|
|
Kaitseminister Jaak Aaviksoo:
“Oleme ajaloost palju õppinud”
Küsitles: Velly Roots
Ajal, mil pidulikult
tähistame 90 aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist,
mõtleme murelikult ka sellele, et iseseivusaega anti meile
tookord vaid kakskümmend aastat. Peagi saab täis samasugune
arv aastaid, mil oleme taas saanud iseseisvad olla. Kui kaua suudame
seekord praeguses ebakindlas maailmas oma iseolemist kaitsta?
Velly Rootsi küsimustele vastab mees, kes on oma õlule
võtnud ränga koorma – vastutada Eesti riigikaitse
toimimise eest.
Kuigi praegu on
teie ametikoht Tallinnas, olete ju põline tartlane.
Jaak Aaviksoo: “Olen sündinud Tartus. Elasime
Pepleri, tol ajal Pälsoni uulitsas vana Maarja kiriku vastas.
Nii palju ma mäletan, et kui Maarja kiriku juurest üles
Riia mäele minna, oli seal lage plats. See oli siis Hruštšovi
ajal. Ema oli tol ajal kodune, isa oli lõpetanud Tehnikaülikooli
elektriinsenerina. Aga see oli aeg, kus kohalesuunamine pärast
õpingute lõppemist käis käsu korras ja
nii pidi isa aasta Ahtmes sundaega teenima. Siis sai ta Tartusse
koha. Õppisin Tartus 2. Keskkoolis, Miina Härma koolis.
Tol ajal ja ka praegu on see kool üsna tugev loodusteaduste
alal. Keskkooli aastail sai osaletud olümpiaadidel ja mitte
kõige kehvemini. Sealt tekkiski huvi füüsika
vastu, mida läksin ülikooli õppima. Aga selle
otsuse langetamise taustaks oli pigem asjaolu, et nõukogude
võimu ajal oli see valdkond üks vähestest, mis
oli vaba ideoloogilisest survest, samal ajal aga üsna konkurentsivõimelise
kvaliteediga kogu maailma mastaabis.
Lõpetanud
1976. aastal TRÜ füüsika-keemiateaduskonna füüsika
eriala, astusite teaduse vallas pikkade sammudega kiiresti edasi
ja juba 1992. aastal sai teist optika ja spektroskoopia professor.
Kas teie lapsed on järginud isa eeskuju, lõpetades
samuti Tartu Ülikooli?
Vanem poeg on lõpetanud TÜ arstiteaduskonna, praegu
ta küll arstina ei tööta, on tegev Poliitikauuringute
Keskuse Praxis juhatuses. Praeguse abikaasaga on meil kaks last.
Üks lõpetas juura ja on Tartus doktorantuuris, noorem
õppis infotehnoloogiat ja praegu magistritasemel. Nad mõlemad
on tartlased ja me abikaasaga liigume pidevalt Tartu-Tallinna
vahet.
Teadlased muretsevad,
et tänapäeva noortel pole erilist huvi täppisteaduste
vastu.
Eks ta natuke nii on. Ma arvan, et loodusteadused, aga eriti matemaatika
ja füüsika on väga nõudlikud distsipliinid.
Ega nad lihtsalt kätte tule ja inimene otsib ikka midagi,
mida ta mugavamalt saab, püütakse sellega läbi
ajada. See on praegu kõikide õhtumaade probleem.
Näeme, kuidas Hiina ja teised arengumaad on oma kõrghariduse
kujundamisel oluliselt teistsuguse profiiliga ja kardan, et see
pikas perspektiivis maksab meile kätte. Juba üle kümne
aasta on näiteks Ameerika Ühendriikides loodusteaduste
alal doktorikraadi kaitsjaid väljastpoolt rohkem kui oma
kodanike seast. See näitab, kuhu poole maailm liigub. Kui
apokalüptiliselt natuke arutada – iga tsivilisatsioon
saab ükskord otsa. Vanade tsivilisatsioonide kadumine on
ka ajaloost teada. Mäletan, et kunagi 1981. aastal arutasime
ühe hiinlasest kolleegiga, füüsikuga, et kunagi
oli teaduste vallas maailmas juhtiv piirkond Euroopa, sattus siis
raskustesse ja see roll läks üle ookeani Ameerikasse.
Kolleeg, kes oli tulnud Hiinast üsna kehvadest oludest, ütles
selle peale, et jah, viimased paar tuhat aastat ei ole Hiinal
kõige paremini läinud. Selles tõdemuses oli
niisugune ajaline perspektiiv ja tulevikunägemus, millega
me pole siin läänemaailmas harjunud. See paneb mõtlema,
kutsub ka tegutsema.
|
Jaak Aaviksoo ja Tõnu Tamme
TA Füüsika Instituudis 1978. aastal. Foto: erakogu |
Töötanud
juhtteadurina Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis,
otsustasite TÜ prorektori ametikohalt siirduda poliitikasse.
1995. aastal sai teist algul kultuuri- ja haridusminister, seejärel
haridusminister. Sellest ajajärgust on paljudele meelde jäänud
Tiigrihüppe SA asutamine.
Oli niisugune aeg aastal 1995. Eesti Vabariik oli veel noor ja
poliitiline kultuur veel nii madal, et valitsusse võeti
ametisse ka nagu vanasti öeldi “parteituid bolševikke”.
Toona olin ma reformierakonna mandaadiga, aga ei olnud erakonna
liige. Toona jäi reformierakonna valitsemine küll lühikeseks,
otsustasime Siim Kallase juhtimisel Vähi valitsusest välja
marssida. Läksin siis Tartusse tagasi. Kui nüüd
kaugemalt tagasi vaadata, ongi Tiigrihüpe üks asi, mis
sellest ajast järele jäänud ja täide läinud.
Ega seda programmi õnnestunudki käivitada sel ajal,
kui ma ministri ametis olin. Aga idee iseenesest sündis ühel
sügisõhtul, kui värsked valitsuse liikmed, mina
ja toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes me elasime
Välisministeeriumi Lembitu tänava hotellis, koos istusime.
Kolmas mees sel õhtul oli Johnnie Walker. Nii et see mõte
sündis kolme mehe koostöös. Olen seda varemgi meenutanud.
Istusime koos hommikuni ja arutasime, kuidas kõikidesse
Eesti koolidesse viia internet. See oli tollal veel hoopis uus
asi. Haridusministrina ja pärast ministrikohalt lahkununagi
õnnestus tollasele peaministrile selgeks teha, et selle
ettevõtmise jaoks on vaja rahalisi vahendeid. Siis see
programm käivituski ja palju väiksema bürokraatiaga,
kui tänapäeval toimub. Hiljem juba Tartu Ülikooli
rektorina töötades juhtisin peaaegu viis aastat seda
sihtasutust. Arvan, et on oluline, et ka need lapsed, kel kodus
arvutit polegi, kelle kodune olukord seda ei võimalda,
arvutiõpetust saaksid. Siit edasi minnes oli vaja hakata
ehitama seda infotehnoloogilist suunda ka kutse- ja kõrghariduses.
Eks see ole ka meie tänase riigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia
vundament.
Seejärel töötasite
Tartu Ülikooli Eksperimentaalfüüsika ja Tehnoloogia
Instituudi juhatajana ja siis TÜ rektorina. Ometi otsustasite
poliitikasse tagasi tulla ja 2007. aasta kohalikel valimistel
kandideerisite juba IRL nimekirjas. Kaitseministrina tuli teil
kiiresti hakata lahendama päris ebmeeldivaid ülesandeid.
Üldiselt arvatakse, et olete esimene julge minister, kes
tegi otsustavalt lõpu aastaid kestnud Eesti riigi vastu
suunatud meeleavalduste korraldamisele Tõnismäel.
Küllap oli 2007. aasta aprilliöö tõeliselt
närvesööv?
Pronkssõduriga on asjad nii nagu nad on. Eks ta on osake
meie ajaloost ja poleks tõenäoliselt enamikku meist
ka seganud, ehkki meenutas perioodi, mis oleks võinud parem
olemata olla. Aga muidugi, kui ta muutus niisuguseks konfliktiallikaks,
oli selge, et ükski riik ei saa seda lubada. Minu pingutused
olid suunatud sellele, et viia monument ära rahumeelselt
ja vastastikuse kokkuleppe korras. Nii oligi kava jätta ümberpaigutamine
suve peale. Sündmused arenesid aga oma loogika järgi
ja siis oli vaja kiiresti otsustada. Heameel on, et peaministri
ja valitsuse tasemel tol ajal otsustajaid ja tegijaid jätkus,
nii ei läinudki palju aega, et monument hommikuks ära
viia. Ega ta lihtne olnud, aga väga kõrgelt tuleb
hinnata Kaitseministeeriumi inimeste tegutsemist, ilma nendeta
poleks selle otsuse praktilist teostamist küll olnud.
Selle teguviisiga
pälvisite nii teie kui ka peaminister Ansip paljude kohalike
venelaste ja ka meie idapoolse naabri sügava hukkamõistu.
Kuid kindlasti poleks sellest sammust loobumine põrmugi
kahandanud meie suure naabri järjest agressiivsemaks muutuvat
retoorikat. Kõik see, nagu ka hiljutine sõda Georgias,
on pannud meid mõistma, et Eesti julgeoleku kindlustamine
on praegu meie peamine ülesanne.
Muidugi, ajalugu on meid õpetanud kartma. On ju meie saatuse
otsustamist toimunud ka üle meie peade. Aga oleme ajaloost
palju õppinud ja üks õppetund on see, et üksinda
oleme väga väikesed, meie tahtmine võib olla
küll suur, aga sellest ei piisa. Oma kaitsepoliitika oleme
üles ehitanud oma liitlastele NATOs ja Euroopa Liidus, et
vältida olukorda, kus olime 1939. aastal, kui meil polnud
kellegi poole abipalvega pöörduda. Kui inglastel sissepääs
Balti merre ära võeti, oli toona nende suutlikkus
oma liitlasi toetada väga tagasihoidlik. Teistest suurriikidest
rääkimata. Maailm on muutumises ja ohte on alati olnud.
Kui teeme oma julgeoleku kindlustamiseks sihikindlalt ja rahulikult
kõik, mis meist oleneb, küll siis on võimalik
ka nendele ohtudele vastu seista, mis võivad tulla. Kahjuks
on agressiivsed väljaütlemised tänane reaalsus,
aga ma siiski loodan, et Venemaa rahvad saavad lõpuks aru,
et nende probleemid ei lähtu kusagilt väljastpoolt.
Need ei tule Eestist ega ka Ameerikast, vaid on nende endi probleemid,
millega nad ise peavad toime tulema. Kui see nii peaks minema,
siis ma usun, et on nii meist, Euroopa rahvastest kui ka ameeriklastest
nende toetajaid. Ega meie eesmärk pole vastasseis või
soov, et neil halvasti läheks, pigem lootus, et Venemaa jõuaks
oma mõtlemisega XXI sajandisse.
Muret tekitab ka
olukord Ida-Virumaal.
Need huvid, mida 1990. aastate algul kasutati vastasseisu tekitamiseks
ja vaenu õhutamiseks, on nüüd taas esile kerkinud.
Tollal sai see olukord oskuslikult lahendatud. Ma arvan, et Eesti
riik on täna palju tugevam kui ta oli siis. Otseselt riigikaitse
küsimus see pole, aga kindlasti Siseministeerium ja teised
õiguskaitse organid tegelevad selle probleemiga üsna
tõsiselt. Ma arvan, et kui suudame lahendada sotsiaalmajanduslikud
probleemid selles piirkonnas, siis sealsed inimesed ei ole kallutatavad
provokatsioonidele. Kindlasti me ei peaks arvama, et kõik,
kes elavad Ida-Virumaal, on põhimõtteliselt Eesti
riigi vastased. Pigem võib neid selleks kallutada, kui
on soodne pinnas ja selle vältimine on meie riigi üks
põhilisi ülesandeid. Ilmselt vajab nende probleemide
lahendamine haridus-, sotsiaal- ja majandusministeeriumi pingutusi.
Muidugi on igasugused separatismi taotlevad üleskutsed ohlikud
ka riiklikule julgeolekule ja seda peab teadma.
Kas koostöö
Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi vahel hakkab uue
kantsleri Riho Terrase kaasabil rahulikumalt toimuma, kui see
on olnud viimaste aastate jooksul?
Ma arvan, et see vastasseis, mis siin paar aastat tagasi ajakirjanduse
vahendusel kõigile nähtavaks sai, oli sügavalt
kahetsusväärne. Päris kindlasti ei aidanud see
Eesti kaitseväe kasvatamisele kaasa. Mis iganes olid need
põhjused – eks mundrikandjate ja tsivilistide vahel
ole ikka väikesed pinged, päris ära kaotada neid
vist ei saa. Aga teineteisele vastu töötamist lubada
ei ole võimalik. Sellise vastasseisu kaotamist olen oma
põhiülesandeks pidanud. Kindlasti on olukord viimase
aasta jooksul oluliselt paranenud. Ka kaitseväe korralduse
seadus ja 10-aasta arengukava, mis me oleme koos valmis teinud,
on märk sellest, et koostöö on võimalik.
Muidugi vajab see kõik tugevdamist. Uuest kantslerist ma
kindlasti loodan selle suuna edendajat, et meil oleks ühine
Eesti riigi kaitse, mitte eraldi kaitseväe riigikaitse ja
Kaitseministeeriumi riigikaitse. Eks me muidugi õpime riigikaitse
asjandust. Kui me 1991.–1992. aastal alustasime riigikaitse
ülesehitamist, sai rõhuasetus pandud eelkõige
esmase iseseisva sõjalise kaitsevõime ehitamisele
ja rahvusvahelisele koostööle. See on mõistlik
olnud. Aga ma olen seda meelt, et peame rohkem tähelepanu
pöörama riigikaitsele ka laiemas mõttes. Kahjuks
nägime, mis juhtus Georgias selle viimase sõja ajal.
Ühiskonna elu tervikuna oli sel määral häiritud,
et riik praktiliselt lakkas toimimast. Peame palju rohkem tähelepanu
pöörama riigi üldisele valmisolekule niisuguseks
konfliktiolukorraks. See on ka üks teema, millega uus kantsler
tegelema asub ja ma arvan, et aasta pärast oleme midagi ka
ära teinud.
Olete pidevalt
osa võtnud rahvusvahelistest kohtumistest, kus on arutatud
julgeolekuteemasid. Eestit on külastanud NATO peasekretär
Jaap de Hoop Scheffer, USA õhuväe juhataja Euroopas
kindral Roger A. Brady, NATO sõjalise komitee esimees admiral
Giampaolo Di Paola jpt, kelle arvamustel on kaalu ka meie julgeoleku
kindlustamisel. Ometi on teinud sõda Georgias ja eriti
lääneriikide edasine suhtumine sealse olukorra lahendamisse
meid üsna ettevaatlikuks. Georgia kõrval oleme palju
tähelepanu pööranud Ukraina olukorrale. Novembris
toimusid Tallinnas NATO-Ukraina kõrgetasemelised konsultatsioonid.
Eesti on väga väike riik
ja paljude asjade läbiviimine käib meil üle jõu.
Aga kindlasti on vaja niisuguseid ettevõtmisi, mis siiski
on meile jõukohased ja kus saame väga kõrgetasemelisi
esindajaid kohale kutsudes arutada ka meile olulisi probleeme.
Sellega saame näidata oma suutlikkust panustada üldisesse
julgeolekusse. Ukraina-NATO kohtumine oli päris märkimisväärne
saavutus, kust kõik osalised lahkusid tänutundega.
See puudutas nii Ukraina kaitseministrit koos oma kõrgetasemelise
delegatsiooniga kui ka USA riigikaitse sekretäri ja teisi
ministreid, kes kohal olid. Eks Ukraina tee NATO ridadesse on
pikk ja vaevaline, aga arvan, et meil on nii moraalne kui ka sisuline
kohustus neid sinna aidata. Selleks ka Tallinna kokkusaamine oli
mõeldud.
NATOga koostöö
nõuab meilt praktilist valmisolekut sellelt organisatsioonilt
otsest abi vastu võtta, kui selline vajadus peaks tekkima.
Mul on hea meel, et Eesti erinevad valitsused ja poliitilised
jõud on üsna konsensuslikult aru saanud, et riigikaitsele
tuleb tähelepanu pöörata. Selles on ka kokku lepitud,
et 2% igaühe meie loodud väärtusest, SKPst, tuleks
kulutada oma riigi kaitsmisele. Üks oluline komponent selles
on õhukaitse, suutlikkus jälgida seda, mis meie õhuruumis
toimub ja siis vastavaid samme ette võtta, kui olukord
meile ohtlikuks muutub. Ilma lennuväljata ei saa kuidagi.
Sellest on ka meie NATO partnerid aru saanud. Ämari lennuvälja
rajamist, mida me vanast nõukogude söjaväelennuväljast
ümber ehitame, rahastatakse ühe kolmandiku ulatuses
NATO fondidest ja kahe kolmandiku ulatuses Eesti Vabariigi eelarvest.
Tuletan siinkohal meelde, et nõukogude ajal oli siin üle
kümne sõjaväelennuvälja, praegu pole ühtki.
Ämari lennuväli peab olema valmis 2012. aastaks, et
meil oleks midagi olemas nii liitlaste toetuse vastuvõtmiseks
kui ka oma õhuturbe korraldamiseks.
Meie kaitsevõime
oleneb ka sellest, mis meie küberruumis toimub.
Eks me tea, et moodne maailm paljus ei toimi enam traditsioonilises
maa-, õhu- või mereruumis, vaid virtuaalses maailmas,
millest me järjest rohkem sõltuvusse satume. On see
nüüd hea või halb, aga nii see areng toimub.
Oma küberruumi kaitse on meie ülesanne. Kui siin valitsevad
võõrad ja vaenulikud jõud, siis oleme ühe
osa oma rahvuslikust suveräänsusest kindlasti ära
andnud. Küberruumi kaudu on võimalik tuua ühiskonda
ebastabiilsust, levitada väärinformatsiooni, destabiliseerida
riigivõimu toimimist. Eesti näitel on see ka kogu
maailmale selgeks saanud. Tänu arengule infotehnoloogia vallas
ja muidugi osalt ka Tiigrihüppele, hakkasime sellisele ohule
tähelepanu pöörama juba ammu enne 2007. aasta aprillisündmusi.
Tolleaegsete küberrünnakute tõrjumisel omandatud
kogemustega oleme oma partneritele NATOs arvestatavateks ekpertideks.
USA kaitseminister
Robert Gates on tunnustanud Eesti tegutsemist küberturvalisuse
vallas. Kurivara väljamõtlejad ja selle levitajad
küberruumis püüavad olla pidevalt eespool nendest,
kes seda katsuvad avastada ja kahjutuks teha. Kas Herman Simmi
tegevus tõi kahju ka meie küberkeskuse mainele?
Küberkeskuse arengu selles faasis, mil Simmil võis
sinna olla ligipääs, mingeid saladusi, mida reeta oleks
saanud, polnud. Eks iga rahvas peab oma reeturitega hakkama saama.
Rumal oleks arvata, et neid siin rohkem poleks või et nüüd
enam ühelgi inimesel ei tuleks kiusatust oma kodumaa reetmisest
endale tulu teenida. Aga kas me talitaksime targasti, kui hakkaksime
iga nurga taga spiooni kahtlustama? Eks kurjategijad tahavad ju
kuidagi ellu jääda ja otsivad võimalusi oma plaane
teostada – see on alaline võitlus. Arvan, et kunagi
ei saabu olukord, kus valitseb igavene rahu ja ligimesearmastus.
Silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida.
Meie ümber
on palju hoolimatust, julmust, ükskõiksust teise inimese
hädadesse suhtumisel. Aasta lõpul püütakse
lootusrikkalt uude aastasse vaadata ning jõulupühade
ajal minnakse kirikusse kuulama evangeeliumi, otsima hingerahu.
Oma protestantlikus kultuuriruumis kasvanuna oleme uhked isiklikku
vabadust ja sõltumatust rõhutama. Peame seda oma
tugevuseks ja ülekantud tähenduses kujutame inimest
maailma nabana. Aga ega inimesed nii tugevad pole, kui nad tahavad
näidata. Tegelikkuses, püüdes üksinda hakkama
saada, otsime rasketel aegadel tuge, üksteisemõistmist
ja jagatud väärtusi, mida ei reedeta. Usk on kindlasti
üks toetuspunkte. Kui me selle oleme ära võtnud
ja asendanud usuga isiklikku edusse, siis see pole kindlasti kõigile
jõukohane ega pruugi ka kõigile meeldida. Kas nüüd
oleks just õige arvata, et raskused, mis praegu Eestis
paljude elu puudutavad, inimesi rohkem usu juurde suunavad...
Küll aga arvan, et need inimesed, kes kas või korra
aastas, jõululaupäeval, kirikusse lähevad, saavad
sealt päris kindlasti kaasa suurema kindlustunde ja mis on
sama oluline – ühtekuuluvustunde. See rahulik õhustik,
jõuluõhtu kristlik sõnum jõuab ka
nendeni, kes usklikud sõna otseses mõttes ei ole.
Eks niisugust ühtekuuluvustunnet otsiti ja leitigi ka suvel
korraldatud märkamise öölaulupeol.
* * *
CV Jaak Aaviksoo
s. 11. 01. 1954
1971 Tartu 2. Kk.
1976 TRÜ Füüsika-Keemiateaduskonna füüsika
osakond, teoreetilise füüsika eriala
1981 füüsika-matemaatika kandidaat
1976-1992 TA Füüsika Instituut, noorem, vanem, juhtteadur
1992 alates TÜ optika ja spektroskoopia professor
1992-1995 TÜ prorektor
1995 kultuuri- ja haridusminister
1996 haridusminister
1996-1998 TÜ Eksperimentaalfüüsika ja Tehnoloogia
Instituudi juhataja
1998-2006 Tartu Ülikooli rektor
2007 EV kaitseminister
Abielus, kolm last
Täiendõpped Pariisi ja Osaka ülikoolide, Novosibirski
Soojusfüüsika Instituudi, Stuttgardi Max Plancki Tahkiseuuringute
Instituudi juures
Üle 100 teadusartikli, rohkem kui 80 publitsistlikku artiklit
Autasud: Riigivapi orden (1999), SLV Suur Teeneterist (2000),
Prantsuse Vabariigi Teenete Orden (2001), Soome Vabariigi Valge
Roosi orden (2001), Tartu linna medal (2002), Turu Ülikooli
audoktor (2003), Academia Europaea liige (2004), Eesti Vabariigi
Valgetähe teenetemärk (II klass) (2006)
|
|
|
