Kultuur ja Elu 2/2008

Kultuur ja Elu 1/2008

Adolf Hitler külastamas kindral Mannerheimi.“Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsis okupeerima ja annekteerima Soome.”

Inglismaa, Prantsusmaa ja N Liidu salapakt

Nagu nüüd mõnedest avanenud arhiividest leitud ajaloomaterjalidest on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.

Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja N Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille ühiseks eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud dokumendiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida viimasega piirnevad Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
Teise maailmasõja eelõhtul Moskvas kahe lääne suurriigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud pakt oli sõjaline sobing, mis praegugi veel on kuni 2017. aastani Inglismaa arhiividesse suletud. See salapakt tuli ilmsiks Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi poolt aastatel 1932.–1949. koostatud salajase kausta S-32 põhjal,1) mida nüüd Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu Suomi myrskyn silmässä 2) koostamisel.
Kui Mannerheim 1917. aastal lahkus Tsaari-Venemaa armeest, leppis ta oma sinna jäänud ohvitseridest sõpradega kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseridest agentide varjunimedeks olid Gregori, Irina ja Luci. Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.

1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil Vilhau Tahvanainenil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome-N Liidu piiri ületanud nõukogude agentidel kaasas olnud salajased luureandmed ja toimetas need Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.
Marssal Mannerheimi usaldusmeheks sai Vilho Tahvanainen 1932. aastal, kui tal õnnestus järjekordselt illegaalselt N Liidu-Soome piiri ületanud venelastelt hankida salajasi luuredokumente. Kui ta 9. augustil 1932 need isiklikult president Svinhufvudi koju viis, tuli sinna ka tollane kaitsenõukogu esimees kindral Mannerheim, kes värbas Tahvanaineni oma usaldusmeheks.
Ohvitser Vilho Tahvanainen valdas mitut keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi eriülesandeid. Ta tegi Mannerheimi käsul koopiad kõigist hangitud luureandmetest ja tähtsatest dokumentidest, mis hiljem tema valdusse jäid.
1939. a novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis, Narva lähistel agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Viimane andis Tahvanainenile üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli.

12. novembri hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus nende dokumentidega tutvudes suurde hämmingusse. Neis oli kirjas, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid N Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.
Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939, alustas N Liit Soome vastu sõda. Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärgiks hoopiski mitte N Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine N Liidu poolt. Seejärel aga Põhja-Norra ja Põhja-Rootsi okupeerimine. Paraku nurjas Soome kangelaslik vastupanu külmas ja pakaselises Talvesõjas tol korral need kolmikliidu plaanid.

Marssal Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:

• Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsis okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks.
  
• 1940. a kevadel pidi Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Samal ajal pidi toimuma Inglise-Prantsuse invasioon Norrasse ja sealt edasi Taani ning Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.
  
• Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad “Böömi hobuseraua” kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendikaustad.

Kuid neist rünnakuplaanidest sai teada ka Hitler. Nimelt saatis 8. veebruaril 1940. aastal saksa luureagent Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteade:
“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt N Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline, kõrges auastmes ohvitser lahkus koos Churchilliga autos.”

Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävitajad. Agendi poolt mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja hävitajad sundisid selle ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal maanduma. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit kui selle meeskonda ja reisijaid. Nende juurest leitud dokumendid fotografeeriti, mille järel lubati lennukil lendu jätkata.
9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile Saksamaa juhtkonna poolt saadetud kirja ja dokumentide koopiad. Selle Mannerheimi arhiivi säilikuna K/8/24 signeeritud dokumendi sisu oli järgmine:

Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile

Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise-Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei taha oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.
Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa sõjajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.
Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile.

Berliin, 02. 04. 1940
Kindralfeldmarssal
Hermann Göring
Saksa riigi välisasjade minister
Joahim von Ribbentrop

Dokumendile olid lisatud järgmised materjalid:

1. Fotokoopia allkirjadega varustatud sõjalisest salalepingust 15. oktoobrist 1939 ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid;
   
2. Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta;
   
3. Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud:
   a) aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras;
   b) skeem kaardil Saksa Riigi neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava kohta (Põhjarindel, Lääne-Prantsusmaa ja Belgia-Hollandi rindel, Jugoslaavia rindel Balkani poolsaarel ja Nõukogude Vene pearindel).

Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli okupeerinud Soome ning Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi ühine kindralstaap koostama ühiste ofensiivpealetungide ajaplaani.
Sõjalisele salaleppele olid Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetesse veetavad miiniväljad. Royal Navy pidi alustama Norra vete mineerimist 5.–6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.
Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks N Liidu poolt, mis pidi algama 15. mail 1940.

Briti admiraliteet ja Inglise valitsus olid Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks määranud 14.–15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati see tähtaeg tuua 1940. aasta märtsi keskele. Tegelikult aga pidi operatsioon algama 8.–10. aprillil 1940. Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Merel oli Briti admiraliteedil kavas kuningliku laevastiku abil sulgeda Saksa sõjalaevadele Põhjameri, Skagerrak ja Kattegat.

Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks “Weser-übung” (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.

Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja Nõukogude ning liitlaste sõjaline allianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava. Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ja nende maade hõivamist sakslaste poolt, pidi Saksa sõjajõududele 1941. aasta juulikuu esimese dekaadi jooksul andma sõjalise pealöögi Punaarmee, mis oli vahepeal oma relvajõude oluliselt suurendanud.

Stalin kavandas Jugoslaavia sakslaste vastase mässu ajal kasutada Jugoslaavia sõjaväge eelsoojendusena Saksa jõudude edasiseks killustamiseks. See sundis Saksa juhtkonda hädaohu pareerimiseks alustama Jugoslaavia vastu Balkani sõjakäiku ning astuma vastu Kreekasse tunginud, N Liiduga liidus olevatele Inglise vägedele. Stalin oli arvestanud serblaste kauakestvat sõjalist vastupanu, millega ta aga eksis.

10. mail 1941 alustas Saksamaalt lendu Inglismaale Hitlerist järgmine mees Rudolf Hess, väidetavalt eesmärgiga sõlmida rahu Saksamaa ja Inglismaa vahel ja ka kogu Euroopas. Võib arvata, et Hessil oli kaasas 15. oktoobril 1939 Moskvas sõlmitud N Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Kuid Churchill lasi Hessi vangistada ja 1946. aastal toimunud Nürnbergi protsessil mõisteti Hessile eluaegne vangistus. Ta viibis ainsa Nürnbergi tribunali vangina Berliini Spandau vanglas kuni oma elu lõpuni, kus teda rangelt valvati ja kus ta 18. augustil 1987. aastal 93-aastasena väidetavalt vangivalvurite poolt mõrvati.
Kas see võib olla vaid kokkusattumus, et Hessi ja Churchilli kohtumist puudutavad materjalid ning Inglismaa, Prantsusmaa ja N Liidu salapakt on kuni 2017. aastani inglaste arhiividesse suletud?

Soome president Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanainenilt surmaähvardusel, et see neid N Liitu ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks ega reedaks nende olemasolu mitte kellelegi. Nii ei saanud Tahvananinen neid materjale avalikustada ja andis need edasi autoriteetsele ning usaldusväärsele ohvitserile V. O. Oramale, soovitades, et see need esimesel võimalusel avaldaks.

Kuid ka Oramal ei õnnestunud tollal Soomes valitsenud poliitilistes tingimustes Mannerheimi sõjalisi luurematerjale publitseerida, kuna Paasikivi järglane Urho Kaleva Kekkonen oli väidetavalt seotud KGB-ga. Nii oli ka Orama sunnitud oma kõrge ea ja halva tervise tõttu need materjalid omakorda edasi andma erumajor Hautamäkile, kes nende publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu need raamatuna avaldas.
Lääneriikidega salapakti sõlmides mängis N Liit topeltmängu, õigustades samal ajal oma liitu hitlerliku Saksamaaga, kiites Saksamaa vallutusi Euroopas ning manades lääneliitlasi Saksamaa ründamise kavatsuste pärast. 29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil peetud ettekandes ütles välisasjade rahvakomissar V. Molotov:

“Rahvusvahelise elu viimaseid sündmusi on vaja vaadelda esmajoones lähtudes sellest sõjast, mis algas Kesk-Euroopas möödunud sügisel. On teada, et Saksamaa poolt juba möödunud aasta lõpul väljendatud rahupüüde lükkasid Inglismaa ja Prantsusmaa valitsused tagasi. Tuues ettekäändeks oma kohustuse täitmise Poola ees, kuulutasid nad Saksamaale sõja. Nüüd on eriti selgesti näha, kui kauged on nende suurriikide valitsuste tegelikud eesmärgid lagunenud Poola või Tšehhoslovakkia huvidest. Seda on näha juba asjaolust, et Inglismaa ja Prantsusmaa valitsus on kuulutanud oma eesmärkideks Saksamaa purukslöömise ja killustamise, kuigi neid eesmärke varjatakse rahvamasside eest ikka veel “demokraatlike” maade ja rahvaste “õiguste” kaitsmise loosungitega.

Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”

Miks varjas N Liit koostööd lääneliitlastega? Kas sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääne-liitlaste vastu ja anda siis Saksmaale hoop selja tagant? Kui Saksamaa alustas Belgia, Hollandi, Taani ja Norra vallutamist, imestas tollane Inglise peaminister Churchill: “Luure ja terve mõistus ütlevad: Stalin pole ometi idioot, et mitte kasutada võimalust ja anda Hitlerile löök selja tagant. Kuid Stalin vaikis. Rünnakukäsk jäi ära. Miks?”

1) Avaldatud – „Die Kameradschaft. Unabhängiges Mittellungsblatt für soldaten”, 1994.
2) s.k. Soome tormi keerises.