|
|
Kommunism kestab
Kaks 20. sajandi kuritegelikumat moodustist
– natsistlik ja kommunistlik partei – kandsid endas
kahte isesugust suunda. Natsid vastandasid aaria rassi muudele
rahvustele, rääkisid aarialastele vajaminevast geograafilisest
ruumist. Tulemuseks II maailmasõda. Kommunistide idee oli
kurjuse impeerium, mille eesmärgiks oli hävitada inimese
hing ja mõistus. Kommunism ohvreid ei valinud. See süsteem
tappis 20. sajandil rohkem inimesi kui kõik teised süsteemid
kokku. Natslik Saksa eksisteeris 12 aastat, siis löödi
ta puruks ning peeti Nürnbergi protsess. Kommunism kui süsteem
alustas eksistentsi 1917. aastal ning jätkab visalt siiani
– ilma hukkamõistuta.
“Kultuuri ja Elu” esimese, 1941.
aasta küüditamist käsitleva erinumbriga 10 aastat
tagasi soovis ajakirja toimetus juhtida inimeste tähelepanu
tõigale: kommunistlik partei kui selle sajandi kuritegelik
organisatsioon nr 1 on siiani kuritegelikuks kuulutamata. Küüditamine,
millest räägivad dokumendid siin kaante vahel, pole
ainus košmaar, vaid EKP kuritöödeahela üks
lüli.
Juunikommunistide algatatud kuritegude jada leidis viljaka pinnase
ka pärast 1940-ndaid. Kaks küüditamist on osa EKP
genotsiidist eesti rahva vastu, ekapeelaste vaimne genotsiid kestis
veel pool sajandit: partei piiramatu voli inimese vaimu ja teo
üle oli jõhker ning väljavabandamatu.
EKP kuritegelikuks kuulutamisest on räägitud,
ometi ei ole asi kümne aastaga sõnadest kaugemale
jõudnud. Kiputakse unustama, et niikaua, kuni süsteemile
pole hinnangut antud, tähendab see sisulist õigeksmõistmist:
oli selline ebameeldiv ajalooline etapp, aga liialt talle tähelepanu
pöörata ei maksa. Eesti ladvikus, Toompeal, valla- ja
linnavalitsustes on kommuniste arvuliselt poole ümber. Neile
tähendaks kommunistliku partei surkimine enesetappu ning
sestap minnakse asjast vaikides mööda. Tegelik situatsioon
nõuaks vastupidist: hinnangu andmine eesti rahvast kõige
enam teise ilma saatnud süsteemile aitaks kaasa meie riigi
ja rahva enesepuhastusele. Ka poliitilisele.
Iga kommunismi käes kannatanud maa ja
rahva jaoks peaks see otsus olema tähtis eraldi. Niikaua
kuni me pole pannud paika inimõiguste suurimat vaenlast,
jääb õigusriik unistuseks. Oluline on anda EKP-le
ametlik ning ka kohtulik hinnang, mõista see kuritegelik
moodustis süsteemina totaalselt ja ilma reservatsioonideta
hukka.
Toimetus loodab, et dokumendid, mida huviline
saab originaalis näha ka arhiivis, osutavad piisavalt selgelt
EKP rollile eestlaste mõrvamisel. Sellega tahaks omakorda
meelde tuletada, et mõrvar on vabaduses, süsteem õigusliku
plekita.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
