|
|
Luureagent L/127 – Kapten
Pedaja lugu
Tekst: Jaak Pihlau
|
Kapten Johannes Pedaja. Foto: V.
Tasa kogust.
|
Eesti lähiajaloost
on teada mitmeid EV ohvitsere, kes oma teeneid meie naabruses
asuvale suurriigile pakkuma hakkasid ja kellest said hiljem silmapaistvad
nõukogude luurajad. 20- ja 30-ndatel aastatel olid tuntum
nende seas endine EV kapten ja välisministeeriumi töötaja
Roman Birk(1),
30-ndate aastate teisel poolel aga Pioneerpataljoni kompaniiülem
kapten Nikolai Trankman, nõukogude luureagent varjunimega
„Onegin“. Vähem on räägitud endisest
Pioneerpataljoni kompaniiülemast kapten Johannes Pedajast,
kes värvati Nõukogude Vene välisluure poolt 1933.
aastal ja kes pakkus oma teeneid Nõukogude sõjaväeluurele
kuni 1941. aastani.
Johannes Pedaja sündis 1893. a Tartumaal
Valguta (hilisemas Rannu) vallas kehviktalupoja ja raudteetöölise
Jaan Pedaja pojana. Lõpetas 1916. a Tallinna raudteetehnikumi
ja suunati tööpraktikale Peterburi kubermangu Volossovi
raudteesõlme, kust samal aastal võeti teenima tsaariarmee
6. tagavara-sapööripataljoni. Lõpetas detsembris
1916 Gatšinas lipnike kursused ja teenis seejärel tsaariarmees
rühmaülemana ja sideväe õppekomando ülemana.
Revolutsiooni järel tema väeosa lagunes (läks üle
punaste poolele), haigestunud Pedaja demobiliseeriti märtsi
lõpul 1918. Teenis seejärel Vitebskis veetranspordi
valitsuses vanemtehnikuna ja juuli lõpust 1919 Kroonlinna
kindlustustöödel töödejuhatajana. Püüdis
sealt salaja minna oma Narvas elava ema juurde, kuid oktoobris
1919 sattus Judenitši armee kätte, kes ta uuesti mobiliseerisid.
Kolme nädala pärast õnnestus tal põgeneda
tagasi Eestisse, Narva.
Eesti kaitseväkke mobiliseeriti
Pedaja detsembris 1919. Hilisem Pedaja teenistusleht(2)on
järgmine:
3.12.1919 arvati EV sõjaväe
ohvitseride reservi, 15.1.1920 võeti leitnandina (ametlikult
20.11.20) Inseneripataljoni koosseisu,
24.11.1922 nimetati ümber nooremleitnandiks,
31.8.1923 saadeti alalisväe ohvitseride kursustele,
15.3.1924 suunati teenima Pioneerpataljoni,
1.6.1925 lõpetas Sõjakooli juures alalisväe
insener-ohvitseride kursused,
30.11.1927 omistati kapteni aukraad,
1.11.1932 saadeti inseneriväe ohvitseride täienduskursustele,
millised lõpetas 31.5.33 sapööriohvitseri erialal,
1.11.1934 viidi üle üksikusse Scoutspataljoni
3. kompanii ülemaks, kellena muuhulgas komandeeriti Sõjaväe
Ehitusosakonna käsutusse, tegeles näiteks Narva kindlustusvööndi
rajamise ja planeerimisega,
1939. a sügisel määrati
Haapsalu jaama komandandiks.
Ise on ta oma värbamisest
Nõukogude luuresse kirjutanud nii:(3)
„Teenisin 1920. aastast Eesti armees Pioneerpataljoni
raudteeroodu ülemana kapteni auastmes. Konstrueerisin 1931.
aastal „Liikuva raudteemiini“, mis oli mõeldud
vaenlase raudteesildade, teede ja soomusrongide lõhkamiseks.
Miini katsetati komisjoni poolt ja võeti soomusrongide
relvakomplekti. Mul oli soov anda oma leiutis üle Nõukogude
armeele, kuid selle ametlikust üleandmisest ei saanud mõeldagi,
kuna Eesti sõjavägi sellist luba ei oleks andnud.
1933. sügisel puhkusel olles sõitsin Riiga ja läksin
NSV Liidu saatkonda. Saatkonnas kuulati mind ära ja minuga
kaasasolevad joonised võeti tänuga vastu. Tehti ka
ettepanek mitteametlikult astuda NSVL salateenistusse. Ma võtsin
selle ettepaneku vastu, täitsin ankeedi, andsin oma fotod
ja hakkasin töötama NSVL kasuks.
Kuna Riia kaudu oli raske ja ohtlik ühendust pidada, siis
1934. aastal viidi mind sidele Nõukogude saatkonnaga Tallinnas,
töötades nii kuni 1940. a lõpuni.“
Ülekuulamisel 1960.
aastal on ta oma värbamislugu veidi täpsustanud:
„Riias tegin kindlaks Nõukogude saatkonna asukoha.
Vaadanud ringi ja veendunud, et läheduses politseid ei ole,
astusin saatkonda paraaduksest sisse, kus mind võtsid vastu
mõned saatkonna töötajad. Neile teatasin oma
tuleku eesmärgist, andes üle minu poolt konstrueeritud
miini mustandid ja selgitasin selle ehitust. Nende jooniste eest
anti mulle 40–50 dollarit. Peale seda jäin ühte
kabinetti üksi koos ühe saatkonna töötajaga,
kes tegi mulle ettepaneku hakata koguma andmeid Eesti kodanliku
armee koosseisu ja relvastuse kohta. Sellele ettepanekule vastasin
omalt poolt nõusolekuga, samas täitsin ankeedi, kirjutasin
autobiograafia ja andsin allkirja, et hoian oma koostööd
Nõukogude luureorganitega saladuses.“
Veidi teisiti on Pedaja
värbamist kirjeldatud arhiividokumentides(4):
„Ilmus november 1932 alguspäevil Nõukogude
saatkonda Riias ja palus välja kutsuda kellegi saatkonna
vastutavatest töötajatest. Teda võttis vastu
saatkonna 1. sekretär. Näitas oma isikutunnistust, rääkis,
et 1500 krooni ulatuses riigiraha riisumise pärast on ta
ohus sattuda sõjatribunali kätte, ja pakkus meile
müüa ühte oma sõjalist leiutist, et saadud
rahaga tehtud kulutused katta. Kahtlustades, et tegemist võib
olla provokatsiooniga, tehingut temaga siis ei toimunud. Põhjaliku
kohapealse kontrolliga Tallinnas tehti kindlaks, et tõepoolest
on tegemist sama isikuga ja tema jutt ning olukord on tõepärased.
Osustati asuda tema värbamisele, mis teostus jaanuaris 1933.“
Teises dokumendis(5)
on lisatud veel mõningaid detaile: „Pakkus müüa
üht isiklikku leiutist, Eesti armee saladust. Leiutiseks
olevat seade, mis võimaldab kuni 10 km kauguselt lõhata
soomusronge, sildu ja muid objekte. Saades oma jutule vastuseks,
et see leiutis ei jäta kuigi tõsist muljet ja kuulub
nähtavasti ebausaldusväärsete kategooriasse, avaldas
ta kahetsust ja lahkus. Umbes 1,5 tunni pärast tuli aga joobnuna
tagasi ja rääkis avameelselt sellest, et oli riigirahasid
riisunud ja teda ähvardab arreteerimine ning armeest vallandamine.
Jättis oma joonised ja fotod maha, teatas, et „usaldab
meid“. Kahtlustades [L-127-t] teadlikus desinformeerimises,
meie residentuur asus tema põhjalikule kontrollimisele
Eestis. Tehti kindlaks, et [L-127] on tõepoolest sama isik
ja tema jutt ning seisund on tõepärased. Asuti tema
värbamisele, mis toimus jaanuaris 1933.“
Siia võib lisada
tema EV teenistustoimikus(6)
leiduvad andmed, mille kohaselt Pedaja oli tõepoolest Pioneerpataljoni
Ohvitseridekogu laekahoidjana 1932–1933 omastanud ja ära
kasutanud riigirahasid 413 krooni ulatuses, milline fakt avastati
ja kaevati riigikohtusse. Kohtuistungil 19.9.1933 tunnistati ta
siiski õigeks, kuna oli vahepeal raha kassasse tagastanud
ja kohtulikku karistust talle ei määratud. Kas võlatasumiseks
leitud summa pärines Nõukogude luurelt või
kusagilt mujalt, pole siiski teada. Pole ka teada, kas tema üleviimine
järgmisel aastal Pioneerpataljonist Scoutspataljoni oli kuidagi
rahakadumislooga seotud või mitte. Igatahes säilitas
kapten Pedaja oma aukraadi ja kompaniiülema ametikoha.
Agent L/127
tegutseb
Luureagendina Joh Pedaja
esineb arhiividokumentides kui „allikas L/127“ (ka I/127)
või „L/127 „Insener“. Algul oli ta sidemes
Nõukogude välisluure Riia residentuuriga, kuid kolme
või nelja kohtumise järel anti üle sidepidamiseks
Tallinna residentuurile.
Siinkohal tuleks veidi peatuda Nõukogude välisluure
ülesehituse juures välismaal 30-ndatel aastatel. Tegelikult
eksisteeris sel ajal mitu konkureerivat Nõukogude luureorganit,
millest kõige tuntum oli kahtlemata OGPU/NKVD välisluureosakond
INO (Inostrannõi Otdel). Ülimalt salastatud GRU-st
(sõjaväeluurest) ei räägitud peaaegu midagi
ja laiem avalikkus kuulis sellest esmakordselt alles pärast
Viktor Rezun-Suvorovi kuulsa raamatu „Akvaarium“ (Moskva
1993, eesti keeles 2001) ilmumist.
Mõlemad luureorganisatsioonid on aastate jooksul korduvalt
oma nime ja struktuuri vahetanud, nimetame esimest siinkohal lihtsalt
INO-ks ja teist GRU-ks, Kodusõja ajal kandis armeeluure
lühendatud nimetust Registrupr, alates 1921. aastast –
Razvedovatelnoje Upravlenie, seejärel 4. Upravlenie; muutus
GRU-ks (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie) alles 1942. Pärast
INO loomist Tðekaa juures 1920. aastal sattus Punaarmee luurevalitsus
kohe Tðekaa raske surve alla, sest viimase looja Feliks Dzerþinski
püüdis ka sõjaväeluuret oma kontrolli alla
saada. Novembris 1920 võetigi Kremlis vastu Lenini allkirjaga
määrus, millega Registrupr allutati ühtlasi ka
Tðekaale, kuigi säilitas selles iseseisva osakonna õigused.
Selle ülem arvati ka Tðekaa kolleegiumi täisliikmeks,
kuigi kõiki oma otsuseid pidi eelnevalt kooskõlastama
Tðekaa ülemaga. See määrus leidis sõjaväeluure
sees tugevat vastuseisu ja tegelikkuses õnnestus seda ellu
viia vaid osaliselt. Näiteks välismaiste agentuurvõrkude
ühendamisest ei tahtnud midagi välja tulla ja 1925.
aastaks oli enamik nendest jälle eraldatud. Selline terav
antagonism ja rivaliteet kahe välisluureorgani vahel on jätkunud
ka edaspidi, mida veelgi on süvendanud välismaal asuvate
VK(b)P välisbüroode (Kominterni) ja muude välisteenistuste
tegevus. Siiski on julgeolekule alluva välisluure kontoll
armeeluure kolleegide üle püsima jäänud, eriti
julgeoleku koosseisu kuuluvate eriosakondade kaudu.
30-ndad aastad ei olnud Nõukogude välisluurele eriti
õnnelik aeg, seda tabasid mitmed suured sissekukkumised,
mille tagajärjel enamike välismaiste residentuuride
tegevus peaaegu katkes, seda ka Balti riikides. Veelgi tugevama
löögi sai Nõukogude luure omade poolt, kui „suure
terrori“ ajal 1937–40 arreteeriti ja hävitati peaaegu
kogu selle juhtkond, kaasa arvatud Punaarmee Luurevalitsuse kauaaegne
juht Janis Berzinš ja 1934. aastal tema asetäitjaks
määratud endine INO ülem A. Arbuzov.
Tulles tagasi kpt Pedaja luurajakarjääri juurde, märgime,
et esialgu töötas agent L/127 teatavasti OGPU-NKVD Riia
residentuurile, anti aga 1934. aastal üle Leningradi oblasti
GPU INO Tallinna (Revali) residentuurile, mille ülesehitust
1934. aastal esitab joonis 3. Näeme, et sel ajal allus Tallinna
residendile üldse 14 agenti („allikat“), teiste
seas ka L/127. Residentuuri agentuurvõrgu üldine koosseis
oli väga kirju, ulatudes Vene valgekaartlastest ja Saksa
rahvusest ettevõtjatest kuni välisriikide dipomaatideni,
sekka ka üksikud eestlased. Mõned nendest olid ilmselt
topeltagendid, näiteks EV kaitsepolitsei endine ülem
kpt Helmut Veem(7)
või endine kindral Boris Engelhardt(8),
kes värvati venelaste poolt „pimesi“ (väidetavalt
hoopis Saksa luureagendina).
|
Revali residentuur 1934, ERAF,
f.138 |
Siinkohal kõigi nende agentide õiged
nimed, nii nagu nad Nõukogude välisluure ametlikes
dokumentides(9)
kirjas on.
L/23 = Aleksander Mettas;
L/29 = Nikolai Schedlich;
L/31 = J.Vihrov;
L/32 = Georgi Dorohhov;
L/39 = Nikolai Nei;
L/41 = Adolf Idol;
L/42 = Boris Engelhardt;
L/61 = Olga Tumma;
L/60 = Oleg Vassilkovsky(10);
Sekretar = Hans Vahrmich;
Prokuror = Artur B(r)ekker;
AA41 = R. Pakalnet;
AA122 = Helmut Veem.
Agent L/127 tegevuse
kohta on arhiivis säilinud mitmeid välisluurevalitsuse
dokumente aastatest 1934–38, kuid ei saa öelda, et need
oleksid „ilustamisvajadusest“ rohkem vabad kui teised
analoogilised KGB dokumendid (näiteks juurdlustoimikud),
nagu on oletanud ühes ajaleheartiklis A. Käro(11).
Tegelik olukord oli isegi vastupidine, Nõukogude välisluure
andmed polnud kunagi eriti usaldusväärsed ja Jossif
Stalin usaldas neid isegi niivõrd vähe, et oskas maha
magada isegi sõja alguse 21. juunil 1941, kuigi paljud
välisluure agendid olid teda sellest hoiatanud (näiteks
Kominterni kaudu GRU-sse värvatud Richard Sorge ja mitte
ainult tema). Välisluuredokumentide äärmisest pealiskaudsusest
räägib näiteks see, et Johannes Pedajat on nimetatud
korduvalt Jaan Pedajaks, Pioneerpataljoni asukohaks aga Nemme
jaama Narva linna läheduses (?) jne.
Ühes aruandes on üksikasjalikult ära toodud kõigi
temaga agentuursidemes olnud NKVD tõõtajate nimed:
Jakov (Valik), töötab Orjolis (töökoha täpne
nimetus pole dešifreeritav)
Boris (Tšitšajev)(12)
Asman (Tšaplin) – arreteeritud
Jaan (Lacis)
Gleb (Smaktunovitš)
Roman (Roditelev)(13)–
komandeeringus;
Samasse on lisatud ka
kõik agenti L/127 tundvate NKVD aparaadi töötajate
nimed:
Leningradi INO-st endine ülem Fjodorov (arreteeritud), ülema
asetäitja Adamovitš;
julgeolekutöötajad Klimovitš (arreteeritud),
Gorski, Šemena (vallandatud), Gorožanin (arreteeritud),
Tomtšin (arreteeritud), Sokolov (komandeeringus), Berman,
Nazarov (üleviidud GULAG-i), Furman, Tšernonebov, Dudukin.
Värbamise järel tehti L/127-le peaülesandeks pääseda
tööle Eesti Kindralstaabi II (luure) osakonda, kasutades
seal töötava kol. leitnandi Tomsoni (Toomsare)(14)
abi, kuid sellest üritusest ei tulnud midagi välja.
Tema poolt Nõukogude luurele üleantud
materjalidest on mainitud vähemalt järgmisi:
a) Eesti ratsaväerügenendi mobilisatsiooniplaan
b) Eesti armeele ostetavad lennukitüübid
c) Naissaare plaan koos rannapatareide asukohtadega
(2 nimetust) ja fotogrammeetriapatareiga
d) Aegna kindlustuste plaan
e) andmed relvaostude kohta Saksamaalt ja Poolast
f) andmed Kindralstaabi sidemetest Saksamaa, Poola ja Soomega
f) Narva ümbruse kindlustusplaan jm.
Kõik need sõjalise iseloomuga materjalid anti järgnevalt
hindamiseks üle Punaarmee Luurevalitsusele (GRU-le), kes
omakorda kinnitas nende tõepärasust ja luges neid
üsna väärtuslikeks. Nende luureandmete eest maksti
talle regulaarselt hüvitust – ühtedel andmetel
250 krooni, teistel andmetel 200 krooni kuus. Võrreldes
agent „Oneginile“ makstud tuhandekrooniste tasudega
oli seda muidugi vähe, nähtavasti polnud temalt saadud
informatsioon nii väärtuslik ja nii põhjalik.
Peab veelkord ütlema,
et INO Tallinna residentuuri arhiivimaterjalid puudutavad ainult
aastaid 1934, 1936 ja 1938 – võimalik, et vahepealsetel
aastatel oli side väga lünklik või puudus üldse.
Polkovnik
Tsukanovi spionaaþivõrk
On teada, et GRU legaalsed
residentuurid töötasid peamiselt välissaatkondade
sildi all ja neid esindas sõjaväeatašeede aparaat
(maaväe VAT ja mereväe VMAT). Sõjaväeatašeede
ülesannete hulka kuulus asukohamaa relvajõudude igakülgne
hindamine; nende mobilisatsiooniline ja lahinguline valmidus,
isikkoosseisu operatiivne ja lahinguline ettevalmistus, valitsuse
ja sõjaväelise juhtkonna militaarpoliitika suunad
jne.
Tallinnas Nõukogude saatkonna sõjaväeatašeena
töötas 1934–37 V. Tupikov(15),
1938. aasta veebruaris määrati sellele ametikohale polkovnik
Jevgeni Jefimi p Tsukanov(16).
Oma kohtumisi temaga
kirjeldas kpt Pedaja nii:
„Kohtumised toimusid sõjaväeatašeega
(nime ei mäleta). 1940. aasta juulis, kui Eesti võeti
NSVL koosseisu, hakati mind ette valmistama sõiduks tööle
Saksamaal. Väljasõit oli kavandatud septembri alguspäevadele.
Olles saanud sõjaväeatašeelt vastavad instruktsioonid
ja raha kulutuste katteks, pandi mind 5. või 6. septembril
Tallinnast Soome väljuvale laevale, et ma Helsingis laevalt
lahkudes esineks Soome võimude ees kui Nõukogude
võimu eest põgenev endine Eesti ohvitser. Maaleminek
Helsingis aga ei õnnestunud ja koos paari mind mitteametlikult
saatva kaaslasega pöördusime tagasi Tallinna. Järgmisel
päeval kandsin sellest ebaõnnestunud katsest maabuda
ette sõjaväeatašeele. Olles mu ära kuulanud,
polkovnik oma abi juuresolekul ütles, et nüüd on
Eestis kehtestatud Nõukogude võim, tema siinviibimine
hakkab lõppema, kuid on vaja edasi töötada, ja
lisas: “Hakkate nüüd teenima armees, kuid esimesel
võimalusel peate üritama pääseda Saksamaale
ja seal endale leidma töökoha. Minu küsimusele:
„Kuidas seal mind ülesse leitakse?“ vastas, et
ärgu ma selle pärast muretsegu, küll me üles
leiame, kui vaja.“
Seega ebaõnnestus Pedaja üritus septembri alguses
1940 Soome kaudu luureagendina Saksamaale pääseda. Miks
Helsingis maale minna ei õnnestunud, pole päris selge,
Pedaja ise kinnitas hiljem, et see nurjus mitte tema süü
läbi. Võib-olla oli see katse koos teda saatva Nõukogude
luuretöötajaga Soome sõita liinilaeva „jänesena“
liiga läbinähtav Soome politsei jaoks. Mõlemad
mehed lihtsalt võeti kinni ja saadeti Eestisse tagasi.
Kuid sellega polkovnik Tsukanovi suurejooneline kava oma agentuurvõrku
Soomes ja mujal Euroopas rajada veel ei lõppenud. Soome
kaitsepolitsei (Valpo) andmeil(17)
tabati Talvesõja ajal vähemalt seitse Eesti ohvitseri,
kes olid saanud Tsukanovilt ülesande Nõukogude spioonina
Soomes ja mujal Euroopas tegutseda.
Kapten Pedaja kõrval olid nendeks veel:
kolonel Elias Kasak(18)–
saabus Soome 4. novembril,
kolonel Konstantin Kanep(19)–
saabus Soome 18. novembril,
kolonelleitnant Georg Vaher(20)
ja major Oskar Käbala(21)–
saabusid Soome 13. detsembril
kapten Arved Vaher(22)–
saabus Soome (Mäkiluoto saarele) 24. detsembril,
major Albert Patska(23)–
saabus Soome (Kallbadagrundi majakalaevale) 27. detsembril.
Lisame, et 1939–40 osales Tsukanov aktiivselt ka Vene sõjaväebaaside
rajamisel Eestisse (sellest rääkis muuseas ka kolonel
Kasak) ja ilmselt oli ka tegev 1940. a juunipöörde ettevalmistamisel.
Talvesõja ajal polkovnik Tsukanov määrati Viiburi
rindel toimiva Punaarmee 123. laskurdiviisi komandöriks,
ülendati intendantuuri kindralmajoriks, 1943 teenis hiljem
mitmel rindel ja kuulus peale sõda Kaitseministeeriumi
Kindralstaabi juhtkonda. Suri kindralleitnandi auastmes Moskvas
1966. aastal.
Sõja keerises
Helsingist naasemise
järel septembris 1940 kapten Pedaja määrati äsjaloodud
Punaarmee Eesti Territoriaalkorpuse 180. laskurdiviisi 21. polgu
insenerteenistuse ülemaks Tallinnas. Sõja puhkemise
järel 21. laskurpolk saadeti rindele Staraja Russa-Porhovi
piirkonda, kus ta Soltsõ linna lähedal Novgorodi oblastis
langes sakslaste piiramisrõngasse. Pedaja sai haavata ja
võeti koos kaaslastega 21. juulil 1941 sõjavangi.
Haiglas eemaldati Pedajal kaelast ja jalast mitu miinikildu, tervenemise
järel saadeti Könisbergi lähedal asuvasse Stablaki
vangilaagrisse. Vabanes sealt sama aasta oktoobis, kusjuures vabastamise
tingimuseks oli, et hakkab edaspidi teenima Saksa politseipataljonis.
Tuli Valga kaudu tagasi oma kodulinna Tallinn-Nõmmele,
kuid siis sõjaväekomandantuuri saabudes püüdis
sõjaväkkeminekust keelduda, viidates halvale tervisele.
Kui aga talle öeldi, et teda võidakse keeldumise korral
vangilaagrisse tagasi saata, oli ta sunnitud sakslaste ettepanekuga
nõustuma.
Uus politseipataljon formeeriti Tartus ja kandis algselt nime
Estnische Schutzmannschafts Bauabteilung Fp. 43167. Pataljoni
komandöriks määrati endine EV major August Siller
(joonis 4), Pedaja oli 3. pioneerkompanii ülemaks. Hiljem
nimetati pataljon ümber 42. politseipioneerpataljoniks.
Pärast väljaõppe läbitegemist saadeti pataljon
Vene-Saksa rinde tagalasse ehitustöödele – algul
Eestisse ja siis Venemaale, kusjuures pataljoni staap dislotseerus
Pihkvas. Üksikud kompaniid toimisid iseseisvalt, asudes peamiselt
Luuga rajoonis. Peamiseks tegevuseks oli tagalas roigasteede,
sildade ja muude kaitseehituste rajamine. Aeg-ajalt tuli osaleda
ka üksikute politseioperatsioonide läbiviimisel partisanide
vastu, neid juhtis Silleri hilisema tunnistuse järele just
kapten Pedaja. 1942. aastal viibiti Demjanski kotis, järgmisel
aastal tuldi Eestisse tagasi, kus pataljon paigutati Peipsi järve
äärde Mehikoormale. Vahepeal oldi rindel ka Läti
piiri taga Velikaja jõe joonel, siis Võru-Petseri
ja Emajõe rindel. Juulis 1944 patül Siller haigestus
ja teda hakkas asendama kapten Pedaja. Kui Punaarmee üksused
septembris murdsid Emajõe rindest läbi ja lõid
42. politseipataljoni puruks, tuli Pedaja tagasi koju Nõmmel,
kust aga tema perekond oli sakslaste poolt Saksamaale evakueeritud.
Kuuldavasti oli kogu 42. pataljoni koosseis väejooksikuteks
kuulutatud ja ka teda oli gestaapo poolt taga otsitud. Arreteeriti
otse Haapsalu sõjaväehaiglast ka endine patül
maj Siller, kes viidi Saaremaa kaudu Saksamaa koonduslaagrisse,
kus talle mõisteti kurioosumina 170 aastat (!) sunnitööd.(24)
Sakslaste lahkudes jäi Pedaja siiski Eestisse ja asus tööle
linna teedevalitsuses töödejuhatajana.
Uus vangilaager
– seekord Nõukogude oma
Johannes Pedaja arreteeriti
ENSV julgeoleku 2. osakonna (vastuluure) tšekistide grupi
(Kalikov, Filimonov, osak ülem Nazarov) poolt 9. veebruaril
1945 oma kodus Nõmmel, Raudtee tn 33. Arestimääruses
süüdistati teda järgnevas:
„26. juulil 1941, olles Punaarmee 22. terroriaalkorpuse 21.
polgu inseneriteenistuse ülem, langes sõjavangi sakslaste
kätte ja aitas alates novembrist s.a formeerida Saksa politseisapööripataljoni
(hilisema numbriga 42), mille roodu- ja ja hilisemaks pataljoniülemks
ta oli. Roodukomandörina viibis 1942–43 Leningradi ja
Pihkva oblastis ning muudel okupeeritud aladel, kus koos oma rooduga
korduvalt teostas haaranguid nõukogude partisanidele. Alates
juulist 1944 võttis pataljonikomandörina osa lahingutest
Punaarmee vastu Võru ja Tartu all. Pedaja kuritegelikku
tegevust on tunnistanud ka varem arreteeritud Kivimäe ja
Otsing.“
Peale paari ülekuulamist
esitati talle 31.5.1945 ametlik süüdistus § 58–1b
alusel ja see läks arutusele Tallinna garnisoni sõjatribunali
istungil 20. juunil. Sõjatribunalis mõisteti Johannes
Pedajale 10+5 aastat laagrit, millest esimese poole ta kandis
ära Karlagis Dþezgazganis(25).
Vabanes laagrist 1954. aastal ja töötas seejärel
veel viis aastat Karaganda oblastis, kuni tervise halvenemise
tõttu oli sunnitud Eestisse (Narva) tagasi tulema, kus
esitas 15. nov 1959 avalduse NSV Liidu peaprokuröri nimele,
paludes ennast rehabiliteerida, Põhjenduseks tõi
ta asjaolu, et oli aastatel 1933–41 töötanud Nõukogude
välisluure heaks, mida aga NKVD vägede sõjatribunalis
1945. aastal ei olnud arvesse võetud.
Asja uurimisel, mida juhtis uurimisosakonna vanemuurija kapten
D.Zõbin(26),
selgus, et ei eeluurimise käigus ega ka sõjatribunalis
maininud Pedaja kordagi fakti, et oli varem töötanud
Nõukogude välisluure heaks. Kui ta hiljem esmakorselt
sellest rääkima hakkas, siis põhjendas oma eelnevat
vaikimist sellega, et „ei saanud rääkida sellest,
kuna ma 1933. aastal tööle asudes andsin lubaduse hoida
oma töö rangelt saladuses ning sellest mitte kellelegi
rääkida. Lootsin siis, et mind otsitakse veel üles,
minu süüdistusasi vaadatakse uuesti läbi ja mind
lastakse vabaks. Kuid seda ei juhtunud.“
Pedaja avalduse kontrollimiseks alustatud uue juurdluse käigus
selgus, et Pedaja oli tõepoolest pikka aega Nõukogude
välisluure agent olnud. Seda kinnitati nii Kaitseministeeriumi
vastuskirjas kui ka spetsiaalses õiendis, millele oli alla
kirjutanud 1960. aastal Kaitseministeeriumi staabi sekretariaadi
ülema asetäitja kindralmajor Tsukanov (27).
Toome siinkohal selle
äärmiselt huvitava dokumendi täieliku teksti:
Veebruarist 1938 kuni 1940 (kaasa arvatud), töötasin
ma N. Liidu sõjaväeatašeena Eestis. J. J. Pedajat
tunnengi sellest ajast, astudes temaga sidemesse varsti peale
uude teenistuskohta saabumist, Kogu meie tutvuse ajal vastastikused
suhtes olid meil puhtalt teenistuslikud, kohtusime ainult sidepidamise
ajal. Muid kokkusaamisi meil ei olnud. J. J. Pedaja oli kogu aeg
sidemel ainult minuga ja minu alluvatega ta ei kohtunud.
Pedajat võib iseloomustada üldiselt positiivselt.
Septembris 1940 J. J. Pedaja sai tõepoolest minult ülesande
luuretöö teostamiseks sõita illegaalselt Saksamaale.
Enne Tallinnast väljasõitu instrueerisin teda kõigis
ülesande täitmiseks vajalikes küsimustes. Instruktaaþi
ajal leppisime kõiges kokku ja Pedajal mingeid arusaamatusi
ei tekkinud.
Milliseks kujunes Pedaja saatus Helsingis ebaõnnestunud
maabumise järel, pole mulle teada, ma lihtsalt ei mäleta.
Mulle ei meenu ka, kas peale Tallinna tagasipöördumist
keegi minu allutest võttis temaga ühendust. Ma ei
mäleta ka, kas teostati veel teistkordne katse Pedajat saata
Saksamaale. Meie kohtumisel sügisel 1940, nagu mulle meenub,
nagu eelmistel kordadelgi, kedagi teist kohal ei viibinud. Kas
ma oma sekretärile andsin veel ülesandeks temaga hiljem
kohtuda, seda enam ei mäleta. Jutuajamine selle kohta, et
Pedajal tuleks esimesel võimalusel Saksamaale pääseda
ja seal endale töökoht leida, toimus tõepoolest
1940. a sügisel Sel ajal toimunud instruktaaþi käigus
lepiti kokku kõiges – ka selles, kuidas teda võib
üles leida pärast seda, kui ta on endale töökoha
leidnud.
26.4.1960 Kindralmajor Tsukanov
Nii kapten Pedaja küll
rehabiliteeriti Nõukogude võimude poolt, kuid vanale
sõdurile ja spioonile tuli andeksandev otsus liiga hilja.
Ta suri 12. juunil 1961. aastal Tallinnas ja on maetud Rahumäe
kalmistule.
* * *
1 Roman Birk (1894 N. Novgorodi kuberner;
hukati 1937, Moskvas). Vt Eero Medijainen, Birgiaadist. Luuramisi.
Tallinn, 1999; J. Pihlau. Auraamat EV kaadriohvitseridele, Tallinn
2007; Î÷åðêè èñòîðèè
ðóññêîé âíåøíåé
ðàçâåäê T 2. Ìîñêâà
1997, lk 115
2 ERA, f.636, n.1, s. 216 (teenistusleht 1934)
3 ERAF, f.130, n.1, s. 4197E, lk 64 (avaldus N. Liidu peaprokurörile
1959)
4 ERAF, f.138, s. 56, lk 58
5 Sama, lk 66–67
6 ERA, f. 636, n.1, s.216
7 Helmut Veem (1896 Venemaa Jenissei kuberner, 1941 Tallinn),
EV kapten, VR I/3, Kaitsepolitsei ülem 1920, hiljem töötas
Kindralstaabis ja kriminaalpolitseis, arreteeriti 8.9.40, mõisteti
sõjatribunalis surma ja hukati. Vt J. Pihlau, Auraamat
EV kaadriohvitseridele. Tallinn, 2007
8 Boris Engelhardt (1889 Venemaa – ex 1941), Vene valgekraatlik
kindral, elas peale kodusõda Eestis, värvati GPU
poolt 1932 topeltagendina, arreteeriti 1940 ja hukati Leningradis
15.8.41 (ERAF, PVK)
9 ERAF, f. 138, s. 56
10 Oleg Vassilkovsky, endine valgekaartlik kindral, sünd
1879, represseeriti 1940 NKVD poolt ja suri laagris 12.1.44
(ERAF, f.128, n.1, s. 28996); PVK
11 Allan Käro. Kapten Johannes Pedaja – täht
NKVD spioonide hulgas. Postimees 23.10.08
12 Ivan.Tšitšajev (1896-1984), Nõukogude välisluures
alates 1924. aastast, resident paljudes maades, Tallinnas 1935-36;
svr.gov.ru , FJB koduleht
13 S. Roditelev, Nõukogude välisluure resident Riias
1935-37, Tallinnas 37-38, Kaunases 38-39
14 Juhan Toomsar (varem Tomson) 1893 Pärnum Taali –
1941 Tallinn), Eesti armees 1919-40, VR II/3, luureohvitser,
töötas 1939-40 Harju sõjaväeringkonna
staabis, arreteeriti 18.9.40, mõisteti sõjatribunalis
surma, arvatavasti hukati 29.6.41 Tallinnas. Vt Jaak Pihlau.
Auraamat EV kaadriohvitseridele . Tallinn, 2007
15 Sõja ja rahu vahel. Tallinn, 2006, lk 328
16 Jevgeni Jefimi p Tsukanov (1897 V-Vene – 1966 Moskva),
töötas GRU Tallinna residendina 1938–40, Talvesõja
ajal 123. laskurdiviisi komandör, 1943 kindralmajor (intendanditeenistus),1944–46
Armia Polska 1. armeegrupi tagalaülem, hiljem töötas
Kaitseministeeriumi staabis, viimati Majandusvalitsuse ülem,
erru 1961 kindralleitnandina. Vt ka Åâðåè
– Ãåíåðàëû
ñîâåòñêèõ
âîîðóæîííûõ
ñèë.
17 Vt Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 2006, lk 93–197 (toimetaja
T. Hiio kommentaar).
18 Elias (Ilja) Kasak (1895–1985 USA), Eesti armees 1919–40,
viimati Raudteevalitsuse abijuhataja (eksluatatsiooniosakonna
ülem), kolonel; värvati 1940 GRU poolt ja saadeti
Soome, arreteeriti Valpo poolt, saadeti 29.11.41 tagasi Tallinna,
kus vangistati SD poolt, vabanes 26.8.42, uus arest 8.5.43,
vabanemine apr 1944, siirdus hiljem Saksamaa kaudu USA-sse
19 Konstantin Kanep (1893–1965 Rootsi, Lund), Eesti armees
1918–40, VR II/3, viimati Toompea lossi komandant, kolonel;
värvati 1940 GRU poolt ja saadeti Soome, arreteeriti Valpo
poolt, edasine saatus sõja ajal sama kui Kasakul ja G.Vaheril,
lahkus 1944 Rootsi
20 Georg Vaher (1888–1949 Aaspere), Eesti armees 1918–40,
VR II/3, viimati Viru KL ülem, kol.leitnant, värvati
1940 GRU poolt ja saadeti Soome, edasine saatus 1941–44
sama kui Kasakul ja Kanepil, kuid jäi sõja järel
Eestisse, kus suri.
21 Oskar Käbala (1900–1967 London), Eesti armees 1919–40,
viimati Varustusvalitsuse Relvastusosakonna ülem, major;
värvati 1940 GRU poolt ja saadeti Soome, kus arreteeriti
Valpo poolt, sai 3 a vangistust, kuid vabanes aasta pärast;
naases tagasi Eestisse, kus arreteeriti SD poolt, vabanemise
järel teenis 20. Eesti diviisis, 1944 siirdus Saksamaa
kaudu Inglismaale, avaldas 1953 raamatu „Aatompomm ja relvastuse
areng selleni“.
22 Arved Vaher (1903–1993 Kanada, Toronto), Eesti armees
1919–40, viimati soomusrongirügemendis, kapten, lõpetas
magistrikraadiga 1939 Varssavi PI, värvati 1940 GRU poolt
ja saadeti Soome, kus arreteeriti Valpo poolt ja saadeti tagasi
Eestisse, siirdus sõja järel Kanadasse
23 Albert Patska (1903–1985 Kehtna), Eesti armees 1919–40,
viimati 2. lennuväedivisjoni adjutant, major, värvati
1940 GRU poolt ja saadeti Soome, arreteeriti Valpo poolt ja
saadeti Eestisse tagasi
24 August Siller (1892–1960) vabanes Saksa koonduslaagrist
1945, naases repatriandina Eestisse, kus aga julgeoleku poolt
uuesti arreteeriti ja sai 10+5 aastat. Tuli Siberi laagrist
tagasi, kuid suri kohe vabanemise järel 1960 Tallinnas
(ERAF, f.129, n,1, s. 28152)
25 ERAF, f.130, s. 4197E, lk 64
26 Dmitri Zõbin, sünd 1929 Mustvees, ENSV julgeolekus
1949. aastast, hiljem 4. ja uurimisosakonnas, errumineku järel
osales aktiivselt Interrinde liikumises
27 ERAF, f-130, s. 4197E, lk 94
|
|
|
