|
|
|
Irboska liinil kasutab kaevikutesse
varjunud jalaväeüksus hetke söömiseks.
1919. a sügisel. Foto: Eesti Sõjamuuseum.
|
Vabadussõja võit
kui eesti rahva ülim pingutus omariikluse saavutamiseks
tekst: Peep Varju, Memento
Tallinna Ühendus
Eesti Vabariigi 90.
juubeliaasta annab hea võimaluse taas meenutada ajaloolisi
sündmusi Vabadussõja päevilt ja kasutada selleks
otseallikana ka osavõtnute mälestusi.
Vabadussõjas
võidu toonud põlvkond väärib meie sügavat
austust ja imetlust selle eest, et nad suutsid äärmiselt
rasketes oludes välja võidelda oma iseseisva riigi.
Eesti oli neil aastail laastatud siit läbikäinud laguneva
tsaari-Venemaa 200 000-mehelisest armeest ja sellele järgnenud
1918. a Saksa okupatsiooni tagajärgedest. Neid hädasid
olid süvendanud juba 1917. a alanud bolševike terror,
mis jätkus koos Punaarmee sissetungiga Eestisse 28. novembril
1918 alanud Vabadussõjas. Meenutagem siinkohal Punakaardi
ja kommunistide esimesi massimõrvu Tartu krediidikassa
keldris, Palermo metsas Rakvere lähistel, Narva jõe
jääl, Jõhvi raudteejaamas ning mujal.
Ülekaalukate punavägede
eest tuli sõja algul pidevalt taganeda kuni Tallinnani
välja. Aega relvajõudude koondamiseks, formeerimiseks
ja varustuse hankimiseks oli olnud häbematult vähe,
sest üks okupant oli Saksamaale lahkumas ja teine tungis
kohe sisse. Ometi suudeti sissisõda pidades, nagu iseloomustas
sõja esimest perioodi kindral Aleksander Tõnisson,
võita sedavõrd aega, et võtta lõpuks
sisse kaitseliin Tallinna ees. Suudeti saada abi vennasrahvalt
Soomest ja tuua Tallinna alla Inglise laevastik nii moraalseks
kui materiaalseks toetuseks meie rahvale ja alles loodavale kaitseväele.
Kooliõpilased, üliõpilased, kaitseliitlased,
Vene armeest kodumaale koondatud maailmasõja kogemustega
u 2000 eesti rahvusest ohvitseri ja Soome vabatahtlikud –
need olid esmased sõjajõud, kes tõid Vabadussõtta
pöörde 3. jaanuaril 1919 Tallinna alt alanud vastupealetungiga.
Ning muidugi sai määravaks eestlaste patriotismivaimust
kantud ühistegevus, leidlikkus kõige kriitilisemal
ajal ja distsiplineeritus, võrreldes Venemaal valitseva
kaosega. Tähelepanuväärsete näidetena tuleb
märkida soomusrongide ja soomusmasinate ehitamist Johan Pitka
ja Kaarel Partsi algatusel, Kaitseliidu loomist üle kogu
maa Ernst Põdderi ja Johan Pitka eestvedamisel, sõjaväe
tarbeks töösturitelt ja ärimeestelt rahaliste annetuste
kogumist jms. Ajaloolased on võrdluses naaberriikide Soome
ja Lätiga hinnanud, et Eesti suutis rahvaarvust lähtudes
mobiliseerida Vabadussõja karmidel aastatel palju enam
mehi ja materiaalseid ressursse. Nii hinnati sõja lõpuks,
et koos Kaitseliidu liikmetega oli relvastatud jõududes
kokku ligi 100 000 meest! See oli tõesti maksimum,.
mida Eesti võis välja panna..
Novembri lõpuks
1919 oli aasta kestnud Vabadussõda nõudnud eesti
rahvalt tohutuid jõupingutusi, et tagasi lüüa
kahe suurvõimu katsed Eesti anastamiseks. Nii Saksamaa
kui Venemaa olid küll I maailmasõja käigus tublisti
nõrgestatud, kuid ikkagi väikese Eesti jaoks suurriigid.
5. detsembril 1919 algasid Tartus rahuläbirääkimised
Eesti ja N Venemaa delegatsioonide vahel, kuid meie riigi saatus
rippus ikka veel juuksekarva otsas. Vene kommunistlik valitsus
tõi Narva rindele juurde veel ühe armee ning rahuläbirääkimiste
algul, 7. detsembril alustas Viru rindel suurpealetungi. Eesmärgiks
oli sõjalise jõuga kinnitada oma esimest nõudmist
riigipiiri määramiseks. See plaan nägi ette Eesti
piiri tõmbamist Kunda-Sämi jõe joonele veidi
ida poole Rakvere linnast. Eesti delegatsioon lükkas kategooriliselt
tagasi kõik vastaspoole esitatud eeltingimused rahu sõlmimiseks
ja põhjendamatu riigipiiri nõudmise. Delegatsiooni
liige ja Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülem
kindral Jaan Soots teatas järsult piiriküsimuse kohta,
et see pole lõõtspill, mida saab vaieldes laua taga
venitada. Selle küsimuse on eesti sõdurid rindel juba
lahendanud!
Vene delegatsioon katkestas läbirääkimised ning
algasid detsembrikuu rasked lahingud Viru rindel. Kahe Vene armee
vastas oli kaks Eesti diviisi: pidevalt sõdinud 1. diviis
ja lõunarinnet nõrgestades, kuid õigeaegselt
sealt Narva alla tõmmatud kindral Ernst Põdderi
3. diviis. Lõunarinne anti osaliselt üle lätlaste
kaitsta..
Oma mälestustes on Viru rinde juhataja kindral Aleksander
Tõnisson nimetanud kogu sõja üheks kõige
krtiitilisemaks momendiks detsembrikuu keskpaiku toimunud punavägede
läbimurret üle Narva jõe Krivasoos (Kriušas).
Tookord olid pakaselised ilmad ning Krivasoo piirkonnas laiaks
ja aeglasevooluliseks muutuv jõgi oli jäätunud.
Öösel mööda jääd üle jõe
tunginud punaväed ei kohanud tõsist vastupanu, sest
soisel alal ei olnud võimalik rajada kaitsekraavidega püsivalt
mehitatud rindejoont. Seal olid vaid üksikud tõkkesalgad.
Vastane lõi ohtliku platsdarmi Auvere suunas selge eesmärgiga
Jõhvi-Narva raudtee vallutada. Samal ajal ründas Punaarmee
lakkamatute rünnakutega ja väga tugeva suurtükitule
toetusel Narvast ida pool eestlaste positsioone Annenskaja, Dubrovka
ja Sala küla joonel. Kasutati ka soomusmasinaid ning lennukeid.
Inimkaotustest vastane ei hoolinud. Verest tühjaks jooksnud
väeosade asemele toodi järjest uusi juurde.
Vanad rindemehed on meenutanud, et detsembrilahingute ajal käis
peaminister Jaan Tõnisson ise rindel olukorraga tutvumas.
Valitsus soovis veenduda, kas rinne peab vastu ja kas on võimalik
Tartus rahukõnelusi niisama kindlatelt positsioonidelt
jätkata. Pikaajalistest ja lakkamatutest lahingutest kurnatud
sõdurid lubasid kahele kuulsale Tõnissonile, peaministrile
ja kindralile, et nad peavad vastu. Ja eesti sõdur pidas
sõna! Rinne jäi püsima. Auvere platsdarmilt löödi
vaenlane vasturünnakuga välja ja kiiresti tagasi Narva
jõe idakaldale selliselt, et tal poleks võimalust
siinpool jõge kaitset organiseerida.
Tuletagem nüüd
meelde, et 25 aastat hiljem, 1944. a talvel Eestisse tunginud
Nõukogude armee kordas seda rünnakuplaani. Taas loodi
veebruaris toimunud suurrünnakuga Krivasoos Auvere raudteejaama
suunatud platsdarm. Verised ja kaotusterohked lahingud kestsid
vaheaegadega juulikuu lõpuni, seega hoiti pool aastat rinnet
kinni kõige hädaohtlikumal läbimurdesuunal. Võitluste
finaaliks kujunes tookord Auvere lahing 24. ja 25. juulil 1944,
kui Harald Riipalu rügement sattus vahepeal kahekordsesse
piiramisrõngasse. Isade eeskujul löödi nüüdki
läbimurdnud vaenlane tagasi ning positsioonidelt lahkuti
siis, kui uus kaitseliin Vaivara Sinimägedes oli ette valmistatud
ja Narva kaitsjad positsioonidelt lahkunud. Auvere lahingu juhtimise
eest sai rügemendiülem Harald Riipalu Rüütliristi.
Kuid kaotused olid väga suured ka kaitsjatel ning Krivasoo
lahinguväljale jäid igavesele unele väga paljud.
Neis lahinguis ellujäänud on nimetanud austavalt oma
hukkunud relvavendade viimset puhkepaika Auvere Auväljaks.
Väga kriitiliseks perioodiks Vabadussõja lõpulahingute
ajal on kindral Tõnisson nimetanud epideemiast nakatunud
vene Loodearmee taandumist meie kaitse tagalasse. Oktoobris-novembris
1919 sooritas Loodearmee algul väga eduka pealetungi ja jõudis
Petrogradi alla. Entente riikide nõudmisel toetas Eesti
Kaitsevägi pealetungi runde põhjatiival ning koos
Inglise eskaadriga ka merelt. Kuid novembrikuu alguses sai Loodearmee
punastelt lüüa ning taganes kiiruga suures osas üle
Narva jõe meie rinde taha. Lahinguvõime kaotanud
sõdurite seas levisid nakkushaigused. Puhkes epideemia,
mille leviku tõkestamiseks tuli teha tohutuid jõupingutusi.
Oli tekkinud väga tõsine oht, et epideemia haarab
mitte ainult Eestit, vaid võib levida ka Euroopasse. Viru
rinde juhataja kindral A. Tõnisson sai valitsuselt täisvolitused
kõige karmimate abinõude rakendamiseks, et vene
väeosad Eesti tagalas relvituks teha, nende vägivallatsemine
lõpetada ning täielik karantiin maksma panna. Resoluutse
tegutsemisega kindral sai sellegi ülesandega hakkama.
24. detsembril 1919, kui Tartus oli vaherahu küsimustes saavutatud
kokkulepe ning oldi valmis dokumentide allakirjutamiseks, tulid
Vene poole esindajad ootamatult välja nõudega kehtestada
demilitariseeritud tsoon Narva linna ja Narva jõe ümber.
See oli vastaspoole järjekordne eht bütsantslik riugas
ja oma nõudmise läbisurumiseks lubati keeldumise korral
tuua lahingusse veel kolm armeed. Eesti pool keeldus ja lubas
omalt poolt sellisel juhul rindele tuua veel kolm polku! Kõnelused
katkesid ja Narva rindel puhkesid uuesti rasked tõrjelahingud.
27. kuni 31. detsembrini kestsid pidevad rünnakud. Ründajad
kandsid ränki kaotusi, kuid edu ka seekord ei saavutanud.
Punaarmee väejuhtide hinnangul jäi nende lahingute järel
rivisse sedavõrd vähe mehi, et uuteks rünnakuteks
jõudu enam lihtsalt ei olnud. Ka kaitses positsioonide
hoidmist rivisse jäänud sõdurite isikkoosseisuga
pidasid nad küsitavaks. 31. detsembri õhtul kirjutati
Tartus alla vaherahu kokkuleppele ning see hakkas kehtima 3. jaanuarist
1920 kell 10.30.
2. veebruaril 1920 sõlmiti
aga Tartus rahuleping, mida on nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.
See rahvusvaheline leping kehtib tänase päevani, seega
juba 88 aastat! Sõlmitud leping oli eesti rahva suur võit
salakavala ja tugeva vastase üle. Võit saavutati Eesti
Kaitseväe, meie rahva, riigijuhtide ja meie diplomaatide
ühiste jõupingutuste tulemusena. Rahulepingu sõlmimisega
näitasid meie juhid end tõeliste riigimeestena, kes
mõtlevad kõigepealt oma rahva huvidele. On teada,
et Entente riigid soovisid jätkata sõjategevust kommunistliku
Venemaa vastu. Eesti juhid aga mõistsid, et rahvas ei suuda
kaua sellist kurnavat sõda pidada ning eesti sõduril
polnud ka soovi väljaspool Eesti territooriumi sõdida.
Eesti juhtkond püüdis luua rahukõnelustesse ühisrinnet
koos Soome, Läti ning Leeduga. Nimetatud riikide esindajad
olid Tartus, kuid lahkusid Eesti algatusega liitumata. Venemaale
aga oli tookord seda rahulepingut niisama hädasti vaja kui
Eestile ning Jaan Poska juhtimisel oskuslikult tegutsenud rahudelegatsioon,
hinnates väga täpselt olukorda ja osates vastase kavatsusi
läbi näha, saavutas maksimumi. Seepärast ei suudagi
suur impeerium Venemaa siiani mitte kuidagi leppida tookordse
allajäämisega väikesele Eestile, loeb lepingut
endale alandavaks ning püüab väita, et leping enam
ei kehti. Mitte miski sündmus ei ole lepingu kehtivust seni
lõpetanud ja kumbki pool ei ole saanud ka juriidiliselt
korrektset põhjust lepingust lahtiütlemiseks. Vene
pool mõistab seda väga hästi ning tema retoorika
on suunatud avalikkuse eksitamiseks. Rahvusvahelise õiguse
professor Ants Piip, kes Eesti delegatsiooni liikmena võttis
osa nii Tartu rahulepingu sõlmimisest kui ka 20 aastat
hiljem nn baasidelepingu koostamisest, hindas neid akte selliselt:
„On küsitav, kas ajalugu pakub Eestile veel kord
eeldusi niisama eduka rahvusvahelise akti sõlmimiseks,
nagu seda oli Tartu rahuleping, mis jäi ometi kehtima ja
sai uue kinnituse 1939. a. baasidelepingus ning mida ühepoolne
rikkumine tühistada ei saa. Ent sõda N. Liiduga oleks
selle lepingu tollal automaatselt tühistanud.”
Kuldsed sõnad, mis peaksid kord jõudma ka nende
teadvusse, kes eksitavad eesti rahvast juttudega nn hääletust
alistumisest. Kannatustest läbikäinutele ja kaotusi
kandnud eesti peredele on Venemaa vangilaagris hukkunud A. Piibu
järeldused tugevaks moraalseks toeks.
Vabadussõja võit on nõudnud
meie rahvalt suuri ohvreid ka pärast seda, kui 3. jaanuaril
1920 vaikisid relvad. Seda, mida ei suudetud rindel ausas lahingus
korda saata, hakati teostama hiljem suure impeeriumi kättemaksuna
pärast 1940. aastal toimunud okupatsiooni. Sõnamurdlikult
Eestisse tunginud okupatsioonivõim hakkas esimeste seas
vahistama ja hävitama Vabadussõjas võidelnuid:
riigijuhte, ohvitsere, rahvaesindajaid parlamendist ning omavalitsustest,
haritlasi ja seejärel kõiki neid, kes polnud nõus
nn proletariaadi diktatuuriga. Ja lõpuks, 14. juunil 1941
jõudis hävitustöö järg kätte lasteni
ning emade ja vanavanemateni. Kõigi ohvrite ühisnimetajaks
sai nõukogude režiimile iseloomulik termin sotsiaalselt
ohtlik element. Selliselt hukkusid kümned tuhanded Eesti
kodanikud Siberi vangilaagrites ja sundasumisel. Hukkusid ka Eesti
pinnal mahalastuna või võitluses langenuna. Mitmekordselt
Vabadussõjas langenute arvu ületanud eesti rahva hilisemad
ohvrid on otsekui siiani kehtiva Tartu rahulepingu hind.
Sellel aastal on meil lõpuks ometi võimalus vääriliselt
ja kogu maailmale nähtavalt tunnustada Eestile riikliku iseseisvuse
toonud sangareid. Tahame loota, et Vabadussõja alguse 90.
aastapäeval 28. novembril 2008 avatakse tõepoolest
Tallinna kesklinnas Vabadussõja võidusammas! See
on siiani olnud eesti rahva auvõlg võitlustes vabaduse
eest langenuile!
Võidusamba püstitamisega me tunnustame kõiki
neid, kes on elu andnud Eesti vabaduse nimel!
|
|
|
