|
|
|
Serbski-nimeline Kohtupsühhiaatria
Instituut Moskvas.
|
Kalju Mätiku mälestused
“Kuidas ma tegin sundekskursiooni Serbski-nimelisse
Kohtupsühhiaatria Instituuti”
tekst: kalju mätik
1974. aasta
detsembris arreteeris KGB neli meest nõukogudevastase tegevuse
pärast, viies mees arreteeriti järgmise aasta neljandal
jaanuaril. Järgnes üle poole aasta kestnud uurimine,
milles osales algul kaheksa uurijat, hiljem lisati neile veel
neli. Viiest arreteeritust kaks meest – Sergei Soldatov ja
mina ei andnud mingeid tunnistusi. Ütlesin iga küsimuse
peale, et keeldun vastamast. Sellegipoolest veeti mind mitukümmend
korda Pagari tänavale KGB-sse. Uurija major Žukov tegi
mulle paaril korral ettepaneku, et kirjutagu ma avaldus, et ma
mingeid tunnistusi ei anna. Seda ma ka ei teinud. Ega seal Pagari
tänaval käia kuigi meeldiv ei olnud, aga ma tahtsin
teada, mis neile teada on, milliste inimeste kohta nad küsimusi
esitavad jne. Seda, et enne protsessi on võimalus toimikutega
tutvuda, ma siis veel ei teadnud.
Ühel
korral viidi mind uurimisosakonna ülema Jasska juurde. See
võttis mind lahke naeratusega vastu ja ütles: “Mis
te sellest saate, et te niiviisi vastu punnite ja midagi ei taha
rääkida? Rääkige ausalt ja julgelt ära,
kuidas asi oli, on teil endal kergem ja Marat Ivanovitšil
(s.o uurijal major Žukovil) samuti.” Umbes samalaadse
soovituse andis mulle ka üks kriminaalse paragrahviga kinni
istuv noormees, kellega ma mõnda aega olin ühes kongis.
Ta soovitas mul rongist mitte maha jääda. Küsisin,
kuidas sellest tuleb aru saada? Selle peale ta vastas: “Vaata,
et teised enne sinu peale ei jõuaks rääkida,
kui sa ise räägid.” Ma kuulasin kõik soovitused
ära, aga tegutsesin ikka omamoodi.
Teine kord
üritas Žukov üsna omapärasel viisil minuga
ühist keelt leida. “Patareis” oli saun üks
kord nädalas ja saunas aeti ka habet elektrilise juukselõikusmasinaga.
Nii et Pagari tänaval sai käidud habemega, mis oli mõnikord
peaaegu nädal aega saanud kasvada. Ma ei tea, kas Žukovile
ei meeldinud minu karvane lõug või lootis ta tõesti
mind sellise nipiga ära osta, aga ükskord ta küsis
minu käest, kas ma mehaanilist habemeajamise aparaati ei
taha. Ma arvasin, et jutt on žiletiga aparaadist ja ütlesin,
et žiletti ju niikuinii kongi ei lubata. Žukov ütles
mulle selle peale, et jutt on üleskeeratavast aparaadist.
Ma ütlesin, et tahan küll. Selle peale ta lubas mulle
koju helistada ja lasta tuua. Mõni päev hiljem ta
andiski mulle kätte üleskeeratava habemeajamise aparaadi
“Sputnik” ja varsti peale seda, vist järgmisel
korral, kui mind jälle KGB-sse ülekuulamisele viidi,
ütles ta mulle: “Vaadake, kuidas teile vastu tullakse,
te saite isegi habemeajamise aparaadi, aga ikka ei taha midagi
rääkida.”
Kui selline
küsimine ja mittevastamine oli juba tükk aega kestnud,
hakkas Žukov rääkima, et kui ma mingeid tunnistusi
ei anna, siis tekib kahtlus, et ma ei ole normaalne ja tuleb mind
saata ekspertiisi. Algul tuletas ta mulle meelde avariid, mis
mul oli olnud 1973. aasta septembris motorolleriga. Üks neiu
jooksis mulle ette ja me mõlemad saime parasjagu kannatada.
Ma lendasin pea ees, tegin õhus salto ja kukkusin selja
peale maha, tehes seejärel veel maas kaks kukerpalli. Tänu
kiivrile pääsesin veidi kergemini kui teine asjaosaline.
Teadvusele tulin kiirabiautos. Žukov avaldas arvamust, et
selle tagajärjel võib minu mõistusega midagi
korrast ära olla. Ma vaidlesin vastu, et mind on pärast
avariid kolm närviarsti läbi vaadanud ja ühelgi
ei olnud mingeid pretensioone. Kui sellest ilmselt midagi välja
ei tulnud, tuli Žukov välja uue ideega: ma pole vaatamata
oma 42-aastasele vanusele abiellunud, tähendab ma ei tunne
naissoo vastu mingit huvi ja seega olen ilmselt ebanormaalne.
Tegelikult ma mõne naissoo esindaja vastu tundsin huvi
küll ja kui kõik ainult minust sõltuks, oleks
ma selleks ajaks arvatavasti ka abielus olnud, aga mul oli vähemalt
kaks konkurenti, kellest üks oli minust edukam. Sellest ma
seal muidugi rääkima ei hakanud, sest kui ka see punkt
oleks ära langenud, küll siis seltsimehed oleks veel
midagi välja mõelnud.
Lõpuks
siis tehti vastavad määrused Soldatovi ja minu saatmiseks
ekspertiisi. Määruses oli öeldud: “Mätiku
käitumises uurimise ajal täheldati mõningaid
veidrusi: kriitikameele puudumine, oma illegaalse tegevuse vastandamine
marksismi klassikute loomingule, kategooriline keeldumine tunnistuste
andmises süüdistuse sisulise külje kohta.”
Soldatovi kohta oli öeldud, et ta oli lapsena metsa jooksnud,
vihmavarjuga kuuri katuselt alla hüpanud ja palju kirjutanud.
Metsa jooksis ta despootliku isa eest, kes teda sageli peksis.
Kui palju ta kirjutas, kas sama palju kui normaalne inimene või
rohkem, seda ma ei tea. Määrused tehti meile kõigile
teatavaks. Teised kirjutasid küll selle vastu protesti, aga
see asja ei muutnud. Mis aga marksismi klassikutesse puutub, siis
nendega oli mul niipalju pistmist, et ükskord ma ütlesin
Žukovile: “Kui te igasugust võimulolijate vastu
suunatud tegevust loete kuriteoks, siis peaks te Leninit ka kurjategijaks
lugema.”
Tehtigi
siis esmalt KGB-s mingi suhteliselt pealiskaudne ekspertiis, milles
osalesid doktorid Luts ja Grünthal Vabariiklikust Psühhoneuroloogia
Haiglast ja üks lopsakate vormidega vene keelt rääkiv
vanem daam. Kui suur spetsialist ta sellel alal oli, seda ma ei
oska öelda. Žukov ütles üks kord, et ta on
teaduste kandidaat, teine kord, et on teaduste doktor. Meie arstidest
jäi küll märksa parem mulje kui sellest daamist
Serbski-nimelisest Kohtupsühhiaatria Instituudist. Pärast
oli otsusesse kirjutatud, et nii pealiskaudse vaatluse alusel
ei saa midagi kindlat öelda.
Sellega
seoses meenub veel üks huvitav seik. “Patareis”
olin algul kahekohalises kongis ühe venelasest noormehega,
kes ütles enda olevat valuutaspekulandi. Tol ajal oli rubla
ametlik kurss tunduvalt kõrgem kui ta oleks pidanud olema
selle ostujõudu arvestades. Pealegi oli välisvaluuta
eest võimalik osta selliseid kaupu, mida tavakodanikele
määratud kauplustes ei olnud, seepärast oli valuutaga
spekuleerimine päris tulus äri. Kuna selline tegevus
oli seadusega keelatud, siis vahetevahel pandi mõni valuutaspekulant
ka istuma. See mees küsis, et mille eest ma istun. Rääkisin
õige lühidalt, et põrandaaluses organisatsioonis
osalemise eest. Siis oli tema käes kord oma mõtteid
välja öelda. Tema ütles: “Te ei suuda niikuinii
midagi ära teha, sest teid on ju nii vähe.” Edasi
aga läks tema jutt huvitamaks: “Kõik tähtsad
tegelased on kunagi kinni istunud, ja kui Eesti peaks kunagi iseseisvaks
saama, siis võid ka sina mõneks tähtsaks tegelaseks
saada, võib-olla saad isegi presidendiks. Kui sa presidendiks
saad, siis lase mind ka välja, me ju istusime sinuga koos
ühes kongis.” Ma ütlesin selle peale, et meie eesmärgiks
pole mitte ise riigi etteotsa saada, vaid me tahame, et meil oleks
võimalus valida, kes on riigi eesotsas. Mõni aeg
hiljem viidi mind teise kongi, kus oli jällegi üks vene
keelt rääkiv mees, kes väitis enda olevat valuutaspekulandi.
Tema rääkis sama juttu, nagu oli rääkinud
eelmine mees. Oleks nende jutus ka mingeid olulisi erinevusi olnud,
näiteks oleks üks pakkunud presidendi ja teine peaministri
ametikohta, siis oleks veel võinud arvata, et nad on oma
loo ise välja mõelnud. Antud juhul oli küll ilmne,
et mõlema ideed on pärit samast allikast. Kui ma kas
või naerdes oleks öelnud, et hea küll, kui ma
tõesti presidendiks saan, siis lasen su välja, siis
oleks ilmselt linnas jutt lahti lastud, et tulevane Eesti president
istub “Patareis”. Siis oleks olnud ekspertiisi jaoks
kaks tunnistajat, kelle abil saaks tõestada, et ma olen
vaimuhaige.
Lõpuks saadetigi
mõlemad mehed, kes mingeid tunnistusi ei andnud, Moskvasse
ekspertiisi. Ei minnes, tagasi tulles ega seal olles ma Soldatoviga
kokku ei saanud. Neid, kes poliitiliste paragrahvide järgi
kinni istusid, hoiti palatites, mis olid kogu aeg lukustatud,
nõukogude võimu silmis vähem ohtlikud inimesed,
nagu vargad, röövlid ja mõrvarid paistsid märksa
vabamalt ringi liikuvat. Sõit läks spetsiaalses vangivagunis,
mida rahvasuus nimetati “stolõpiniks”. See oli
mingil määral sarnane tavalise reisirongi kupeevaguniga,
ainult kupeede uksed ja koridoripoolsed seinad olid võrest.
Vagun oli rahvast täis, aga kuna nad olid määratud
erinevatesse sihtkohtadesse, siis laaditi osa mingis vahejaamas
maha ja viidi kohalikku vanglasse. Kui sinna oli kogunenud paras
hulk inimesi, keda taheti saata samasse kohta, siis viidi nad
jälle jaama ja paigutati “stolõpinisse”.
Sel korral oli mul üks vahepeatus ja see oli Leningradis,
vanglas nimega “Krestõ”. Vangla oli ülerahvastatud,
nii et olime seitsmekesi kolmekohalises kongis. Kongikaaslasteks
olid mehed, kes olid istuma pandud kakluste eest. Oli üks
vanamees, kes oli oma naisele tüli käigus kirvega virutanud,
ja üks mees, kellele olid pätid kallale tulnud. Tema
oli aga kõva sportlasena pättidele sellise keretäie
andnud, et ühel oli käeluu katki ja teisel kaks ribi.
Ise oli ta vist purjus või oli löögi pähe
saanud ja teadvuse kaotanud, nii et teadvusele tulles oli trellide
taga. Rääkisin lühidalt, mille eest ma istun, selle
peale ütles üks neist, et üks revolutsioon on puudu.
Olime juba magama jäänud,
kui tuli üks mundrimees ja käskis mul endaga kaasa tulla.
Ta viis mind ühte kongi, kus polnud kedagi. Tol ajal püüti
vältida poliitiliste kontakte nendega, kes istusid kinni
kriminaalse paragrahviga, sest kardeti võimule kahjulike
ideede levikut. Ka “stolõpinis” olin tavaliselt
algul kriminaalkurjategijatega koos, mõne aja pärast,
kui mundrimehed olid jõudnud toimikuid vaadata, paigutati
mind eraldi.
Kaua ma seal üksi olla ei saanud. Toodi üks noormees,
kes rääkis, et on Novosibirski oblastist, kus töötas
elektriliini ehitusel. Teda olevat otse töö juurest
kinni võetud, kusjuures ta ei teadvat endal mingit süüd
olevat. Tema jutt tundus küllaltki tõepärane,
aga üks asjaolu tundus siiski veidi imelikuna. Me saime kokku
aprilli alguses, nii et ta pidi arreteeritama kas märtsi
lõpus või aprilli alguses. Riides oli ta võrdlemisi
kergelt ja ilma mütsita. Tundub üsna väheusutavana,
et ta sel ajal võis Novosibirski oblastis liiniehitusel
tööl olla nii kergelt riides ja ilma mütsita.
Paari päeva pärast
viidi jälle jaama ja sealt läks sõit juba Moskvasse.
Algul olin kriminaalkurjategijatega ühes kupees, kui nii
võib nimetada. Kõrval olid naised. Seal sain näha
ka sellist omapärast nähtust, nagu armastus enne esimest
pilku. Minu kõrval istuv mees hakkas ühe kõrvalkupees
oleva naisega juttu ajama, rääkis, et viimati oli kaks
aastat vabaduses olnud, aga abielluda polnud jõudnud. Kui
aga jälle vabaks saab, siis abiellub. Arutasid siis läbi,
kui palju kummalgi neist veel istuda on jäänud ja leppisid
kokku, kus ja millal nad kokku saavad. Naised viidi enne Moskvat
ühes jaamas maha ja peigmehe-eelik ütles oma pruudieelikule,
et see astuks natuke lähemale, et ta teda ka näha saaks.
Tema soovile tuldi vastu. Eks ta ole, muidu oleks pärast
veel selline ebameeldiv lugu võinud juhtuda, et lähed
pruudiga kohtuma ja kui seal juhtub mitu naisterahvast olema,
siis ei teagi, keda kallistama minna.
Moskvas laaditi meie
reisiseltskond vangiautodesse ja veeti mööda vanglaid
laiali. Meie hulgas oli ka üks grusiinlasest noormees, kes
oli sõjaväes olles kellelegi noaga susanud. Kannatanu
oli algul küll justnagu paranenud, hiljem aga siiski ära
surnud, mille järel noakangelane oli arreteeritud. Poiss
polnud ilmselt Moskvas käinud ja tahtis teada, kas me ikka
oleme Moskvas? Ta küsis ühe vahisõduri käest:
“Kas see on Moskva?” Vastust ei mingisugust. “No
ütle, kas see on Moskva?” “Küll pärast
saad teada.” Nii et impeeriumi julgeolekut kaitsti vaenulike
elementide eest suure hoolega.
Mind viidi Lefortovo
vanglasse ja sealt mõne päeva pärast Serbski-nimelisse
Instituuti. Seal olime kahes väikses omavahel ühendatud
palatis. Vahepeal viidi mõni ära, vahel toodi mõni
juurde, nii et maksimaalselt olime kuuekesi, kui ma ei eksi, ja
minimaalselt kahekesi. Nii öösel kui päeval oli
palatis valvel kaks mutikest, kes siis pärast ülemusi
informeerisid sellest, kes mida teeb või räägib.
Vahetevahel külastas meid ka arst Tabakova. Kui me tõsised
olime, siis küsis ta, et miks me täna nii tõsised
oleme, kui me aga juhtusime millegi üle naerma, siis küsis
ta, et miks me nii lõbusad oleme?
Palatikaaslastest võiks
meenutada Vladimir Ossipovi. See mees oli juba ühe korra
kinni istunud selle eest, et oli välja astunud oma kaasüliõpilase
kaitseks, kelle KGB oli arreteerinud. Teist korda pandi Ossipov
istuma ajakirjandusliku tegevuse pärast. Ta oli välja
andnud masinakirjas ajakirja “Veetše”, trükkinud
ühte numbrit vist kuus eksemplari. Hiljem muidugi asjaosalised
trükkisid ümber. KGB oli “Veetšet” kätte
saanud üheteistkümnes linnas. Meil oli ka paar numbrit
olemas, neid KGB läbiotsimisel kätte ei saanud. Eriti
asjalik see minu arust ei olnud. Omapärane oli asja juures
see, et Ossipov pani ajakirja lõppu ka oma nime ja aadressi,
nii et seda ajakirja põrandaaluseks ei saanud lugeda. Kui
mitte kõike, siis vähemalt osa sellest, mis seal oli
avaldatud, oleks võinud avaldada ka võimude poolt
lubatud ja tsenseeritud väljaannetes. “Veetšet”
sai ta välja anda viis numbrit, siis oli ta kutsutud julgeolekusse
ja kästud asi ära lõpetada. Ossipov oligi siis
“Veetše” väljaandmise lõpetanud ja
hakanud välja andma uut ajakirja nimega “Zemlja”.
Seda sai ta välja anda ühe numbri, siis pandi ta istuma.
Temalt kuulsin ka, et varem olid mõningad poliitilised
olnud nõus sellega, et neid vaimuhaigeks tunnistati, hiljem
aga, kui selgus, mis see tegelikult endaga kaasa tõi, hakati
asjasse teisiti suhtuma. Vaimuhaigeks tunnistatud inimest ei võinud
küll tavalisel viisil vanglasse saata, talle võis
aga määrata sundravi ja “ravida” ta invaliidiks.
Nii oli kuuldavasti tehtud 1968.–1969. aastal Paldiski mereväebaasis
tegutsenud põrandaaluse organisatsiooni “Poliitiliste
Vabaduste Eest Võitlejate Liit” ühe juhi Paramonoviga,
kes saadeti üheteistkümneks aastaks Kaliningradi oblasti
kurikuulsasse Tšernjahhovski vaimuhaiglasse. Seal on viibinud
ka eestlasi, näiteks riigipiiri ületamisel arreteeritud
Johannes Lapmann. Sellise praktika tagajärjel oli Läänes
lahti läinud suur lärm ja NSVL oli lõpuks otsustatud
Ülemaailmsest Psühhiaatria Liidust välja heita
(et täielikust häbist pääseda, jäeti
järjekordsele maailmakongressile tulemata ja teatati oma
väljaastumisest).
Esimese kinniistumise
ajal oli Ossipovi kongikaaslaseks olnud üks valuutaspekulant.
Tol ajal oli olnud nii, et kui valuutaspekulandi “käive”
oli suur, vist saja tuhande rubla ringis, siis võis teda
ähvardada ka surmanuhtlus. Ossipovi kongikaaslane oli seda
kartnud. Mõlemal neil oli kohus lõppenud samal päeval.
Ossipov oli väga nukker olnud, et sai seitse aastat (see
oli maksimum poliitilise paragarahvi järgi esmakordsel kinniminekul),
valuutaspekulant oli aga olnud õnnelik, et sai kümme
aastat. Ossipovi sõnade järgi pidid suured sulid tahtma,
et neid tunnistataks süüdimatuks, sest siis ei panda
vanglasse. Üks valuutaspekulant oli kunagi tunnistatud vaimuhaigeks,
aga hiljem oli tema kodus läbi viidud täiendav läbiotsimine,
mille käigus leiti psühhiaatriaõpik, kus tema
poolt põetava haiguse sümptomid olid alla kriipsutatud.
Siis tehti täiendav ekspertiis ja leiti, et mees on süüdiv.
Oli veel üks tatarlasest
Moskva kunstnik Gantelbarri Muhamettšin, kes oli joonistanud
mitmesuguseid plakateid, mis nõukogude võimule ei
meeldinud, näiteks nn nõukogude haakrist, see on viisnurk,
mille tipud on ära keeratud, nii et tekib mingi haakristi
ja viisnurga ristsugutis; samuti plakati, millel olid haakrist
ja viisnurk kõrvuti ja võrdusmärk nende vahel
jne.
Üks palatikaaslane nimega Janin väitis, et ta on endine
sõjaväelendur, et ta olevat Mustal merel reisilaevaga
sõites laevalt merre laskunud, sealt kummipaadiga Türgisse
sõitnud ja sealt Ameerikasse läinud. Hiljem oli ta
Ameerikast salaja tagasi tulnud, et koos naise ja lapsega uuesti
välismaale põgeneda. Oli üritanud kummipaadiga
Türgisse sõita, aga oli avamerel kinni peetud. Kogu
see lugu tuletas küll kangesti meelde parun Münchhauseni
lugusid. Peale selle olid veel mõned mehed, aga need ei
paku erilist huvi.
Uurimistsükkel selles instituudis kestis normaalselt 35 päeva,
neid aga, kes olid kinni pandud poliitilise paragrahviga, hoiti
tavaliselt 2x35 päeva, sest esimese 35 päevaga ei saadud
aru, kas tegu on süüdimatute või süüdivate
inimestega. Selle aja jooksul tehti ka mõningaid uurimistoiminguid,
aga enamuse ajast me lihtsalt lorutasime niisama, lugesime raamatuid,
mida sai sealsest raamatukogust, ja vestlesime omavahel.
Näiteks näidati paberilehti, millel olid mingid segased
värvilaigud ja küsiti, mida see teile meenutab. Siis
näidati paberilehti, millest igaühe peal oli neli erinevat
eset ja küsiti, milline on siin ülearune. Näiteks
olid ühel lehel lennuk, auto, mootorratas ja õmblusmasin.
Siis oli veel suulistele küsimustele vastamine. Igale küsimusele
vastamiseks kuluvat aega mõõdeti stopperiga. Püüdsin
vastata hästi hoolikalt, et ei oleks vähematki vääratust.
Uurimise lõpptulemusse oli kirja pandud, et vastused olid
rõhutatult loogilised.
Näidati kunstnik
X-i pildi reproduktsiooni, mis oli ribadeks lõigatud ja
ribad omavahel segi aetud. Panin ribad paika, siis küsiti,
mis ma sellele pildile nimeks paneksin. Ütlesin, et “Ka
seal on elu”. Selle peale öeldi, et selle pildi nimi
on “Kõikjal on elu”. Nii et minu arvamine ei
erinenudki kuigi palju pildi autori omast.
Peale selle oli veel üks eksperiment, mida me omavahel nimetasime
kosmonaudi tooliks. Seda tehti vabatahtlikega, aga me tegime selle
kõik läbi. Pandi hästi mugavasse pehmesse tugitooli
istuma, siis ühendati elektroodid pea külge, ilmselt
biovoolude mõõtmiseks. Siis tehti tuba pimedaks
ja siis hakkas natukese aja pärast algul vilkuma nõrk
sinine valgus ja vahepeal käisid märksa tugevamad punase
valguse sähvatused. Punase valguse sähvatuse ajal tuli
vajutada tooli käepideme sees olevat nuppu. Pikapeale jäid
valgusesähvatused järjest nõrgemaks ja lõpuks
lakkasid hoopis. Sellele järgnes pikk paus. Kuna tuba oli
pime ja soe, tugitool hästi pehme ja mugav, siis jäin
lõpuks magama. Kui tulukesed jälle vilkuma hakkasid,
siis ärkasin üles ja hakkasin jälle nuppu vajutama.
Süüa sai vähemalt
selles osakonnas, kus mina olin, päris hästi. Valvuritädid
tõid vene lihavõttepühade ajal meile kooke
ja mune ja jutt oli neil päris lahke, pilk oli aga samal
ajal hoopis midagi muud ütlev. Me ei lasknud end sellest
pisiasjast häirida.
Üks omapärane asjaolu vääriks siiski veel
meenutamist. Kui meile putru toodi, siis oli osale taldrikutest
serva puuritud väikesed umbes 2 mm läbimõõduga
augud, mõnel taldrikul üks, mõnel kaks. See
daam, kes need taldrikud tõi, ei pannud neid käest
mitte sinna, kuhu oleks olnud kõige ligem, vaid vahel hoopis
vastupidi. Siit oleks võinud arvata, et pudruga püütakse
midagi sisse sööta. Üks kord ma seisin tagumises
palatis ukse juures ja kuulsin, kuidas üks valge kitli kandja
ütles oma teise palati välisukse juures seisvale kolleegile:
“Siin on teile tabletid. Panete pudru sisse.”
Kas kellelegi kuskil
tegelikult mingeid tablette pudru sisse pandi või oli tegu
lihtsalt omamoodi provokatsiooniga, et esile kutsuda näiliselt
põhjendamatuid proteste (“näete ju, kannatavad
jälitusmaania all”), seda ma ei tea. Sellelt daamilt,
kellele anti korraldus tablettide panemiseks pudru sisse, ma küsisin
ükskord, et mis tablette sinna pudru sisse siis pannakse,
mille peale tema ütles, et keegi on mulle udujuttu ajanud.
Paaril korral sai kokku puututud ka tolleaegse selle instituudi
ühe tuntuima psühhiaatri-eksperdi Luntsiga. Erilist
muljet ta mulle ei avaldanud. Vaidlesime temaga veidi, tema väitis,
et minu ettekujutus psühhiaatriast vastab Peeter I aja tasemele
ja et mul on primitiivne mõtlemine (“ploskoje mõšlenije”).
Küsisin, mida see tähendab. Lunts ütles, et “Faustist”
selgub. Ütlesin, et olen “Fausti” kahel korral
näinud. Lunts väitis, et nägemisest on vähe,
tuleb lugeda.
Arstid suhtusid enamuses meisse täiesti neutraalselt, ei
ilmutanud meie suhtes vaenulikkust ega poolehoidu. Ainult üks
arst väljendas selgelt oma poolehoidu meiesugustele, aga
seda tegi ta arusaadavatel põhjustel siis, kui me temaga
olime kahekesi.
Pärast ekspertiisi
lõppemist viidi mind jälle Lefortovo vanglasse, kus
sain olla paar päeva. Kongikaaslasteks oli üks endine
miilits ja üks endine NSVL Ülemkohtus esinenud prokurör.
Prokurör oli kinni pandud süüdistatuna altkäemaksuvõtmises.
Hiljem laagris sain uuesti kokku G. Muhamettšiniga, kellelt
kuulsin, et selle altkäemaksuloo pärast oli istuma pandud
kakskümmend inimest, nende seas kaheksa ülemkohtu tasemega
prokuröri, nii et võimudel olevat olnud raskusi asja
läbiviimiseks vajalike ametimeeste leidmisega. Prokuröril
juba protsess käis, nii et ta viidi igal hommikul ära
ja õhtul toodi tagasi kongi. Süüdistuskokkuvõte
oli tal kaks parajalt paksu köidet. Sain seda ka natuke lugeda.
Meelde on jäänud üks episood, kus kelleltki, kes
pidi minema Koreasse komandeeringusse, võeti selleks, et
ta sinna saaks, nelisada rubla altkäemaksu. Asjaosaline kutsuti
muidugi oma tegudest aru andma, kusjuures ta oli väitnud,
et tema arvates oli see raha sõidukulude katteks.
Hiljem, enne kohtuprotsessi,
sain lugeda uurimistoimikuid, kus oli sees ka minu ekspertiisi
otsus. Ekspertiis tunnistas mind süüdivaks ja seega
sobivaks GULAGi. Üldse tegi uurija major Žukov tõsiseid
pingutusi, et leida minu juures mingeid ebanormaalsuse tunnuseid.
Ülekuulamistele kutsuti isegi mitmed minu kunagised õpingukaaslased
keskkooli ja TPI päevilt. Kõigilt küsiti, kas
ma pole rääkinud midagi nõukogudevastast ja kas
nad pole minu juures märganud mingeid veidrusi. Keegi polnud
minult midagi nõukogudevastast kuulnud, aga veidruste kohta
ütles üks inimene, et mul olid küll mõningad
veidrused, aga milles need seisnevad, seda ta ei mäleta.
Neil aegadel enam kõiki, kes nõukogudevastase
tegevusega olid vahele jäänud, kinni ei pandud, vaid
ilmselt oletati, et kui inimene juba on sattunud KGB vaatevälja,
siis ta vaevalt enam julgeb edasi tegutseda. Võimude versioon
oli ju sel ajal, et rahvas on eluga rahul, polegi enam kedagi
kinni panna. Sellega seoses tuleb meelde üks lugu, mida kuulsin
vene inimõiguslaselt Sergei Kovaljovilt. Kuskil oli kinni
kukkunud üks kolmeliikmeline grupp. Üks asjaosaline,
kes ilmselt tunnistusi andis, sai karistada tingimisi, teine pandi
istuma, kolmanda kohta aga tehti otsus, et praegu on ta normaalne,
aga siis, kui oma kuriteod toime pani, oli ta süüdimatu.
Nii et selle kindlakstegemiseks, kas inimene on antud momendil
normaalne või mitte, nähti kurja vaeva, aga selle
kindlakstegemisega, kas ta minevikus oli normaalne või
mitte, saadi millegipärast lihtsalt hakkama.
Veidi enne jaanipäeva saabusid Lefortovo
vanglasse kaks KGB meest Tallinnast (major Žukov ja üks
konvoiir) ja KGB “Volga” viis meid lennuväljale.
Tavalise reisilennukiga toodi tagasi Tallinnasse vanasse tuttavasse
“Patareisse”. Nii lõppes mu umbes kaks ja pool
kuud kestnud sundekskursioon Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria
Instituuti, millele järgnes juba protsess ENSV Ülemkohtus
ja kohtuotsus: 6 aastat GULAGi.
|
|
|
