Kultuur ja Elu 2/2008


Kultuur ja Elu 1/2008

 

 

 

 



Elmar-Alfred Veinberg.

Elmar-Alfred Veinberg:
Ühe tubli EW mereväelase mälestuseks

tekst: jüri liim

Tänavuse aprillikuu kuueteistkümnendal päeval lahkus meie hulgast Taara taevatammikutesse üks meie vanemaid kunagisi mereväelasi Elmar-Alfred Veinberg.

Sündis lahkunu 15 juulil 1918 aastal Raplamaa Järlepa kandi Jaluse külas. Elmar oli talu viielapselises peres neljas. Kooliteed alustas Mahtra algkoolis, edasi jätkas õpinguid Juuru koolis. Ta oli ergas, kõike tähelepanev ja õpinguid hästi omav koolipoiss. Veinberg nii tol ajal kui ka hiljem tegeles näiteringis. Mängis orkestris keelpille jne.
Eesti Wabariigis oli kroonuleival ajateenijast madrusena Naissaarel. Teenindas sealseid suurekaliibrilisi rannakaitse patareisid. Nende relvade käsitlemisel saavutas märkimisväärseid tulemusi, milliseid krooniti tiitli ja jäädvustamisega – parim laskur. Teise Maailmasõja alguses lõppes Elmaril ajateenistus mereväes. Veinberg oli tunnistajaks ka Poola allveelaeva “Orzel” juhtumile, mil venelased püüdsid seda endale haarata. Oli pealtnägijaks ka allveelaeva salajasele pagemisele tallinna sadamast.
Siis saabusid rasked punaterrori perioodid, kuni nende taganemiseni pealetungivate saksa vägede eest. Punaarmeest pääses Veinberg seetõttu, et asus tööle sõjatööstuse laevade remondi osakonnas. Ka venelaste poolsest Venemaale kaasahaaramisest õnnestus kõrvale põigelda.
Saksa ajal püüdis Elmar Veinberg koos mõttekaaslastega alustas punaste poolt hävitatud Eesti Politsei taastamist.
1943 abiellus Veinberg Elleniga. Neil sündis poeg Heino. Olud ja raske haigus 1944 aastal aga viisid tema kõrvalt abikaasa. Nõukogulaste uue okupatsiooni saabudes oli Veinberg sunnitud end metsades varjama nagu metsavend. Tekkinud olude sunnil jäi 7 kuu vanune pisipoeg põhiliselt vanavanemate ja Elmari õe kasvatada.

Tööd tehti kõvasti ja nii ikka ja alati

Kõikide asjaolude kiuste ja paljuski tänu sõprade abile ja ühisele kavalusele õnnestus mereväelasel end arvukate repressioonide eest päästa. Töökoht oli isegi Tallinna ja Harju prokuratuuris autojuhina. Tema laiadest võimetest pajatab ka see, et töökohtade hulgas olid taolised ametid nagu õmblusvabriku “Lembitu” mehhaanik, Konservatooriumi haldusprorektor jne...
Oma kodu oli Elmar rajanud Koplis asuvale Neeme tänavale mere kaldale. Paraku vene võimud omastasid suure osa tema krundist ja rajasid sinna piirivalve kordoni. Kuigi meil räägitakse ülekohtute heastamistest, ei kehti see kohe kuidagi ka Elmari pere maade kohta. Linnavõimud ei taha midagi tagastada. Selge oli Elmarile ka see põhjus:See mereäärne maa maksab palju ja sinna saavad oma hooneid püstitata praegused rikkad - vanad ja uuskommunistid. Nii on maininud lahkunu.
1955 aastal abiellus Elmar Astaga ning neil sündis poeg Aarne. Elati õnnelikult ja üksmeeles, kasvatati poegi, rajati aeda. Istutati õunapuid, marjapõõsaid, lilli. Majapidamine oli ideaalses korras, nagu tublile eestlasele kohane. Tööd ei kardetud, tööd tehti kõvasti ja nii ikka ja alati.

Eesti Mereväelaste Kogu asutamine

Siis saabus Eesti ja eestlaste uus ärkamisaeg. Elmar Veinberg leidis, et nüüd on aeg tegutseda ja tuleb teha kõik selleks, et meie riik taastuks. Ühe esimese asjana võttis oma südameülesandeks kokku organiseerida endised Eesti Wabariigi mereväelased. Ees ootas pingeline töö ja võitluskaaslaste ülesleidmine. See sai teoks 1993 aastal, mil tema idee kohaselt asutati Eesti Mereväelaste Kogu. Selle esimeheks sai Veinberg. Liikmete arvukuseks oli kolmekohaline arv.
Järgnevalt asus vastasutatud kogu ja eriti Elmar, kaasa rääkima Eesti Mereväe asutamisele. Koos oma spetsialistidest kaaslastega oldi resoluutsed ja kui vaja siis ka kriitilised kõikide väärsammude osas, millised kahjustasid Eesti Mereväele nii vajalikke tõekspidamisi, moraali, eetikat, organisatoorseid ja ka tehnilisi vajadusi. Sellised ühiselt väljatöötatud märgukirjad kõrgetele vastutavatel ametikohtadel olevatele teisenenud tegelastele aga paraku kaugeltki mitte ei olnud meelt mööda. Veinbergist ja tema mõttekaaslastest püüti lahti saada.
Afääri pani käima tolleaegne vägagi küsitava taustaga Mereväge kamandama määratud kapten Roland Leit. See oli alatu mäng, kus käputäie ülejooksikutega võeti võim üle. Kõik sai teoks nagu selja taga. Ühiskondlikku organisatsiooni hakkas kamandama paguneid kandev tegevväelane. See oli midagi kummalist ja võib isegi öelda militaarne diktaat. Sellega aga suudeti välja lülitada neid seganud isikuid. Sealtmaalt ka kontrollida ja suunata Mereväelaste Kogu liikmeid pagunimeestele vajalikku suunda. Tegelikult sealtmaalt ei rääkinud kogu pea üldsegi kaasa oludele.
Elmar Veinbergile oli vägagi raske tõdeda, et teda reetsid ka need, keda ta heast südamest oli võtnud Mereväelaste Kogu liikmeteks, ning kes nimetasid end tõelisteks vabadusvõitlejateks. Need isikud aga põhjendasid oma kapten Leit´i juurde minekut sellega, et seal saab kohvi ja saia. Siiani nad jätkuvalt kuulutavad end tublideks vabadusvõitlejateks ja sooritavad mitmel pool klounaadi, ei suutnud Veinberg sellise reetmise kohta muud öelda.

Eestlased, meie riik, kultuur ja meel jäägu ikka püsima

Elmar Veinberg oli kuni talle määratud ajani väga toimekas, väga aus ja resoluutne. Muretses meie riigi olude ja saatuse pärast, milline kipub jälle muutuma traagiliseks. Tema hinge sügavuses ja sõnades pesitses soov, et eestlased, meie riik, kultuur ja meel jääks ikka püsima. Tema soov oli, et tõelised eestlased teeksid alati kõik selleks, et me püsiksime läbi aegade. See on püha kohus.
Eesti vabariigi Kaitseminister Andrus Öövel autasustas Elmar Veinbergi 1996 aastal aukirjaga kui allveelaeva “Lembit” ülevõtmise organisaatorit. See oli Elmari poolt tõsine võitluslik ettevõtmine ja millist saatis edu. Autasustati teda ka Pitka Risti Nõukogu poolt 1998 aastal “Pitka Ristiga”. See oli oluliselt tõsine tunnustus tema tegevustele.
Mul olid Elmariga tihedad kontaktid. Käisin tema juures nagu oma kodus. See oli koht, kus oli alati südantsoojendav vastuvõtt nii Elmari kui tema abikaasa poolt. Mind sidusid Elmariga ka omapärased minevikusidemed. Rasketel aegadel me ka teatud aeg elasime Järlepas. Ümbruse paigad said mulle suuremal või vähemal määral tuttavaks eriti viiekümnendate aastate alul. Ka mina alustasin kooliteed Juuru koolis ajal, kui alevi lähedal olnud Männiku talus elasime. Minu ema oli sündinud üks aasta enne Elmarit. Ka isa esimene nimi oli Alfred. Need olid minevikukooslused. Kõige rohkem aga sidusid meid ühised mõtted ja soovid ning seda just meie rahva ja riigi osas.

Me kaotasime tõsise mehe, võitleja, oma rahva patrioodi. Taoliste meeste olemusest hakatakse täiel määral aru saama alles siis, kui nad lahkuvad teispoolsusse. Alles siis hakatakse mõistma selle kaotuse suurust ja seda kohta ja ülesannet, mida lahkunu siin ilmas täitis. Minu jaoks on see kaotus suuruses, nagu oleks teistkordselt pidanud hüvasti jätma isaga.
Elmar-Alfred Veinberg! Olgu kodumaa pind sulle armastavaks puhkepaigaks ja meie sinitaevas sinu katteks. Me mälestame ja mäletame sind, Sinu elutööd ja tõekspidamisi!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv