünni, tegevteenistuse ja aukraadi ning surma aja, koha ja põhjuse kohta. Hõlmab need, kes olid arvatud reservi, saadetud erru või vabastatud tegevteenistusest enne 16. VI 1940.
4. Sõjas langenud, kadunud või tagalas surnud EV kaadriohvitserid, kokku 215 nime, koos lühiandmetega sünni, viimase teenistuskoha, surma asjaolude ja matmispaiga kohta. Hõlmatud on hiljem nii Saksa väkke kui Punaarmeesse kuulunud ohvitserid.
   

Koostaja on ära teinud mitme mehe töö andmete kogumisel ja süsteemsel esitamisel. Tuhandete ja tihti vastukäivate andmete trükivalmiks vormimisel juhtub paratamatult apse. Hakates lähemalt uurima neljasada kolmekümmet hukatu või hukkunu lühibiograafiat, mis moodustavad raamatu põhiosa, leidsin mu isa, kolonel Herbert Grabbi biograafias terve rea eksimusi ja väljajäämisi. Ei saa jätta neid korrigeerimata, eriti kuna on tegu auraamatuga. Ühtlasi kasutan järgnevaid märkusi näitamaks, millist teavet biograafiad sisaldavad.

Kolonelleitnant Urbalu ja kolonel Grabbi (paremal) Oru lossiaias. Foto Hellar Grabbi raamatust „Vabariigi laps“.

Tavaliselt on mainitud Vabadussõjast osavõttu, haavatasaamist ja enamasti ka üksust, mille ridades keegi võitles. Kol. Grabbi puhul ei ole Vabadussõda üldse mainitud, kuigi ta tegi selle läbi algusest lõpuni kompaniiülemana 4. rügemendis ja sai mitu korda haavata. Ei ole mainitud õppimist Tartu ülikoolis, teiste puhul on seda mainitud ka siis, kui õpingud jäid pooleli. Ainsa teenistuskohana on toodud presidendi vanem käsundusohvitser, aga enne seda oli ta Sõjakooli ülem. Enamikul ohvitseridel on kõik olulised teenistuskohad kirjas. Ei ole mainitud viimast teenistuskohta Eesti territoriaalkorpuses 182. diviisi staabiülemana. Vahistamise koht ei ole õige, Värska asemel peaks olema Petseri. Surmaotsuse täideviimise kuupäev on kas ekslik või vaieldav, minu arust peaks see olema 20.VII 1942.
Ometi on kõik siin täienduseks ja paranduseks toodud andmed kättesaadavad neissamades allikates, mis on trükitud auraamatus kol. Grabbi lühibiograafia lõpus. Mainin vaid kahte – EE 14. köide „Eesti elulood” ja kol. Grabbi elulugu tema raamatus „Maailmasõda” (Tallinn – New York, 1996). Kuna mul ei ole mingit põhjust arvata, et puudused isa eluloos tulenevad sihilikkusest, siis on see juhtunud töörutiini korras ja samalaadseid eksimusi võib esineda ja esinebki teistes lühibiograafiates. Eelnevate märkustega ei soovi ma kahandada raamatu tervikväärtust.

Ekslik väide, et Värskast juunis 1942 ära viidud ohvitserid arreteeriti juba Värskas, leidub ka teistes selle sündmuse käsitlustes, mitte ainult auraamatus. Kui maastikuõppusele mineku ettekäändel osa 182. diviisi ohvitsere Värska Põhjalaagrist 13. VI hilisõhtul veoautodel lahkus, ei olnud nad veel vahistatud. Neil olid püstolid vööl, mis ära võeti arreteerimisel Petseris, Kaitseliidu majas. Sama juhtus 14. VI Värska Lõunalaagrist viidud 180. diviisi ohvitseridega.
Pihlau on leidnud andmeid lühielulugudeks ka tavalisest vaateväljast eemale jäänud meestest, nagu major Voldemar-Robert Vaidem, kes järelümberasujana teenis samas aukraadis puht Saksa üksustes. Ta hukati venelaste poolt juulis 1945. Või kapten Karl-Johannes Lomp, kelle hukkasid sakslased Tallinnas septembris 1941.
Lühibiograafiate vaieldava enamiku juures on portreepilt. Koostaja on leidnud välispasside, sõidulubade, töötõendite arhiivfotosid ja pilte vanadest ajakirjadest. Muu puudumisel on kasutatud toimikute vangifotosid, kus mehed on kurnatud näoga, habetunud, mornid, vangiriietes. Kas oli mõtet panna austust väljendavasse mälestusteosesse ohvitseri ainsa pildina alandatud olukorras võetud foto? Mida mõtlevad ta perekonnaliikmed ja järeltulijad? Tõsi küll, nii mõnegi vaenlase haardes oleva sõjaväelase vanginäost kiirgab mehist trotsi ja põlgust. Vangipildid kõrvuti vabaduses võetud ohvitserifotodega moodustaks mõnel näitusel ainulaadse fotodesarja.

Hellar Grabbi raamat Vabariigi laps. Kirjastus Ilmamaa. Hellar Grabbi poisiea mängumaaks oli 1930-ndate aastate teise poole Kadriorg, suviti Oru loss ja Pühajõe äärne muinasjutumaastik. Rööbiti autori lapsepõlvemälestustega kulgeb tema isa, kolonel Herbert Grabbi lugu – Sõjakooli ülema ja presidendi käsundusohvitseri igapäevasest elu-olust kuni Eesti ohvitserkonna hävinguni Norilskis.

Käesolev auraamat on mälestusliku iseloomuga ja rajaneb Pihlau varasemal uurimusel „Eesti sõjaväe häving aastal 1941”(Tartu 2003). Ohvitseride saatuses kesksed, Värskast viimise ja Norilskis hukkumise sündmused olen pannud kirja eluloos „Kolonel Herbert Grabbi 1896–1942”, mis ilmus aastal 1996 Herbert Grabbi raamatus „Maailmasõda”. Kolm aastat hiljem tuli trükist Ülo Uluotsa tõhus Värska-Norilski uurimus „Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus” (Tallinn 1999). Kuna Uluots suri 1997 oma raamatut ise lõpule viimata (trükivalmis toimetas raaamtu Hannes Walter) ei jõudnud ta kasutada minu artiklit ja selles leiduvaid andmeid, kirjeldusi, dokumente ja allikaviiteid, mis tema muidu mahukamas ja ülevaatlikumas teoses puuduvad. (Mu isa eluloo Värskat-Norilskit käsitlev osa ilmus hiljuti uuesti ja täiendatud kujul minu mälestusteraamatus „Vabariigi laps” (Tallinn 2008) pealkirjaga „Häving Norilskis”.)
Eesti ohvitseride surmateekond ei piirdunud Värska-Norilskiga. Mitusada kaadri- ja reservohvitseri, kelle kinnivõtmisega alustati kohe pärast juunipööret, arreteeriti mujal kui Värskas. Mitmed hukati Eestis, teised hukkusid paljudes Venemaa vangilaagrites. Need sõjaväelased on hõlmatud Pihlau kahes mainitud teoses ja Max Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni rapordis „Estonia 1940–1945” (Tallinn 2006). Selle komisjoni Värska-Norilski sündmuste käsitlus on aga ebaõnnestunud. Puudulikud andmed on esitatud tükeldatult, isegi ohvitseride arvu aritmeetika on sassis.

Eesti Vabariigi ohvitseride karmist saatusest puudub meil seni üldine, kõiki külgi käsitlev ja kõiki olemasolevaid allikaid kasutav uurimuslik ja kirjeldav ülevaade. Kõikide allikate all mõtlen ülekuulamisprotokolle, vene arhiive ja publikatsioone ning käsikirja jäänud eestlaste ja trükis ilmunud välismaalaste mälestusi.
Hiljuti nägin Washingtonis Andrzej Wajda mängufilmi „Katõn” tuhandete poola ohvitseride hukkamisest Venemaal ja nende perekondade saatusest sakslaste ja venelaste poolt okupeeritud Poolas. Film on suurepärane ajaloona ning kunstiliselt väga mõjuv. Midagi nii meisterlikku kui kuulsal filmimehel Wajdal õnnestub meil vaevalt kokku panna ja seda polegi enam nii väga vaja, sest Wajda, kelle isa oli Katõni metsas maha lastud ohvitseride hulgas, on seda teinud ka eestlaste eest. Kommunistlikus kestas Vene vägivallarežiim on filmis oma ropus alastuses ja halastamatuses kõikidele selgelt näha.
Aga ühe raamatuga tõlgituna mitmesse keelde ja korraliku dokumentaalfilmiga peaksime hakkama saama. Eesti ohvitseride suurimaks süüks Moskva silmis oli, et nad aastail 1918–1920 võitsid sõja Venemaa vastu ja võitlesid Eestile kätte iseseisvuse. Selle eest pidid nad hiljem tasuma oma eluga. Nende mure muljutused, nende piina pigistused, kostku meile kustumata.