Kultuur ja Elu 2/2008

Kultuur ja Elu 1/2008

Mozart Mitridate 2007, Aachenis.

Tenor Juhan Tralla – koomikust hullumeelse türannini

küsis: Heili Vaus-Tamm

JUHAN TRALLA on lõpetanud 1993. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia viiuli erialal. Paralleelselt õppis ta laulmist prof. Mati Palmi klassis. Aastatel 1998-2001 õppis Tralla laulmist Viini Muusikaülikoolis prof. Gerhard Kahry klassis. Alates 2003. aastast täiendab ta ennast prof. Toma Popescu laulustuudios Viinis.Aastatel 2000-2003 töötas Juhan Tralla solistina Viini Volksoperis, hooaegadel 2003/2004 ning 2004/2005 laulis ta Saksa Rahvusteatris Weimaris. Alates 2005. aasta sügisest on Juhan Tralla vabakutseline laulja.Oma olulisemate rollidena nimetab Juhan Tralla järgmisi: Tamino, Belmonte, don Ottavio, Idomeneo ja Titus (Mozarti ”Võluflööt”, ”Röövimine Serailist”, ”Don Giovanni”, ”Idomeneo”, -La Clemenza di Tito”), Rodolfo, Rinuccio (Puccini ”Boheem”, ”Gianni Schicchi”), Almaviva, Othello (Rossini ”Sevilla habemeajaja”, ”Othello”) Alfred (J. Straussi ”Nahkhiir”), Tüürimees (Wagneri ”Lendav hollandlane”), jpt.Rahvusooperis ”Estonia” on Juhan Tralla laulnud korduvalt Alfredo osa (Verdi ”Traviata”). Suurvormide solistina on ta esitanud tenoripartiid Bachi Missas h-moll, Beethoveni 9. sümfoonias, Mozarti, Dvoøaki, Rossini ja Puccini missades, Verdi Reekviemis. jm.Juhan Tralla on võitnud Grand Prix’ Tiit Kuusiku nim. laulukonkursil (1997) ja Sabin Dragoi konkursil Timisoaras, Rumeenias (2003). Ta on esinenud ka Iisraelis, Iraanis, Venemaal, Lätis, Soomes jm.

On omaette sündmus, et Birgitta Festivali Verdi Reekviemi lavastus 14. augustil toob Eesti publiku ette kokku Euroopas elavad ja sealsetes olulistes ooperimajades pearolle tegevad eesti noored lauljad Annely Peebo, Aile Asszonyi, Ain Angeri. Ja ka Tallinna Konservatooriumis viiuldajaks õppinud tenori Juhan Tralla.

Juhan Tralla, mis aitab eestlasel Lääne-Euroopas valitsevas tihedas konkurentsis hakkama saada?
J.T.: “Eks peab lihtsalt oma tööd hästi tegema. Ja olema sealjuures kena ja sõbralik. Olen selles maailmas nüüd juba hea mitu aastat mütanud ja võib-olla mingil määral leidnud oma niši – rollid, mis on vokaaltehniliselt väga rasked ja nõuavad samas head näitlejat. Mind on aidanud ka see, et leian enamasti dirigentidega väga hea kontakti. Olen n-ö keskmise suurusega Saksa teatrites, aga ka mujal, ennast seni vist üsna hästi näidanud, pakkumisi on. Mind on aidanud ka head närvid – mitmel pool on tulnud ilma proovita etendusse “sisse hüpata” (viimati Mozarti Mitridatega Brüsseli La Monnaie ooperis), ja sellised õnnestumised on toonud uusi pakkumisi.”

Alustasid oma muusikuelu viiuldajana. Mis lükkas sind laulja teele?
Võib-olla kõlab see pentsikult, aga tenoriks saada oli minu suur lapsepõlveunistus. Ei tahtnud saada kosmonaudiks ega ka mitte kraanajuhiks, aga just tenoriks! Samas, viiulit mängida mulle tegelikult väga meeldis ja ehkki ma ennast tollal eriti heaks mängijaks ei pidanud, tundub praegu, et polnud mul häda midagi. Olin EMA lõpueksami põhjal igati esirinnas, ainult Sigrid Kuulmann sai minust parema hinde. Astusin ka magistratuuri, ikka prof Mari Tampere juurde. Õppisin talt hästi palju kasulikku. Samuti lisasid sellele ajale väärtust prof Igor Bezrodnõi tunnid, mida sai vaata et iga kuu! Aga mis seal ikka, eks ma lauljana olin lihtsalt perspektiivsem, ehkki arvatavasti oleksin viiuliga võinud saada korraliku töökoha mõnes eesti orkestris, mängida kammermuusikat, võib-olla õpetada...

Milliseid võimalusi on lauljana rohkem? Kas see pakub emotsionaalselt rohkem kui viiuldaja amet?
Oleneb ilmselt lauljast ja viiuldajast. Tenor Juhan Tralla professionaalne võimekus on paraku samanimelisest viiuldajast mõnevõrra soliidsem, seega on antud juhul tenoril kindlasti avaramad võimalused ennast kunstnikuna väljendada. Muidugi on laulja ameti eeliseks võimalus olla ka näitleja, kujundada rolle. Naudin väga koostööd heade lavastajatega. Mulle meeldivad rasked lavastused, selles mõttes olen Saksamaal töötades küllaltki “sõiduvees”. Saksa režiiteater on arenenud väga huvitavas võtmes ja minu arvates toimub seal palju põnevat. Muidugi tuleb ka ette, et lavastatakse mingeid nilbusi lihtsalt skandaali lootuses, et n-ö pääseda pildile. Aga eks jama juhtub igal pool.

Inglismaa suurte ooperimajade produktsioone peetakse traditsioonilisteks ja vähemütlevateks kui Saksamaa omi. Selle mõttes on sul vedanud, et Saksamaal saad töötada.
Ausalt öeldes ei ole ma Inglise muusikateatri olukorraga eriti kursis. Muide, traditsioonilisuses pole ju õigupoolest midagi halba. Tähtis on ju ikkagi teenida kunstiteost ja autorit, tuua see väärtus tänase inimeseni. Tihti süüdistakse lavastajaid, kes toovad ooperite süzeed kaasaega, püüdes kõnelda tänase publikuga temale mõistetavas keeles, kaugenemises teose tegelikust mõttest. Aga võib vastu küsida, kas näiteks Verdi tõesti tahtis oma ooperites näha kulunud kostüümides mõttetult käsi laiutavaid korpulentseid tegelasi? Muide, huvitava näitena tuuakse sageli, kuidas Verdi plaanis tegelikult “La Traviata” kirjutada oma kaasaega, väidetavalt tsensuur seda ei lubanud... Usun, et lavastaja, kes otsib tugevat psühholoogilist reaalsust, teenib heliloojat hoopis enam kui see, kes kuhjab ajast ja arust klišeesid üksteise otsa. Kui näiteks kujutav kunst areneb ja otsib ning me suudame sealjuures suhteliselt rahulikuks jääda, miks siis režiikunst peaks kombekalt paigal tammuma?

Noortel ooperilauljatel tuleb reeglina negatiivsete tunnete mängimine paremini välja kui õrnuse, helguse ja õnne kujutamine. Sina oled sellest east juba väljas. Aga mis ikkagi annab oskuse laval vajaminevat laia tunneteskaalat väljendada? Ei saa ju olla pidevalt õnnetult armunud, surra ja tappa... Ühesõnaga elada päriselt läbi neid ekstreemseid tundeid, mis ooperites ette tulevad?
Oi, see on küll jube raske küsimus! Ju iga kunstnik peab siin oma sisemise “köögi” üles ehitama ja seda võõraste pilkude eest kiivalt varjul hoidma. Muidugi, suureks õnneks on töö heade dirigentide ja lavastajatega. Mulle meeldib oma peas rolle n-ö kaasa lavastada ja lavastajatele omi nägemusi välja pakkuda. Tavaliselt on nii, et mida kõvem lavastaja, seda rohkem see talle meeldib. Tükki proovisaalis “läbi kaevata” on suur nauding!

Mis on sind lauljaks kasvatanud?
Eks see kasvamine jätkub ju täie hooga, olen selle ameti jaoks veel tegelikult üsna noor. Ilmselt on kõige olulisem suurte isiksustega kokkupuude, selles mõttes on mul kõvasti õnne olnud. Käisin hiljuti Itaalias, veetsin kaks nädalat maestro Carlo Bergonzi “Accademia Verdianas”, kus on enne mind eestlastest õppinud Vello Jürna ja Aile Asszonyi. Pärast seda, järgmist produktsiooni tehes (Massenet “Manon” Münsteris) tundsin, et olen kuidagi muutunud. Muidugi, Bergonzi juures käik on tenorile nagu araablasele Meka külastus! Sellised sündmused kasvatavad kõvasti.

Valusad kogemused – kas oskad neist õppida või solvud? Kas mõnikord on nii raske olnud, et tekkis mõte loobuda?
On olnud raskeid aegu... aga päris loobuda... Ei. Inimesed on erinevad, mulle on õnneks loomuomane võrdlemisi “paks nahk”. Ja eesti mees on teadagi vintske!

Remarque on öelnud, et negatiivsed emotsioonid laiendavad tundeskaalat. Et kurbus ladestub põhja ja elu veetase tõuseb. Kuidas sinul? On sul olnud negatiivseid tundeid või juhtumeid, õnnetusi, mis sind kui kunstnikku oluliselt küpsetanud?
Ei, õnneks ei ole. Võib-olla olen püüdnud ka enam märgata asju, millest õppida, mis edasi viivad. Kui ma kunagi tülpinud vanamehena memuaare kirjutan, küll siis jõuab kurta ja kiruda.

Kas otsid elus emotsioone või pigem hoidud neist?
Ei otsi ega hoidu otseselt. Emotsioonid on ju pidevalt meiega, iseasi, kuidas nendega ümber käia ja hakkama saada. Meie ametis võib öelda, et emotsioonid ongi see materjal, millega töötame. Emotsioonidega mängimine – kuidas küll mõned suured näitlejad seda valdavad! Selles mõttes on mõtteavaldused stiilis “ma pole täna emotsionaalselt rollile sobival lainel” selge diletantism, lihtsalt küündimatus.
Aga jah, eks inimene areneb. Pidasin ennast ikka “suureks lüürikuks”, laval nutmine ja õnnetu armastus tulid mul enamasti kenasti välja. Kui tegin oma esimese Nemorino (Donizetti “Armujoogis”), leiti, et minus on koomikuannet. Pärast kuningas Mitridate rolli aga, mis pakkus näitlejana täiesti uudseid ülesandeid, tundsin, et sellised hullumeelsed türannid on täpselt minu rida...

Lemmikrollid – kas samastud nendega?
Ega vist eriti ei samastu. Need maailmad – lavategelased ja privaatne persoon – ei puutu omavahel eriti kokku. Oled nagu skisofreenik – üks mina ei tea teise tegemistest! Samas, igast rollist kandub midagi järgmisesse üle. Olen teinud näiteks kolme “La Traviata” lavastust ja alati, kui jälle üle hulga aja seda partiid Estonias laulsin, öeldi, et roll on muutunud.
Mis puutub lemmikrollidesse, siis eks nad ole kõik armsad. Süda ei luba ühtesid teistele eelistada. Ja parasjagu käsil olev tundub hetkel muidugi kõige põnevam.

Kas integreerud sakslaseks või “üld-eurooplaseks”?
Ei noh, sakslaseks küll mitte. Ehkki eestlasena annan endale aru, et meie kultuur on sakslastelt ajalooliselt väga palju üle võtnud. Aga Euroopa ühise kodu idee mulle väga meeldib ja Eesti kodanikuna Euroopas ringi liikuda nagu õige mees kunagi on minu meelest hiiglama vahva! Selles mõttes olen ikka imetlenud natuke soomlasi, nemad ei lähe kunagi “kadakaks”. Ma arvan, et meil on põhjust endasse paremini suhtuda – muidugi on sajandite pikkune ajuloputus eestlase rumaluse, kadeduse ja muude häbiväärsete iseloomuomaduste osas jätnud meie teadvusse oma jälje, meile on alati hirmsasti liiga tehtud! Aga need ajad peaksid nüüd ehk lõplikult läbi olema. Ja muide, meisse suhtutakse Euroopas tõesti hästi.
Käin Eestis viimasel ajal üsna tihti laulmas, mingit “väliseestlase” tunnet mul tekkinud pole. Ja meie generatsioon pole ju ka olnud seatud olukorda, kus tuleks teha valikuid, kas minna või jääda.

Kuidas end laed?
Eks kõige rohkem laebki igapäevane töö. Igaks rolliks valmistumine tähendab iseenesest päris suurt pusimist: tõlgid (katsun alati endale sõnaraamatu abil ise otsetõlked teha), loed lisamaterjali, mõlgutad niisama mõtteid. Vahel taban ennast mõne rolli üle, mida pole aastaid laulnud, pead murdmas, kuidas seda ikka tuleks lahendada. Näiteks pole mulle siiani andnud rahu Don Ottavio Mozarti “Don Giovannist” – on teine igavene äpu, täiesti mõttetu tegelane, aga äkki peitub temas tegelikult mingi varjatud sügavus, mida keegi seni pole õieti hinnata taibanud?!
Tean, et peaksin olema sportlikum! Kui inimene on juba üle 30, tuleb tervise peale mõelda. Üritan ennast muidugi parandada. Usun, et olen otsustavale läbimurdele juba õige lähedal.

Vanematekodu sul Pääsküla raba ligidal. Kas Saksmaal ka metsas käid?
Piinlik küll, aga olen lootusetult linnainimene! Lihtsalt mulle meeldib linnas, naudin seda keskkonda täiega. Aga Nõmme on muidugi võrratu kant ja veetsin seal tõesti imeilusa lapsepõlve.

Kuidas Birgitta Festival oma repertuaari ja olustikuga Euroopa kontekstis tundub? Milliseid mõtteid ja soove sinus äratab?
Vaevalt, et olen kõige õigem ekspert Euroopa ooperifestivalide küsimuses, ehkki olen mõnel küll kaasa teinud. Birgitta festival on oma kunstilistelt taotlustelt ning kindlasti ka organisatsiooni osas väga tugev üritus. Minu meelest on Pirita kloostri varemed sellise festivali korraldamiseks ideaalne paik ja tundub kuidagi kummaline, et keegi varem selle mõtte peale ei tulnud.