|
|
|
Elmar-Alfred Veinberg.
|
Elmar-Alfred Veinberg:
Ühe tubli EW mereväelase mälestuseks
tekst: jüri
liim
Tänavuse
aprillikuu kuueteistkümnendal päeval lahkus meie hulgast
Taara taevatammikutesse üks meie vanemaid kunagisi mereväelasi
Elmar-Alfred Veinberg.
Sündis lahkunu
15 juulil 1918 aastal Raplamaa Järlepa kandi Jaluse külas.
Elmar oli talu viielapselises peres neljas. Kooliteed alustas
Mahtra algkoolis, edasi jätkas õpinguid Juuru koolis.
Ta oli ergas, kõike tähelepanev ja õpinguid
hästi omav koolipoiss. Veinberg nii tol ajal kui ka hiljem
tegeles näiteringis. Mängis orkestris keelpille jne.
Eesti Wabariigis oli kroonuleival ajateenijast madrusena Naissaarel.
Teenindas sealseid suurekaliibrilisi rannakaitse patareisid. Nende
relvade käsitlemisel saavutas märkimisväärseid
tulemusi, milliseid krooniti tiitli ja jäädvustamisega
– parim laskur. Teise Maailmasõja alguses lõppes
Elmaril ajateenistus mereväes. Veinberg oli tunnistajaks
ka Poola allveelaeva “Orzel” juhtumile, mil venelased
püüdsid seda endale haarata. Oli pealtnägijaks
ka allveelaeva salajasele pagemisele tallinna sadamast.
Siis saabusid rasked punaterrori perioodid, kuni nende taganemiseni
pealetungivate saksa vägede eest. Punaarmeest pääses
Veinberg seetõttu, et asus tööle sõjatööstuse
laevade remondi osakonnas. Ka venelaste poolsest Venemaale kaasahaaramisest
õnnestus kõrvale põigelda.
Saksa ajal püüdis Elmar Veinberg koos mõttekaaslastega
alustas punaste poolt hävitatud Eesti Politsei taastamist.
1943 abiellus Veinberg Elleniga. Neil sündis poeg Heino.
Olud ja raske haigus 1944 aastal aga viisid tema kõrvalt
abikaasa. Nõukogulaste uue okupatsiooni saabudes oli Veinberg
sunnitud end metsades varjama nagu metsavend. Tekkinud olude sunnil
jäi 7 kuu vanune pisipoeg põhiliselt vanavanemate
ja Elmari õe kasvatada.
Tööd
tehti kõvasti ja nii ikka ja alati
Kõikide asjaolude
kiuste ja paljuski tänu sõprade abile ja ühisele
kavalusele õnnestus mereväelasel end arvukate repressioonide
eest päästa. Töökoht oli isegi Tallinna ja
Harju prokuratuuris autojuhina. Tema laiadest võimetest
pajatab ka see, et töökohtade hulgas olid taolised ametid
nagu õmblusvabriku “Lembitu” mehhaanik, Konservatooriumi
haldusprorektor jne...
Oma kodu oli Elmar rajanud Koplis asuvale Neeme tänavale
mere kaldale. Paraku vene võimud omastasid suure osa tema
krundist ja rajasid sinna piirivalve kordoni. Kuigi meil räägitakse
ülekohtute heastamistest, ei kehti see kohe kuidagi ka Elmari
pere maade kohta. Linnavõimud ei taha midagi tagastada.
Selge oli Elmarile ka see põhjus:See mereäärne
maa maksab palju ja sinna saavad oma hooneid püstitata praegused
rikkad - vanad ja uuskommunistid. Nii on maininud lahkunu.
1955 aastal abiellus Elmar Astaga ning neil sündis poeg Aarne.
Elati õnnelikult ja üksmeeles, kasvatati poegi, rajati
aeda. Istutati õunapuid, marjapõõsaid, lilli.
Majapidamine oli ideaalses korras, nagu tublile eestlasele kohane.
Tööd ei kardetud, tööd tehti kõvasti
ja nii ikka ja alati.
Eesti Mereväelaste
Kogu asutamine
Siis saabus Eesti ja
eestlaste uus ärkamisaeg. Elmar Veinberg leidis, et nüüd
on aeg tegutseda ja tuleb teha kõik selleks, et meie riik
taastuks. Ühe esimese asjana võttis oma südameülesandeks
kokku organiseerida endised Eesti Wabariigi mereväelased.
Ees ootas pingeline töö ja võitluskaaslaste ülesleidmine.
See sai teoks 1993 aastal, mil tema idee kohaselt asutati Eesti
Mereväelaste Kogu. Selle esimeheks sai Veinberg. Liikmete
arvukuseks oli kolmekohaline arv.
Järgnevalt asus vastasutatud kogu ja eriti Elmar, kaasa rääkima
Eesti Mereväe asutamisele. Koos oma spetsialistidest kaaslastega
oldi resoluutsed ja kui vaja siis ka kriitilised kõikide
väärsammude osas, millised kahjustasid Eesti Mereväele
nii vajalikke tõekspidamisi, moraali, eetikat, organisatoorseid
ja ka tehnilisi vajadusi. Sellised ühiselt väljatöötatud
märgukirjad kõrgetele vastutavatel ametikohtadel olevatele
teisenenud tegelastele aga paraku kaugeltki mitte ei olnud meelt
mööda. Veinbergist ja tema mõttekaaslastest püüti
lahti saada.
Afääri pani käima tolleaegne vägagi küsitava
taustaga Mereväge kamandama määratud kapten Roland
Leit. See oli alatu mäng, kus käputäie ülejooksikutega
võeti võim üle. Kõik sai teoks nagu
selja taga. Ühiskondlikku organisatsiooni hakkas kamandama
paguneid kandev tegevväelane. See oli midagi kummalist ja
võib isegi öelda militaarne diktaat. Sellega aga suudeti
välja lülitada neid seganud isikuid. Sealtmaalt ka kontrollida
ja suunata Mereväelaste Kogu liikmeid pagunimeestele vajalikku
suunda. Tegelikult sealtmaalt ei rääkinud kogu pea üldsegi
kaasa oludele.
Elmar Veinbergile oli vägagi raske tõdeda, et teda
reetsid ka need, keda ta heast südamest oli võtnud
Mereväelaste Kogu liikmeteks, ning kes nimetasid end tõelisteks
vabadusvõitlejateks. Need isikud aga põhjendasid
oma kapten Leit´i juurde minekut sellega, et seal saab kohvi
ja saia. Siiani nad jätkuvalt kuulutavad end tublideks vabadusvõitlejateks
ja sooritavad mitmel pool klounaadi, ei suutnud Veinberg sellise
reetmise kohta muud öelda.
Eestlased,
meie riik, kultuur ja meel jäägu ikka püsima
Elmar Veinberg oli kuni
talle määratud ajani väga toimekas, väga aus
ja resoluutne. Muretses meie riigi olude ja saatuse pärast,
milline kipub jälle muutuma traagiliseks. Tema hinge sügavuses
ja sõnades pesitses soov, et eestlased, meie riik, kultuur
ja meel jääks ikka püsima. Tema soov oli, et tõelised
eestlased teeksid alati kõik selleks, et me püsiksime
läbi aegade. See on püha kohus.
Eesti vabariigi Kaitseminister Andrus Öövel autasustas
Elmar Veinbergi 1996 aastal aukirjaga kui allveelaeva “Lembit”
ülevõtmise organisaatorit. See oli Elmari poolt tõsine
võitluslik ettevõtmine ja millist saatis edu. Autasustati
teda ka Pitka Risti Nõukogu poolt 1998 aastal “Pitka
Ristiga”. See oli oluliselt tõsine tunnustus tema
tegevustele.
Mul olid Elmariga tihedad kontaktid. Käisin tema juures nagu
oma kodus. See oli koht, kus oli alati südantsoojendav vastuvõtt
nii Elmari kui tema abikaasa poolt. Mind sidusid Elmariga ka omapärased
minevikusidemed. Rasketel aegadel me ka teatud aeg elasime Järlepas.
Ümbruse paigad said mulle suuremal või vähemal
määral tuttavaks eriti viiekümnendate aastate alul.
Ka mina alustasin kooliteed Juuru koolis ajal, kui alevi lähedal
olnud Männiku talus elasime. Minu ema oli sündinud üks
aasta enne Elmarit. Ka isa esimene nimi oli Alfred. Need olid
minevikukooslused. Kõige rohkem aga sidusid meid ühised
mõtted ja soovid ning seda just meie rahva ja riigi osas.
Me kaotasime tõsise
mehe, võitleja, oma rahva patrioodi. Taoliste meeste olemusest
hakatakse täiel määral aru saama alles siis, kui
nad lahkuvad teispoolsusse. Alles siis hakatakse mõistma
selle kaotuse suurust ja seda kohta ja ülesannet, mida lahkunu
siin ilmas täitis. Minu jaoks on see kaotus suuruses, nagu
oleks teistkordselt pidanud hüvasti jätma isaga.
Elmar-Alfred Veinberg! Olgu kodumaa pind sulle armastavaks puhkepaigaks
ja meie sinitaevas sinu katteks. Me mälestame ja mäletame
sind, Sinu elutööd ja tõekspidamisi!
|
|
|
