|
|
|
Enn Sarv.
|
In memoriam
Eesti vabadusvõitleja Enn Sarv
13.05.1921–22.03.2008
22. märtsil 2008
lahkus meie seast 87. eluaastal Enn Sarv. Ta oli väärikas
võitleja vaba Eesti eest ning viimane veel elanud osavõtja
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevusest Saksa okupatsiooni aastail.
Enn Sarv sündis
13. mail 1921 Tallinnas linnaarsti pojana. Hariduse sai Jakob
Westholmi gümnaasiumis. Lõpetanud kooli 1939. aastal,
läks ta Tartu Ülikooli õigusteadust õppima.
Ülikoolis õppis aastail 1939–1944, kuid lõpetamise
eel, 20. aprillil 1944, vahistati Saksa okupatsioonivõimude
poolt. Enn Sarv ühines okupatsiooniaastail põrandaaluse
vastupanuliikumisega ja oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee aktivistina
andmete kogujaks ning sidepidajaks erinevate rühmituste vahel.
Varjunimega “postkast nr 44” andis ta edasi salajast
informatsiooni, mis toimetati Läände või avaldati
lendlehtedes.
20. septembril 1944
toimetasid Saksa võimud Enn Sarve koos grupi võitluskaaslastega
Tallinna vanglast Saksamaale Stutthofi koonduslaagrisse, kus paljud
hukkusid. Vangistusest vabanes ta märtsis 1945, mobiliseeriti
seejärel Punaarmeesse, kuid äärmisest kurnatusest
tingitud nõrga tervise tõttu vabanes peagi teenistusest
ning jõudis 1945. a oktoobris kodumaale tagasi. Siin oli
algusest peale jälitusorganite järelvalve all ja juba
4. jaanuaril 1946 arreteeriti kui rahvuslane. Pärast pikaajalisi
ülekuulamisi ja vintsutusi Tallinna ning Moskva vanglates
mõistis erinõupidamine temale tagaseljaotsusega
kodumaa reetmise paragrahvi järgi 7 aastat sunnitööd.
Oli Komi ANSV-s Vorkutlagis ja hiljem sealsamas määratuna
eluaegsele sundasumisele. “Hruštšovi sula”
ajal 1958. a vabanes sundasumiselt ja sai võimaluse kodumaale
tagasipöördumiseks. Juba sundasumisel Vorkutas alustas
õpinguid Moskva Kaugõppe Instituudis mäetööstuse
organiseerimise ja ökonoomika erialal ning lõpetas
instituudi 1961. aastal. Eestis astus uuesti Tartu Ülikooli
ning lõpetas ülikooli matemaatika erialal 1965. aastal.
E. Sarv on tegelnud
tõlkimisega, eriti pärast kodumaale naasmist, kui
endisel poliitvangil oli töökoha saamisega tõsiseid
raskusi. Hiljem töötas ENSV Riiklikus Plaanikomitees
arvutispetsialistina, ENSV TA Küberneetika Instituudis laborijuhatajana
ja Majandusmatemaatika Instituudis arvutioperaatorina. Sai tunnustatud
eriteadlaseks ning koos kahe kolleegiga omistati talle 1975. aastal
Nõukogude Eesti teaduspreemia arvutitele programmvarustuse
loomise eest.
Eesti iseseisvuse taastamisel lõi E. Sarv aktiivselt kaasa
Eesti Endiste Poliitvangide Liidu juhatuse liikmena. 1992. a sai
temast Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni
liige. Vahetu ja aktiivse osavõtjana vastupanuvõitlusest
alates 1940. a alanud okupatsioonist, olid tema teadmised ja elukogemused
riikliku komisjoni töös hindamatu väärtusega.
Pikaajalise uurimistöö tulemusena avaldas E. Sarv 1997.
a komisjoni tööde sarjas raamatu “Õiguse
vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus”.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis oli see töö kõige
põhjalikum ülevaade neist kaotustest ja kannatustest,
mida eesti rahvale tõid pool sajandit kestnud kolm okupatsiooni.
Rahvusvahelise õiguse sügavat mõistmist demonstreerides
annab juristiharidusega autor täpse hinnangu toimunule. Tema
raamatust on saanud hinnatud õppevahend õigusteaduse
üliõpilastele. E. Sarv on olnud väga produktiivne
uurija. Tal on valminud hästi argumenteeritud uurimistöö
juulivalimistest 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse
algusest. Kahjuks on nimetatud töö seni avaldatud osaliselt.
Ajakirjas “Akadeemia” on aastail 1997–2006 ilmunud
arvukalt tema uurimistöid Eesti inimkaotustest, Vorkuta vangilaagritest,
1949. aasta küüditamisest ja okupatsioonivõimude
kuritegudest. Tema väga põhjalik uurimistöö
1999. aastast teemal “Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945”
ilmus koguteoses “Tõotan ustavaks jääda…
Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992”. Selle tööga
selgitas E. Sarv juristile omase täpsusega, kuidas säilis
Eesti riigi õiguslik järjepidevus läbi kolme
okupatsiooni, läbi Jüri Uluotsa käskkirjaga ametisse
nimetatud Otto Tiefi valitsuse ning edasi eksiilvalitsuste kaudu.
1918. a loodud Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust
toetas 50 aastat kestnud demokraatlike riikide mittetunnustamise
poliitika 1940. a toimunud N Liidu okupatsioonile järgnenud
annektsioonile.
Riikliku komisjoni aruanderaamatu,
2005. aastal ilmunud “Valge raamatu” ühe autorina
andis E. Sarv oma panuse selleks, et okupatsioonivõimude
genotsiidi- ja sõjakuriteod Eestis saaksid maailma avalikkusele
teatavaks. E. Sarv võitles aktiivselt selle eest, et kommunistliku
režiimi kuriteod saaksid hukka mõistetud täpselt
niisama, nagu sündis natsikuritegudega Nürnbergis.
2004. aasta 1. jaanuaril jõustunud represseeritud isiku
seaduse üks autoreid oli E. Sarv. Ta kuulus Memento ja poliitvangide
ühisesse viieliikmelisse töögruppi, kes kevadel
2003 koostasid seaduseelnõu põhiteksti. Hiljem,
valituna Justiitsministeeriumi juurde loodud represseeritute valitsuskomisjoni,
kaitses ta järjekindlalt seda, et seaduseelnõusse
viidud euroopa õigusruumile vastav tekst ei saaks moonutatud
nõukogudeaegsest fraseoloogiast, millest on seni olnud
nii raske vabaneda.
E. Sarv oli Inimõiguste
Instituudi asutajaliige 1993. aastast. Veendunud demokraadina
andis oma jõu ning teadmised selleks, et äsja totalitaarrežiimi
alt vabanenud Eestist saaks inimõigusi austav riik.
Auväärses eas teenekas võitleja säilitas
elu lõpuni töövõime, mõtteerksuse,
täpse poliitilise vaistu ja sõjaeelses Eesti Vabariigis
omandatud demokraatliku maailmavaate. Demokraatlik-Rahvuslike
Jõudude Koostöökojas tegutses E. Sarv aktiivselt
selle foorumi loomisest alates ja tema juriidiliselt täpsed
formuleeringud aitasid kõigil mõista probleemide
olemust.
Teenete eest võitluses Eesti vabaduse eest on Enn Sarve
autasustatud Riigivapi II klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärkidega.
Demokraatlik-Rahvuslike
Jõudude Koostöökoda avaldab südamlikku kaastunnet
lahkunu lähedastele ning langetab leinas pea.
Eesti Endiste Poliitvangide Liit
Eesti Memento Liit
Eesti Vabadusvõitlejate Liit
Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit
Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus
Inimõiguste Instituut
Represseeritute valitsuskomisjoni liikmed
Koos Enn Sarvega
meenutab: kuno raude
Täna iseloomustavad
mõisteid “õigusvastaselt represseeritud isik”,
“represseerituga võrdsustatud isik”, „okupantriik”
jne selged, seadusega kindlaks määratud tunnused. Eesti
represseeritud on jõudnud harjuda nende jaoks kohaldatud
pensioniõigustega, toetustega ja soodustustega. Õigusvastaselt
represseeritud isiku mõiste on määratletud rahvusvahelise
õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.
Vabariigi Valitsusele on pandud kindlad kohustused represseeritute
ees.
2004. aasta alguseni
see nii ei olnud. Laialt oli levinud arusaam, et represseeritu
on Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse õigusvastaselt
küüditatud isik, kelle jalge alla tallatud õigused
ja hea nime taastas ülekohtu toime pannud nõukogude
võim. Vabadusvõitlejateks peeti reeglina nõukogude
korra vastu võidelnuid, selle eest nõukogude võimu
poolt karistatuid ja hiljem sama võimu poolt rehabiliteeritud
või mitterehabiliteeritud isikuid. Nende meeste ja naiste
õigused ning huvid, kes alates 1940. aasta 16. juunist
võtsid osa Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud
relvastatud võitlusest mõlema okupantriigi vastu,
olid iseseisva Eesti õigusruumis puudulikult reguleeritud
või hoopis reguleerimata, nende võitlus seaduse
alusel riigi poolt tunnustamata.
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud ning
seetõttu nõukogude okupatsioonirežiimi poolt
õigusvastaselt määratud karistust kandnud inimesed
ja nende perekonnaliikmed on iseseisvas Eestis ikka ja jälle
olnud tõrjutute, alandatud abipalujate rollis. Väga
paljudele rehabiliteeritud inimestele tundus ja tundub tänaseni,
et repressioonid jätkuvad. Seekord kodumaal. Lahendust oma
muredele on otsitud ja otsitakse õigusloome ja kohtupretsedentide
asemel läbi isiklike tutvuste poliitilistes ja valitsusringkondades.
See sobis juhtivatele parteipoliitikutele, sest nii sai hoida
küüditatuid, veelgi enam ellujäänud vabadusvõitlejaid,
valijatena kindlalt oma lõa otsas.
2003. aastal oli Eesti
poliitikasse teed murdmas poliitikute uus põlvkond. Otsustasin
teha panuse represseeritute ja vabadusvõitlejate huvide
esindamiseks riigikogus ja valitsuses erakonnale ÜVE Res
Publica. Idee realiseerimise tingimuseks oli, et Res Publica esindajad
kuuluksid peale 2003. a riigikogu valimisi uue valitsuskoalitsiooni
loojate ringi. Valimistulemusi ootamata hakkasin ette valmistama
koostöölepingut Memento Liidu ja ÜVE Res Publica
vahel. Suurte raskustega Memento juhtidega kooskõlastatud
koostööleping Res Publica ja Memento Liidu vahel kirjutati
liidu juhatuse esimehe Endel Palmiste ja Res Publica esimehe Juhan
Partsi poolt alla Tallinna Linnavolikogu saalis 22.02.2003. Pretsedent
ja lepinguline koostöö represseeritute ning võimaliku
parlamendierakonna vahel oli loodud. Res Publica võttis
vastu ettepaneku koostööks Mementoga represseeritud
Eesti kodanike huvide realiseerimisel läbi õigusloome.
12.03.2003 tegin tookordsele
Okupatsioonivõimude Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku
Komisjoni liikmele Peep Varjule ettepaneku kutsuda kokku algatustoimkond
represseeritute seaduseelnõu ettevalmistamiseks. Töögrupi
liikmed said esimest korda kokku 25.03.2003. Aprilli alguseks
2003 panin kokku tulevase seaduseelnõu struktuuri, ülesehituse
ja üldised põhimõtted, mille esitasin seisukoha
võtmiseks ülejäänud töögrupi liikmetele
Lembit Liivakule, Aadu Ollile, Peep Varjule ja Enn Sarvele. Siit
sai alguse väga asjalik koostöö ning südamlik
vahekord tunnustatud Eesti vabadusvõitlejaga, legendaarse
mehega Eesti ajaloos, kes oli sündinud Tallinnas arsti perekonnas
13. mail 1921. aastal ning kes lõpetas 1939. a Jakob Westholmi
Poeglaste Gümnaasiumi ja asus seejärel õppima
Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Juunis 1940 annekteeris Eesti Nõukogude Liit. Nõukogude
okupatsioonile järgnes 1941. aasta juulis Saksamaa okupatsioon,
mis kestis kuni 1944. aastani. 1942. a töötas Enn Sarv
ajalehe „Postimees” toimetuses. Samal aastal asus erksa
vaimuga noormees tööle raadio „Landessender Reval”
uudiste toimetusse. Juba varakult sidus Enn Sarv ennast Eesti
Vabariigi Rahvuskomitee tegevusega, olles selle liige aastatel
1941–1944. Rahvuskomitee eesmärgiks oli Eesti Vabariigi
iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel
kooskõlas Atlandi Harta põhimõtetega, mis
nägid ette nende riikide iseseisvuse taastamise, kes kaotasid
selle Teise maailmasõja ajal. Just see asjaolu sai põhjuseks
tema arreteerimisele enne ülikooli lõpetamist 20.
aprillil 1944. Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti välisluure
ja vastuluure ehk SD poolt, kelle ülesandeks oli Saksa riigi
vastaste jälitamine ja elimineerimine ning pinna ettevalmistamine
üleminekuks Saksa tsiviilvõimule.
1944. aasta jaanuaris alustas Punaarmee pealetungi Baltikumi hõivamiseks.
Narva rinne ja Sinimäed. 1. augustil 1944 kuulutas Rahvuskomitee
end kõrgema riikliku võimu kandjaks Eestis. 20.
septembril 1944 toimetasid Saksa võimud Enn Sarve koos
võitluskaaslastega Tallinna vanglast Saksamaale Stutthofi
koonduslaagrisse. 22.09.1944 marssisid Tallinnasse Punaarmee väeosad.
Algas teine nõukogude okupatsioon. Peale Stutthofi vangide
vabastamist Punaarmee poolt märtsis 1945 viibis Enn Sarv
kuni oktoobrini 1945 nõukogude filterlaagris. Seejärel
mobiliseeriti Enn Punaarmeesse, kust ta peagi nõrga tervise
tõttu vabanes.
4. jaanuaril 1946 arreteeris
NKVD Enn Sarve süüdistatuna spionaažis. Erinõupidamine
määras VNFSV KrK §§ 58-1a ja 58-11 alusel
Enn Sarvele 29. märtsil 1947 seitse aastat vanglakaristust.
Järgnes sunnitöö eestlastele nii tuttavas Vorkutlagis.
Enn Sarv vabanes vanglast 09.01.1953. Järgnes sundasumine
polaarjoone taga. Kohe peale vabanemist abiellus Enn Sarv Vorkutas
bibliograaf Karin Bredoga. 1954. a sündis perekonda poeg
Laur. Aastatel 1953–1957 töötas Enn polaarjoone
taga kaevandusinsenerina. 1955. a asus Enn kaugõppes õppima
mäendust Moskva Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas
1961. a. Vabanedes 19.04.1957 asumiselt, tuli Enn 1958. aastal
invaliidina Eestisse, kus ta hiljem rehabiliteeriti. 1962. a sündis
perekonda poeg Priit. 1964. aastal lõpetas Enn Sarv cum
laude Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonna.
Pärast mitme ülikooli lõpetamist oli endisel
poliitvangil tõsiseid raskusi töökoha leidmisega.
Esialgu oli Enn Sarv vabakutseline tõlkija ning aastatel
1965–68 ENSV Plaanikomitee peaspetsialist arvutite alal.
Aastatel 1968–81 töötas Eesti TA Küberneetika
Instituudis laborijuhatajana. 1981. a jäi Enn teenitud pensionile,
mitte vanaduspuhkusele, jätkates aastatel 1981–1988
töötamist arvutioperaatorina Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse
Instituudis.
Enn Sarve eluunistused
täitusid Eesti riikliku iseseisvuse taastamisega õigusliku
järjepidevuse alusel 1991. aastal. Jätkus väsimatu
töö Eesti riikluse kindlustamise heaks. Ta oli Inimõiguste
Instituudi asutajaliige, Eesti Endiste Poliitvangide Liidu juhatuse
ja 1992. aastast Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku
Komisjoni liige. 1997. a nägi ilmavalgust Enn Sarve raamat
„Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja
rahvusvaheline õigus“, mis on jäänud tänaseni
kõige põhjalikumaks ülevaateks Eestit tabanud
kaotustest, milles antakse täpne hinnang lähiajaloos
toimunule. Enn Sarv oli ka 2005. a ilmunud „Valge raamatu“
üks autoreid, mille kaudu selgitatakse kogu maailmale okupatsioonivõimude
genotsiidi- ja sõjakuritegudest Eestis.
Koos Enn Sarve ja teiste algatustoimkonna liikmetega asetasime
2003. aastal erilised lootused represseeritute probleemidega tegelemiseks
tulevasele valitsuskomisjonile, mille ülesandeks pidi kujunema
vajalike seaduste ja teiste õigusaktide ettevalmistamine.
Kindlasti tuli komisjoni liikmetel hakkama saada kõige
olulisemaga — represseeritute seaduse ettevalmistamisega,
selle esitamisega vabariigi valitsusele hilisemaks vastuvõtmiseks
riigikogus. Eesmärgiks omaette seadsin Eesti Represseeritute
Abistamise Fondi loomise Vabariigi Valitsuse poolt, ülesandeks
represseeritute vajaduste stabiilne rahastamine.
Töögrupi poolt
ettevalmistatud seaduseelnõu anti justiitsminister Ken-Marti
Vaherile üle kohe peale Juhan Partsi juhitava valitsuse tööleasumist.
10.06.2003 moodustas Vabariigi Valitsus represseeritute probleemidega
tegeleva valitsuskomisjoni, kuhu kuulusid justiitsminister Ken-Marti
Vaher (komisjoni esimees), sotsiaalminister Marko Pomerants, riigikogu
liige Urmas Reinsalu, Endiste Poliitvangide Liidu esimees Aadu
Oll, Memento Liidu esimees Endel Palmiste, Endiste Poliitvangide
Liidu aseesimees Enn Sarv, tunnustatud ajaloolane Toomas Hiio,
Res Publica ja Memento esindaja Kuno Raude, justiitsministeeriumi
asekantsler Priit Kama ja rahandusministeeriumi esindaja Margus
Uudam. Valitsuskomisjoni esimene koosolek toimus 30.06.2003. Moodustasime
valitsuskomisjoni juurde aktiivsematest liikmetest töögrupi,
ülesandeks edasine töö eelnõu sellisel sõnastamisel,
mis rahuldaks represseerituid ja riigivõimu esindajaid.
Töögrupi „mootoriks” kujunes hea rahvusvahelise
õiguse asjatundja, suurpäraste argumenteerimisvõimetega
kolleeg Enn Sarv.
Lepiti kokku, et represseeritud
isiku seaduse eesmärgiks on Eestit okupeerinud riikide poolt
1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt
represseeritud isikutele tekitatud ülekohtu leevendamine
piires, mida tollased olud lubasid. Seaduseelnõus sooviti
sätestada õigusvastaselt represseeritud isiku- ja
okupantriigi mõiste, määrati kindlaks õigusvastaselt
represseeritud ja nendega võrdsustatud isikutele laienevad
soodustused, toetused ning pensioniõigused, vabariigi valitsuse
kohustused represseeritute ees. Tõelist heameelt valmistas
see, et Enn Sarv, valitsuskomisjon, vabariigi valitsus ja hiljem
ka riigikogu aktsepteerisid allakirjutanu ettepanekut vabadusvõitlejate
lülitamiseks seadusesse, keda nüüd tuntakse represseeritutega
võrdsustatud isikutena. Need on inimesed, kes alates 1940.
aasta 16. juunist võtsid osa Eesti riikliku iseseisvuse
taastamise eest peetud relvastatud võitlusest. Mitte vähem
oluline ei ole see, et represseerituga võrdsustatud isikuks
loetakse ka isikut, kes “invaliidistus mobiliseerituna või
ajateenijana NSV Liidu relvajõududes ega võtnud
osa Eesti territooriumil repressioonide läbiviimisest.”
See on Enn Sarve teene.
On tõsi, et seaduse
“materiaalne” külg jäi justiitsministeeriumisse
esitatud esialgse eelnõuga võrreldes lahjaks ning
see ei rahuldanud represseeritute ja vabadusvõitlejate
esindajaid komisjonis. Sama tõsi on seegi, et valitsuskoalitsiooni
kuuluvad erakonnad, kellest olenes seaduse vastuvõtmine
riigikogus, ei olnud enamaga nõus. Represseeritute ja vabadusvõitlejate
esindajatel komisjonis tuli valitsuse esindajate survele järele
anda. Oli meil selleks õigus? Vastus: olime arvamusel,
et parem varblane peos, kui tuvi katusel. Pealegi lepiti kokku,
et täiendavate rahaliste võimaluste tekkimisel suurendab
riik represseeritutele ja represseeritutega võrdsustatud
isikutele ettenähtud soodustuste hulka. On viimane aeg nende
küsimustega tegelemiseks.
30.10.2003 kiitis vabariigi
valitsus „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud
isiku seaduse“ eelnõu heaks ning esitas selle vastuvõtmiseks
riigikogule. 17.12.2003 võttis riigikogu seaduse vastu.
Seadus jõustus 1. jaanuaril 2004. Sellest ajast alates
kasutavad kõik represseeritud ja represseeritutega võrdsustatud
isikud seadusega sätestatud võimalusi. Suur teene
selles oli juristil, matemaatikul ja ühiskonnategelasel,
Nõukogude Eesti preemia (tarkvarasüsteemi loomine)
laureaadil, Riigivapi II klassi ja Valgetähe teenetemärgi
kavaleril Enn Sarvel.
Enn Sarv, sügavalt
erudeeritud Eesti patrioot, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee viimane
liige, lahkus 87. eluaastal oma kodus Kloogarannas 22. märtsil
2008. aastal. 28. märtsil olid temaga Tallinna Püha
Vaimu kirikus hüvasti jätmas sajad austajad: Eesti Vabariigi
president, Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, erakondade
ja valitsuse esindajad, saatusekaaslased-represseeritud, sõbrad
ja kolleegid.
Jää Jumalaga, Enn.
|
|
|
