|
|
|
Ken-Marti Vaher.
|
Lenin vähemalt võrdseks
Hitleriga
tekst: Ken-Marti Vaher
Riigikogu õiguskomisjoni esimees, Isamaa ja Res Publica
Liit
Käsitlen eelkõige
ühiste väärtuste kehtestamist euroopalikus kultuuriruumis.
See tähendab muuhulgas hinnangut inimvaenulikele ideoloogiatele,
mille suhtes on seni tegelikult kehtestatud nn kastisüsteem.
Madalamas kastis asub
natsionaal-sotsialism ja fašism, mis on saanud hukkamõistva
hinnnagu kõigilt, kõrgemas aga kommunistlik ideoloogia,
millele on seni lubatud veel palju. 20. sajandil hävingut
toonud kahest ideoloogiast on natsism löödud risti,
kommunism aga pääsenud väga kergelt.
Euroopa väärtuskaart on seega jätkuvalt vildakas.
Ian Kershaw alustab
oma mammuttööd "Hitler. Esimene köide"
järgmiselt: "Kas 20. sajand on olnud Hitleri sajand?
Kindlasti, sest ükski teine inimene pole sellesse jätnud
nii sügavat jälge kui Adolf Hitler. /--/ Ühegi
[teise diktaatori] valitsemine pole närtsitanud mitte ainult
oma riigi, vaid kogu maailma rahvaste teadvust nii, nagu Adolf
Hitleri valitsemine seda tegi./--/ Hitleri diktatuur 20. sajandil
kujutab endast palju suuremat paradigmat kui Stalini ja Mao diktatuur."
See tunnustatud Briti ajaloolase hoiak, milles näiteks Leninit
isegi ei nimetata, annab tabavalt edasi suhtumise 20. sajandil
toimunusse. Selle põhjuseks on senine totalitaarrežiimide
ühekülgne kajastamine maailmas, massiivne keskendumine
natslikele kuritegudele ning algelise põhimõtte
"võitjate üle kohut ei mõisteta"
jätkuv kehtivus. Kapitalismi ja kommunismi ühisrinne
seljatas viimases maailmasõjas natsionaal-sotsialismi,
pannes nii paika ka süüdlase, millele keskenduda. Selle
ühisrinde jälg avaldab siiani mõju, mistõttu
ei ole kerge teha kapitalistlikule maailmale selgeks, et tantsiti
kuradi endaga. Pigem kiputakse lääne pseudoharitlaste
seas iga väidet kommunismi pärispalgest heal juhul pisendama,
halvemal juhul aga üldse mitte uskuma. Tuletame kas või
meelde, kuidas suhtuti Läänes omal ajal Solženitsõni
paljastustesse. Üks levinumaid müüte on, et kommunism
on süütu teooria, isegi positiivne utoopia, mida ei
tohiks kuidagi siduda selle sildi all tegutsenud isikutega. Aga
iga vähegi kriitilise mõtlemisega inimene teab selle
müüdi valelikkust. Tegelikult ei ole Teine maailmasõda
siiani lõppenud.
Lenini sajand
Ma julgeks Ian Kershaw'le
tugevalt vastu vaielda ja nimetada 20. sajandit pigem Lenini sajandiks.
Just tema viis praktilise teostuseni selle klassivõitlusele
ässitava hävinguideoloogia, mille tõid kommunismi
nime all 19. sajandi keskel avalikkuse ette Karl Marx ja Friedrich
Engels. Ajaloolane Richard Pipes osundab oma teoses "Kommunism",
et Lenin ei tundnud mingit sisetundepiina armutu despotismi kehtestamisel.
Ta defineeris mistahes "diktatuuri" kui "võimu,
mida ei piira miski, ei ükski seadus, mida ei takista absoluutselt
mingid reeglid ja mis toetub otseselt sunnivõimule."
Ta viis ellu piiramatut terrorit, et oma vastased hävitada
ja hoida ülejäänud elanikkonda hirmu all. Proletariaadi
diktatuuri kehtestamiseks ei kõhelnud Lenin kasutamast
ühtegi vahendit, oluline oli vaid hävitada võimalikult
lühikese ajaga võimalikult palju isiklikke ja klassivaenlasi.
See oli persoon, kes lõi käitumistandardi talle järgnevatele
rõhujatele ja diktaatoritele, nii punastele kui pruunidele.
Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia,
kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahanumbrites.
Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride
purustamisest, mida see kaasa tõi. Ainuüksi Nõukogude
Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust.
See on paradigma, mida ületada on üliraske. Kuid ärgem
unustagem ka professor Pipes'i osundust selle kohta, et ei ole
võimalik teha selget vahet "sotsialismi" ja "kommunismi"
vahel.
Kes olid
Lenini taga?
Alles viimasel ajal
on hakanud ajaloolased sõlmima sügavamalt lahti kommunismi
mõistatust ja seda, kes võisid olla kommunismi ja
selle revolutsionääride taga. Silmapaistva Austrias
elava ajaloolase Elisabeth Hereschi teos "Parvuse toimikud:
ostetud revolutsioon", mis on ilmunud ka eesti keeles, avab
meile põneva maailma. Tuleb välja, et üheks võtmeisikuks
Lenini selja taga oli Izrail Lazarevitš Helphand ehk Aleksander
Parvus, kes visandas 1914. a. plaani, mille eesmärgiks oli
tsaaririigi purustamine ja võimu ülevõtmine
Venemaal kommunistide poolt, kes alustasid sealt oma võidukäiku
üle poole maailma. Tema plaani hakkas ellu viima Saksamaa
valitsus ja see läks maksma ca miljon marka. See kava sisaldas
kõiki vajalikke koostisosi, et panna sobival hetkel Venemaad
kokku varisema. Ilma Parvuseta poleks Lenin Petrogradi jõudnud,
ilma Parvuseta poleks punastel olnud vajalikke rahalisi vahendeid.
Aga Parvuse selja taga olid prof Hereschi kinnitusel veel teisigi
jõude, näiteks määrasid tema tegevuse ameeriklase
Jacob Schiffi taoliste relvakaupmeeste kaudu maksvusele pääsevad
huvid ja sõlmitised. Need on hirmutavad faktid, mis näitavad,
et kommunistide selja taga oli jõude, kelle huviks oli
hävinguideoloogia levik ja efektiivne toime.
Kommunism
vohab endiselt
Millal siis saab Lenini
kommunism maailmas vähemalt sama võrdseks Hitleri
natsismiga? Alguses tsiteeritud Ian Kershaw hoiak on seni omane
paljudele lääne arvajatele, isegi mõnedele, kes
pigem tsentristliku või parempoolse ilmavaatega. Natsistlikku
režiimi on edukalt paljastatud pea kuuekümne aasta jooksul,
alates Nürnbergi tribunalist kuni paljude üleilmse levikuga
raamatute, linateoste ja muuseumiteni. Kommunismi kordasaadetu
on aga maailmas enamjaolt käsitlemata ja teadvustamata. Prantsuse
ajaloolase Stéphane Courtois' hinnangul ulatub kommunismiohvrite
arv aga vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit
ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitmete
ajaloolaste meelest tagasihoidlikud, üha tugevamalt räägitakse
pigem 200 miljonist hukkunust. Samas on Hiina arhiivid siiani
veel suletud.
Kuigi Nõukogude Liit ja tema satelliidid varisesid kokku,
läheb läänemaailmal terrorismivastase sõja
varjus tihti meelest, et siiani valitsevad Põhja-Koreas,
Valgevenes, Hiinas ja Kuubal kommunistlikud võimurid. Äsja
tulid Nepalis võimul maoistid, õigemini maoistlikud
mässulised, kes võitsid sealsed parlamendivalimised.
Euroopa Liidu liikmesriigi Küprose presidendiks valiti alles
hiljuti kommunistist Dimitris Christofias, kes on saanud hariduse
Brežnevi-aegses parteikoolis Moskvas. Kuuba punarežiim
asub Ameerika Ühendriikidest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast.
Venetsueela presidendi Hugo Chavezi eeskujuks on punamõrtsukas
Che Guevara ja tema sooviks on luua oma riigist teine Kuuba. Kõneka
nüansina on Chavezi põhikriitikuks vasakpoolne üliõpilasjuht
Stalin (tema õdede-vendade nimedeks aga Engels ja Marx),
kes peab oma nimekaimu suurmeheks. Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi
ja teiste Euroopa riikide parlamentides on uhkelt esindatud ka
kommunistlikud parteid, mitmetes Euroopa riikides on kommunistid
aastaid olnud valitsuses. Rootsis, kus tihti on kommunistid olnud
valitsuses sotside liitlasteks, nimetab kompartei juht ennast
jälle kommunistiks, kuigi veel hiljuti peitus vasakpartei
nime taha. Rootsis levivat tugevat kommunistlikku hõngu
saime viimati tunda aprilli alguses, kui paarsada Rootsi nn õpetlast
saatsid avaliku kirja, milles kritiseeritakse Elava Ajaloo Foorumit,
mis parempoolse valitsuse võimu ajal on hakanud keskenduma
kommunismikuritegude paljustamisele. Elava Ajaloo Foorum on riigiagentuur,
mis asutati sotsialistide valitsemisajal ja mis keskendus esmalt
holokaustile. Paremvalitsuse ajal sai aga agentuur ülesandeks
tutvustada õpilastele inimsusevastaseid kuritegusid, mille
on toime pannud kommunistlikud režiimid NSV Liidus, Hiinas
ja Kambodžas. Allakirjutanute hulgas on mitmeid aktiivseid
kommuniste. Ja paljudele rootslastele tundub eriti võõrastav,
et need nn õpetlased reageerivad vaid siis, kui töövaldkonda
on laiendatud kommunistlikele massimõrvadele.
Maailmamuuseum Pagarisse
On selge, et läänemaailma senine
suhtumine kommunismi on olnud võimalik teadmatuse või
sügava asjatundmatuse tõttu. Selle kõrvaldamiseks
tuleb näha vaeva, sest juba sirguvad uued Leninid, Stalinid,
Che'd ja Maod.
Küsimus on selles, et mida saab selle kõrval ära
teha Eesti.
Tooksin välja kolm sammu: esiteks, algatada kommunismitegude
uurimine; teiseks, luua nn Pagari keldritesse Maailma Kommunismikuritegude
Muuseum, ja kolmandaks - minna lähiajaloo käsitlemisel
konkreetseks ehk avalikustada põhjalik andmebaas okupatsiooniaja
kommunistide nomenklatuurist.
Jüri Luik kordas hiljuti oma põhjalikus käsitluses
ideed kommunismitegude uurimiskomisjoni loomiseks Euroopas ja
seda tuleb kahe käega toetada. Rahvusvahelise õiguse
seisukohast oleks tegu suure lünga täitmisega rahvaste
õigusteadvuses. Paljudes riikides algataks see ka sisemiselt
vajaliku debati mineviku selgeksrääkimiseks, ilma selleta
kasvavad järeltulevad põlved viltuse väärtuspildiga.
Eesti peaks olema selle algatuse üheks eestvedajaks, mis
tähendab kindlat poliitilist tahet, selle seadmist üheks
välispoliitiliseks eesmärgiks ja rahaliste vahendite
eraldamist. Samas on selge, et saame teha samme kommunismitegude
uurimiskomisjoni loomiseks koos teiste riikidega ja selleks vajaliku
tahte koondamine võtab oma aja.
Teiseks praktiliseks sammuks oleks Maailma
Kommunismikuritegude Muuseumi asutamine nn KGB majja Tallinnas
Pagari tänaval, see saaks olema unikaalne kogu kontinendil.
Mõnede lähiriikide pealinnades on küll loodud
konkreetsele riigile keskendunud genotsiidimuuseume, näiteks
Leedus jm. Kuid kusagil ei käsitleta ülevaatlikult kommunismi
kordasaadetut kogu maailmas. Maailmamuuseumi rajamisega annaksime
olulise panuse kommunismi ohtlikkuse ja inimvaenulikkuse teadvustamisele
ning selle ohvrite mälestamiseks. Lisaks saab Eesti riik
ajaloolisele tõele rahvusvahelise tähelepanu koondamisega
astuda vastu idanaabri propagandale, mille sihiks on jõhkralt
moonutada 20. sajandi ajalugu ja pisendada õiguseellase
genotsiidikuritegusid.
President Lennart Meri kunagine idee nägi Maailmamuuseumi
just Pagari tänaval, kus asus totalitaarrežiimi tähtsaim
piinamisasutus. Just seal on võimalik eksponeerida kommunismi
toimepandut kõige ehedamalt. 21. sajandi tehniliste vahendite
ja lähenemisega saaksime muuta Maailmamuuseumi Tallinna üheks
köitvamaks külastusobjektiks ja ühendada sellega
ka kommunismitegude uurimise keskuse. Nimetatud üleskutse
esitasid eile ka represseeritute organisatsioonide esindajad ja
loodame, et valitsusel jätkub kärpimistuhinas oidu,
et Pagari tn säilitada.
Ja kolmandaks, Eesti lähimineviku
käsitlemisel on ammu aeg minna konkreetseks. Okupatsiooniaja
hindamisel on oluline, et avalikustatakse Eestimaa Kommunistliku
Partei ja NLKP liikmeskonnad. Kõigile peaks olema kättesaadav
teave peamiste okupatsioonile kaasaaitajate kohta, samuti nende
kohta, kes olid astunud kompartei lihtliikmeks. Ajaloolaste ja
ekspertide poolt on arutatud elektroonilise andmebaasi loomist,
kus oleks kirjas isiku kunagine liikmelisus komparteis, tema positsioon,
tööülesanded ja ametiga seotud kohustused. Andmebaasi
juurde kuuluks ka põhjalikud selgitused selle kohta, kuidas
EKP kommunistlik hierarhia toimis, kuidas langetati otsuseid,
kuidas anti juhiseid julgeolekustruktuuridele ehk KGB-le jms.
|
|
|
